Kohtulahend

Kostja on oma toodete üldise kujunduse ning ka valemite paigutuse kopeerinud hageja toodetelt. Esinevad kokkulangevused hageja ja kostja matemaatika ja keemia valemilehtede kaante kujunduses, valemite paigutuses ja valemite valikus. Valemilehtede võrdlusest järeldub, et tegemist on äravahetamiseni sarnaste teostega. Kostja on toote valmistamisel kasutanud ära hageja teoseid. Kokkulangevused ei saa olla juhuslikud, eriti arvestades hageja teoses esinenud vea (eesliide "tetra" asemel eesliide "tetre" figuuris 4) ülekandumist. Kostja on kopeerinud hageja toodangut, tehes selles ebaolulisi pisimuudatusi. Hageja ei ole andnud kostjale oma teoste kasutamiseks luba. Tööstusdisainilahendusega hõlmatud valemilehed on ühtlasi kaitstud autoriõigusega kui teosed. Valemilehed on originaalsed, kuna need on loodud hagejaga seotud isikute intellektuaalse loomingu tulemusel. Valemilehtede loomine - sellel kujutatavate andmete väljavalimine ning piiratud ruumis paigutamine - kuulub loometegevuse valdkonda. Teose väljendusvormiks on valemivihikute kaanekujundused. Vihikukaante disain on läbi vormi selgelt tajutav ning reprodutseeritav.

peamistest ning olulisimatest valemitest, lähtudes põhikooli ja gümnaasiumi matemaatika- ja keemiaõpikutes ning riiklikes õppeprogrammides käsitletud teemadest. Käsitletud valemid on vaid osa kõige olulisematest ning fundamentaalsematest valemitest. Seetõttu on hageja ja kostja esitatud valemites ka oluline kattuv ühisosa - valemite koostamise lähteandmed (eeskätt riiklik õppekava) on nii kostjal kui ka hagejal olnud ühine. Olulisemaid valemeid ei ole võimalik komplekteerida või kirjeldada oluliste erinevustega. Nii joonised kui ka valemid on rahvusvaheliselt kokkulepitud, samuti on ainuvõimalik anda neile vaid ühesugused lühiselgitused. Matemaatikas ja keemias tavapärased valemid ja nende üldtunnustatud kirjeldamisviisid, sealhulgas selgitavad joonised või pealkirjad ei saa olla originaalne konkreetse autori intellektuaalse loomingu tulemus. Samuti ei saa selle teabe edastamist kaustikute kaantel käsitada autori originaalse loominguna ja sellisena seda kaitsta. Isegi juhul, kui hageja toode oleks autoriõigusega kaitstav, oleks ebaselge, kes on autoriõiguse omaja. Hageja ei ole näidanud, mil viisil on saanud tema autoriõiguse omajaks. Ajakirjanduse andmeil võib olla valemivihikute autoriõiguse omajaks õpilasfirma 4Poega, hageja on väitnud ka seda, et valemid on valinud õpetajad ja kooliõpilased. Ebaselgeks jääb, kes on tööstusdisainilahenduse autor. Registreeringu kohaselt on tööstusdisainilahenduse autor Sten Saar, matemaatikakaustiku siselehele on märgitud: "kaanekujundus: Kait Kübar. Sisukaante ning vahelehe kujundus: Mikk Meelak." Autoriõiguse rikkumise korral on nõuete esitamise õigus autoril (mitte tööstusdisainilahenduse omajal). Poolte tooted ei ole identsed ega äravahetamiseni sarnased. Visuaalsel vaatlusel on näha, et poolte kaustikute väliskujundus ei ole sarnane, kaaned on erinevad. Esinevad silmatorkavad sisulised erinevused, kostja kaustikus esineb viga, mida hagejal ei esine. Kostja tegevus ei ole õigusvastane, mistõttu ei saa kostja suhtes kohaldada deliktilist vastutust. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

individuaalsust, et olla autoriõigusega kaitstav teos. Kuivõrd maakohus oli seisukohal, et vaidlusalused valemilehed ei ole autoriõigusega kaitstavaks teoseks, ei ole vajalik analüüsida küsimust, kas poolte tooted on sarnased ja kuidas on poolte valemilehtedes vead üle kandunud.

