Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

punkti 3. 1 kohaselt oli eseme müügihinnaks 780.000 krooni ning lepingu p. 3. 2 kohaselt tasus hageja 78.000 krooni müügihinnast kostjale enne müügilepingu sõlmimist. 6. detsembri 2006. a. notariaalaktiga anti hagejale kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg 22. detsember 2006. a. asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja müügihinna täielikuks tasumiseks. Kuna hageja müügihinna tasumata osa ei tasunud, taganes kostja 22. detsembri 2006. a. avaldusega müügilepingust.

Kostjale ei ole tekkinud korteriomandi müügilepingust taganemisega mingit kahju, kostja ei ole tuginenud kahju olemasolule ega kahju olemasolu tõendanud. Leppetrahvi nõudmise eelduseks on kahju olemasolu, mida peab tõendama väidetav kahjustatud pool. Kostja müüs korteriomandi kohe pärast hagejaga sõlmitud müügilepingust taganemist hagejaga kokkulepitud hinnaga N K. Seega isegi juhul, kui oleksid täidetud kahjunõude esitamise formaalsed eeldused, ei saaks hagejalt nõuda lepingust taganemise tõttu pelgalt oletusliku kahju hüvitamist. Hageja tasutud müügihinna osa ettemakse nõue muutus sissenõutavaks mitte raha üleandmise hetkest, vaid 22. detsembri 2006. a. taganemisavalduse kättesaamise ajast, seega algas aegumistähtaeg mitte varem kui nimetatud kuupäeval. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte õigussuhe sai alguse 21. septembril 2006. a. poolte vahel XXXXXXX korteriomandi suhtes sõlmitud broneerimislepingust, mille alusel hageja tasus ettemakse 78.000 krooni. 28. septembril 2006. a. sõlmisid pooled korteriomandi osas notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, mille punktis 3. 1 oli märgitud, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 780.000 krooni, ning punktis 3. 2 avaldati, et müügihinnast 78.000 krooni on hageja kostjale tasutud enne lepingu sõlmimist. Müügilepingu punkti 3. 3 kohaselt kohustus ostja müügihinnast ülejäänud 702.000 krooni tasuma müüjale enne asjaõiguslepingu sõlmimist, mis pidi vastavalt punktile 5. 1 toimuma hiljemalt 21. novembril 2006. a. 6. detsembril 2006. a. koostas ja tõestas kostja notari juures avalduse kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks ning asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kutsus hagejat asjaõiguslepingut sõlmima Tallinna notari R T büroosse 22. detsembril 2006. a. kell 13. 45. Samaks tähtpäevaks palus kostja hagejal deponeerida notari deposiitkontole ülejäänud müügihinna osa 702.000 krooni või esitada kostjale dokumendid, mis tõendavad krediidiasutusega selle tasumiseks krediidilepingu sõlmimist. Kuna hageja ei soovinud ka täiendava tähtaja jooksul asjaõiguslepingut sõlmida, siis taganes kostja müügilepingust ning teavitas hagejat müügilepingu punkti 6. 3 kohaselt, et seoses lepingust taganemisega punkti 6. 1 alusel jätab kostja tasutud müügihinna osa 78.000 krooni leppetrahvina endale. Lepingust taganemine vastab seadusest ja lepingust tulenevatele formaalsetele ja materiaalsetele nõuetele ning on kehtiv. Müügilepingus olid ammendavalt reguleeritud poolte õigused ja kohustused pärast lepingust taganemist. Seaduse kohaselt jäävad lepingust taganemisel kehtima need poolte õigused ja kohustused, mis reguleerivad poolte õigussuhteid lepingust taganemisel ja peale lepingust taganemist. Müügilepingu punktis 6. 