Võlaõigus › Töövõtulepingud

Kostja ei ole vastutav tekkinud tagajärgede eest. Siseministri 18.06.1998 määrusega kinnitatud tuletööde tuleohutusnõuete p 4 alusel vastutas hageja objektil tuleohutuse eest. Sama määruse p 12 kohaselt oli hageja esindaja Einar Kallase kohustus kindlustada ehitusobjekt tulekustutusvahenditega, sealhulgas ka lahtise tulega töötamisel. Eeltoodust lähtuvalt oli hageja vastutav tuleohutuse eest Teigari 3 objektil. Hageja esindaja Einar Kallase otseseks ja vahetuks kohustuseks oli enne tuletöö tegemise alustamist kontrollida, kas tulekustutusvahendid on käepärast. Hageja ei saa anda suulist luba tuletööde tegemiseks. Vastavalt siseministri 08.09.2000 määrusega nr 55 kehtestatud tuleohutuse üldnõuete §-le 3 vastutus tuleohutusnõuete täitmise eest objektil lasub selle omanikul või valdajal. Kostja ei olnud ennast kuidagi võimalikuks töövõtulepingu subjektiks määratlenud, mida kinnitas ka hageja - Madis Kaurla töökaaslane soovitas temaga kontakti võtta. Ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Vello Valleri ütlustest nähtub, et tööandja Einar Kallas andis eelmisel õhtul tema kätte kostja töövahendid - gaasipõleti, mille tunnistaja kostjale andis järgmisel hommikul. Seega kostja ei osutanud ega saanud osutada hagejale teenust töövõtulepingu mõistes, millest tulenevalt nende vahel ei eksisteerinud ka alltöövõtu suhteid. Eeltoodust tulenevalt kostja ja hageja sõlmisid töölepingu TLS § 8 mõttes. Kostja ei ole hageja kantud kulude hüvitamise kohustus, kuna Teigari tee 3 asuval ehitusobjektil viis tegelikult 13.06.2006 tulekahju tekkeni mitte niivõrd kostja tegevus kui hageja esindaja Einar Kallase õigusaktide nõudeid eirav ehituskorralduslik tegevus. Ekspertiisi- ja projekteerimisbüroo „Ehitusekspert“ 01.12.2008 koostatud eksperthinnangu täienduse kohaselt, arvestades olnud lähtematerjale, on ekspertiisi jätkuv järeldus, et hageja ehituskorraldustoiming oli objektil mittenõuetekohane, mis viis objektil tegelikult lokaalse tulekahju tekkeni. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja suhtes kohaldamisele ka VÕS § 139 lg 1 ja 2. Hageja ei ole suutnud tõendada võimaliku kahju konkreetset suurust. Hageja 21.09.2006 hinnakalkulatsioonis nr 36 kajastatud töömahud on hageja ise leidnud tööjõukulu maksumust ja materjalide maksumust esitamata, üldise hinnakalkulatsiooni on koostanud hageja esindaja Einar Kallas; kostjale ei esitatud hageja tehtavate remont-ennistuse töömahtude kalkulatsiooni; kostjat ei kutsutud kohale Isover Eesti AS poolt teostatud objekti uuringule; 07.05.2008 koostatud taastamistööde korrigeeritud akt nr 12 on samuti detailiseerimata tööjõukulud tööühikutele ja kokku ning materjalikulud tööühikutele ja kokku; hageja poolt hagimaterjalidele hulgaliselt materjalide kokkuostutšekkide lisamine ei tähenda, et hageja poolt ostetud materjalid läksid kõik vaadeldavale objektile. Ekspertiisi- ja projekteerimisbüroo „Ehitusekspert“ 22.09.2008 koostatud eksperthinnangu kohaselt ei saa objekti ülevaatuse ja olemasolevate lähtematerjalide põhjal väita, et hageja välja pakutud remont-ennistustööde kulutus 182 086,23 krooni oleks õige ja optimaalne arvsuurus. Ekspertiisi- ja projekteerimisbüroo „Ehitusekspert“ 01.12.2008 koostatud eksperthinnangu täienduses esitatud nn. orienteeruv prognoos ei kujuta endast eksperdiarvamust. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 13.06.2006 toimus ühepereelamu ehitusel aadressil Teigari tee 3 Tammneemes põleng, mis sai alguse kostja poolt gaasipõleti kasutamisel 3(9)