turustades tööstusdisainilahenduse omaniku õigusi. Seega pole tööstusdisainilahenduse omanikul õigust keelata kostjal valmistada viimase valmistatavaid tooteid TDKS § 16 lg 2 alusel ja nõuda oma õiguste rikkumise lõpetamist TDKS § 16 lg 3 alusel. Vaidlusalust valemivalikut võib maakohtu hinnangul kaitsta kui loodusteadusliku informatsiooni kogumikku ehk valikut AutÕS § 4 lg 3 p 22 mõttes, kusjuures kaitstuse seisukohast ei ole oluline mitte valiku tegemise keerukus, vaid selleks kulutatud ressursid. Asja tundvate isikute A-R. Veelmaa, A. Palo ja A. Kauge arvamustest tuleneb, et toodetel toodud valemid on valik õppeprogrammist. Kuigi asjatundjad märgivad, et valemite valimine ei ole asja tundvale isikule raske, on valiku tegemiseks vajalik intellektuaalne tegevus ning seega on tegemist teosega. Pooled ei vaidle selle üle, et valemid kui sellised ei ole kaitstud. Teosena on käsitatavad ka kõik teose osad, sh kujundus, valemite valik ja nende paigutus vihiku kaantele. Autoriõiguse kaitse laieneb kõikidele teose osadele. Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse AutÕS § 4 lg 6 ja § 29 lg 1 järgi ja tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal ehk praegusel juhul kostjal. Maakohus leidis, et tõendamaks asjaolu, et hageja ei ole teose autor, peaks kostja välja tooma, kes on teose autor. Kostja on autorsuse vaidlustamise tõendamisel tuginenud avaldatud tööstusdisainilahenduse registreeringule, mille kohaselt on teose autoriks Sten Saar, tunnistaja Sander Saare ütlustele, mille kohaselt tegelesid õpilasfirmas 4Poega valemite väljatöötamisega Tallinna 21. kooli õpetajad, vihikutele märgitule, et kaane ning sisekülje kujundajad on Kait Kübar ja Mikk Meelak, ning ajakirjanduses avaldatud artiklile, mille kohaselt on valemivihiku autoriks õpilasfirma 4Poega. Maakohus leidis, et eelnimetatud tõenditega ei ole tõendatud, et teose autoriks ei ole hageja. Maakohus leidis, et eelnimetatud tõendid tõendavad üksnes asjaolu, et valemivihikud valmisid mitme isiku koostöös. AutÕS § 28 lg 3 ei välista olukorda, kus autoriõigus kuulub juriidilisele isikule. Autoriõigused on nii isiklikud kui ka varalised õigused. Kostja ei ole kohtu arvates tõendanud, et hagejal ei ole õigust autori varalistele õigustele vaidlusaluste toodete puhul. Autoriõiguse puhul AutÕS § 4 lg 3 p 22 mõttes kaitstakse autoriõigusega andmebaasi, mis oma sisu valiku ja korralduse tõttu on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, ning ei kohaldata mingit muud kriteeriumi. Seega on vaidlusaluse teose puhul oluline väline vorm, st kujundus ja valemite paigutus, kuid eelkõige sisu valik. Kohtule esitatud asjatundjate arvamuste kohaselt on mõlema tootja toodangu puhul olulises ulatuses identseid vigu. A-R. Veelmaa arvamuse kohaselt on mõlemas matemaatikavihikus identsed vead alajaotuses "Protsendid", "Logaritmid", "Parabool" ja "Tuletise leidmise reeglid" ning eriti kummaline on arvamuse kohaselt sulgude muutmine valemis, sest tavapäraselt ei ole matemaatikas kasutusel kandilised sulud. Ka parabooli joonised on ühtemoodi vigased. A. Palo arvamusest nähtub, et keemiavihikutes on ainete järjestus sama, kuigi õppeprogramm ei näe ette ainete järjestust, ka pole esitatud muud süstematiseerimise alust, näiteks tähestikuline järjekord, esineb identne viga ladinakeelses eesliites, esitatud näited ei saa olla õppeprogrammis nii piiratud valikus, et need võiksid täielikult kattuda. Anorgaaniliste ühendite alajaotuses on esitatud kaks näidet, kuigi valida oleks üle saja elemendi vahel. Ka esineb joonisel 8 identne viga. A. Kangro arvamus ei too välja valemivihikute sarnasusi ja erinevusi. Toodetes

