Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

või nr 221023778606 Swedbank AS-is, või Danske Bank AS Eesti filiaalis nr 333416110002, kõigil viitenumber 2900078444). Riigilõiv tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Hagiavalduse kohaselt valmistab ja toodab hageja koolivihikuid, mille kaantele on trükitud koolitöös kasutatavad valemid. Kaaneruumi piiratusest tulenevalt on hageja näinud erilist vaeva valemite väljavalimisel üldhariduskoolides õpetatavate valemite hulgast. Tulemuseks on autoriõigusega kaitstav teos. Valemivihikute kaaned on hageja registreerinud ka tööstusdisainilahendusena (nr 01207, registreeritud 15.02.2007). Kostja turustab Eestis vihikuid, mille keemia- ja matemaatikavalemite lehed on äravahetamiseni sarnased hageja tööstusdisainilahendusega. Hageja on juhtinud kostja tähelepanu oma õiguste rikkumisele ja palunud nimetatu kohe lõpetada, kuid vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole andnud tulemusi. Kostja on oma toodete üldise kujunduse ning ka valemite paigutuse kopeerinud hageja toodetelt. Esinevad kokkulangevused hageja ja kostja matemaatika ja keemia valemilehtede kaante kujunduses, valemite paigutuses ja valemite valikus. Valemilehtede võrdlusest järeldub, et tegemist on äravahetamiseni sarnaste teostega. Kostja on toote valmistamisel kasutanud ära hageja teoseid. Kokkulangevused ei saa olla juhuslikud, eriti arvestades hageja teoses esinenud vea (eesliide "tetra" asemel eesliide "tetre" figuuris 4) ülekandumist. Kostja on kopeerinud hageja toodangut, tehes selles ebaolulisi pisimuudatusi. Hageja ei ole andnud kostjale oma teoste kasutamiseks luba. Tööstusdisainilahendusega hõlmatud valemilehed on ühtlasi kaitstud autoriõigusega kui teosed. Valemilehed on originaalsed, kuna need on loodud hagejaga seotud isikute intellektuaalse loomingu tulemusel. Valemilehtede loomine - sellel kujutatavate andmete väljavalimine ning piiratud ruumis paigutamine - kuulub loometegevuse valdkonda. Teose väljendusvormiks on valemivihikute kaanekujundused. Vihikukaante disain on läbi vormi selgelt tajutav ning reprodutseeritav.

Rikkumise teel saadu VÕS § 1037 lg 1 mõttes tähistab käesolevas asjas õigustamatut teose kasutamist. VÕS § 1037 lõike 1 alusel on seega õigus nõuda tasu, mille maksmine oleks olnud mõistlikult vajalik hageja autoriõiguste kasutamiseks loa saamiseks. Praegusel juhul oleks selleks tasuks tasu, mida kostja pidanuks hagejalt litsentsi saamiseks maksma. Selle summa arvestamine ja tõendamine on käesolevas asjas väga keeruline. Kõnealune litsents oleks sisuliselt välistanud hageja enda võimaluse valemivihikute müügiks ja seega ei oleks tegelikkuses litsentsi andmine olnud võimalik. Hagejale ei ole ka teada teisi sarnaseid juhtumeid, mille analoogia alusel litsentsitasu suurust arvestada. Seetõttu ei ole olnud võimalik ka näiteks asjatundjaarvamuse küsimine tõendi hankimiseks. Hageja palub kohtul määrata see summa kindlaks siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 lg 1 ja 2 alusel. Muuhulgas tuleb arvesse võtta, et hageja tellimusel toodetud matemaatika ja keemia 2007 valemivihikute koguarv oli 28 100. Nende müügi korral oleks hageja saanud tulu 48 613 eurot (käibemaksuta). Ühe vihiku tegelik keskmine müügihind oli eurodes arvestatuna 1,73. Vihikute tootmiskulu oli eurodes arvestatuna 34 282 (vihikuid toodeti kokku 73 500 tk, trükitööde kogumaksumus oli 1 407 960 krooni). Müügihinna ja tootmiskulu vahe oli vastavalt 14 331 eurot. Litsentsi andmisel oleks hageja loobunud selle tulu teenimise võimalusest. Hageja arvates ei saa juba ainuüksi sel põhjusel hinnata litsentsi arvestuslikku