toimunud SBS katte kleepimisel hoone rõdule. Pooled vaidlevad põlengu tagajärjel tekitatud kahju suuruse üle. Vaatamata asjaolule, et hageja on ilma kostja või kolmandate isikute osaluseta koostanud taastamistööde maksumuse kohta arvestuse, ei tähenda see, et teostatud kulutuste suurus oleks täielikult tõendamata. Hageja on kahju suuruse tõendamiseks esitanud kaks hageja seadusliku esindaja koostatud dokumenti (21.09.2006 akt nr 36 ning 07.05.2008 akt nr 12). Mõlema akti näol on tegemist hageja koostatud kahju suuruse arvestusega ning lisaks nimetatud aktidele tõendavad kahju suurust hageja esitatud ehitusmaterjalide kuludokumendid ja fotod. Ekspertiisi- ja Projekteerimisbüroo „Ehitusekspert“ esitatud eksperthinnangu täienduse kohaselt võis 2006.a suvel teostatud tööde ehitusmaksumus olla orienteeruvalt suurusjärgus 189 000-190 000 krooni (12 079,30-12 143,21eurot), mis on hinnanguliselt isegi suurem, kui on väitnud hageja. Kostja ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid ühegi kululiigi suuruse või põhjendamatuse kohta ega omapoolseid tõendeid selle kohta, et tegelikult tekitatud kahju suurus erineks oluliselt hageja väidetust. Kostja ei ole tõendanud neid asjaolusid, milliste esinemise tõttu ta hageja esitatud kahju suuruse arvestusele vastu vaidleb. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja kulutas elamu põlengujärgseteks taastamistöödeks 181 705 krooni (11 613,07 eurot). TLS § 8 sätestab, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled on sõlminud töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Asjas ei ole ilmne, et pooled oleksid sõlminud töövõtulepingu, kuna pooled sõlmisid lepingu suuliselt. Hageja tööandjana ei ole ka tõendanud, et sõlmiti nimelt töövõtuleping, kuigi kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele oma väidet tõendada 19.03.2010 istungil. Kooskõlas 13.06.2006 kehtinud TLS § 27 lg 2 p-ga 1 võib töölepingu sõlmida ka määratud ajaks teatud töö tegemiseks. Seega asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe konkreetse töö tegemiseks ei välista, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et poolte vahel lepiti kokku ühekordse töö tegemises hinnaga 40 kr/m2 ning töövahendid ja materjalid tagas tööandja. Hageja seaduslik esindaja on vande all viidatud tingimustel lepingu sõlmimist kinnitanud. Tunnistaja Vello Valleri ütlustest, kostja vande all antud seletusest ja hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et kostja ei teinud tööd mitte iseseisvalt, vaid sai töövahendid ja materjali hageja käest. Muid tõendeid poolte vahel sõlmitud lepingu olemuse kohta hageja esitanud ei ole. Hageja ei ole esitanud ka kostjal väidetavalt olemas olevat ja Soomes väljastatud tuletööde luba, kuigi kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele tõendada oma väiteid. Isegi juhul, kui vastav dokument oli kostjal olemas, ei tõenda ainuüksi nimetatud dokument seda, et poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping. Seega oli hageja ja kostja vahel määratud ajaks sõlmitud tööleping ühe konkreetse töö tegemiseks. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud tööleping, lasusid hagejal tööandjana töölepinguseadusest ning töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevad kohustused. Tunnistajate V V ja N B ütlustest, kostja vande all antud seletusest ning hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et tööle asumisel kostjale tuleohutuse ja tööohutuse alast väljaõpet ei tehtud ning hageja kostjat töö tegemiseks ühelgi moel ei instrueerinud. Hageja seaduslik esindaja on kinnitanud, et 13.06.2006 oli tal vaba päev ning tööde alustamise ajal ta objektil ei viibinud. Asjas on tõendatud, et 13.06.2006 tulekahju toimumise põhjuseks oli ebaõigete töövõtete kasutamine, kuivõrd Teigari 3 elamu fassaad oli soojustatud tuuletõkkeplaadiga, mille pinnakate oli kaetud paberiga. Nimetatud paber oli põlev materjal, mis oleks eeldanud 4(9)