6 oli sätestatud, et lepingust taganemise jõustumisel lõpevad lepingust tulenevad õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis käsitlevad poolte õigusi ja kohustusi lepingust taganemisel. Kuivõrd müügilepingu punktis 6. 3 oli sõnaselgelt kokku lepitud, et lepingust taganemisel punkti 6. 1 alusel on müüja õigustatud jätma leppetrahvina endale tasutud müügihinna osa 78.000 krooni, siis on ebaõige hageja väide, et kostjal puudub õiguslik alus selle summa endale jätmiseks. Leppetrahvi nõudmine nähtus selgelt taganemisavaldusest. Müügilepingu punkt 6. 3 ei saa olla seadusega vastuolus. Tegemist on tavapärase leppetrahvi kokkuleppega, kusjuures leppetrahv ei ole ülemäära suur. VÕS § 158 lõikest 1 tulenevalt on lepingus võimalik poolte vahel kokku leppida, et kohustatud isik peab kohustuste rikkumise korral tasuma õigustatud isikule leppetrahvi. Samuti on võimalik lepingus kokku leppida, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib lepingust taganemisel ning et see jääb kehtima peale lepingust taganemist, mistõttu ei ole ka selline kokkulepe vastuolus seadusega. Samuti on võimalik üheaegselt nõuda leppetrahvi tasumist ja taganeda lepingust. Seaduses on otse sätestatud, et õiguskaitsevahendeid on võimalik üheaegselt kohaldada. VÕS § 159 lg. 1 kohaselt võib leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse

täitmise asendamiseks. Järelikult on seaduslik kokkulepe, mille kohaselt nõutakse leppetrahvi tasumist lepingust taganemise korral, mis toimub ostjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja ühepoolne taganemine müügilepingust vabastas mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste, s. h. leppetrahvi tasumise kohustuse täitmisest. Samuti on väär väide, et kostjal puudub õiguslik alus vaidlusaluse summa endale jätmiseks. VÕS § 188 lg. 3 ja müügilepingu punkti 6. 6 kohaselt jäävad sellised võlgniku kohustused kehtima pärast lepingust taganemist. Hageja nõue on tulenevalt TsÜS § 151 lõikest 1 aegunud. Hageja tasus kostjale vaidlusaluse rahasumma 21. juunil 2006. a. Hagi on kohtule esitatud 28. septembril 2009. a. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja pidi oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama vaidlusaluse rahasumma üleandmisel, s. o. 21. septembril 2006. a., mistõttu 3 aasta möödumisega hagi aegus. Esimese astme kohtu otsus

Poolte vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingu punktis 6. 3 leppisid pooled kokku, et lepingust taganemisel punkti 6. 1 alusel on müüja õigustatud jätma tasutud müügihinna osa 78.000 krooni leppetrahvina endale. Punkti 6. 1 alusel müüjal on õigus lepingust kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni taganeda, kui ostja süül ei sõlmita asjaõiguslepingut lepingu punktis 5. 1 kokkulepitud tähtaja jooksul või kui ostja süüliselt hoidub kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest. Lepingutes teatud tingimustel leppetrahvi maksmises kokkuleppimine on tavapärane praktika. Tulenevalt VÕS § 158 lõikest 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingutes leppetrahvi suuruse ja maksmise tingimuste määratlemisel tuleb juhinduda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kuna pooled on lepingus leppetrahvi suuruses ja tingimustes kokku leppinud, siis kokkulepitud tingimuste järgimata jätmisel on kahjustatud pool õigustatud saama leppetrahvi eeldusel, et ühe lepingupoole süül on jäänud leping sõlmimata. Seega ei ole müügilepingu punkt 6. 3 tühine, kuna tulenevalt seadusest on õigus nõuda leppetrahvi.

