2-10-12016/31 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

5.oktoobri 2011. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 2236, 91 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg. 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 231 lg. 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg. 1 ja § 436 lg. 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg. 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 8 lg. 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg. 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 p. 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg. 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja laenas kostjale 35.000 krooni, mille saamise kohta koostas ja allkirjastas kostja võlakirja ning kinnitas, et tagastab laenu hiljemalt 20. septembriks 2008. a. (tl. 27). Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja on laenu tagastanud. Kohtule esitatud tõenditega ei leidnud tõendamist, et kostja oleks hagejale laenu summas 35.000 krooni tagastanud. Paljasõnalised ja tõendamata on kostja väited, et kostja leppis laenu tagastamise hagejaga kokku telefoni teel ning tagastas laenu summas 35.000 krooni sularahas 20. septembril 2009. a. või paar päeva varem kostja autos tunnistaja V S juuresolekul. Tunnistaja V S (tl. 109) ütlustest nähtub, et tunnistaja ei tea pooltevahelisest võlasuhtest midagi, samuti ei näinud tunnistaja isikut, kellele ja millises summas ja millal kostja raha andis. Samuti ei näinud tunnistaja, kuidas ja kas raha üle anti, kuigi esiistmete vahel oli vahe ja üleandmine pidi olema tagaistujale nähtav. Puhangu tänaval kellegagi autos kokkusaamine ei tähenda, et tegemist oli hagejaga, kellele tagastati laen summas 35.000 krooni. Tunnistaja kinnitas kohtuistungil, et näeb hagejat esimest korda. Veenvad ei ole ka kostja selgitused, miks ta ei võtnud paberile kinnitust laenu tagastamise kohta või miks ta tagastas laenu võlakirja vastu saamata. Seega on laenu tagastamine tõendamata ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 35.000 krooni ehk 2236, 91 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja pole hagejale laenu tagastanud. Tunnistaja V S ei teadnud küll pooltevahelisest võlasuhtest, kuid viibis samal ajal autos, kui kostja hagejale laenusumma tagastas. Tunnistaja istus kostja auto tagaistmel ja kuulis poolte vestlust raha tagastamise ajal ja hageja kinnitust, et nüüd on kõik tagastatud. Tunnistaja väitis, et kuulis, et mees, kellele raha tagastati, ütles, et tal pole võimalik praegu võlakirja tagasi anda, sest korteris on remont. Otsuses sisalduv järeldus, et esiistme vahel oli vahe ja raha üleandmine pidi olema tagaistujale nähtav, ei tugine millelegi. Arusaamatuks jääb, mille alusel loeb kohus ebaveenvaks kostja selgitusi selle kohta, miks ta ei võtnud paberile kinnitust laenu tagastamise kohta ning miks ta tagastas laenu võlakirja vastu saamata. Kostja usaldas hagejat ja uskus tema selgitusi selle kohta, et korteris on remont ja ta ei leia seetõttu võlakirja. Kostja tunneb hagejat juba 20 aastat, ta on kostja jahikaaslane ja kostja jäi teda uskuma ning ei näinud ette, et hageja võib tema usaldust taoliselt kuritarvitada.

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu järeldusega, et tunnistaja V S ütlustest ei piisa, et tõendada laenlepingu järgi saadud raha tagastamist. Nii kinnitas tunnistaja, et ei näinud isikut, kellele kostja väidetavalt raha tagastas. Seega, isegi juhul, kui kõik tunnistaja öeldu vastab tõele, ei ole tema ütlused seostatavad hagejale raha tagastamisega. Iseenesest ei ole välistatud, et raha tagastas kostja kellelegi teisele kui hagejale, kellelt kostja samuti oli laenu võtnud. VÕS § 95 lg. 1 lause 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Sama paragrahvi lg. 6 kohaselt, kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. Seega oleks hageja pidanud juhul, kui kostja oleks tagastanud talle laenusumma sularahas ja nõudnud temalt kviitungit, andma kostjale kviitungi laenusumma tagasimaksmise kohta (allkirja sularaha saamise kohta). Kui hageja oleks keeldunud taolist dokumenti kostjale andmast, oleks kostjal olnud õigus keelduda hagejale raha tagasi maksmast ning hageja oleks olnud kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivituses. Kostja ei nõudnud tema enda väidete kohaselt hagejalt täitmise kviitungit ega keeldunud ka oma kohustuse täitmisest. Et kostjal ei ole täitmise kviitungit, tunnistaja S ütlused ei ole aga kohustuse täitmise tõendamiseks küllaldased, on hagi laenusumma tagastamiseks õigesti rahuldatud. Kostja ei ole ka usutavalt põhjendanud seda, miks ei nõudnud ta hagejalt täitmise kviitungit, kuigi kohustuse väidetavalt täitis: et hageja pidas raha laenamisel vajalikuks võtta kostjalt selle kohta kirjalik kinnitus, siis oleks kostja pidanud usutavaks muutma selle, et temapoolne usaldus hageja sõnade vastu oli suurem kui hageja usaldus tema vastu. Kostja ei ole seda mõistetavalt selgitanud. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 alusel jätta apellandi kanda.