tugevdatud järelevalvet lahtise tulega töötamisel. Samuti oli lahtise tule eest kaitsmata fassaadi tuulutuskanal ning puudusid vajalikud tulekustutusvahendid lahtise tulega töötamisel (Saint-Gobain Isover Eesti AS ülevaatuse akt). Hageja on kinnitanud, et tuletöö tegemisel oleks pidanud kõigepealt kaitsma või katma veega kergelt süttivad ehitusmaterjalid ning ei oleks tohtinud juhtida lahtist leeki tuulutuskanalisse. Tulekustutusvahendid oleksid pidanud olema töötaja vahetus läheduses. Hageja on korduvalt möönnud, et tugevdatud järelevalvet tuleohutuse üle oli kohustatud teostama hageja seaduslik esindaja Einar. Ühtlasi väitis hageja, et oli andnud kostjale suulise loa tuletööde tegemiseks. Seega on hageja tunnistanud, et ta ei järginud tuletööde tuleohutusnõuetest tulenevaid nõudeid. Kostja vande all antud seletustega on tõendatud, et olemas oleva loa alusel sai ta töötada Soomes, Norras, Taanis ja Rootsis. Seega kostja ei ole omaks võtnud, et tal oleks olnud Eestis kehtiv tuletööde tegemise luba või kutsetunnistus. Samuti on kostja vande all antud seletusega tõendatud, et tulekahju põhjustas kostja teadmatus: tööde alustamisel hageja seaduslik esindaja kostjat ei juhendanud ning keegi ei öelnud kostjale, milliseid töövõtteid kasutada. Keegi ei informeerinud kostjat sellest, et tegemist on kergesti süttivate materjalidega. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et kirjalik tuletööde luba jäi vormistamata. Enne tööde teostamist ei kontrollinud hageja, kas kostjal on olemas vajalik pädevus tuletööde teostamiseks. Hageja seaduslik esindaja on seletanud, et ta sai ka päästeametis karistada selle eest, et ei vormistanud tuletööde luba. Eeltoodust lähtuvalt jättis hageja täitmata oma õigusaktidest tulenevad kohustused, mistõttu hageja on ise tekkinud kahju eest vastutav. Hageja näol oli tegemist üldehitustööde teostamiseks pädeva isikuga ning majandus- ja kutsetegevuse valdkonnas tegutseva professionaalse ehitusettevõttega, kes pidi olema teadlik õigusaktides sätestatud nõuetest. Hageja pädeva ehitusettevõtjana jättis oma majandus- ja kutsetegevuses täitmata olulised ehitamist ja tuletööde ohutust reguleerivad nõuded, milliste täitmisel ei oleks kahju tekkinud. Juhul, kui hageja oleks koostanud nõuetekohase kirjaliku tuletööde loa, oleks hageja nimetatud tuletööde loas saanud kostjale kui vahetule tööde teostajale anda juhise selle kohta, milliseid töövõtteid kasutada. Samuti oleks hageja pidanud teostama tuletööde tegemise kohal järjepidevat järelevalvet ning tagama vajalike tulekustutusvahendite olemasolu. Kooskõlas tuletoode tuleohutusnõuete p-ga 16 oleks ajutises tuletööde tegemise kohas pidanud olema vähemalt kaks 6 kg laenguga kantavat tulekustutit. Samuti näeb tuletööde tuleohutusnõuete p 17 ette, et tuletöö tegemisel ajutises tuletöö kohas oleks pidanud muuhulgas kaitsma tuletöö kohast lähemalt kui 2m kaugusel asuva põlevmaterjali tarindi mittepõleva katte või ekraaniga või veega üle valada. Juhul, kui hageja oleks taganud eelviidatud nõuete täitmise, oleks kostjat juhendanud enne tuletöö tegemist ning teavitanud kostjat põlevmaterjalide olemasolust, samuti märkinud kirjalikus tuletööde loas need töövõtted, mida kostja oleks pidanud kasutama, ei oleks tulekahju tõenäoliselt üldse aset leidnud või oleksid tulekahjust tulenevad tagajärjed olnud märksa väiksemad. Hageja lubas kostja näol tööle isiku, kellel tuletöö teostamiseks Teigari 3 objektil puudusid vajalikud erialateadmised. Hageja ei kontrollinud eelnevalt kostjal teadmiste olemasolu ega võtnud ise ette ühtegi sammu selleks, et teavitada kostjat tuleohutuse nõuetest ning õigetest töövõtetest. TTOS § 13 lg 1 p 13 järgi on tööandja kohustatud korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja tervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Ka antud kohustuse jättis hageja täitmata. 5(9)

