Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik Time Finans AB (endine ärinimi: Halens Finans AB) esitas 16.09.2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse (tl 1-2), millele V R esitas 20.10.2011 vastuväite (tl 6). Pärnu Maakohtu 21.11.2011 määrusega (tl 10-11) lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle hagimenetlusse. 23.11.2011 esitas hageja kohtusse hagi (tl 17-20). 24.11.2011 kohtumäärusega võttis kohus esitatud hagi menetlusse. 22.12.2011.a. kohtumäärusega on kohus määranud tsiviilasja lahendamise kirjalikus menetluses. Hageja nõuded Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja Time Finans AB ja kostja V R vahel kostja taotluse alusel 25.07.2008.a laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu kogusummas 15 000 krooni (so. 958,67 eurot), mis kanti hageja poolt üle kostja arvelduskontole 02.06.2008. Laenulepingu tingimuste kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja kohustub laenusumma hagejale tagastama igakuiste maksetena alates 10.07.2008 ja tasuma hagejale laenusumma kasutamise eest intressi igakuiselt 2% kuus (ehk 24% aastas) tasumata laenusummalt. Kostja ei tagastanud hagejale laenusummat vastavalt laenulepingus kokkulepitule ega tasunud ka igakuiseid intressi makseid, mistõttu ütles hageja laenulepingu alates 22.08.2008 üles ja nõudis kogu laenusumma kohest tagastamist. Kostja on võlast teadlik olnud ja hageja on pakkunud kostjale (vastavalt kohtu soovitusele) ka võimalust tasuda võlga maksegraafiku alusel, kuid kostja ei ole sellele reageerinud. Kuna kostja ei ole, vaatamata hageja korduvatele nõuetele, kuni käesoleva hetkeni hagejale laenusummat, intressi ega viivist tasunud, siis on hageja pöördunud käesoleva nõudega kohtu poole. Hageja ei ole alates käesoleva hagi esitamisest nõus kostjaga mistahes kompromisse võla tasumiseks sõlmima. Kostja on rikkunud laenulepingut sellega, et ta ei ole vastavalt laenulepingule tasunud hagejale igakuiseid laenu-ja intressi makseid. Seoses kostjapoolse laenulepingust tulenevate laenu-ja intressimaksete mittetasumisega ütles hageja VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 195 lg 1 kohaselt laenulepingu üles alates 22.08.2008 ja nõudis kostjalt kogu laenusumma kohest tagastamist. Hagi esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale eralaenu tasumata põhisummas 958,67 eurot. Hageja on arvestanud tasumata võlgnevuselt viivist, mis seisuga 23.11.2011 on kostja arvestuste kohaselt 259,42 eurot perioodil 11.07.2008 - 23.11.2011 (1230 päeva x 0,022%x958,67). Samuti nõuab hageja kostjalt tagastamata laenusummalt (958,67 eurot) viivise tasumist alates 24.11.2011 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud suuruses 0,022 % päevas iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Eralaenu tingimustes on sätestatud, et igakuiselt lisatakse üldisele võlasummale kuuintress, mis moodustab 2,30% (hiljem 2,46%) selleks hetkeks võlguolevast summast. Nominaalne aastaintress on 27,60% (hiljem 29,52%). Intress lisatakse saldole igakuiselt. Alates 22.08.2010.a. jõustus eralaenu tingimustes muudatus, mille järgi langes kuuintress 2,27 %-lt 2,20 %-ni. Seega on peale nimetatud perioodi nominaalne aastaintress 26,40%. Eralaenu tingimuste kohaselt jäävad peale lepingu lõpetamist krediiditingimused rakendatavates osades kehtima seni, kuni võlg on täielikult tasutud. Laenulepingu tingimuste kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja kohustub laenusumma hagejale tagastama igakuiste maksetena alates 10.07.2008 ja tasuma hagejale laenusumma kasutamise eest