maksumust madalamaks kui 50% eelnimetatud summast ehk väiksemaks kui 7 165,5 eurot. Käesoleva vaidluse asjaolude põhjal ei saa olla kahtlust, et kostja on rikkunud hageja õigusi pahaukselt. Autoriõiguste pahauskselt rikkujalt saab lisaks eeldatavale litsentsitasule (VÕS § 1037 lõike 1 alusel) nõuda teenitud tulu hüvitamist VÕS § 1039 lõike 1 alusel. Kostja 10.05.2012 avaldusega kohtule esitatud andmete kohaselt on tema teeninud hageja autoriõigusi rikkuvate vihikute müügist kasumit 5 080,71 eurot (tulu miinus otsesed kulud). Seda tulebki käsitleda tuluna VÕS § 1039 mõttes. Esitatut toetab Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-12311. AutÕS § 817 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037 ja § 1039 alusel on hagejal seega õigus nõuda kostjalt 5 080,1 euro väljamõistmist, millele lisandub kohtu hinnangul eeldatavale litsentsitasule vastav summa. Autoriõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitisena AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel on hagejal nõudeõigus. Kostja vihikus sisaldusid nii matemaatika kui ka keemia valemid. Kostja väitel tootis ja müüs ta 2007 maist augustini kokku 9 780 vihikut. Hageja tootis eraldi matemaatika valemitega vihikuid ja keemia valemitega vihikuid. 2006 trükiti hageja tellimusel kokku 11 600 matemaatika vihikut ja 7 300 keemia vihikut. Kõik toodetud vihikud müüdi ära (müüdud kogus oli mõlema vihiku osas 10 vihiku võrra suurem, tegemist oli trükikoja poolt varuks toodetud vihikutega). 2007 trükiti hageja tellimusel kokku 17 500 matemaatika vihikut ja 10 600 keemia vihikut. Müüa õnnestus 13 800 matemaatika vihikut ja 7 825 keemia vihikut. Hageja lattu jäi 3 690 matemaatika vihikut ja 2 775 keemia vihikut, kokku 6 465 vihikut. Tegelikult oli müümata jäänud kogus veelgi suurem, sest hageja edasimüüja OÜ XXX laos oli seisuga 15.09.2007 2 013 matemaatika vihikut ja 1 717 keemia vihikut. Selliste toodete normaalne müügiperiood on kooliaasta algusele vahetult eelnev aeg (see järeldub ka kostja 10.05.2012 avaldusele lisatud andmetest tema toodete tellimuse ja müügi kohta). Kokku jäi hageja toodangust seega müümata 5 714 matemaatika vihikut ja 4 489 keemia vihikut. Müümata jäänud vihikute koguarv (10 203 tk) on väga lähedane kostja poolt müüdud vihikute koguarvule (9 780 tk), mis kinnitab seost kostja ebaseadusliku tegevuse ja hagejale põhjustatud kahju vahel. Keskmise müügihinna (1,73 eurot tk) ja hageja lattu jäänud vihikute arvu (6 465 vihikut) kaudu arvestatuna on vihikute müümata jäämisest hagejale tekkinud kahju kokku 11 184,45 eurot. Selles kahju arvestuses ei ole võetud arvesse laojääkide hoidmisest ja käitlemisest tekkinud lisakulusid, reklaamitulu vähenemist järgnevatel aastatel (vihikutesse müüdud reklaamitulu sõltus varasemate perioodide müügist). Nimetatu võrra on hagejale tegelikult tekitatud kahju suurem. Muudel absoluutsete õiguste rikkumise juhtudel peale omandi rikkumise kuulub puhtmajanduslik kahju hüvitamisele. Seda põhjusel, et mittemateriaalsete hüvede suhtes

kehtivate õiguste objektiks on fiktsioon (autoriõiguse puhul teos), saab nende õiguste rikkumise tagajärjel tekitatud varaline kahju ollagi vaid puhtmajanduslik. Deliktiõigusliku autoriõiguse kaitse eesmärk saabki seega olla üksnes kannatanu kaitsmine autoriõiguse rikkumisega kaasneva puhtmajandusliku kahju eest. Järelikult on hageja poolt esitatud nõude rahuldamine võimalik. Hageja nõuded alusetu rikastumise sätete ja kahju hüvitamise sätete alusel ei ole kumulatiivsed, vaid tegemist on sama nõude alternatiivsete õiguslike alustega. Hagi rahuldamine alusetu rikastumise sätete alusel välistab väljamõistetava