Eeltoodust tulenevalt kostja ei rikkunud kahju tekitamisel oma töösuhtest tulenevaid kohustusi, kuna hageja ei andnud kostjale tuletöö teostamiseks vajalikke korraldusi, ei teavitanud kostjat põlevate materjalide olemasolust ega vormistanud kirjalikku tuletööde luba, milles oleksid olnud ära märgitud need töövõtted, mida kostja oleks pidanud kasutama. VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Antud sättest tuleneb võlausaldaja jaoks õiguste kuritarvitamise keeld, mis tähendab võlausaldaja puhul õiguste kaotamist juhul, kui alus õiguse kohaldamiseks tekib tema enda käitumisest või asjaolust või sündmusest, mille esinemise riski ta kannab. Sõltuvalt sellest, millises osas põhjustas rikkumise võlausaldaja, võib õiguskaitsevahendi kasutamine olla välistatud või piiratud. Hageja jaoks õiguskaitsevahendi kasutamine on välistatud, kuna hagejal lasus kohustus võtta tarvitusele kõik vajalikud abinõud tulekahju tekkimise ärahoidmiseks. Kuna hageja ühtegi õigusaktidest tulenevat kohustust ei täitnud, kannab ta ise tulekahju toimumise riisikot. Seetõttu ei ole asjas kohaldatav VÕS 139, kuna nimetatud sätte kohaselt võib kahju hüvitist osaliselt vähendada arvestades kahjustatud isiku vastustuse suurust. Isegi juhul, kui hageja ja kostja vahel oleks olnud tõendatud töövõtulepingu sõlmimine, ei võimaldaks hageja viidatud VÕS § 640 lg 2, § 641 lg 4 ja § 646 lg 6 töövõtjalt soovitud ulatuses kahju hüvitamist nõuda. VÕS § 640 lg 2 kohaselt kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Antud juhul ei olnud hageja väiteil tegemist mitte töö juhusliku hävimise või kahjustumisega (ehk sellise juhtumiga, mis oleks olnud sõltumatu kummastki lepingu poolest), vaid väidetavalt kostja süü tõttu toimunud põlengu tagajärjel aset leidnud hävimisega. Kui töö hävimine või kahjustamine toimub ühe või mõlema poole tegevuse tagajärjel, siis ei ole VÕS § 640 kohaldatav sõltumata sellest, kas tegemist oli lepingupoole süülise või vabandatava käitumisega. VÕS § 641 lg 4 kohaselt loetakse tööna tehtud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust võrdseks töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas töövõtja või kui seda tehti tema vastutusel. Sama kehtib, kui asja paigaldas tellija ja ebaõige paigaldamine tulenes töövõtja antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta. VÕS § 646 lg 4 järgi kannab töövõtja töö puuduse kõrvaldamise või uue töö tegemisega seotud kulud, eelkõige veo-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Viidatud sätete alusel saaks nõuda töövõtjalt üksnes töö enda uue tegemise või töös endas esinenud puuduste kõrvaldamisega seotud kulude hüvitamist, mitte kogu tulekahju tagajärjel hagejale tekkinud kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on otsuses jõudnud väärale järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kohtuotsusest ei nähtu kaalutlus, kuidas jõudis kohus järeldusele, et tegemist on töölepinguga, mitte töövõtulepinguga. Kohus on küll välja toonud kohtu arvates sarnaseid tunnuseid nimetatud lepinguliikide vahel, kuid ei ole püüdnuki leida tunnuseid, mis veensid kohut selles, et tegemist on siiski töösuhtega. Ainuüksi kirjaliku lepingu sõlmimata jätmine ning asjaolu, et seetõttu ei ole ilmselge töövõtulepingu sõlmimine, ei saa kaasa tuua pooltevahelise suhte liigitamist töösuhteks. Samuti jääb arusaamatuks, miks kohus leiab, et töövahendite ja materjali hageja käest saamine viitab 6(9)