alusel on müüja õigustatud jätma tasutud müügihinna osa 78.000 krooni leppetrahvina endale. Müügilepingu punktis 6. 1 märgiti, et müüjal on õigus lepingust kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni taganeda, kui ostja süül ei sõlmita asjaõiguslepingut lepingu punktis 5. 1 kokkulepitud tähtaja jooksul või kui ostja süüliselt hoidub kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest. Seega oli müügilepingu punkti 6. 3 kohaselt leppetrahvi tasumise nõude eelduseks müüjapoolne taganemine müügilepingust punkti 6. 1 alusel. Kostja on taganenud müügilepingust nõuetekohaselt lepingu punkti 6. 1 alusel, mistõttu leppetrahvi saamiseks on kõik müügilepingus kokku lepitud eeldused täidetud. Hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt lepingust taganemist. Kehtiva õiguse kohaselt ei vabasta isikut vastutusest asjaolu, et isik ei ole väidetavalt süüdi lepingu mittetäitmises. Alused, millal isik võib vabaneda vastutusest lepingu täitmata jätmise eest, on reguleeritud VÕS §-s 103, mille lõikest 1 tuleneb, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole oma hagis välja toonud ega tõendanud, et lepingu rikkumine oleks olnud tingitud vääramatust jõust, seega olnud vabandatav (VÕS § 103 lg. 2). Hageja oli 28. septembri 2006. a. notariaalse müügilepingu sõlmimisega võtnud endale siduva kohustuse tasuda müügihind kokkulepitud tähtajal (s. o. asjaõiguslepingu sõlmimisel). Müügihinna tasumine oli ostja otseseks ning kõige olulisemaks kohustuseks ning müügilepingu tähenduses ei oma õiguslikku tähtsust küsimus, milliste vahendite arvelt ostja kohustuse täidab. Müügilepingu punkt 3. 3 näeb ette üksnes ühe võimaluse müügihinna tasumise finantseerimiseks krediidiasutuse kaudu, kuid see ei mõjuta ostja kohustust müügihind tasuda. Vaidlusaluses lepingus ei ole müügihinna tasumist seatud sõltuvusse pangalaenu saamisest. Tehingu finantseerimise võimalused ja allikad on ostja enda risk. Millisel viisil ostja oma maksekohustuse täidab, sõltub üksnes ostjast. Et müügitehingu finantseerimine on küsimus, mis on üldjuhul ainult ühe lepingupoole (ostja) mõjusfääris, on selgitanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-76-10. Hageja ei tasunud nõuetekohaselt müügihinda ning on sellest tulenevalt oluliselt rikkunud müügilepingut. Vastupidise seisukoha korral võib igaüks vabaneda lepingu täitmise vajadusest paljasõnaliste väidetega, et ta ei saanud pangast vajalikku finantseeringut või et ei realiseerunud muu tema poolt lepingu sõlmimisel subjektiivselt eeldatu ning sellega täielikult vabaneda vastutusest lepingu täitmata jätmise eest. Asjaõigusleping jäi sõlmimata müügilepingu punkti 6. 1 tähenduses hageja süül. Hageja võttis 28. septembri 2006. a notariaalse korteriomandi võlaõigusliku müügilepinguga endale kohustuse tasuda müügihinnast ülejäänud raha enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Hageja ei tasunud nimetatud summat kokkulepitud tähtajal, seega jäi asjaõiguslepingu sõlmimine vaieldamatult toimumata hageja süül. Asjaolu, kuidas hageja pidi saama müügihinna tasumiseks vajalikud rahalised vahendid, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Müügihinna täielik tasumine ning müügihinna tasumiseks vajalike rahaliste vahendite saamine oli hageja riisiko. Seega ei ole asjakohased maakohtu viited asjaolule, et hageja tegi kõik endast tuleneva, et müügihinda tasuda. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta tegi endast kõik tuleneva, et müügihinda tasuda. Hageja on üksnes paljasõnaliselt märkinud, et hagejale ei antud müügihinna tasumiseks laenu, mida oli eelnevalt lubatud. Samas ei ole nimetatud asjaolusid käesolevas tsiviilasjas tõendatud menetlusõiguse normide kohaselt. Muuhulgas ei ole hageja isegi selgitanud, millistel põhjustel AS SEB Pank väidetavalt keeldus esialgselt lubatud laenu andmisest. Isegi juhul, kui vastaks tõele hageja väide, et pank keeldus eelnevalt lubatud laenu andmisest, siis oleks hagejal olnud võimalus küsida laenu teistelt pankadelt. Seda hageja ilmselt teinud ei ole. Seega ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et hageja on teinud kõik endast tuleneva, et müügihinda tasuda. Järelikult olenemata asjaolust, kas hageja tegi kõik endast tuleneva müügihinna tasumiseks või mitte, on asjaõigusleping jäänud sõlmimata müügilepingu punkti 6.1. tähenduses hageja süül.