summa ulatuses kahju hüvitamise nõude ja vastupidi: hagi rahuldamine kahju hüvitamise sätete alusel välistab väljamõistetava summa ulatuses alusetu rikastumise nõude. Hageja lähtub oma nõude suuruse kindlaksmääramisel summast, mis vastab tekitatud kahju summale, s.o. 11 184,45 eurot. Hageja nõudis kahju hüvitamist oma 19.10.2007 kirjas kostjale. Kostja vastas sellele kirjale 09.11.2007. Hiljemalt selleks ajaks pidi kostjale olema teada kahju tekkimine ja hagejal tekkis VÕS § 113 lg 2 kohaselt õigus nõuda viivist. Hageja alustab viivise arvestamist 09.11.2007 VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras. 30.06.2012 seisuga on viivise suuruseks 4 625,31 eurot. Hageja nõuab viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista 11 184,45 eurot autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitisena või õigusrikkumise teel saadud tuluna ning viivis 4 625,31 eurot (seisuga 30.06.2012), alates 01.07.2012 mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras põhinõudelt 11 184,45 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 26.04.2012 avalduses loobus hageja nõudest kostja kohustamiseks vaidlusaluste toodete tootmise ja turustamise lõpetamiseks, kuna kostja on nõude täitnud (toodete valmistamise ja müügi lõpetanud. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi. Poolte tooted on sisult, kujunduselt ja üldiselt kontseptsioonilt erinevad. Hageja valemivihikus on esitatud kaantel kaustikust olenevalt kas matemaatika- või keemiavalemid (hageja toodab vihikuid teemade kaupa), samas kui kostja on koostanud terviktoote, mis hõlmab endas nii füüsika-, matemaatika- kui ka keemiavalemeid ühes kaustikus. Hageja tootes on rohkelt reklaami, mida kostjal ei esine. Hagejal on valemid trükitud vaid kaantele, kostjal ka vihiku siselehtedele. Hageja ja kostja toodete üldine kujundus on erinev, seda nii värvilahenduse, andmeväljade paigutuse, valitud tekstišriftide kui ka disainielementide poolest (nt paigutus, värvilahendus ja disainielement - värviline sakiline äär - kostja kaustikus ei esine). Kostja ei pea valemeid ega ka tabelitele antud pealkirju ei autori- ega tööstusdisainilahenduse kaitse objektiks. Tuvastamaks väidetavate õiguste rikkumist, tuleb hinnata tooteid tervikuna, mitte hageja üksikuid väljavõtteid nendest. Matemaatika- ja keemiavalemid, joonised või pealkirjad ei kuulu autoriõiguse alusel kaitsmisele, need ei ole originaalsed autori intellektuaalse loomingu tulemused. Pooled on koostanud valimiku peamistest ning olulisimatest valemitest, lähtudes põhikooli ja gümnaasiumi matemaatika- ja keemiaõpikutes ning riiklikes õppeprogrammides käsitletud teemadest. Käsitletud valemid on vaid osa kõige olulisematest ning fundamentaalsematest valemitest. Seetõttu on hageja ja kostja esitatud valemites ka oluline kattuv ühisosa -valemite koostamise lähteandmed (eeskätt riiklik õppekava) on nii kostjal kui ka hagejal olnud ühine. Olulisemaid valemeid ei ole võimalik komplekteerida või kirjeldada oluliste erinevustega. Nii joonised kui ka valemid on rahvusvaheliselt kokkulepitud, samuti on ainuvõimalik anda neile vaid ühesugused lühiselgitused. Matemaatikas ja keemias tavapärased valemid ja nende üldtunnustatud kirjeldamisviisid, sealhulgas selgitavad joonised või pealkirjad ei saa olla originaalne konkreetse