sisalduvad identsed vead, ainete valik keemiavihikus ning ebatavaline sulgude valik matemaatikavihikus tõendavad, et toodete sisu on sarnane ja tegemist on sarnaste toodetega. Valemivihikutest nähtub, et toodete kaanekujundus ja valemite paiknemine on küll mõnevõrra erinev, kuid see ei muuda tooteid piisavalt erinevaks, sest eelkõige tuleb lähtuda toote sisu valikust. Toodetes esinevad erinevad vead ei näita toodete erinevust. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et tootmise käigus on vigu tähele pandud ja välditud.

nende sarnasusi ja erisusi. Maakohus on analüüsinud ainult toodetes olevaid identseid vigu. Lisaks sellele on võimalik tuvastada ka muid olulisi sarnasusi toodete vahel. Poolte toodetes sisalduvad valemilehed on samas formaadis ja paiknevad vihiku sisemistel lehekülgedel. Sarnane on ka informatsiooni paigutus valemilehtedel. Lisaks vormilisele sarnasusele on sarnane valemilehtedel oleva informatsiooni sisu. Hageja 2006. a keemiavihikus ja kostja 2007. a vihikus on keemia valemilehtedel ainete loetelu üksüheselt kattuv, kostja ei ole põhjendanud, mille tõttu on ta esitanud oma tootes täpselt sama ainete loetelu, kusjuures ained on mõlemas valikus isegi samas järjestuses. Matemaatika valemilehtede sarnasust on analüüsinud Allar-Reinhold Veelmaa ja vormistanud oma kirjalikud järeldused arvamuses (II kd, tl 6-18). Arvamuse kohaselt pidas A-R. Veelmaa võimatuks, et matemaatika valemilehed on mõlemad väljaandjad koostanud teineteisest sõltumatult, kuna olulised kokkulangevused on nii valiku esitusviisi kui ka vigade osas. Erinevused on ainult redaktsioonilist laadi. Keemia valemi- ja andmevaliku sarnasuse kohta on andnud arvamuse Aniita Palo (II kd, tl 28), kelle arvamuse kohaselt on valemilehed olulisel määral sarnased mahus, kus kokkulangevused ei saaks olla juhuslikud. Kooli õppekava järgi on võimalik teha erinevaid valemite ja muude andmete valikuid. Juhul kui kostja oleks oma valemilehed valmistanud ise, ei oleks kokkulangevusi sellisel hulgal, sealhulgas ei korduks ka tehtud vead. Nii A. Palo kui ka A-R. Veelmaa on leidnud, et tulenevalt kooli aineprogrammist ei ole võimalik koostada eraldi sellisel määral kokkulangevaid valemilehti, nagu oli hagejal ja kostjal. Eeltoodud järeldust ei kummuta asjaolu, et üks mõlema poole tootes olev viga on ka koolis kasutusel olevas õpikus. Hageja valemilehtede koostamist on kirjeldanud tunnistaja Sander Saar, kuid kostja ei ole kohtule selgitanud, kuidas on tema oma valemilehed koostanud ja milliseid allikaid selleks kasutanud. Ainuüksi väide, et need on koostatud tulenevalt kehtivast ainekavast, ei ole veenev, kuna õppeprogrammi alusel on võimalik teha erinevaid valikuid. Praeguse vaidluse esemeks on hageja tehtud andmete valik ning nende piiratud ruumis paigutus (valemilehed) ja selle õiguskaitse kohta ei pea olema järeldus sama, mis oli tulenevalt tööstusdisainilahenduse kaitsest. Kostja tõi kaebuses esile, et maakohus oleks pidanud kohaldama AutÕS § 34 lg-t 2, mille kohaselt intellektuaalse tegevuse tulemusi, millele autoriõiguse seadust ei kohaldata (§ 5), võib kogumiku koostaja iseseisvalt süstematiseerida ja ümber töötada. Kolleegiumi arvates ei välista eeltoodu hageja autoriõiguse teket AutÕS § 34 lg 1 järgi ja kuna kostja on loonud hageja valemilehtedega äravahetamiseni sarnase toote, on alust järeldada, et kostja on rikkunud hagejale kui autorile kuuluvaid õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

