Kohtulahend

mõistlikult võimalik. Hageja parendused võimaldavad saada kinnisasja müügist suuremat kasu. Kinnisasja kinkimisel sai kostja hageja parenduste ulatuses teha suurema väärtusega kingituse. Kinnisasja parendustest saab mõistlik isik kasu nii kasutuseelise kui ka tuluna. Hageja rajatud elamu kasutamiseks kasutusloa või nõusoleku saamine pole välistatud ning kuna elamu ja teised ehitised kuuluvad kinnisasja omanikule, pidi kostja tagama vajalikud nõusolekud ja load. Kostja omandas hageja ehitatud ehitised maa kinnistusraamatusse kandmisega 13.06.2005. Kostja on rikastunud hageja tehtud kulutuste ulatuses. Hagejal ei ole kuludokumendid säilinud, mistõttu tõendas hageja kulutusi OÜ BK Konsultandid & WT Partnership arvamuse ja kinnisasja hindamise ekspertiisiga. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kinnisasjale omavoliliselt hoone, kaevu ja tee ehitamisega seotud kulutused ei ole ilmselgelt sellised, millega säilitatakse kinnisasja või kaitstakse kinnisasja täielikult või osaliselt hävinemise eest. Hageja õigusi ei ole millegagi rikutud, sest kostja ei ole hagejal takistanud oma palkmaja lahtivõtmist ja äraviimist. Tegemist on lahtikäiva putkaga, mille hageja ostis 1996.aastal 25 000 krooni eest. Tulenevalt Kuusalu Vallavalitsuse loast on tegemist väikehoonega, mis on püstitatud maatulundusmaale ning tegemist ei ole elamu ega suvilaga. Hageja paigaldatud väikehoonet on võimalik teisaldada - seda saab lahti monteerida ja transportida teise kohta. Seda on juba üks kord kokku pandud ja lammutatud. Samuti ei ole vundamendi näol tegemist tavapärase vundamendiga, vaid looduskividest alusega, millele toetub väikehoone nurkadega. Hageja pidi ise nende kulutustega arvestama, kui ta püstitas hoone võõrale maale. Tegemist on võõra maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asjaga ning tehnovõrgud ja rajatised ei ole ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel. Maatulundusmaa eesmärgi taastamiseks tuleb need lammutada. Parendused ei ole kostjale kasulikud. Hageja ei ole kostjat teavitanud 709 022 krooni kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt. Kulutuste suuruse sai kostja teada kohtust. Kostja ei ole hageja poolt püstitatud väikehoone arvel rikastunud ka seetõttu, et väikehoonet ei ole võimalik võõrandada ehitusloa ja kasutusloa puudumise tõttu. Seega ei ole kinnistu väärtus suurenenud. OÜ BK Konsultandid & WT Partnership arvamuses on kasutatud Saksamaa andmebaasi, mis sisaldab üheksat erinevat eramutüüpi. Kuna tegemist ei ole eramuga, siis antud väikehoone juures seda kasutada ei saa. Samuti on aluseks võetud Saksamaa eramu valmistamiseks vajaminevate kulutuste hindamisega. Eramu valmistamiseks on vajalik kanda rida kulutusi, mida hageja ei ole teinud. Ainuüksi hoone konstruktsiooni kulutused on 25 000 krooni. Viivisenõudele vaidles kostja vastu, kuna hageja pole ehitise osas valdust kostjale üle andnud. Esimese astme kohtu otsus 11.03.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis H Velt hageja kasuks välja 22 961,37 eurot ja seisuga 11.03.2011 viivise 6 718,98 eurot ning alates 12.03.2011 viivise protsendina põhinõudelt. Kummagi poole kohtukulud jättis kohus poolte endi kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et 2001. aastal lubas kostja hagejal ehitada XXX külas kostjale tagastamisele kuuluvale maale kostja poolt näidatud kohta väikehoone, mida hageja kasutab aastaringselt oma elukohana. Hindamisaktidest nähtub, et tegemist on 1,5 korruselise

puithoonega, mida kasutatakse elamiseks, hoonealune pind on 70 m2. Kuusalu Vallavalitsuse 24.05.2001 korraldusega anti kostjale luba korralduse väljaandmise ajal kehtinud planeerimisja ehitusseaduse (PES) § 40 p-de 1 ja 2 alusel väikehoone ehitamiseks (väikehooneks on kuni 12 m2 ehitusaluse pinnaga ühekordne keldrita hoone, mida ei kasutata elamiseks ja millel ei ole tehnilisi või avalikke funktsioone). Väikehoonet võib ehitada kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul ilma ehitusprojekti, ehitusloa, kasutusloa ja ehitusjärelevalveta. Vaatamata asjaolule, et ehitise ehitusalane pind on 70 m2, on kostja ise kinnitanud, et ta oli teadlik hageja poolt ehitise ehitamisest ja hageja ehitas kostja poolt näidatud kohta. Hageja arvas, et poolte vahel on maa müügileping, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja esitas 21.10.2005 kohtule hagi müügilepingu (pooltevahelise kokkuleppe) tuvastamiseks ja kinnistu jagamise nõudes. Hageja seletusi kinnitavad lisaks tunnistaja T S ütlused, mille kohaselt suhtles ta telefoni teel kostjaga ja kostja lubas, et kui maa saab kinnistusregistrisse, saab see vormistatud hageja nimele. Samuti oli teadlik pooltevahelisest kokkuleppest A I K, kelle ütluste kohaselt pidi ta vaidlusalusele maale, kus asus juba hageja ehitis, ehitama maja kostja pojale Aile ja palgaks pidi ta saama hektar maad. Tunnistaja A K ütluste kohaselt oli kostja lubanud hagejal vaidlusalusele maale maja ehitada. Muus osas ei omanud tunnistajate ütlused asja lahendamisel tähtsust ja kohus jättis need tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja tegi kulutused seetõttu, et tal oli kostjaga suuline kokkulepe kinnistu võõrandamiseks, mille alusel hageja asus maad kasutama ja asja suhtes parendusi tegema. Vaidlust ei olnud selle üle, et kõik kulutused, mille hüvitamist hageja nõuab, tehti 2001.