töösuhtele. Kohus on leidnud, et poolte vahel suuliselt sõlmitud lepingul olid olemas töölepingu tunnused. Tunnuseid, mis kohtu sellisele järeldusele viisid, otsusest ei nähtu. Maakohus ei ole ka selgitanud, millist tähendust omab pooltevahelise õigussuhte määratlemisel mõiste „ühekordse töö tegemine“, mida see tähendab ning mida kohus selle all silmas pidas. Otsuses leiab kohus, et hageja ei ole kohtule esitanud kostjal väidetavalt olemasolevat ja Soomes väljastatud tuletööde luba. Esmakordselt viitas kohus nimetatud dokumendi esitamisele 19.03.2010 toimunud kohtuistungi asja sisulisel arutamisel, mil hagejal puudus reaalne võimalus viidatud dokumendi esitamiseks. Hageja ei osanud kohtu kahtlusi tuletööde loa olemasolu kohta ka ette näha, kuivõrd pooled menetluses selle üle ei vaielnud. Seega on kohus kahelnud asjaolus, mida kumbki pool ei vaidlustanud. Kostja ei ole menetluse kestel kordagi väitnud, et viidatud luba tal ei ole. Juhul kui kohtul tekkis tõesti kahtlus viidatud dokumendi olemasolus, siis saanuks ta selle dokumendi esitamise vajadusele viidata ka hagejale enne kohtuistungit saadetud kirjas, mil palus selgitusi mitmete asjaolude kohta. Poolte vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist töövõtulepinguga ning sellest tuleb lähtuda ka vastutuse määramisel tuletööde tegemisel. VÕS § 640 lg 2 sätestab konkreetselt, et konkreetse töö valmimiseni kannab riisikot töövõtja. Isegi kui leida, et tuleohutusnõuete eest vastutavaks isikuks on osaliselt hageja, ei tähenda kahju tekitamine kostja poolt seda, et ta tekkinud kahju eest ei vastutaks. Ebamõistlik oleks olukord, kus tulekahju tegelik põhjustaja ei vastuta tekkinud kahju eest ainult seetõttu, et ta ei ole tuleohutuse eest vastutav isik. Isegi kui ta ei ole tuleohutuse eest vastutavaks isikuks, ei tähenda see seda, et ta ei peaks hüvitama tema poolt tekitatud kahju. Nimetatud käsitlus ei oleks kooskõlas seaduse mõttega ega ka sellega, kuidas sarnastel asjaoludel sarnases olukorras mõistlik isik mõistma peaks. Isegi juhul, kui hageja oli tuleohutuse eest vastutavaks isikuks, ei võta see töövõtjalt kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult kohustust tuletöö tegemise alustamisel kontrollida, kas tulekustutusvahendid on käepärast. Nimetatud kohustus ei saa olla peatöövõtja kohustuseks. Maakohtu otsusest ei ole üheselt arusaadav, kuidas ning milliseid norme kohaldades on kohus jõudnud järeldusele, et vastutus tuleohutusnõuete täitmise eest lasus ainult hagejal. Hageja esindaja selgitas istungil, et hageja palkas ehitusele ka töötajad, kes töötasid hageja alluvuses pikemat aega ning täitsid erinevaid tööülesandeid. Konkreetse SBS katte kleepimiseks vajas hageja töövõtjat, kes omaks tuletööde teostamiseks luba ning seetõttu pöörduski ta koostööpartneri soovitusel kostja poole. Kostja pidi tuletöid sisaldava töövõttu tegeva töövõtjana olema tuleohutuse nõuetega igal juhul kursis. Ta pidi oma majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna töövõtulepingu täitmisel ning lahtise tulega töötamisel tegutsema üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Lahtise tulega töötamine kergesti süttivate materjalide kõrval nõuab aga kõrgendatud hoolsuskohustust. Isikul, kes tegutseb majandus-ja kutsetegevuses, peab hoolsuse tase olema veel kõrgem kui tavainimesel. Käesoleva töö tegemisel pidi kostja arvestama järgmiste faktoritega: fassaad oli soojustatud Isover klaasvillaga KL35 ja tuuletõkkeplaadiga RKL-EJ-25, mille pinnakate oli kaetud paberiga; fassaadi tuulutuskanal oli lahtise tule eest kaitsmata, mille kaudu võis leek kergelt liikuda katuse räästasse; puudusid tulekustutusvahendid lahtise tulega töötamiseks. Kõike eeltoodut silmas pidades on ilmne, et kostja kandis konkreetse töö valmimiseni kahju tekkimise riisikot ning peab hüvitama ka tekkinud kahju. Õige on maakohtu järeldus, et vaatamata asjaolule, et hageja on ilma kostja või kolmandate isikute osaluseta koostanud taastamistööde maksumuse kohta arvestuse, ei tähenda see, et 7(9)