varaliste õiguste olemasolu ja sellele vastav nõudeõigus ei ole tuvastatav. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul laieneb AutÕS § 29 lg-st 1 tulenev autorsuse eeldus ka hagejale, kuivõrd hageja avaldas oma nime all autoriõiguse kaitse alla kuuluvate teostena käsitatavad matemaatika ja keemia valdkonda kuuluvad vaidlusalused valemilehed (edaspidi kogumikud). Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et kogumike eeldatava autorina tuleb käsitada hagejat ning kostja peab tõendama vastupidist. Üllatuslikult kvalifitseeris ringkonnakohus kogumikud kollektiivseks teoseks AutÕS § 31 mõttes. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 351 lg-d 1 ja 2. Ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohad on ka ekslikud ja põhjendamatud. Lisaks ei nähtu, et ringkonnakohus oleks mingilgi viisil tuvastanud AutÕS § 31 lg 1 kohaldamise eeldusi. Ekslik ja põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt pole asjas tõendatud, et hageja kui juriidiline isik ei olnud kogumike autor. Tulenevalt AutÕS § 28 lg-st 2 ja §-st 34 saab kogumiku koostajaks olla vaid füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Asjas on kogutud tõendeid, kuidas ja kes lõi kogumikud. 23. septembri 2009. a kohtuistungil (II kd, tl 131-137) antud tunnistaja Sander Saare ütluste kohaselt koostasid kogumikud Tallinna 21. kooli matemaatikaõpetaja Natalia Samoilenko (matemaatikavalemite kogumik) ja keemiaõpetaja Anneli Lään (keemiavalemite kogumik), kasutades vaidlusaluste kogumike algmaterjalina varasematel aastatel õpilasfirma 4Poega koostatud materjale. Kogumike kujunduse autoriteks olid Kait Kübar ja Mikk Meelak. Viimati märgitud asjaolu on kajastatud ka hageja vaidlusalustel toodetel, mis on asitõenditena asja materjalide juurde võetud. Asjas tuvastatud asjaoludel ei olnud kostja hinnangul alust käsitada S. Saart kogumike autorina. Hageja on menetluse käigus korduvalt ise rõhutanud, et S. Saarel oli kogumike koostamisel korraldav ja administratiivne roll, mis AutÕS § 30 lg-st 6 tulenevalt ei ole ühise autorsuse tekkimise aluseks. Hageja ei ole hagiavalduses asunud seisukohale, et ta on käsitatav kogumike autorina ja tema nõudeõigus põhineb seega autorsusel. Esimest korda esitas hageja väite kogumike autori(te) varaliste õiguste saamise kohta alles ringkonnakohtule 14. veebruaril 2011 esitatud protsessidokumendi p-s 16 (vastus kostja apellatsioonkaebusele), kus selgitas, et tema hinnangul koostas kogumikud Sander Saar hageja töötajana ja hageja on saanud kogumikega seotud varalised õigused nimetatud asjaoludel AutÕS § 32 alusel. Selline väide tulnuks TsMS § 66 ja § 329 lg 1 järgi jätta tähelepanuta. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb praegusi asjaolusid arvestades eeldada, et hageja on kogumike autor (autorsuse eeldus). Samuti on ebaõige ja põhjendamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, kes on kogumike tegelikud füüsilistest isikutest autorid. Kostja võis tõendamiskohustust täita ka hageja esitatud tõenditele tuginedes. Asjas esinevatel asjaoludel tuleb kogumike autorite varaliste õiguste kuulumine hagejale ning sellele vastav nõudeõigus tõendada. AutÕS § 817 lg 1 alusel on autoriõiguse rikkumise korral nõuete esitamise õigus autoril, mitte tööstusdisainilahenduse omajal ja/või teose kasutajal. Kui ringkonnakohus oleks nõustunud kostjaga selles, kes on kogumike tegelikud autorid ja/või sellega, et hageja pole tõendanud, et temale kuuluvad kogumikega seotud autori varalised õigused, pidanuks ringkonnakohus hageja hagiavalduse rahuldamata jätma.

Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus ringkonnakohtu seisukohaga samas asjas. Määrates esimeses kohtuotsuses kogumike autoriõigusliku kaitse ulatuse sõnalise ja graafilise osa tervikuna ning tuvastades graafilise osa erinevust kostja vaidlusalusest tootest, heitis ringkonnakohus vaidlustatavas otsuses kostjale ette hageja autoriõiguse rikkumist üksnes sõnalise osa sarnasustele tuginedes, pidades võrreldavaid teoseid sisu poolest korraga nii sarnasteks, osaliselt identseteks kui ka äravahetamiseni sarnasteks. Vastuolu seisneb ka selles, et ringkonnakohtu vaatlusalune käsitlus vaidlusaluste toodete sarnasusele toetub ka väidetavale kujunduslikule (vormilisele) sarnasusele, mille kohta asus ringkonnakohus varem seisukohale, et sarnasusi ei esine. Kohtud on vaidlusaluste teoste võrdlemisel põhjendamatult palju tähelepanu osutanud teostes esinevatele sarnasustele, jättes samal ajal üldse tähelepanuta erinevused. Vaidlusalustes teostes sisalduva teabe hindamisel ja järelduste tegemisel pole ka piisavalt arvestatud asjaoluga, et mõlemas vaidlusaluses teoses esinevad teabevalikud on tehtud samadel alustel ja mõlemad teosed on koostatud samal eesmärgil ning samadele tarbijate sihtrühmadele, mistõttu objektiivselt ei saagi erinevused olla märkimisväärsed. Ringkonnakohtul on TsMS § 436 lg 1 järgi kohustus vältida vastuolusid ka samas asjas varem tehtud lahendites avaldatud seisukohtadega. Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata AutÕS § 34 lg 2, ehkki asjaoludest tulenevalt oleks nimetatud normi tulnud kohaldada. Kui kostja oleks oma vaidlusaluste toodete loomisel kasutanud kogumikes sisalduvat teavet, oleks kostja tegu olnud AutÕS § 34 lg 2 järgi õiguspärane, kuivõrd asjas tuvastatud asjaoludel on kostja loonud uue teose, mis analoogselt kogumikega on autoriõigusega kaitstav ega riku sellisena hageja õigusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

kuuluda autoriõigused. AutÕS § 29 lg 1 kohaselt eeldatakse isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. See, mida tähendab õigus autorsusele, on sätestatud AutÕS § 12 lg 1 p-s 1, mille kohaselt teose autoril on õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel. Kolleegium märgib, et AutÕS § 29 lg 1 eesmärgiks on seostada teose autor (füüsiline isik) ja tema looming. Seega ei kohaldu AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus juriidilise isiku puhul. Juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse konkreetsete sätete alusel (nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega (§ 32)) või on autor(id) lepingu alusel oma õigused isikule loovutanud. Seega ei pea kostja tõendama, et valemilehtede autorsus ei kuulu hagejale. Kostja tõendamiskohustus ei tulene AutÕS § 29 lg-st 1, kuna hageja ei ole füüsiline isik, kes saaks olla teose autoriks. Juriidiline isik saab olla kollektiivse teose puhul isikuks, kellele kuulub autoriõigus (AutÕS § 31 lg 2). Kuna kohtud on jaganud valesti tõendamiskoormuse ja jätnud seetõttu tuvastamata, kes on vaidlusaluste teoste autor(id) ja kuidas on hagejale autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele üle läinud, tuleb kohtute otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha muu hulgas see, kes on vaidlusaluste valemilehtede autorid ja kas hagejale kuulub autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele. Kolleegium leiab, et vaidlusaluste valemilehtede puhul võib olla tegemist autoriõiguse seadusega kaitstavate teostega. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega valemilehtede sarnasuse kohta. Kohtud on vaidlusaluste valemilehtede sarnasust hinnanud ega ole seejuures rikkunud menetlusnorme.

teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449 lg 2 kohaselt on vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja palus teha vaheotsuse, millega tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja õigusrikkumisega saadud tulu väljaandmist. Kohtud on tuvastanud vaid selle, et tegemist on autoriõiguse rikkumisega. TsMS § 449 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tuleb kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.