Hageja ei ole käitunud kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja on tõendanud, et hageja hoidus kõrvale korteriomandi asjaõiguslepingu sõlmimisest. Hageja ei näidanud ka täiendava tähtaja jooksul üles mistahes omapoolset tahet sõlmida asjaõigusleping. Tulenevalt hageja süülisest asjaõiguslepingu sõlmimisest kõrvalehoidumisest ja müügihinna tasumata jätmisest koostati ja tõestati 22. detsembril 2006. a. taganemisavaldus. Taganemise hetkel olid apellandi poolt müügilepingu punkti 6.1. alusel taganemise eeldused igal juhul täidetud ning hageja ei ole taganemist nimetatud punkti alusel vaidlustanud. Leppetrahvi võib seaduse kohaselt nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. VÕS § 161 lg. 1 sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 1028 lg. 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd hageja poolt müügihinna osa tasumine ei toimunud õigusliku aluseta. Kohustuse hilisema äralangemisega § 1028 lg. 1 mõistes ei ole tegemist juhul, kui algselt eksisteerinud kohustus (müügihinna tasumine) lõpeb üksnes tuleviku suhtes, eelkõige lepingust taganemise puhul. Lepingust taganemise korral toimub lepingust tulenevate juba täidetud kohustuste täitmine vastavalt VÕS §-le 189 jj. Kuna müügilepingust taganemise korral tekkis hagejal kohustus tasuda apellandile leppetrahvi 78.000 krooni, siis oli lepingust taganemise puhul õigustatud apellandi poolt saadud summa endale jätmine. Seega on ekslik alusetut rikastumist reguleerivatele sätetele viitamine, kuivõrd need ei kuulu kohaldamisele. Samas ei ole maakohus üldse viidanud, millisest õigusnormist tulenevalt kohus leiab, et hageja on õigustatud saama tagasi 78.000 krooni. Maakohus on ekslikult mõistnud välja viivise alates 22. detsembrist 2006. a. ehk apellandi poolt taganemisavalduse tegemisest. VÕS-i kommentaarides on selgitatud, et alusetult rikastunud isiku poolt alusetu rikastumise väljaandmisel viivitusse sattumise hetke tuvastamise juures tuleb silmas pidada, et ainuüksi alusetu rikastumise toimumisega ei kaasne veel alusetult rikastunud isiku kohustust alusetu rikastumine välja anda ning viivituse tekkimist, kui vastavat kohustust ei täideta. Alusetu rikastumise toimumise korral tekib vastava nõude eelduste täitmise korral üksnes rikastumisnõuet omava isiku õigus nõuda alusetu rikastumise väljaandmist, millega kaasneb ühtlasi alusetult rikastunud isiku kohustus saadu väljaandmiseks. Viivitus saadu välja andmisel tekib seega alles siis, kui alusetult rikastunud isik pärast tema vastu nõude esitamist saadut mõistliku aja jooksul välja ei anna (VÕS § 82 lg. 3). Seaduses ei ole sätestatud alusetult rikastunud isiku kohustust alusetu rikastumine välja anda, vaid sellise kohustuse tekkimine on seotud alusetu rikastumisena saadu väljaandmise nõude esitamisega isiku poolt, kelle arvel rikastumine toimus. Hageja on esitanud esimese nõude 78.000 krooni tagastamiseks 4. septembril 2008. a. Seega ei ole viivist võimalik mingil juhul arvestada enne nimetatud kuupäeva. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg. 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetu rikastumise nõude puhul tehingu tühisuse korral on Riigikohus selgitanud, et alusetu rikastumise nõue tekib kohe pärast lepingu täitmist ehk alusetu makse tegemist (lahendid 3-2-1-33-07 ja 3-2-1-55-07). Seega pidi hageja oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama vaidlusaluse rahasumma üleandmisel, so. 21. septembril 2006. a. Seega on väär maakohtu seisukoht, et hagi ei ole aegunud. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige kostjalt 4985, 11 euro väljamõistmise osas ja apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust selles osas tühistada, küll tuleb otsuse põhjendust muuta. Otsus tuleb osaliselt tühistada viivise väljamõistmise osas, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud viivise asemel välja intressi ühekordselt summas 533, 44 eurot ning alates 30. detsembrist 2011. a. kuni põhivõla 4985, 11 euro tasumiseni VÕS § 94 lõikes 1 märgitud suuruses. Pooled ei vaidle maakohtu otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude üle, muuhulgas selle üle, et korteriomandi müügilepingus kokkulepitud müügihinna osa 78.000 krooni tasus hageja kostjale ettemaksena enne müügilepingu sõlmimist, et kostja taganes müügilepingust hagejast tulenevatel asjaoludel ning et kostja keeldub ettemakset hagejale tagastamast põhjendusel, et müügilepingus kokkulepitu kohaselt on tal õigus ettemakse leppetrahvina endale jätta. Vaidlus käib selle üle, kas kostjal oli õigus jätta hageja poolt müügihinna ettemaksena tasutud 78.000 krooni leppetrahvina endale või on hagejal õigus see tagasi saada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt kostjal ei olnud alust jätta müügihinna ettemakset hagejale tagastamata. Leppetrahvi nõude alusena on kostja tuginenud lepingu punktidele 6. 1 ja 6. 3, väites apellatsioonkaebuses, et pooltevahelise lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige lepingu tekstist. Kolleegium leiab, et ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise põhimõtete kohaselt on lepingutekstil oluline tähtsus, samas tuleb arvestada ka muid asjaolusid, muuhulgas tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (lg. 6). Vaidlusaluse müügilepingu punktis 6. 3 on ette nähtud kostja õigus nõuda hagejalt leppetrahvi, kusjuures selle lepingutingimuse kohaselt tuleneb see õigus lepingust taganemisel lepingu punkti 6. 1 alusel. Lepingu punkti 6. 1 on pooled sõnastanud järgmiselt: „Müüjal on õigus käesolevast lepingust kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni taganeda, kui Ostja süül ei sõlmita asjaõiguslepingut käesoleva lepingu punktis 5. 1. kokkulepitud tähtaja jooksul või kui Ostja süüliselt hoidub kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest.“ Seega leppisid pooled selles lepingupunktis kokku kostja õiguses taganeda lepingust hagejapoolse süülise lepingurikkumise korral. Lepingu punktide 6. 1 ja 6. 3 koosmõjust järeldub, et õigus hagejalt leppetrahvi nõuda on kostjal siis, kui hageja on jätnud lepingu punktis 6. 1 märgitud kohustuse – võimaldada asjaõiguslepingu sõlmimist – süüliselt täitmata. Et pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas kostja võib hageja poolt tasutud ostuhinnaosa ettemakse leppetrahvina endale jätta, on vaidluse lahendamiseks vajalik tuvastada, kas hageja käitumine vastas lepingu punktis 6. 1 märgitule ehk kas hageja on pooltevahelist müügilepingut süüliselt rikkunud. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse väidetega ostja müügilepingust tuleneva põhikohustuse ja selle kohta, et reeglina ei vabane ostja vastutusest rahalise kohustuse täitmata jätmise korral. Pooled leppisid aga kokku teisiti ja nimelt, et kostja leppetrahvinõude aluseks on hageja süüline lepingurikkumine. Taoline kokkulepe ei ole seaduse kohaselt keelatud ja on asjakohaste normide dispositiivsusest tulenevalt võimalik. Veel enam, VÕS § 104 lõikes 1 on ühemõtteliselt sätestatud, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Selliselt ongi pooled vaidlusaluses müügilepingus kokku leppinud. Seaduses ei ole sõnaselgelt sätestatud, kas niisuguse kokkuleppe korral tuleks tõendada süüd või selle puudumist. Arvestades aga asjaolu, et lepingust taganemise korral tuleb VÕS § 189 lg. 1 alusel eelduslikult tagastada lepingu alusel saadu, kostja soovib selle aga leppetrahvina endale jätta, tuginedes lepingu alusel saadu tagastamises keeldumise alusena hageja süülisele lepingurikkumisele, saab kostja tõendamiskoormist hageja süü osas vastavalt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisele tõendamiskoormise jaotusele jaatada. Samas eeldab süü tuvastamine faktiliste asjaolude teadmist, kusjuures kostjal on raske neid hagejaga seotud asjaolusid välja selgitada. Kolleegium leiab, et sellest tulenevalt saab hagejalt eeldada nende asjaolude esiletoomist,