teostatud kulutuste suurus oleks täielikult tõendamata. Kohus on jõudnud õigele järeldusele, et asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja kulutas elamu põlengujärgseteks taastamistöödeks 181 705 krooni (11 613,07 eurot). Kohus on aga jõudnud väärale järeldusele, et kostja ei rikkunud kahju tekitamisel oma kohustusi. Samuti ei ole kohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, leides, et hageja kannab ise tulekahju toimumise riisikot. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et hageja poolt kostja vastu õiguskaitsevahendite kohaldamine on täielikult välistatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus hagi osaliseks rahuldamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et 13.06.2006 tulekahju toimumise põhjuseks oli ebaõigete töövõtete kasutamine kostja poolt. Maakohus tuvastas, et hageja kandis põlengu tagajärgede likvideerimiseks kahju 181 705 kr. ulatuses. Maakohus on aga ebaõigesti leidnud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, mitte töövõtuleping. Poolte vande all antud seletustest (toimiku I kd. lk. 92-96) nähtub, et pooltel kokkulepe, mille kohaselt kostja võttis vastu hageja tellimuse ehitataval objektil 12 ruutmeetrise rõdu katmise SBS-kattega, mis eeldas tuletööde tegemist, millise töö eest kostja kohustus tasuma 40 kr. ruutmeetri kohta. Kostja seletuse kohaselt oleks selle töö tegemiseks kulunud ca 4 tundi. Kostja pidi töö teostama iseseisvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei kujuta selline kokkulepe töölepingut, mille oluliseks tunnuseks on tööandja juures tööfunktsiooni täimine ja töö tegemine tööandja juhtimise ja kontrolli all. Selline kokkulepe vastab VÕS §-is 635 lg. 1 sätestatud töövõtulepingu tunnustele, mille kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Seega maakohtu põhjendused hagi rahuldamata jätmiseks, mis rajanesid kohtu hinnangule töölepingulise suhte olemasolust, on ebaõiged. Töövõtja teeb tööd oma riisikol. Töövõtulepingujärgseks kohustuseks on ka hoiduda vara kahjustamisest töö teostamise käigus; tuletööde tegemise vajadusest tulenevalt oli töövõtja kohustuseks järgida kõiki nõudeid, mis on kehtestatud tuletööde ohutuse tagamiseks. Kostja, olles kutsealaselt tegev tuleööde teostamisega, oli raskelt hooletu, asudes tuletöid teostama, arvestamata, et ehituse seina soojustus ja tuuletõke on kergestisüttivast materjalist, s.o. eeldades kergemeelselt, et tegemist on mittesüttiva klaasvillaga (vt. tema seletus). Tegemist on töövõtulepingu rikkumisega ja selle tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg. 1. Kolleegium märgib, et hageja tuginemine VÕS § 640 lg. 2 on asjakohatu, sest kahjustada sai mitte töövõtulepingu objekt (rõdu SPS kate, mida kostja ei jõudnudki paigaldada), ning 8(9)

seetõttu, et märgitud lõikes mõeldakse juhusliku hävinemist, s.o. mitte töövõtulepingu pooltest sõltuvatel põhjustel toimunud vara hävinemist (kahjustamist). Seetõttu on asjakohatud ka hageja viited VÕS §-le 641 lg. 4 ja 646 lg. 6. Kahju hüvitamise nõudenorm, nagu kolleegium märkis, on antud juhul VÕS § 115 lg. 1. Kolleegium leiab, et kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleb vähendada poole võrra võrreldes hageja kahjuga VÕS § 139 lg. 1 alusel, kuivõrd üldvastutus tuleohutuse eest objektil lasus hagejal, tuletööde tellimisel kostjalt ja tema tööle lubamisel ei kontrollinud hageja esindaja kostjalt tuletööde tegemise loa olemasolu, ei vormistanud kirjalikult luba tuletööde teostamiseks, ei osundanud kostja tähelepanu seina kergestisüttivusele ja ei taganud nõutavate tulekustutusvahendite olemasolu objektil. Seega kolleegium tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi 90 852,50 kt., s.o. 5806,53 euro ulatuses. Seoses sellega, et apellant pakkus kompromissina hüvitada kahju 30% ulatuses ja vastustaja ei võtnud seda vastu, jätab kolleegium menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 163 lg. 2 alusel tervikuna kostja kanda.

Reet Allikvere

Tiit Kollom

Kaupo Paal

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.