autori intellektuaalse loomingu tulemus. Samuti ei saa selle teabe edastamist kaustikute kaantel käsitada autori originaalse loominguna ja sellisena seda kaitsta. Isegi juhul, kui hageja toode oleks autoriõigusega kaitstav, oleks ebaselge, kes on autoriõiguse omaja. Hageja ei ole näidanud, mil viisil on saanud tema autoriõiguse omajaks. Ajakirjanduse andmeil võib olla valemivihikute autoriõiguse omajaks õpilasfirma 4Poega, hageja on väitnud ka seda, et valemid on valinud õpetajad ja kooliõpilased. Ebaselgeks jääb, kes on tööstusdisainilahenduse autor. Registreeringu kohaselt on tööstusdisainilahenduse autor XXX, matemaatikakaustiku siselehele on märgitud: "kaanekujundus: XXX. Sisukaante ning vahelehe kujundus: XXX." Autoriõiguse rikkumise korral on nõuete esitamise õigus autoril (mitte tööstusdisainilahenduse omajal). Poolte tooted ei ole identsed ega äravahetamiseni sarnased. Visuaalsel vaatlusel on näha, et poolte kaustikute väliskujundus ei ole sarnane, kaaned on erinevad. Esinevad silmatorkavad sisulised erinevused, kostja kaustikus esineb viga, mida hagejal ei esine. Kostja tegevus ei ole õigusvastane, mistõttu ei saa kostja suhtes kohaldada deliktilist vastutust. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 20.09.2012 vastuses märgib kostja, et mõlemad hageja poolt 02.07.2012 menetlusdokumendis pakutud õiguslikud käsitlused eeldavad, et hageja oli vaidlusaluste teoste autori varaliste õiguste omanik ajal, mil ta hagi esitas, kuivõrd hagi esitati just põhjusel, et kostja rikkus 2007 suvel hagejale kuuluvaid intellektuaalomandi alaseid õigusi. Kostja on menetlust läbivalt seadnud kahtluse alla hageja nõudeõiguse olemasolu, kuivõrd hagi aluseid sätestavas protsessidokumendis ei tuginetud kordagi asjaolule, et hagejale kuuluvad autori varalised õigused ning kuidas need varalised õigused hagejal tekkisid. Esmakordselt esitati hageja poolt väide autori varaliste õiguste saamise kohta alles 14.02.2011 protsessidokumendi p-s 16 (vastus kostja apellatsioonkaebusele), kus hageja selgitas, et tema valemivihikud koostati XXX kui hageja töötaja poolt. Samas asjas esinevatele tõenditele tuginedes ei ole S. Saar käsitletav hageja toodetes sisalduvate andmekogumike autorina ja kohtud pole teda varasemalt sellisena ka käsitlenud. Oluline on märkida ka seda, et taoline väide esitati alles vastuses kostja apellatsioonkaebusele, mistõttu nimetatud protsessidokumendiga ei saanud hageja oma hagi aluseid ka täiendada. 03.04.2012 menetlusdokumendiga esitas hageja tõendid, s.o lepingud hageja ja füüsiliste isikute vahel. Lepingud hageja ja füüsiliste isikute vahel on kõige hilisemalt allkirjastatud alles 30.03.2012. Eeldada võib, et hageja leiab, et nende lepingute õiguslik sisu seisneb selles, et nimetatud lepingute alusel on füüsilistelt isikutelt läinud hagejale üle autori varalised õigused (lepingute p 2). Autori varalisi õigusi omamata muutuks hageja nõue mõttetuks. Kuivõrd lepingute sõlmimise kuupäev on mitte varasem kui 30.03.2012, siis järelikult ei saanud ka varalised õigused minna hagejale üle enne lepingu sõlmimise kuupäeva. Õiguse käsutus, s.o asjaõiguslik muudatus ei saa toimuda tagantjärele. Sellest johtuvalt ilmneb, et ajal, mil hageja esitas hagi väidetava intellektuaalomandi (autoriõiguse) rikkumisega seotud nõudes, ei olnud hageja tegelikkuses vastavate intellektuaalomandi õiguste omaja. Õiguste omajateks, kui võtta aluseks lepingutes märgitud tekst, said olla üksnes füüsilised isikud. Hageja sai nimetatud õiguste omajaks alles 30.03.2012. Sellest tulenevalt, isegi kui nõustuda väitega, et kostja rikkus oma valemivihikute tootmisel (kellegi) intellektuaalomandi (autoriõiguse) alaseid õigusi, ei saanud selleks isikuks olla hageja. Võimalik on ka see, et hageja nägemuses on lepingute näol tegu üksnes dokumentidega, milles lepinguosalised kinnitavad varasemalt aset leidnud sündmusi, s.h autori varaliste õiguste üleminekut hagejale. Sellisel juhul on aga oluline, et taoliste minevikusündmuste tõendamine saab toimuda üksnes tunnistaja ütluste kaudu (TsMS § 229 lg 1, § 251 lg 1), mitte aga spetsiaalselt minevikusündmuste tõendamise tarbeks allkirjastatud dokumentide põhjal. Vastupidine arusaam muudaks kohtumenetluse tulemuslikkuse sõltuvaks sellest, kumb pool suudab rohkem ja kvaliteetsemaid kirjalikke tõendeid fabritseerida. Eelnevat arvestades ei saa