intressi igakuiselt 2% kuus (ehk 24% aastas) tasumata laenusummalt. Hagi esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale intresse 778,25 eurot perioodil 11.07.2008 - 23.11.2011 (1542 x0,066% x 958,67). Kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu OÜ Incure Inkasso Agentuuriga. Sellega tekkis hagejal kahju summas 172,56 eurot (18 % põhisummalt), mis seisneb OÜ Incure Inkasso Agentuurile makstud teenustasus. On üheselt selge, et hagejal ei oleks tekkinud taolist lisakulutust, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustused täitnud. Seisukohale, mille kohaselt on inkassoteenuse kasutamiseks tehtud kulude näol tegemist võlausaldaja kahjuga seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega, mis kuulub võlausaldajale hüvitamisele, on asunud ka Riigikohus oma 14. juuni 2005 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõue summas 958,67 eurot, viivis summas 259,42 eurot, intress summas 778,25 eurot ja kahju summas 172,56 eurot. Samuti palub hageja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited 11.12.2011 e-postiga kohtule saadetud vastuses (tl. 50) märgib kostja, et ei ole nõus tema vastu suunatud nõuetega, kuid tunnistab hagis põhivõlgnevust. Kostja sissetulekust ei jätku praegugi kõigi maksude tasumiseks. Kohustuslikke makse on kohtu poolt määratud juba kaks. Kostja teatab, et soovib kirjalikku menetlust kuna töö tõttu ei ole võimalik kohtuistungil osaleda. Kostja palub õiglast otsust, kuna ei ole võimalik midagi maksta. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti kostja taotluse alusel 27.05.2008 (tl.21) laenuleping ning hageja on kandnud 02.06.2008 kostja kontole 15 000 krooni ehk 958,67 eurot (tl 23). Sellega sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 tähenduses, mille kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Eralaenu tingimustest (tl 22) ja hagiavaldusest nähtuvalt kohustus kostja lepingust tulenevad maksed (intressi ja võlasumma) tagastama temale igakuiselt saadetud makseblankettide alusel alates 10.07.2008 kuni laenu täieliku tasumiseni. Hageja esitatud laenukonto väljavõtete kohaselt (tl. 24-26) kohaselt oli igakuise makse suuruseks 435 krooni ehk 27,80 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kostja oma kohustusi rikkus, mistõttu saatis hageja 10.09.2008 kostjale meeldetuletuse (tl 27), et tal on jäänud osamaksed tagastamata. Kohtu hinnangul on hageja järginud VÕS § 416 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi. Hagiavaldusest nähtuvalt ütles hageja pooltevahelise lepingu kostja makseviivituse tõttu üles 22.09.2008 (tl. 28) (hagiavalduses ekslikult märgitud lepingu lõpetamise kuupäevaks 22.08.2008). Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale põhinõudena 958,67 eurot. Kostja on kirjalikus vastuses hagile (tl 50) tunnistanud võlgnetava põhinõude suurust. Kuna kostjal oli hagejaga sõlmitud lepingute alusel raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud ja rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 958,67 eurot põhinõude katteks. VÕS § 415 lõike 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja on arvestanud viiviseid alates 11.07.2008 kuni 23.11.2011 ning lähtunud viivise arvutamisel võlgnetavast summast 958,67 eurot ja seadusjärgsest viivise määrast 0,022% päevas. Kuivõrd kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kohus nõustub hageja esitatud viivise arvestusega. Eeltoodud tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 23.11.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 259,42 eurot. Kuivõrd hageja poolt viidatud lisanduva viivise nõue TsMS § 367 kohaselt kuni põhinõude täitmiseni ei ole vormistatud haginõudena, jätab kohus selle tähelepanuta. Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Eralaenu tingimuste kohaselt lisatakse üldisele võlasummale igakuiselt intress, mille määra hagejal on õigus muuta krediidipoliitiliste otsuste, laenukulude või muude kulude muutumise tõttu, mida krediidiandja ei saanud ette näha lepingu sõlmimise ajal. Kostja on laenu taotledes selliste üldtingimustega nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. VÕS §-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest lepingu kehtivuse perioodil. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat intressi maksmise kohustust, siis on hageja intressinõue põhjendatud, kuid kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et intressi saab arvestada kuni hagi esitamiseni. Intressi nõue perioodi eest, kui poolte vahel sõlmitud laenuleping oli hageja poolt üles öeldud, ei ole põhjendatud ja seaduslik. Kohus on seisukohal, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine VÕS §-st 397 tulenevalt õigusliku aluse. Kuivõrd laenuleping öeldi 22.09.2008 üles, siis on hageja kaotanud õiguse intressi arvestamiseks pärast võlasuhte lõppemist. Lähtudes eeltoodust on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi perioodi eest 02.06.2008 – 22.09.2008 summas 70,86 eurot (112 päeva x 0,066% x 958,67 eurot), milline summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

Kohus leiab, et rahuldamisele ei kuulu ka hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõue, kuna väidetava kahju tekkimist, s.o. kohtueelses menetluses teenustasu maksmist OÜ-le Incure Inkasso Agentuur tõendatud ei ole. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 59% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 59% ulatuse kostja ja 41% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kohtunik Ärakiri õige Kantselei juhataja

(allkiri)

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtuotsus jõustus 20. märtsil 2012. a. Kantselei juhataja

Marika Leimann

Monica Siim

Monica Siim

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.