-2002. aastal. Hageja vande all antud seletuse kohaselt lõpetas ta ehitamise ja kolis sisse suvelsügisel 2001. 15.10.2001 tasus hageja Eesti Energia AS-le liitumistasu. Hageja väidetel viidi kevadel 2002 ehitustööd lõpule ja kaevati salvkaev. Seega puudub kahtlus, et kostja 18.05.2001 taotluse alusel Kuusalu Vallavalitsuse poolt kostjale väljastatud kirjalik nõusolek väikehoone ehitamiseks on seotud hageja ehitise ehitamisega. Kohus leidis, et ehitis on ühendatud maatükiga viisil, mille tagajärjel muutus ehitis maatüki oluliseks osaks. Nimetatud ehitis on püsival eesmärgil pinnaga kohtkindlalt ühendatud terviklik asi. Ehitis on püstitatud vundamendile. Palkehituse AS tõendiga on tõendatud, et ehitise eraldamine maatükilt on küll võimalik, kuid sellise eraldamise tagajärjel säiliksid üksnes ehitise palgist seinad, kuid täielikult hävineks ehitise sisu ja terviklikkus. Samuti pole tõendatud, et ehitise vundament on teisaldatav. Kuna tegemist on elamiseks kasutatava ehitisega, siis eraldamise läbi asja funktsioon täielikult kaoks. Püsivalt on maaga ühendatud ka kaev, kogumiskaev, looduskivist tugimüür, terrassi vundamendid, õue- ja parkimisala ning juurdepääsutee täide (välisrajatised). Terrassi aluspalgistikku, laudist, puitpiiret, pealisehitust ja teisi ehitusmaterjale saab lugeda ehitise oluliseks osaks. Kuna ehitis on kinnisasja oluline osa, siis on ka ehitisega püsivalt ühendatud asi kinnisasja oluline osa. Ehitise oluliseks osaks saab pidada ka vajalikke kütte- ja elektriseadmeid (tehnoseadmed). Puudus vaidlus selles, et kostja kinkis vahetult pärast maa tagastamist kinnisasja oma pojale. Eeltoodu aga ei tähenda, et kostja hageja poolt tehtud parenduste arvel ei saanud rikastuda. Kui parendused on kostjale kasulikud, siis sai kostja teha väärtuslikuma kingituse. Rikastumise ja rikastumise ulatuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikastumist kostja isikust lähtuvalt, kuid vastava hinnangu tegemisel tuleb aluseks võtta mitte ainult kostja poolt esitatud väited, vaid lähtuda tuleb kostjaga samas olukorras oleva sarnase mõistlikult tegutseva isiku vaatevinklist. Kohus leidis, et hageja poolt tehtud kulutusi saab lugeda kasulikeks. Tegemist on ehitisega, mida saab kasutada sihtotstarbekohaselt eluruumina. Kuigi kostjal on majapidamine kinnistul olemas, siis nimetatud kulutusi saab lugeda kasulikuks tema poja jaoks. Nimetatud asjaolu kinnitab kostja, kelle selgituse kohaselt tahtis A I K ehitada kostja pojale vaidlusaluse maa peale maja. Seega sai hageja poolt tehtud kulutuste

arvel kostja teha väärtuslikuma kingituse oma pojale. Kostja väited, et nimetatud ehitis ja rajatised takistavad põllumajanduslikku tootmist ning seega on kasutud ning pigem kahjulikud, ei ole tõsiselt võetavad. Kinnisasjale ehitise ehitamist saab lugeda vara väärtuse suurendamiseks, mis on vara omanikule kasulik. Samuti kinnitavad kõik asjas esitatud eriteadmistega isikute arvamused, et hageja poolt ehitatud ehitisega on asja turuväärtus suurem. Puudus vaidlus, et ehitisel puudub ehitus- ja kasutusluba ning see on ehitatud maatulundusmaale. Nimetatud asjaolu ei muuda aga ehitist ja selle juurde kuuluvaid rajatisi väärtusetuks. Samuti on paljasõnalised ja tõendamata kostja väited ehitise halva ehituskvaliteedi kohta. Hageja selgitas, et kuna ehitis on kinnisasja oluline osa, siis nimetatud lubasid saab taotleda üksnes kinnisasja ehk ehitise omanik. Selleks, et hageja poolt tehtud kulutused muutuksid otstarbetuks ja ehitis kuuluks lammutamisele, tulnuks kostjal tõendada, et nimetatud ehitist ei ole võimalik seadustada. Kostja rikastumise ulatuse hindamisel võttis kohus aluseks aja, millal kostja sai vaidlusaluse kinnisasja omanikuks, s.o 13.06.2005. Hagejal ei olnud kulutuste kohta ostutšekke ega teisi kuludokumente esitada. Mõistlik ei ole eeldada, et hageja, kes uskus, et saab ehitise aluse maa omanikuks, oleks alles hoidnud kõik kulutustega seotud dokumendid. Kulutuste suurust soovis hageja tõendada OÜ BK Konsultandid & WT Partnership arvamusega. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt mõeldakse kulutuste all selliseid varalisi kulutusi, mille tagajärjel isiku olemasolev vara väheneb. Kohus leidis, et nimetatud arvamuses märgitud kulud, 2001.a hindades 709 022 krooni, ei saa vastata tegelikkusele, sest hageja kinnitusel ostis ta ehitise seinad 1996.a 25 000 krooni eest. Seega seab see nimetatud arvamuses toodud summad kahtluse alla. Rikastumise ulatuse hindamiseks tuleb hinnata, kui palju oleks olnud vaidlusalune kinnisasi väärt ilma hageja poolt tehtud ja kinnisasja oluliseks osaks muutunud parendusteta ja kui palju on vaidlusalune kinnisasi parenduste tõttu rohkem väärt. Nimetatud väärtuste vahe osas on kostja rikastunud. Kohus võttis arvesse mõlema poole poolt esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Nähtuvalt arvamustest erinevad ehitisega kinnistuosa turuväärtused. Kui võtta ära kohandus 25 % AS Arco Vara Kinnisvarabüroo arvamuses, siis on ehitisega kinnistuosa turuväärtus 30 098,75 eurot. Kuna OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo Virumaa on esitanud oma arvamusele täiendava lisa, kus on korrigeeritud võrdlusobjekte, siis tuleb võtta ehitisega kinnistuosa turuväärtuseks 46 900 eurot. Kohus leidis, et on põhjendatud arvutada väärtuste vahe, võttes aluseks arvamuste keskmised (46 900+30 098,75/2 ja 15 300+15 776/2), milleks on (38 499,37-15 538) 22 961,37 eurot. Kohus ei tuvastanud hageja nõudeõigust välistavaid asjaolusid. Kuigi kinnistu omanik A V esitas hagejale nõude teisaldada maatükilt hagejale kuuluv vara (ehitised, seadmed ja muu taoline) ja taastada maatüki endine seisukord hiljemalt 13.11.2007, ei ole ehitise äravõtmine ehitist rikkumata võimalik. Kostja oli teadlik, et hageja ehitab endale elamiseks maja ning hageja vande all antud seletuse kohaselt kostja ei takistanud maja ehitamist. Hageja käis koos kostjaga Eesti Energia AS-s liitumislepingut sõlmimas. Seega teadis kostja hageja poolt kulutuste tegemisest. Ka VÕS § 1042 lg 2 p 4 piirangut ei esine, kuna ehitise ehitamiseks oli olemas kohaliku omavalitsuse luba. Isegi juhul, kui ehitis vajab ehitus- ja kasutusluba, on võimalik need hiljem taotleda ning seadusest otseselt ei tulene selliste kulutuste tegemise keeldu. Hagejal on õigus nõuda viivist alates 01.01.2008. Hageja esitas käesoleva rahalise nõude osas hagi 23.07.2007. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub

alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o, mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust, RK lahend nr 3-2-1-54-08). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Kostja sai nõudest teada selle esitamisest kohtule 23.07.2007. 01.01.2008 ajaks on möödunud mõistlik aeg VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi, mis algas alusetust rikastumisest. Kostja väide, et hageja ei ole ehitist vabastanud, ei anna alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Kuna põhinõue kuulub rahuldamisele osaliselt, kuulub osaliselt rahuldamisele ka viivisenõue. Summalt 22 961,37 eurot tuleb arvestada viivis 11% viivitatud 365 päeva eest–kokku 2 525,75 eurot; viivitatud 181 päeva eest viivis 9,5% - kokku 1 080,56 eurot ja viivitatud 619 päeva eest viivis 8% - 3 112,67 eurot, kokku seega viivis seisuga 11.03.2011 – 6 718,98 eurot. Kostja tasaarvestuse vastuväide selle osas, et hageja on kasutanud 8438 m2 suurust kinnistuosa ilma selle eest kostjale tasu maksmata, ei ole piisav kostja nõude maksmapanekuks. Kostjal tulnuks oma nõude tasaarvestamiseks esitada tasaarvestuse avaldus VÕS § 198 tulenevalt, millest nähtuks nõude alus, suurus ja sissenõutavus. Käesoleval juhul ei ole täidetud tasaarvestuse formaalsed ega materiaalsed eeldused. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 3 alusel tuleb menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kohaldada hagi esitamise ajal ja kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) vastavaid sätteid. Kohus rahuldas hagi 51 % ulatuses. TsMS (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Arvestades nõude rahuldamise ulatust ning asjaolu, et hageja muutis hagi menetluse keskel 23.07.2007, on põhjendatud jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. H-T Vi apellatsioonkaebus Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis kohtukulud poolte endi kanda. Lähtudes kehtinud TsMS § 61 lg 1 teisest lausest ja haginõude rahuldatud osast (51%), taotleb apellant riigilõivuna tasutu katteks vastustajalt 44 625 krooni (2 852,05 euro) väljamõistmist: 87 500 krooni x 0,51 = 44 625 x 15,6466 = 2852,05 eurot. TsMSRS § 3 kohaselt enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtuotsuses on kohtukulude jaotamisel arvestatud kahte asjaolu: nõude rahuldamise ulatust ja hagi nõude muutmist 23.07.2007.aastal. Kehtinud TsMS 61 lg 1 teise lause järgi, kui hagi rahuldati osaliselt,

mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Lähtudes maakohtu otsuses märgitud nõude rahuldamise ulatusest ja asjaolust, et riigilõivus seisnevaid kohtukulusid on menetluses tasunud üksnes hageja, tulnuks enne 01.01.2006 kehtinud TsMS 61 lg 1 teise lause järgi kohtukulud nõude rahuldamise ulatuses 51% kostjalt välja mõista. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, kuidas mõjutab asjaolu, et hageja muutis 23.07.2007 hagi, kohtukulude jaotust. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et menetluses on riigilõivu tasunud üksnes hageja. Osas, milles hagi rahuldatakse, pole õiglane jätta kogu tasutud riigilõivu, kokku 87 500 krooni, ainult hageja kanda. Riigilõiv tuleb jaotada proportsionaalselt rahuldatud hagi osale (Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-03-555). H Ve apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Maakohus tugines ebaõigele eeldusele, et apellant on andnud vastustajale nõusoleku ehitise rajamiseks. Apellant andis nõusoleku vastustajale ja taotles vallast luba väikehoone ehitamiseks, kuid vastustaja ehitas ilma apellandi nõusolekuta hoone, mis ületab ligi 6 korda väikehoonele ettenähtud tingimusi. Lisaks hoonele püstitas vastustaja ilma õigusliku aluseta ka ebaseaduslikud rajatised - salvkaev, kogumiskaev, looduskivist tugimüür, täidetud õue ja parkimisala ning juurdepääsutee. Võõrale kinnisasjale lisaks hoonele ehitatud rajatiste ehitamiseks ei ole ei kinnisasja omanik ega ka vald andnud nõusolekut, mistõttu on nimetatud rajatised ebaseaduslikud. Tallinna Ringkonnkohus on käesolevas tsiviilasjas varem tehtud lahendis (25.11.2010) andnud juhised, mille kohaselt tuleb maakohtul võtta seisukoht kõikide ehitiste ja rajatiste kohta eraldi. Maakohus ei ole seda juhist järginud ning on seega jätnud tuvastamata käesolevas tsiviilasjas tähtsust omavad asjaolud. Apellant sai kinnisasja omanikuks alles 13.06.2005, vastustaja ehitas vaidlusaluse hoone ja rajatised 2001.-2000. aastal. Seega on kohtu seisukoht, et vastustaja ehitas ja tegi kulutusi apellandi esemele, vastuolus tsiviilasjas kogutud tõenditega ja poolte poolt omaksvõetud väidetega. Kulutused, mille hüvitamist nõutakse, on tehtud enne apellandi saamist maa omanikuks, tulenevalt MRS § 31 lg 2 oli maaomanikuks kuni 13.06.2005 Eesti Vabariik. Kohus on seega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohus jättis põhjendamata seisukoha, miks rikastus kostja, mitte aga ehitise rajamise ja valmimise ajal maaomanikuks olnud Eesti Vabariik. Maakohtu seisukoht, et ehitis on ühendatud maatükiga viisil, mille tagajärjel muutus ehitis maatüki oluliseks osaks, on otseselt vastuolus apellandi poolt esitatud dokumentaalse tõendiga. Palkehitise AS poolt kohtule esitatud seisukoha kohaselt on vaidlusalust ehitist võimalik lahti monteerida, pakkida transpordiks ja teisaldada tavalise autotranspordiga uude kohta. Professionaalse tööjõu kasutamise korral on üle 90 % materjalidest võimalik uuesti kokku monteerida, saades ehitise uues kohas algsel kujul. Kohus asus aga vastupidisele seisukohale, jättes põhjendamata nii selle, miks kohus ei tugine ülalviidatud arvamusele, kui ka selle, millistele tõenditel põhineb kohtu poolt tehtud järeldus. Ehitis toetub neljale postile, mis on hilisemalt ümbritsetud maakividega ilu eesmärgil, kuid mis ei ole käsitletav vundamendina või maaga püsiva ühendamisena. Kuna tegemist on teisaldatava palkmajaga, siis ei ole see muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Lisaks oleks vastustaja pidanud hoone teisaldamise kuludega ka arvestama, kui püstitas ilma vastava loata ehitise võõrale

kinnisasjale ning rajas sinna juurde üldse ilma igasuguse nõusolekuta rajatised. Et vastustaja poolt võõrale kinnisasjale ebaseaduslikult ehitatud hoone ja rajatised on maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asjad, ei ole vastustaja poolt loetletud parendused koos hoonega kinnisasja olulised osad. Pärast väikehoone teisaldamist kaotavad parendused igasuguse otstarbe ning maatulundusmaa sihipärase eesmärgi taastamiseks tuleb need teisaldada. Nii maa sees asuv paak, kui ka kaevu rõngad on teisaldatavad ja apellant saab neid kasutada hoone uues asukohas. Kohus ei ole hinnanud kulutuse vajalikkust samas olukorras oleva sarnase mõistlikult tegutseva isiku vaatevinkliga, vaid on mitmeid ebaõigeid eeldusi kasutades asunud seisukohale, et kinnisasjal olev ehitis tõstab alati kinnisasja hinda. Kohus pidanuks arvesse võtma asjaolu, et kinnistul paiknev hoone ja rajatised on ebaseaduslikud, s.t puudus ehitusluba ja kasutamiseks puudub kasutusluba ning käesoleval ajal on tegemist omavoliliste ehitistega, mis tuleb