lepinguid käsitleda protsessivormile vastava tõendina, kuid sellisel juhul järeldub, et hageja ei ole autori varaliste õiguste endale kuuluvust senimaani tõendanud. Võttes aluseks selle, et hageja ei saanud 2007 suvel, mil väidetav rikkumine aset leidis, olla autori varaliste õiguste omaja, puudub ka võimalus haginõue rahuldada, kas aluseta rikastumise või siis deliktilise kahju hüvitamise kohaselt. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et rikkuja peab rikkuma hagejale kuuluvat õigust ning rikastuma hagejale kuuluva õiguse rikkumise tagajärjel. Deliktilise kahju hüvitamise sätte kohaldamine eeldab kostja poolt hagejale kuuluva õiguse rikkumist ning selle tagajärjel õiguslikult relevantse kahju tekkimist. Kuivõrd hageja ei saanud 2007 suvel olla autori varaliste õiguste omaja, pole kostja hageja arvel rikastunud ega talle kahju tekitanud isegi siis, kui kostja oma valemivihikute loomise ja turustamisega kellegi intellektuaalseid õigusi tegelikkuses kahjustas. Hagejal puudub nõudeõigus ning hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Kui aga Harju Maakohus asub ülaltooduga võrreldes vastupidisele seisukohale, peab kostja vajalikuks märkida järgmist: Hageja on esitanud nõude aluseta rikastumise sätete kohaselt, kuid jätnud väljamõistetava summa TsMS § 233 alusel kohtu määratleda. Kostja arvates ei ole võimalik aluseta rikastumise nõudes väljamõistetavat rahasummat määratleda kohtu diskretsiooni alusel ning seda mitmetel põhjustel. Esiteks annab TsMS § 233 lg 1 kohtule diskretsiooniõiguse ainult kahjunõuete puhul, kuid aluseta rikastumise nõue ei ole samastatav kahjunõudega. Teine põhjus tuleneb aluseta rikastumise eesmärgist, milleks on rikkuja kohustus anda välja just see ja ainult niipalju, mis seaduse kohaselt kuulub isikule, kelle õiguste rikkumise arvel rikkuja midagi sai. Seega määratletakse rikkuja väljaandmiskohustus faktiliselt saadu ulatusega, mitte aga kohtu diskretsiooniotsusega. Kui kahju hüvitamise puhul on seaduse sõnastuse kohaselt diskretsiooniotsus võimalik ning kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 1 - “mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles...“), siis aluseta rikastumise nõue peab VÕS § 1037 lg 1 kohaselt olema selgepiiriline. Järelikult eeldab aluseta rikastumise nõude rahuldamine esmalt rikkuja poolt saadu hariliku väärtuse tuvastamist ning sellele vastava otsuse tegemist. Hageja pole aga üritanudki selgitada, milline võiks olla kostja poolt hageja arvel saadu harilik väärtus. Kuid raskused hariliku väärtuse nimetamisel ei saa vabastada hagejat haginõude tõendamisest. Ebaõige ja sisulist kontrolli mittevõimaldav on ka väide, et kui hageja oleks andnud kostjale litsentsi, siis oleks see sisuliselt välistanud hageja enda võimaluse valemivihikuid müüa. Millel väide põhineb, ei ole kaugeltki selge, ehkki arusaadavalt püüab kostja esitatud väite läbi põhistada litsentsitasu võimalikult suuremat määra. Hageja ei ole oma nõudes arvestanud sellega, et kuivõrd universaalseid litsentsitasu suuruseid pole, allub ka litsentsitasu läbirääkimistele ning eeldada võib, et litsentsitasu suurust oleks mõjutanud ka kostja poolt esitatud argumendid. Siinkohal tuleb osundada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2004/48/EÜ, 