Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

27.08.2010.a. ei ole Kostja Hagejale endale võetud võlakohustuse kohaselt mitte midagi tasunud. Vastavalt võlakirjale kohustus kostja tasuma hagejale viivist 5000 krooni igakuiselt laenatud summalt kuus. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla ja maksetega viivitamise eest perioodil 30.09.2007 – 27.08.2010 iga kuu eest intressi sisuga viivist 5000 krooni, seega 35 kuu eest summas 35 x 5000 = 175 000 krooni. Kohtuistungil selgitas hageja, et kostja soovis laenus saada oma äriideede rahastamiseks, üks idee oli seoses vannitoakeraamikaga. Kostja on hagejalt ka varem laenu küsinud, seda saanud ja tagasi maksnud. Kostja käitumisest jäi mulje, et tema varanduslik seisukord on hea. Raha sai hageja laenust oma elukaaslase ema käest, kes sai raha korteri müügist. Võlakiri on koostatud raha kätte saamise päeval 31.08.2007. Kostja seisukohad Kostja ei tunnista hagi. Vastuse kohaselt kostja ei ole hagis lisana lisatud võlakirja kunagi vormistanud ning antud summat kolmsada tuhat krooni (300 000 kr.) ei ole kostja hagejalt kunagi saanud ning hageja kostjale kunagi andud. Puudub raha üleandmis-vastuvõtmis tunnistus ning samuti puudub seletus viisile kuidas raha üle anti. Lisaks puudub ka võlakirjal selle vormistamise kuupäev. Samuti ei vasta võlakirjal olev käekiri ning allkiri kostja omaga.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja nõuab kostjalt kostja nimel koostatud võlakirja alusel laenusumma 300 000 krooni ja viivise 175 000 krooni tasumist. Vastavalt VÕS § 396 lg 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus laenuleping sõlmitakse suuliselt ning laenu kohta väljastatakse võlatunnistus. Sellise olukorra kohta on Riigikohus kohtuasjas 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki menetluspool tõendama oma väiteid. TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Vastavalt TsMS § 231 lg 4 omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Tõendamiskoormise jagunemist on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud ka oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, leides, et kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Kohtuasjades 3-2-1-123-07, 3-2-184-03 ja 3-2-1-7-03 on Riigikohus tõendamiskoormuse kohta selgitanud, et menetlusosaline peab tõendama asjaolusid, millele tema nõue tugineb. Kui tegemist on negatiivse asjaolu tõendamisega, on seda raske teha. Seetõttu peab menetlusosaline sellisel juhul esitama need asjaolud, millele 2 (4)