lammutada; hoone ja rajatised paiknevad kinnisasjal, mille sihtotstarve on maatulundusmaa, kus toimub või võiks/peaks toimuma põllumajanduslik tootmine; kõrval kinnistul on juba elamukompleks koos sinna juurde kuuluvaga, mida apellant kasutab enda ja oma perekonnaliikmete elukoha. Seega kaaludes samas olukorras tegutseva mõistliku isiku kasu, peaks kohus kaaluma ja andma hinnangu, kas isikule, kellel on kõrvalkinnistul juba kasutuses olev elamu koos sinna juurde kuuluvaga, kelle kinnisasjale on püstitatud ilma loata ja seadusevastaselt ehitised, mida kasutatakse elamiseks kolmanda isiku poolt ja millega takistatakse kinnisasja omaniku põllumajanduslikku tegevust temale kuuluval kinnisasjal on selle kinnisasja omanikule kasulik või mitte. Kuna vastustaja poolt tehtud parendused ei ole olnud kasulikud ei Eesti Vabariigile, ei apellandile, ei kinnisasja praegusele omanikule, ega saa olla ka kasulikud apellandiga sarnases olukorras olevale isikule, siis ei kuulu antud juhul kohaldamisele VÕS § 1042 lg 1. Kohus on nimetatud sätet kohaldades rikkunud materiaalõiguse normi. Maakohus võttis ebaõigesti aluseks OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo Virumaa poolt koostatud hinnangu, kus on jäetud arvestamata asjaoluga, et kinnisasjal asub õigusliku aluseta püstitatud omavoliline ehitis; võrreldud on sisemaal asuvat maaüksust mereäärsete kinnistutega ja hinnatud ei ole tervet kinnisasja pindalaga 3,08 ha vaid vastustaja poolt näidatud ja suvaliselt määratud ala pindalaga 8438 m2. Nimetatud asjaolud on arvesse võetud AS Arco Vara poolt koostatud hindamisel. VÕS § 1042 lg 2 p 1 kohaselt ei ole kulutuse tegijal VÕS § 1042 lg 1 sätestatud nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik. Kohus tuvastas, et vastustajalt nõutakse parenduste äravõtmist kinnisasjalt, kuid on oma järelduses tuginenud ebaõigele eeldusele, et parendusi ei ole võimalik ära võtta ilma parendusi rikkumata. VÕS § 1042 lg 2 p 2 kohaselt ei ole kulutuse tegijal VÕS § 1042 lg 1 sätestatud nõudeõigust, kui kulutused teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud. Aastaringseks kasutamiseks mõeldud elumaja ehitamiseks koos rajatistega ei ole apellant ega kohalik omavalitsus nõusolekut ega luba andnud. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks apellandile teatanud, et teeb kulutusi võõrale kinnisasjale 709 022 krooni väärtuses. Maakohtu seisukoht, et kuna apellant teadis ehitamisest, siis ta ka oli justnagu teavitatud kulutuste suurusest, on väär. VÕS § 1042 lg 2 p 2 kohaldamata jätmisel rikkus kohus materiaalõiguse normi. VÕS § 1042 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kulutuse tegijal VÕS § 1042 lg 1 sätestatud nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles kulutuse tegemisele vastu. Nimetatud apellandi vastuväidet ei ole kohus üldse analüüsinud ja on selle jätnud tähelepanuta. Kostjal puudus nimetatud sätte kohaselt

vastuvaidlemise võimalus, kuna see eeldab seda, et parenduste tegija sellest teist isikut teavitab. Kuna kulutused tehti ühepoolselt, ilma nende tegemisest teavitamata, sai apellant teada nendest alles kohtumenetluses. VÕS § 1042 lg 2 p 4 kohaselt ei ole kulutuse tegijal VÕS § 1042 lg 1 sätestatud nõudeõigust, kui kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Kohus leidis, et olemas oli kohaliku omavalitsuse luba. Kohus on siinkohal nii hinnanud ebaõigesti tõendeid, kui ka kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kuna kohalik omavalitsus väljastas 24.05.2001 nõusoleku väikehoone püstitamiseks, on vastustaja teadlikult ja tahtlikult eiranud saadud kooskõlastusi ja püstitanud omavolilise ehitise. Ehitise omavolilist ehitamist kinnitab ka Kuusalu Vallavalitsuse 13.08.2004 korralduse punktis 3 märgitu, et tagastataval maal hooned puuduvad. Seega on vastustaja poolt tehtud kulutused ilma õigusliku aluseta ja kulutuste tegemine oli keelatud. Maakohus küll tuvastas, et apellant rikastus vastustaja arvel, kuid on jätnud VÕS § 1042 lg 1 lause 1 kohaldamiseks vajaliku hinnangu andmata parenduste tegija tegelikele kulutustele. Kuigi kohus tuvastas, et hageja on rikastunud, siis VÕS § 1042 kohaselt kuuluvad hüvitamisele reaalsed kulutused, mitte väidetava rikastumise ulatus. Kohus jättis aga hindamata ja uurimata tõendid, mis kinnitaksid reaalsete kulude tegemist. Maakohus oleks pidanud ka kaaluma VÕS § 6 lg 2 sätestatut ning jätma nimetatud sättest tulenevalt hagi rahuldamata. Vastupidisel juhul tekiks olukord, kus võõrale kinnisasjale ehitatud omavolilise ehitisega pannakse kinnisasja omanik sundolukorda, kus ta peaks hüvitama vastu tema tahtmist tema kinnisasjale ehitatud ehitise väärtuse ja hakkama ise igal juhul tegelema ebaseadusliku ehitise seadustamise protseduuriga. Kõik see ei ole hea usu põhimõttest lähtudes vastuvõetav. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, siis on ka põhjendamatu viivisenõude väljamõistmine apellandilt. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi osalise rahuldamise kohta on õige, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegiumi arvates on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti lähtunud VÕS §-st 1042, mille lõige 1 järgi teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muuhulgas aluseks, kas need kulutused olid sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Maakohus on aga ebaõigesti kulutuste hüvitamise suuruse määramisel lähtunud mitte kulutuste suurusest, vaid hageja poolt kostja kinnistule rajatu väärtusest. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et hageja on kostja kinnistule teinud ilma õigusliku aluseta kulutusi, ehitades sinna elamu ja selle juurde kuuluvad rajatised. Eeltoodud osas kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Oluline ei ole see, et elamu ja rajatised ehitati ajal, kui maa kuulus Eesti Vabariigile. Vaidlust ei ole, et elamu ja rajatiste ehitamise ajal oli hageja isikuks, kellele kuulus omandireformi käigus maa, millel hageja ehitatud elamu ja rajatised paiknevad, tagastamisele ja 2005. a kinnistati maa kostja nimele. Seega hagejale ehitamiseks loa andmisel oli kostja teadlik, et ehitatavad asjad jäävad tema kinnistule. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kostja lubas pärast kinnistamist võõrandada hoone ja rajatiste aluse maa

hagejale. Kostja on küll hageja tarbeks taotlenud Kuusalu Vallavalitsuselt 2001. a loa 12 m2 suuruse väikeehitise ehitamiseks, kuid maakohus on õigesti tunnistajate A. K ja T. S ütlustele tuginedes leidnud, et kostja teadis, kui suure elamu hageja ehitab ja nõustus sellega. Kaebaja leidis, et maakohus oleks pidanud hindama iga ehitise osas eraldi, kas selle ehitamiseks oli olemas kostja luba. Kolleegium apellandi etteheitega ei nõustu. Ajal, kui kostja hoone ja selle juurde kuuluvad rajatised ehitas, elas kostja hageja elamu vahetus läheduses ja oli teadlik sellest, mida ehitati. Lisaks märgib kolleegium, et kui kostja andis nõusoleku elamu ehitamiseks, sai ta mõistliku inimesena arvestada, et hoone juurde pääsemiseks on vajalik ehitada tee ja seal elamiseks on vajalik elektriliini, kanalisatsiooni ja kaevu ehitamine. Kolleegium ei saa kaebuse põhjal teha maakohtust erinevat järeldust ehitatud hoone ja rajatise muutumise kohta kinnistu olulisteks osadeks. Hageja poolt ehitatud hoone on ühendatud püsivalt vaiadest ja maakividest vundamendi abil maaga. Samuti on rajatised, milleks on kogumiskaev, kaev, terrassi vundament, loodukivist tugimüür ja õue- ning parkimisala täide ning juurdepääsutee täide, püsivalt maaga ühendatud ning seetõttu kinnistu olulised osad. Õige on ka maakohtu järeldus, et kostja on hageja poolt tema kinnistule ehitatu tõttu rikastunud. Seda, et kostja on rikastunud, tõendavad poolte poolt kohtule esitatud eksperthinnangud, mille kohaselt oli hagejale kuuluva kinnistu väärtus koos kostja hoonetega suurem, kui oleks kinnistu väärtus ilma hooneteta. Poolte poolt esitatud hinnangud on küll erinevad, kuid mõlemast tuleneb asjaolu, et kinnistu väärtus hageja poolt ehitatuga on suurem, kui kinnistul ilma ehitisteta. Kinnisvarabüroo Uus Maa arvamust ei muuda ebaõigeks see, et võrreldud ei ole kostjale 2005. a tagastatud kogu kinnistu väärtust hageja poolt ehitatuga ja ilma, vaid hindamisel on võetud aluseks hageja elamu ja rajatiste juurde jääv kinnistu osa 8 438 m22 suuruses. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks terve kinnistu väärtuse hindamisel tulemus oluliselt erinev. Kolleegiumi arvates on Kinnisvarabüroo Uus Maa kasutanud hinnangu andmisel andmeid, mis kajastavad kostja kinnistuga sarnaste kinnistute võõrandamist. Kinnistu, kus paiknevad hageja poolt ehitatud hoone ja rajatised, asub XXX külas, mis on mere lähedal asuv piirkond ja arvamuses on võrreldud just sarnaste kinnistute müügitehinguid. Kinnistu kinkimine kostja poolt pojale ei anna alust järelduseks, et kostja pole rikastunud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt ehitatu oli kostjale kasulik. Eelkõige tõendab eeltoodut asjaolu, et kinnistu väärtus oli tagastamise ajal 2005.a hageja poolt ehitatu võrra kõrgem ja tänu sellele oli kostjal võimalik ka teha oma pojale kinnistut kinkides väärtuslikum kink. Maakohus on järeldust tehes arvestanud, et kinnistu, millel hageja poolt ehitatu paikneb, sihtotstarve on maatulundusmaa. Kostja ei ole väitnud, et tegemist oleks maaga, mida kavatsetakse kasutada põllumaana. Kinnistu omanikul on vajadusel võimalus taotleda maa sihtotstarbe muutmist ning ehitise kasutamiseks vajalikke lubasid. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kinnistu omanikul sellised võimalused puuduvad ja tal ei ole võimalik elamut kasutada. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kulutuste hüvitamise nõude rahuldamine on välistatud VÕS § 1042 lg-s 2 sätestatu alusel. Kolleegium analüüsib järgnevalt kaebuses esitatud sellekohaseid väiteid. Kolleegium ei nõustu kostja kaebuse väidetega, et hoonet ja rajatisi on võimalik kinnistult neid rikkumata ära võtta. Õige on see, et AS Palkehitus on eksperthinnangus (II Kd lk 64) selgitanud, et palkehitist saab lahti monteerida ja kinnistult seda oluliselt kahjustamata eraldada ja mujal uuesti püstitada. Kolleegiumi arvates ei saa AS Palkehitus hinnangu alusel teha järeldust, et kõik hageja poolt ehitatu on eraldatav kinnistult tehtut kahjustamata. Hinnang on antud ainult hoone palkosa ümberpaigutamise kohta, kuid sellest ei selgu, kuidas

mõjuks ümberpaigutamine hoone terviklikkusele ja kasutamisvõimalustele. Arvamusest ei selgu ka see, kuidas hoone vundamenti ümber paigutada. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik hinnangu alusel järeldada, et kõik hageja poolt ehitatud rajatised on võimalik neid rikkumata kinnistult eraldada. Kolleegiumi arvates ei ole alust ka VÕS § 1042 lg 2 p 2 kohaldamiseks. Kostja on ise selgitanud, et ta oli nõus sellega, et hageja asub temale tagastatavale kinnistule elama ja ehitab sinna hoone (I kd lk 187). Tunnistajate T. S, A.I. Ki ja A. K ütluste kohaselt olid pooled kokku leppinud, et kostja võõrandab hagejale pärast kinnistu tagastamist selle osa, millel paiknevad hageja ehitised. Eeltoodu tõttu ei pidanud hageja eeldama, et ta peab teatama kostjale tehtud kulutuste suuruse. Seega pole tegemist VÕS § 1042 lg 2 p 2 järgi asjaoludega, kus hageja ei teatanud temast endast tulenevate asjaolude tõttu kostjale kulutuste tegemise kavatsusest. Samuti ei ole täidetud VÕS § 1042 lg 2 p-st 3 tulenev eeldus. Maakohus on kolleegiumi arvates õigesti tuvastanud, et kostja oli nõus sellega, et hageja ehitab tema kinnistule hoone ja muud rajatised. Seega ei ole alust arvata, et kostja oleks kulutustele vastu vaielnud juhul, kui hageja oleks teda kulutuste tegemise kavatsusest teavitanud. Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et kulutuste tegemine oli seadusest tulenevalt keelatud (VÕS § 1042 lg 2 p 4), kuna puudus ehitusluba. Kolleegiumi arvates on kostja kaebuse käsitlus ebaõige. See, et rajataval hoonel ei olnud ehitusluba, ei tähenda, et kulutuste tegemine oleks olnud seaduse järgi keelatud. Ehitusluba on avalik-õiguslik luba ehitise rajamiseks, kuid selle puudumine ei tähenda, et hagejal puuduks alus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Kinnistu omanikul on võimalik taotleda ehitisele ehitus- ja kasutusluba. Seega oli maakohus õigesti tuvastanud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 1042 lg 1 järgi kulutuste hüvitamist. Järgnevalt tuli kohtul määrata, kui suures ulatuses pidi kostja hagejale tehtud kulutused hüvitama. Maakohus on hüvitatavate kulutuste suuruse määramisel ebaõigesti lähtunud kinnistu turuväärtuse muutumisest seoses sellele kulutuste tegemisega (sinna ehitamisega). VÕS § 1042 lg 1 alusel ei tule välja mõista mitte seda, mille võrra kostja kinnisasja väärtus suurenes seoses hageja poolt sinna elamu ja rajatiste püstitamisega, vaid tuleb välja mõista hageja poolt reaalselt tehtud tegelikud kulutused (VÕS § 1042 lg 1 lause 1). Apellatsioonkaebuse sellekohane väide on õige. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hageja tõendama tehtud kulutuste suurust. Hageja selgitas, et tal ei ole säilinud dokumente tehtud kulutuste kohta ja kulutuste suuruse tõendamiseks esitas ta OÜ BK Konsultandid & WT Partnership poolt koostatud eksperthinnangu (II kd lk 179-183), milles on hinnatud hageja poolt rajatud hoonete ehituslikku maksumust 2001.a. seisuga. Kolleegiumi arvates tavapäraselt hoone ehitusmaksumus kajastab tehtud kulutusi. Kostja on tõendile esitanud vastuväited, mille kohaselt jäävad osa kulutusi, näiteks tee, kinnisasja piiridest välja ja elamu palkmaterjali on hageja omandanud enne elamu ehitamist odavamalt. Lisaks OÜ BK Konsultandid & WT Partnership hindamise metoodika ei ole kohaldatav Eestis, kuna see lähtub Saksamaa andmetest. Hageja selgitas, et ta ostis elamu puitmaterjali T Slt 3-4 aastat enne maja ehitamist ja see seisis laos ja kuivas (I kd lk 193). OÜ BK Konsultandid & WT Partnership on oma arvamuses välja toonud ehituskulud nii 2001. a hindades, mille kohaselt oli ehituskuluks 709 022 krooni, kui ka 2009. aasta hindades. Kolleegiumi arvates tuleb hinnata kulutusi nende tegemise aja seisuga, milleks oli 2001. aasta.

Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 22 961,37 eurot (359 267,37 krooni) ja hageja maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata, vaidlustanud ei ole. Arvestades maakohtu poolt tegelikult väljamõistetut, siis juhul, kui ka ehitise puitosale tehtud kulutused on väiksemad, kui on arvamuses välja toodud, ei ole kolleegiumil alust vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat. Hoone ehituskuludeks on OÜ BK Konsultandid & WT Partnership arvamuses toodud 454 166 krooni ja ehituspalgid moodustavad sellest ainult osa, kuna elamu on soojustatud väljast ehitusvillaga ja ümbritsetud voodriga, samuti moodustavad olulise osa elamust tehnorajatised (arvamuse järgi oli kulutused nende rajamiseks 110 678 krooni). Kostja oma väidet, et tee asub väljapool kinnistut, tõendanud ei ole. Eeltoodu tõttu on maakohtu poolt väljamõistetu, isegi arvestades, et elamu palkosa oli odavam, kolleegiumi arvates väiksem, kui olid hageja tegelikud kulud ehitamiseks OÜ BK Konsultandid & WT Partnership arvamuse järgi. Kasutatud metoodika kohta on selgitanud OÜ BK Konsultandid & WT Partnership peakonsultant A J, et see on üle võetud Saksa Arhitektide Koja Ehituskulude Teabekeskuse BKI andmebaasist, mida on kohandatud Eesti oludele ja hinnatasandile (II kd lk 223). Seega ei anna kolleegiumi arvates väide metoodika mittevastavusest põhjust jätta esitatud arvamusega arvestamata. Arvestades eeltoodut ja seda, et hageja ei ole kohtuotsust hagi rahuldamata jäetud osas vaidlustanud, leiab kolleegium, et lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta summas 22 961,37 eurot tuleb jätta muutmata. Kolleegiumi arvates ei anna poolte poolt esiletoodud asjaolud alust kaaluda hagi rahuldamata jätmist VÕS § 6 lg-le 2 tuginedes. Esitatud tõenditest ei tulene, et hageja ehitas kostja kinnistule omavoliliselt, kuna tal oli olemas selleks kostja luba ja kinnitus, et pärast maa tagastamist võõrandatakse talle hoone ja rajatiste juurde maa. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kohtukulud poolte endi kanda ja palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu proportsionaalselt hagi rahuldatud osale. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 tuleb käesolevas asjas kohtukulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga selles osas, milles nõue rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Seega on kohtule jäetud õigus kaaluda, kuidas hagi osalise rahuldamise korral jagada kohtukulusid. Maakohus jättis poolte kohtukulud nende endi kanda, põhjendades seda sellega, et hageja on menetluse vältel mitu korda hagi muutnud. Kolleegiumi arvates ei anna eeltoodu põhjust, et jätta ka tasutud riigilõiv hageja enda kanda. Just kostja tegevuse tõttu pidi hageja pöörduma kohtusse ja kandma kulusid riigilõivule. Kolleegiumi arvates on hageja poolt tasutud riigilõivu osas õige kohaldada kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 2. lauset ja mõista välja kostjalt hageja poolt menetluse kestel tasutud riigilõivust 35%. Hageja on kaebuses määranud ebaõigesti hagi rahuldamise määraks 51%. Hageja nõudis kostjalt 1 000 000 krooni ja tasus sellelt riigilõivu. Maakohtu menetluse ajal on hageja vähendanud oma nõuet ja palunud välja mõista 11.03.2010 menetlusdokumendis 709 022 krooni. Kolleegiumi arvates tuleb riigilõivu väljamõistmisel arvestada, et hagi esitati 1 000 000 krooni saamiseks ja sellelt on tasutud ka riigilõivu. Seega arvestades esialgset nõuet on hagi rahuldatud 35% ulatuses. Lisaks hagiavalduse esitamisel tasutule on hageja tasunud riigilõivu kahel korral apellatsioonkaebuselt. Ringkonnakohus rahuldas mõlemad apellatsioonkaebused ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja on tasunud hagi esitamisel 37 750 krooni, esimese apellatsioonkaebuse esitamisel 37 750 krooni ja teise apellatsioonkaebuse esitamisel 12 000 krooni, kokku 87 500 krooni, millest 35 % on 30 625 krooni ehk 1 957,29

eurot, mis tuleb välja mõista kostjalt. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis ülejäänud menetluskulud poolte kanda. Tallinna Ringkonnakohus vabastas 21.04.2011 määrusega H Ve apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest summas 2 556,46 eurot ja määruses on selgitatud, et riigilõivu tasumisest vabastamine ei välista, et tal tuleb kohtulahendi alusel riigilõiv riigile hüvitada. Tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 64 lg-s 2 ja kehtiva TsMS § 190 lg-s 5 sätestatust tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega mõista H Velt riigituludesse 2 556,46 eurot. Seoses H Ve apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb tema poolt apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tema enda kanda. Kuna H.-T. Vi apellatsioonkaebus rahuldati ja H Ve apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, siis on põhjendatud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 1 järgi välja mõista H Velt H.-T Vi poolt apellatsioonimenetluses kantud põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile. H.-T V on palunud välja mõista 1 728 eurot. Kolleegium leiab, et arvestades menetluse keerukust ning toimunud 2 istungit on põhjendatud välja mõista õigusabikulu katteks 1 000 eurot, mis jääb TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud piiridesse.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.