29.04.2004 p-le 26, kus rõhutatakse, et rikkujalt väljamõistetava summa kujundamisel ei ole eesmärgiks karistus, vaid objektiivsetel kriteeriumitel põhinev kompensatsioon, võttes ühtlasi arvesse õiguste valdajale tekkinud kulusid, s.h. kulutusi identifitseerimisele ning uurimisele. Hagiavaldusest ega ühestki hilisemast menetlusdokumendist ei selgu, kas ja milliseid kulutusi hageja tegi tema poolt oma valemivihikutes kasutatud väidetavate teoste väljatöötamiseks. Paljasõnaliselt on küll hagis märgitud, et hageja nägi vaidlusaluste teoste loomisel erilist vaeva, kuid hilisemas menetluses selgus tunnistaja ütluste põhjal, et põhilise töö tegid ära hoopis matemaatikaõpetajad ning hageja väidetav töötaja XXX üksnes koordineeris valemivihikute kokkupanemisega seonduvat. Puuduvad selgitused ja tõendid selle kohta, et valemivihikute väljatöötamiseks oleks hageja teinud mingisuguseidki kulutusi. Hageja vaatlusaluste materjalide turuväärtuse ja sellest tuleneva võimaliku litsentsitasu hindamisel ei ole hageja üldse arvestanud ka keda, et isegi juhul kui oleks võimalik nõustuda, et hageja poolt kasutatud valemivalikute näol oli tegemist autoriõigusega kaitstavate teostega, on hageja teoste näol siiski tegemist väga madala originaalsusastmega teostega ning sarnaseid teoseid sisaldavaid ning sarnase kontseptsiooniga tooteid oli vaatlusalusel ajal Eesti turul teisigi, mistõttu hageja valemivalikute turuväärtust vaatlusalusel ajal ei saa pidada kõrgeks.

Kõik eelnimetatud asjaolud kahtlemata mõjutavad võimaliku litsentsi turuhinda, millel oleks ka ratsionaalne ja reaalne sisu. Arvestades veel kostja poolt toodetud valemivihikute mahtu, tootmiskulusid ning saadud tulu, samuti seda, et kostja eesmärgiks oli üksnes proovipartii valmistamine ja selle realiseerimise edukuse väljaselgitamine, ei oleks kostja ega ükski teine mõistlik turuosaline tasunud litsentsi saamiseks 7 165,50 eurot, mida nõuab hageja. Litsentsitasu suuruse määramisel, s.h. ka tagantjärele määramisel ei saa lähtuda üksnes hageja paljasõnalistest soovidest. Arvestades muuhulgas seda, et asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja tooted on nii sisu, kujunduse kui ka kontseptsiooni poolest erinevad, samuti seda, et mõlema poole valikud autoriõigusega mittekaitstavate andmete kasutamisel oma toodetes lähtuvad eelkõige riiklikest õppekavadest (s.t. ka andmete valiku kriteeriumid ei ole originaalsed), tuleb pidada paljasõnaliseks hageja väidet, et ei saa olla kahtlust selles, et kostja on rikkunud hageja õigusi pahatahtlikult, see tähendab hageja oli teadlik või pidi olema teadlik hageja vastavatest autori varalistest õigustest, mida kostja vähemalt 2007. a ei omanudki. Nimetatud asjaoludel ei saa pidada põhjendatuks ka hageja nõuet VÕS § 1039 lg 1 alusel summas 5 080,1 eur. Hageja nõue ei ole põhjendatud ka deliktilise kahju hüvitamise alusel. Nimelt on ebaõige hageja poolt pakutud põhjusliku seose käsitlus, mis põhineb üksnes kostja poolt müüdud ja hageja poolt müümata jäänud vihikute arvu võrdlusel. Kuid see, kas ja kuidas võis kostja poolt vihikute müümine mõjutada hageja müügiedu, jääb hageja käsitlusest täiesti välja. Toodud asjaoludel ei ole hageja tõendanud ka väidetavalt tekitatud kahju suurust. Hageja ei ole vaatlusaluses käsitluses selgitanud, milline on antud asjaoludel kaubaturg KonKS § 3 tähenduses. Kostja leiab, et valemeid sisaldanud koolivihikud ei moodustanud ega moodusta ka praegu eraldi kaubaturgu vaid on osa koolivihikute kaubaturust, millel on hulgaliselt erinevaid osalejaid ja omavahel vahetatavaid tooteid. Vastavat kaubaturu näol on tegemist teatud