tema väide tugineb ning seejärel on teisel poolel kohustus tõendada, et esitatud asjaolud ei vasta tõele. Seega peab isik, kes raha üleandmise kohta koostatud võlatunnistust rahatuse tõttu vaidlustab, esile tooma asjaolud, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud, näiteks selgitama, et laenajal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik laenu anda või et laenusaaja rahaline seis ei muutunud või muutus teistsugustel asjaoludel. Võlakirja ehtsuse vaidlustamisel peab isik TsMS § 230 lg 1 kohaselt esitama väite kinnituseks tõendeid. Kohus leiab, et tõendatud on hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja esitas tõendina võlakirja, mille on võlakirja kohaselt allkirjastanud kostja ja mille kohaselt sai kostja kätte 300 000 krooni 31.08.2007 ning kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 31.12.2007. Hageja on kohtuistungil usutavalt selgitanud, millistel asjaoludel oli tal vaba raha laenu andmiseks ning samuti selgitanud mõistlikult laenu andmise motiive. Hageja selgituse kohaselt oli kostja hagejalt ka varem laenu küsinud, seda saanud ja tagasi maksnud ja kostja käitumisest jäi mulje, et tema varanduslik seisukord on hea. Kohtuistungil selgitas kohus, et kostja on kohustatud esile tooma asjaolud, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud. Kostja oli kohtuistungist teadlik, kohtukutse saadeti kostjale elektrooniliselt aadressil [email protected] ja kostja kinnitas elektrooniliselt kutse kättesaamist. Kostja on oma vastuses 26.07.2011 avaldanud oma meiliaadressiks [email protected], seega on kohtukutse kostjale kätte toimetatud TsMS § 314 lg 5 nõuete kohaselt. Kostja kohtuistungile ei ilmunud, kuid kohus edasta kohtuistungi protokolli koos selgituste ja protokolliliste määrustega kostjale TsMS § 314 lg 5 nõuete kohaselt. Kostja sai protokolli kätte 12.12.2011 ja seega oli tal aega tõendite ja selgituste esitamiseks kuni 12.01.2012. Seega on kohus kohtuistungi protokolli näol edastanud kostjale selgitused tõendatavate asjaolude ringi ja tõendamiskoormuse jaotamise kohta, kuid kostja ei ole kohtu selgitustele reageerinud. Rahvastikuregistri andmetel elab kostja aadressil XXXTallinn. Kohtutäitur Katrin Velletile avaldas nimetatud aadressil elav kostja isa JV, et kostja elab sellel aadressil. Sama aadressi on kostja avaldanud SEB pangale (tl 41) ja Krediidipangale (tl 49). Postiasutuse töötaja on üritanud isikule nimetatud aadressil hagimaterjale kätte toimetada 8 korral ja 4 korral jätnud teate. Kohus on 22.11.2011 kostjale helistanud. Kohtutäituri vahendusel on materjalid vastu võtnud kostja ema, kes on materjalid üle andnud kostjale. Kuivõrd kostja on varasemalt kohtumenetlusest kõrvale hoidunud, siis võib arvata et kostja ei ole soovinud kohtule täiendavaid tõendeid ega selgitusi edastada. Kuigi hageja tõendamiskoormus täideti praegusel juhul ainuüksi võlakirja esitamisega, oh hageja täiendavalt andnud selgitusi raha katteallikate ja laenamise motiivide kohta. Kostja ei ole vastuväited esitanud kohtuistungil hageja antud selgitustele raha allikate ja laenamise motiivide kohta, mistõttu eeldab kohus TsMS § 231 lg 4 kohaselt, et kostja on nimetatud faktiliste asjaoludega nõustunud. Kostja on oma vastuses väitnud, et võlakirja ei ole allkirjastanud tema. Kohus on kostjale selgitanud, et kooskõlas TsMS § 230 lg 1 oleks kostja pidanud sel juhul esitama tõendeid allkirja võltsituse kohta. Sellisteks tõenditeks oleks võinud olla kostja allkirjanäidised või allkirjanäidistelt ei oleks nähtunud allkirjade erinevus, oleks kostja pidanud taotlema allkirjaekspertiisi TsMS § 293 lg 1 mõttes. Kostjal enda allkirjanäidiste esitamine eeldatavalt raskusi ei põhjustaks. Hageja tõendamiskoormus TsMS § 230 lg 1 kohaselt on esmaselt täidetud dokumendi endaga, TsMS § 230 lg 1 mõtteks ei ole, et iga dokumendile tugineja peab koos dokumendiga esitama ka tõendid dokumendi ehtsuse kohta. Kostja allkirja võltsituse kohta ühtegi selgitust ega tõendit ei esitanud, mistõttu leiab kohus, et kostja vastuväide allkirja võltsituse kohta on tõendamata. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud, hageja on usutavalt andnud selgitusi raha allikate ja laenamise motiivide kohta ning võlakirjast nähtub selgelt, et hageja on kostjale raha üle andnud, leiab kohus, et tõendatud on laenulepingu sõlmimine võlakirjas toodud tingimustel. Kohus mõistab VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja 3 (4)

põhivõla 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot. Kohus mõistab kostjalt VÕS § 113 lg 1 kohaselt välja viivise 175 000 krooni ehk 11 184,54 eurot. Hageja viivise välja mõistmist edasiulatuvalt kuni nõude rahuldamiseni taotlenud ei ole ja selles osas kohus seisukohta ei võta. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kostja kahjuks, seega jäävad menetluskulud kostja kanda.

Peeter Pällin Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.