millega ta oma süü puudumist seostab, kostjal tuleb aga hageja poolt esiletoodut arvestades põhjendada ja tõendada, et tegemist oli hageja süülise rikkumisega. Süü vormid on VÕS § 104 lg. 2 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg. 3), raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg. 4) ning tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (lg. 5). Hageja on oma müügilepingust tuleneva kohustuse rikkumist põhjendades väitnud, et ta kavatses tasuda ostuhinnast suurema osa pangalaenu arvel, mida talle Eesti Ühispangast oli lubatud, kuid mida talle tegelikkuses ei antud vaatamata sellele, et tal oli panga poolt aktsepteeritud sissetulekuga käendaja ning lisatagatis vanema kinnisasja näol. Kolleegium nõustub maakohtuga, et niisugused asjaolud võivad iseenesest olla piisavad, et hageja süüd eitada, sest kui hageja on rajanud oma ostuhinna tasumiseks võetud kohustuse täitmise võimaluse pangalt eelnevalt saadud lubadusele talle sellel otstarbel laenu anda, siis ei saa hagejale käibes vajaliku hoole järgimata jätmist (hooletus) ette heita, rääkimata selle olulisel määral järgimata jätmisest (raske hooletus) või tahtlusest. Hageja esitatud asjaolusid kostja maakohtu menetluses ei vaidlustanud ega toonud ka omalt poolt esile faktilisi asjaolusid, millega võiks põhjendada hageja süüd kohustuse rikkumisel. Seega süü tõendamise küsimust ei kerkinudki. Et esiletoodu ei anna alust pidada hagejat müügilepingut süüliselt rikkunuks, siis ei andnud lepingu punkt 6. 3 kostjale alust hageja poolt müügihinna ettemaksena tasutud raha leppetrahvina endale jätta ja hagejal on VÕS § 189 lg. 1 alusel õigus kostjalt ettemaksena tasutud raha tagasi saada. Hageja rahaline nõue 78.000 krooni (kehtivas vääringus 4985, 11 eurot) väljamõistmiseks kostjalt tuleb seega rahuldada. Hagiavalduses on hageja esitanud ka kõrvalnõude, paludes kostjalt välja mõista viivis 8% alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 189 lg. 1 lauses 3 sätestatust tulenevalt tuleb lepingust taganemise korral lepingu alusel üleantud raha tagastamisel tasuda tagastatavalt rahalt intressi raha saamisest alates. VÕS § 94 lg. 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega ei kohaldu seaduse kohaselt lepingust taganemise puhul lepingu alusel üleantu tagastamisele VÕS §-s 113 sätestatu, vaid VÕS §-des 189 ja 94 sätestatu. Et hageja on esitanud rahalise kõrvalnõude, mis põhineb kostjapoolse kohustuse – raha tagastamise – täitmata jätmisel, kohus ei ole aga seotud menetlusosaliste poolt esitatud õiguslike hinnangutega, siis ei ületa kohus hageja kõrvalnõude piire, kui käsitleb hageja kõrvalnõuet tagastatavalt rahalt maksta tuleva intressi nõudena. Eespooltoodust tulenevalt on hagejal õigus saada kostjalt alates ostuhinnaosa ettemakse tegemisest kuni raha tagastamiseni intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määras. Hageja ei ole esile toonud seda, millisel kuupäeval ta kostjale ettemakse tegi, samas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et müügilepingu sõlmimise ajaks 28. septembril 2006. a. oli ettemakse tehtud. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud intress tuleb kostjalt välja mõista ühekordse rahasummana, alates 30. detsembrist 2011. a. kuni ettemakse tagastamiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määras. VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud intressimäärad olid järgmised: ajavahemikul 28. septembrist kuni 31. detsembrini 2006. a. – 3, 5%, ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2008. a. – 4%, ajavahemikul 1. juulist kuni 31. detsembrini 2008. a. – 2, 5%, ajavahemikul 1. jaanuarist 2009. a. kuni 30. juunini 2011. a. – 1% ja alates 1. juulist 2011. a. otsuse tegemiseni

kuni 31. detsembrini 2007. a. terve aasta eest 3120 krooni (78.000 x 0, 04); ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2008. a. 182 päeva eest 1551, 48 krooni (78.000 x 0, 04 : 366 x 182); ajavahemikul 1. juulist kuni 31. detsembrini 2008. a. 184 päeva eest 980, 33 krooni (78.000 x 0, 025 : 366 x 184); ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2009. a. terve aasta eest 780 krooni (78.000 x 0, 01), ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2010. a. terve aasta eest 780 krooni (78.000 x 0, 01), ajavahemikul 1. jaanuarist 2011. a. kuni

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.