mõttes ka moekaupadega, millede osas tarbijate eelistused on pidevas ja kiires muutumises. Ka ei olnud hageja ja kostja 2007 koolivihikute turul ainsad valemivalikuid sisaldavaid vihikuid pakkuvad turuosalised. Muuhulgas eeltoodud asjaoludel ei ole kostja hinnangul võimalik tuletada kostja tegevuse ja hageja kahju vahel sellist seost, et ca iga kostja müüdud vihikule vastas hagejal 2007.a müümata jäänud vihik. Kostja osundab ka sellele, et hageja esitatud tõendite pinnalt ei saa järeldada seda, et 2007 müümata jäänud valemivihikuid jäid üldse müümata. Ka nimetatud asjaolu arvestades ei saa pidada põhjendatuks hageja seisukohta vaatlusalustel asjaoludel tekkinud kahju väidetava suuruse kohta. Oluline on rõhutada, et hageja ja kostja vihikud olid üldise kontseptsiooni ja kujunduse poolest täiesti erinevad: hageja valemivihikud olid välja töötatud nn teemade kaupa, s.o kas matemaatika-, füüsika- või keemiavihikud, samas kui kostja koostas nn terviktoote, mis hõlmas nii füüsika, matemaatika kui ka keemia valemeid ühes kaustikus. Lisaks trükkis hageja oma valemikaustikutes valemid vaid kaantele, kostja aga ka vihiku siselehtedele. Hageja vihikud sisaldasid reklaame ja kostja omad mitte. Nimetatud erinevused välistavad võimaluse öelda, et hageja ja kostja vihikud olid identsed ning järelikult ei saa ka öelda, et tarbijal oli võimalik ühte ja sama vihikut osta, kas hagejalt või kostjalt. Kuid sellisel juhul on ka ebaloogiline eeldada, et iga kostja müüdud vihikule vastas hageja müümata jäänud vihik e põhjuslik seos on nähtav asjaolus, et kostja müüdud vihikute arv on sarnane hageja poolt 2007.a müümata jäänud vihikute arvuga. Hageja poolt 2006 ja 2007 müüdud vihikute arv on võrreldav, millest järeldub, et vastaval kaubaturul polnudki hageja valemivihikutele suuremat nõudlust. Nimetatud asjaolule viitavad ka Haridus- ja Teadusministeeriumi andmed õpilaste arvu muutumise kohta Eesti üldhariduskoolides, mille kohaselt vähenes vaatlusalusel ajal üldhariduskoolide õpilaste arv (nii hageja kui kostja toodete eeldatav sihtgrupp) umbes 10 000 õpilase võrra. Nimetatud asjaolu kahtlemata avaldas negatiivset mõju vastavate toodete nõudlusele. Hageja pole arvestanud kuidagi ka asjaoluga, et lisaks hagejale ja kostjale ka mitmed teised tootjad pakkusid samaaegselt müügiks mitmesuguseid sarnaseid tooteid, mis samuti avaldasid

mõju turu- ja konkurentsisituatsioonile koolivihikute kaubaturul. On loogiline, et kauba läbimüügi edukus on sõltuv siiski nõudlusest kauba järele, mitte müüdava kauba kogusest. Järelikult oleks hageja võinud 2007 ka 100 000 tuhat vihikut trükkida, kuid tema müügiedu oleks tõenäoliselt jäänud ikkagi 2006 läbimüügi eduga võrreldavaks. Seetõttu on ka ekslik arvata, nagu oleks kostja poolt vihikute müük halvanud hageja müügiedukuse või seda üldse mõjutanud. Tõendamata on põhjuslik seos kostjal tekkinud väidetava kahju ja hageja tegevuse vahel. Samuti on eeltoodud asjaoludel asjakohaselt tõendamata kostjal tekkinud väidetava kahju suurus. 15.02.2013 teatas kostja, et on nõus menetluse lõpetamisega rikkumise lõpetamise kohustamise nõudes. Kostja arvates puudus hageja nõudel faktiline alus juba enne hagiavalduse esitamist, sest nõude esitamise ja kostja tegevuse vahele jääb ligemale aasta. Menetluskulud palub kostja välja mõista hagejalt. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja nõuete ja nende aluseks olevate asjaoludega ning kostja vastuväidetega, poolte poolt esitatud tõenditega, ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt lahendab kohus nõude, millest hageja loobus. Hageja loobus nõudest kostja kohustamiseks lõpetama hageja õiguste rikkumine. Kostja on nimetatud nõude osas menetluse lõpetamisega nõus. Kohus leiab, et nõudest loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus nõudes lõpetada. TsMS § 206 järgi on hagejal õigus hagist loobuda. Kooskõlas TsMS § 428 lg 1 p 3 lõpetab kohus menetluse, kui hageja on hagist loobunud. § 429 lõikes 4 märgitud asjaolud, mis välistaksid hagist loobumise vastuvõtmise, puuduvad. Tulenevalt käesolevas asjas 07.02.2012 tehtud Riigikohtu otsusest (3-2-1-155-11) tuleb vaidluse lahendamiseks esmalt tuvastada hagejale kui juriidilisele isikule autoriõiguse kuulumise küsimus. Sellest sõltub, kas hagejal on õigus esitada nõudeid, mille ta käesolevas asjas autorina/autoriõiguse omajana esitas. Hageja seisukoha kohaselt on vaidlusaluste teoste autoriteks tema töötajad, kes vaidluslaused teosed loosid tööülesannete täitmise käigus ja andsid autoriõigused üle hagejale. Hagiavalduse esitas hageja autorina. AutÕS § 28 lg 2 kohaselt on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on teose loonud. AutÕS § 12 lg 1 p 1 järgi on teose autoril õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist ja tema isiku, nimega seostamist teose mistahes kasutamisel. Juriidilisele isikule saavad kuuluda autoriõigused AutÕS-s sätestatud juhtudel. Nendeks võivad olla teose loomine töökohustuste täitmise korras AutÕS § 32 järgi või juhul, kui autor/autorid on oma õigused loovutanud lepingu alusel juriidilisele isikule. Kuna hageja on juriidiline isik (mitte füüsiline isik), ei saa ta olla vaidlusaluse teose autor, kuid talle võib autoriõigus kuuluda kollektiivse teose puhul. AutÕS § 31 lg 2 alusel autoriõigus kollektiivsele teosele kuulub isikule, kelle initsiatiivil ja juhtimisel selline teos loodi ja kelle nime või nimetuse all see välja anti, kui lepinguga pole ette nähtud teisiti. 21.02.2013 kohtuistungil kinnitas hageja, et tema seisukohti kajastavad 09.03., 03.04., 26.04.,

seisukoha kohaselt on loomeprotsessis osalenud isikud autoriõiguse kuuluvust hagejale kinnitanud kirjalikes lepingutes (esitatud tõenditena 03.04.2012, III kd lk 109-124). Hageja leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et tegemist on ühisautorsusega AutÕS § 30 lg 2 tähenduses, siis XXX, kui hageja töötaja kaudu on hageja igal juhul autoriõiguse omanik tulenevalt AutÕS §-st

Lepingud on koostatud tagantjärgi käesoleva menetluse tarvis. Lepingud ei tõenda, et hagejale kuulusid autoriõigused hagi esitamise ajal. TsMS § 3 lg 1 tulenevalt on isikul õigus kohtusse pöörduda seaduses sätestatud korras oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kuna ülalmärgitud põhjendustel ei kuulunud hagejale hagi esitamise ajal autoriõigused vaidlusalustele teostele, puudub alus hagi rahuldamiseks. Tegemist ei ole kujundushagiga, mille puhul saaks arvestada menetluse kestel toimunud muudatusi – käesoleval juhul hageja poolt esitatud nn lepinguid, mille alusel ta väidetavalt sai autoriõigused teoste autoritelt. TsMS § 122, § 123, § 124 lg 1, § 132 lg 1 § 134 alusel on hagihind 12 143,12 eurot (958,67+11 184,45). Hageja on tasunud riigilõivu 1000 krooni (63,91 eurot; mittevaraliselt nõudelt, I kd lk 84) ja täiendavalt 527,27 eurot (III kd lk 272). Hagihinnalt 12 143,12 eurot (189 998,54 krooni) tuli hagi esitamise ajal tasuda riigilõivu 9750 krooni (623,14 eurot). Seega tuleb TsMS § 179 lg 1 alusel hagejalt vähem tasutud riigilõiv välja mõista 31,96 (623,14-591,18) euro suuruses. Riigilõiv tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kooskõlas TsMS § 179 lg 9 peab hageja maksma riigilõivu tasumisega viivitamise korral riigile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.