Võlaõigus › Töövõtulepingud

Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Winterland Service OÜ esitas 14.10.2010 Facio Ehituse AS-i vastu hagi võla 132 504 krooni ja viivise väljamõistmiseks. Facio Ehituse AS uueks ärinimeks on AS Räga. Pooled sõlmisid 2009.a. septembris alltöövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja teostama Tallinna Lauluväljaku WC-de välispindade ning sisepindade katmise epoksiidvaigust kattega. Lõplikuks hinnaks töö eest lepiti kokku 219 458 krooni, millele lisandub käibemaks. Hageja teavitas 28.09.2009 kostjat põhitööde lõpetamisest. Kostja on tasunud tööde eest 173 307,60 krooni, jättes tasumata 90 042 krooni, sealhulgas on tasumata 10 % sisetööde hinnast. Hageja tehtu ei olnud kooskõlas tellija nägemusega väli WC-põrandast. Peamine põhjus oli selle lumivalge värvus ja raskused põranda puhastamisega. Põrand oli poorne. Peale igat pesukorda tuli põrandat käsitsi kuivatada. Tellija ei tutvunud eelnevalt projekti eripärasustega ning sai sellise põranda nagu tellis. Sellest tulenevalt palus kostja hagejal leida võimalus töö parandamiseks. Üheks võimaluseks oli terakivi täislakkimine. Lisatööd teostati suulise kokkuleppe alusel. Lakiti ainult osa terakivipinnast, ca 80 m2.Ülejäänud osa lisatöödest ei tehtud, kuna kostja ei tasunud arveid. Kostja võlgneb lisatööde alusel hagejale pinna osalise täislakkimise eest 42 462 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 132 504 krooni, seaduses sätestatud viivise 14.10.2010 seisuga 6696 krooni ja sealt edasi kuni kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Tööd ei ole tehtud lepingule vastavalt. Põrand ei sobinud välitingimustesse, kuna seda pidi iga päev pesema ja kuivatama. Samuti olid pinnad liiga libedad. EPO kihi paksus ei olnud projektijärgne. Pinnad olid laigulised ja liitekohad ebaühtlased. Sisetööde puuduseks oli see, et EPO ja vaigu jäljed olid puhastamata. Lisatööde tegemiseks kokkulepe puudus. Poolte sõlmitud lepingu p 8.7 sätestab, et kui töövõtja satub töö üleandmisega viivitusse, on kostjal õigus nõuda leppetrahvi tasumist, mille suuruseks on 1 % lepingu maksumusest päevas. Hageja pidi tööd valmis saama 16.10.2009. Kostja lasi tööd parandada 2010.a. kevadel. Seega on leppetrahvi perioodiks 17.10.2009 kuni 15.05.2010 ning leppetrahvi

suuruseks 752 456 krooni. Kuna kostjal on hageja vastu nõue, siis on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostjale annab kinnipidamisõiguse ka garantiist tulenevate nõuete esitamise võimalus. Hageja ei ole kostjale andnud lepinguga ettenähtud tagatisi. Ka see annab kostjale kinnipidamisõiguse. Kuna hageja ei tunnistanud töö lepingutingimustele mittevastavust, asus kostja ise puudusi kõrvaldama. Tööde lõpetamiseks tellis kostja OÜ-lt Talwest Partner parandustöid kokku summas 121 230 krooni. Kostja tasaarvestab selle nõude hageja nõudega. Lepingu kohaselt kohustus hageja oma kuludega hankima terakivid Bacolor 3,5 mm. Kuna hageja seda ei teinud, tuli kostjal kanda täiendavaid kulutusi summas 35 369 krooni, mis on kostjale tekkinud kahju. Hagi rahuldamisel tuleb nimetatud kahju hageja nõudega tasaarvestada. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Winterland Service OÜ kanda. Otsuse kohaselt asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 2009.a. septembris alltöövõtulepingu, mille alusel pidi hageja paigaldama Lauluväljaku WC välispindadele ja sisepindadele epokatte. Lepingu p 4 kohaselt oli tööde lõpptähtaeg 16.10.2009. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tehtud välispõrandat oli raske hooldada, kuna see määrdus valge värvi tõttu ning pärast igat pesukorda tuli põrandat käsitsi kuivatada. Kuna põrand ei sobi halva hooldatavuse tõttu välitingimustesse, siis ei vasta töö selles osas lepingutingimustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg-st 3 tulenevalt pidi hageja teavitama kostjat sellest, et projektis ettenähtud põrand ei sobi halva hooldatavuse tõttu välitingimustesse. Hageja ei ole väitnud, et ta on sellest kostjat enne töödega alustamist teavitanud. Seega vastutab hageja nimetatud puuduse eest. Hageja väide, et arhitekt kiitis põranda heaks, ei oma tähtsust, kuna hageja oli lepingulistes suhetes kostjaga. Heakskiidu oleks pidanud andma kostja. Kostja on väitnud, et põrand oli liiga libe. Tunnistaja T S, kes teostas objektil omanikujärelvalvet, ütluste kohaselt olid välispinnad liiga libedad. Ka tunnistaja M M kes tegi välispindade töid OÜ Talwest Partner töötajana, andis ütlusi, et pind, mis oli täislakitud, oli liiga libe. Ülaltoodud tunnistajate ütlustega luges kohus tõendatuks, et põranda osa, mis oli täislakitud, oli liiga libe ning seega ei vastanud selles osas tööd lepingutingimustele. Tunnistaja T S ütlustega on tõendatud ka see, et ühel tasapinnal olid tooni erisused ning vuukide vahel olid ebatasasused. Kostja ei ole tõendanud, et EPO kihi paksus ei olnud projektijärgne. Tunnistaja T S ütluste kohaselt hindas ta EPO kihi paksust visuaalselt. Arvestades, et EPO kihi paksust mõõdetakse millimeetrites, ei ole EPO kihi paksuse visuaalne mõõtmine piisavalt usaldusväärne. Samuti on tõendamata kostja väited, et sisetööde puhul olid EPO ja vaigu jäljed puhastamata. Kostja enda projektijuhi kirjad ei ole sisetööde puuduste tõendamiseks piisavad. Tõendamata on hageja väide, et poolte vahel oli suuline kokkulepe lisatöö kohta, mille kohaselt hageja teostab terakivi täislakkimise ja kostja maksab selle eest täiendavat tasu. Selle kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Seega tuleb lugeda, et hageja tegi terakivi täislakkimistöid 2009.a. septembris sõlmitud lepingu raames. VÕS § 637 lg 4 esimene lause sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kuna töö oli olulises osas puudustega, siis oli kostja õigustatud tööde lõplikust vastuvõtmisest keelduma. Sellest tulenevalt ei ole ka hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.

Kostja on seisukohal, et garantiist tulenevate nõuete esitamise õigus võimaldab kostjal keelduda oma kohustuse täitmisest. Lepingu p 7.4 kohaselt on garantiiperiood 24 kuud. VÕS § 110 lg 1 võimaldab võlgnikul keelduda kohustuse täitmisest kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu. Kostja ei ole vastuses märkinud, milline garantiist tulenev konkreetne nõue tal hageja vastu on. Kostja on lihtsalt sedastanud, et tal on garantiist tulenevate nõuete esitamise õigus. Sellisel konkretiseerimata viisil esitatud vastuväide ei võimalda VÕS § 110 lg-t 1 kohaldada. Kostja on tuginenud ka teistele kohustuse täitmisest keeldumise võimalustele. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 8.7 sätestab, et kui hageja satub töö üleandmisega viivitusse, on kostjal õigus nõuda leppetrahvi 1 % päevas lepingu tasust iga viivitatud päeva eest. Lepingu tasu oli 219 458 krooni käibemaksuta. Tööd pidid valmis olema 16.10.2009. Kohus on tuvastanud, et hageja töid nõuetekohaselt valmis ei teinud. Kostja on arvestanud leppetrahvi kuni 15.05.2010, s.o ajani, mil tööd parandati kolmanda isiku poolt. Seega on kostjal hageja vastu leppetrahvi nõue summas 463 056,38 krooni. Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda sisetööde eest tasumata jäänud osa maksmisest. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 7.1 kohaselt kohustus hageja esitama kahe nädala jooksul lepingu sõlmimisest täitmistagatisena panga või kindlustusseltsi garantii 10 % suurusele summale lepingu järgsest tasust. Lepingu p 7.3 järgi oli hageja kohustatud esitama kostjale ka garantiiperioodi tagatise. Vaidlus puudub, et hageja tagatisi ei esitanud. Ka eeltoodust tulenevalt on kostjal VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda sisetööde eest tasumata jäänud osa maksmisest. Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis ei näinud maakohus vajadust anda hinnangut kostja tehtud tasaarvestustele. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt välja viivis hagiavalduses äratoodud arvestuse alusel ja jäta menetluskulud kostja kanda. Kohus ei ole andnud hinnangut hagiavalduse lisadele 1 ja 2, mille kohaselt hageja saatis kostjale e-kirja palvega allkirjastada juba septembris kokku lepitud leping. E-kirjast nähtub, et leping ei olnud veel 15.10.2009 allkirjastatud ja lisa 2 kohaselt sai kostja eelnimetatud e-kirja kätte. Seega on kohus eksinud faktiliste asjaolude tuvastamisel ning ei ole avaldanud mingit seisukohta hageja esitatud tõenditele. Kohus hindas hageja teostatud tööde vastavust alltöövõtulepingule, kuid ei maininud otsuses sõnagagi lepingut ja lähtub VÕS §-st 641. Samuti ajab kohus selles otsuse lõigus segamini, kes on tellija, kes töövõtja ja kes on alltöövõtja. Hageja peab vajalikuks täpsustada, et tellija oli Lauluväljak. Hageja oli lepingulistes suhetes ainult kostjaga. Kõik tekkinud probleemid pidi hageja lahendama kostjaga, mitte tellijaga. Hageja puutus tellijaga kokku ainult siis, kui ehitusobjektil käis tellija palgatud omanikujärelevalve. Kohtu seisukoht, et hageja oleks pidanud tellijat millestki teavitama, on väär. Samuti on väär arvamus, et hageja ei ole kostjat teavitanud põranda mittesobivusest meie välistingimustesse, või et kostja ei olnud sellest teadlik. Just kostja kohustus oleks olnud tellijat teavitada, sest tellija ja kostja olid omavahel lepingulistes suhetes. Seega kohtuotsuses nimetatud heakskiitu ei oleks kuidagi saanud anda kostja. Heakskiidu oleks saanud anda ainult tellija, kellega hagejal puudusid lepingulised suhted. Hageja teavitamisest annavad teada hagiavalduse lisad 5 ja 10, kus hageja teatab kostjale, et just omaniku(tellija) palgatud järelevalve soovis vastavalt projektile ja lepingule valmistatud põrandakatte täislakkimist. Lisas 10 teatab hageja kostjale, et tema valmistatud

töö vastab nii arhitekti kirjutatud projektile kui ka lepingutingimustele, kuid see ei sobi tellijale. Kostja kui erialaselt kompetentne ehitustöövõtja oleks pidanud ise lugema projekti hoolega ja teavitama tellijat võimalikust põranda mittesobivusest klimaatilistele tingimustele. Samas tunnistas kostja enda tunnistaja T S kohtus, et kõik puudused said suuliselt koheselt väljatoodud AS-le Räga ja kui oli hageja kohal, siis ka hagejale. Antud tunnistusest nähtub üheselt, et kostja oli kogu aeg teadlik põrandate mittesobivusest, kuid sellele vaatamata lasi hagejal tööd edasi teha kuni lõpuni, vastavalt ehitusprojektile ja poolte vahel sõlmitud lepingule. Kohus ei ole otsuses maininud ei tunnistaja antud ütlusi ega hagiavalduse lisasid ning on seetõttu tulnud väärale järeldusele. Tööde mittevastavust lepingutingimustele on kohus põhjendanud VÕS §-ga 641, kuid on jätnud tähelepanuta poolte sõlmitud alltöövõtulepingu. Kohus tõlgendab antud paragrahvi vääralt, leides et hagejal lasus kohustus teavitada tellijat tellitud kauba mittesobivusest välitingimustesse. VÕS § 641 sätestab ennekõike, et töö peab vastama lepingutingimustele. Seda hageja valmistatud väliskate ka oli, mida kostja ei vaidlustanud, kes nii kirjalikus vastuses hagile, kui ka kohtuistungil möönis, et tegelikult lihtsalt ei sobinud tellijale hageja tehtud kate omaduste poolest. Sama paragrahvi lg 2 p 2 tuginedes võis alltöövõtja eeldada, et peatöövõtja ja tellija on omavahel kokku leppinud just sellises põrandakattes nagu hageja tegi. Tellija võis tugineda kostja kui peatöövõtja erialastele teadmistele ja oskustele ehitusvaldkonnas ning hagejal ei olnud mingit põhjust kahelda nendes teadmistes või tellija antud juhistes. Hagejal puuduvad andmed, et kostja oleks tellijaga milleski muus kokku leppinud. Samuti kontrollis pidevalt tellija järelevalve hageja tööd ning edastas vastava info koheselt kostjale (kostja tunnistaja kohtuistungil). Kostja oleks pidanud koheselt peale tellijalt uute juhtnööride saamist või tellijaga uue kokkuleppe sõlmimist teavitama sellest ka hagejat, mitte aga laskma tal olemasoleva projekti ja lepingu alusel tööd valmis teha. Vastav kohustus on sätestatud lepingu p-s 2.6. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tema valmistatud põrandakate oli kvaliteetne ning vastas lepingutingimustele, kostja ja tellija juhistele ning ehitusprojektile. Kohus on tõendeid hinnates tulnud valedele järeldustele, et kuna tasapinnal olid tooni erisused, vuukide vahel olid ebatasasused ning välispinnad olid liiga libedad, siis ei vastanud tööd selles osas lepingutingimustele. Kõik nimetatud puudused tulid lisatööde käigus. Lepingujärgne põrandakate oli selleks ajaks valmis ning vastavad üleandmise – vastuvõtmise aktid kostjale edasi antud. Hageja on eelnevalt juba selgitanud suulise kokkuleppe olemasolu lepingujärgse põranda täislakkimise kohta ning lisatööde tegemise hindade kohta (hagiavalduse lisad 5, 6, 10, 11, 12 ja 13). Seega on väär kohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu lisatööde tegemise kohta. Kohus ei ole lisatud tõendeid üldse hinnanudki. Ka eluliselt ei ole usutav, et hageja kirjutab kostjale mitmes e-kirjas lisatööde maksumuse kohta, saadab kostjale ka hinnapakkumise ning siis alustab lisatööde tegemist ilma kostja käest nõusoleku saamist omal kulul. Kohus leiab otsuses, et hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, kuna töö oli olulises osas puudustega ja kostja oli õigustatud töid mitte vastu võtma. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja esitas kostjale 30.09.2009 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 1 summas 133 380 krooni. Kostja sai esitatud akti kätte. Kostja kohustus vastavalt lepingu p-le 3.2 akti 5 tööpäeva jooksul selle esitamisest läbi vaatama ja allkirjastama või sama tähtaja jooksul esitama kirjalikult või kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis oma põhjendused töö või selle osa vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kostja ei ole hagejale esitanud põhjendusi maksmata arvete osas. Esimesed pretensioonid tulid kostjalt enam kui pool aastat hiljem, seega on põhjendatud hageja arvamus, et kostja ei võtnud töid vastu alusetult ning kohaldada

tuleb VÕS §-i 638. Kohus ei ole andnud hinnangut pooltevahelises lepingus kokkulepitule ning kostja käitumisele antud situatsioonis. Kohus on asunud seisukohale, et kuna hageja oli tööde üleandmisega viivituses ja rikkunud lepingu p-i 8.7, siis on kostjal õigus nõuda leppetrahvi ja VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda sisetööde eest tasumata jäänud osa maksmisest. Antud seisukoht ei ole kooskõlas ei lepingu, esitatud tõendite ega ka tuvastatud faktidega. Hagiavalduse lisadest 7 – 9 nähtub, et hageja on lepingujärgsed tööd lõpetanud 30.09.2009 ning vastava üleandmise – vastuvõtmise akti esitanud kostjale 06.10.2009. Kostja on akti samal päeval ka kätte saanud, mida kinnitab lisa

menetlusdokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Eelnimetatud menetluslikku puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning teha uus otsus. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate oluliste faktiliste asjaolude üle: ● 2009.a. septembris sõlmisid pooled alltöövõtulepingu Lauluväljaku WC välispindadele ja sisepindadele EPO katte paigaldamiseks. Tööde lõpptähtaeg oli 16.10.2009. ● Lepingujärgsete tööde maksumuseks oli 263 350 krooni (sisaldab käibemaksu), mis on tõendatud teostatud tööde aktiga 23.02.2010 nr 1/0210 ja mis on allkirjastatud poolte esindajate poolt (t. lk. 94). ● Kostja tasus 01.04.2010 173 307,60 krooni ning tasumata jäi 90 042 krooni. Toimiku materjalide kohaselt poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja täitis töö kokkulepitud tähtajaks, kuid kostja jättis tasu maksmata, viidates töös esinenud puudustele. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, kas teostatud tööd vastasid lepingutingimustele ning kas kostjal oli õigus keelduda tehtud tööde eest tasumisest. Maakohus asus seisukohale, et töö oli olulises osas puudustega, mistõttu oli kostja õigustatud tööde lõplikust vastuvõtmisest keelduma ning hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kolleegium maakohtuga ei nõustu ning leiab, et toimikus olevad tõendit maakohtu seisukohta ei kinnita. Vastavalt alltöövõtulepingu nr 990/19 (edaspidi leping) p-le 1.1 pidi hageja täitma töö vastavalt projektdokumentatsioonile ja käesoleva lepingu tingimustele. Hageja on maakohtus väitnud, et ta täitis töö projektikohaselt ning kostja ei suutnud tõendada, et hageja eiras projektdokumentatsioonis ning lepingus olevaid nõudeid. Vastavalt lepingu p-le 3. 2 pidi kostja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti 5 tööpäeva jooksul selle esitamisest läbi vaatama ja allkirjastama või sama tähtaja jooksul esitama kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis oma põhjendused töö või selle osa vastuvõtmisest keeldumise kohta. Toimiku materjalidest ilmneb, et 6.10.2009 saatis hageja kostjale elektrooniliselt teostatud tööde akti nr 1 (t.lk. 18), mille kättesaamist kostja esindaja kinnitas 6.10.2009 (t.lk.20). 01.10.2009 kirjavahetusest ilmneb, et tellija, omanikujärelevalve nõudsid täiendavat terakivi EPO katte lakkimist, mida hageja luges lisatööks (t.lk. 21-22) ning esitas hinnapakkumise (t.lk.28). Ka eelnimetatud kirjavahetusest ilmneb, et lepingujärgne töö oli selleks ajaks tehtud. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks täitnud lepingu p-i 3.2 nõuet ning oleks esitanud vastuväiteid aktis nr 1 olevate tööde kohta. Mingit akti tööde mittevastavuse kohta ei ole koostatud. Toimikust ei ilmne ka kostja kirjalikku pretensiooni töös esinenud puuduste kohta. Tõendid selle kohta, et hageja poolt tehtud töö ei vastanud projektile, puuduvad. Kostja vastuväide selle kohta, et hageja kasutas vale tehnoloogiat, EPO kiht oli nõutust õhem, ning et töö oli tehtud lohakalt, tõendamist ei leidnud. OÜ Talwest Partner projektijuht M M, kes tegeles Lauluväljaku WC-de välispindade töödega, on andnud ütlusi, et tellija tahe oli saada siledama pinna asemel karedamat pinda, kasutades teist tehnoloogiat. Mingit vajadust teise tehnoloogia kasutusele võtmiseks tegelikult ei olnud, põrand oli korralik. “Eelkäija poolt tehtud aluspind oli korralikult tehtud. Ei hakanud silma, et tegemist oleks olnud eelmise töötegija eksimusega. Meie oleme ka mujal teinud välistingimustes siledaid põrandaid“(t.lk.159). Eelnimetatud tõend kinnitab hageja väiteid, et ta ei ole tehnoloogiat rikkunud ning tegemist oli lepingu tingimustele vastava tööga. Tunnistaja T S, kes teostas omanikujärelevalvet, ütlustest ilmneb, et välispind ei vastanud nõuetele, kuivõrd see peab olema kare. „Projektis pinna karedust ei olnud. Epo kihi paksus

oli õhem peaaegu poole võrra. EPO kihi paksuse vastavust projektile hindasin visuaalselt.“(t.lk.160). Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et EPO kihi mittevastavus projektile ei leidnud tõendamist ning samuti ei leidnud tõendamist, et sisetööde puhul olid EPO ja vaigu jäljed puhastamata. Maakohtu eelnimetatud seisukohta ei ole ka vaidlustatud. Maakohus asus seisukohale, et töö ei vastanud lepingutingimustele seetõttu, et põrand oli raskesti hooldatav ning hageja kohustuseks oli VÕS § 641 lg 3 järgi teavitada kostjat projektis olevate materjalide mittesobimisest välitingimusesse. Tunnistaja M M ütlustest ei ilmne, et materjal ei sobinud välitingimustesse. Hageja näol on tegemist alltöövõtjaga ning töövõtjaks oli kostja, kelle valduses oli ka projektdokumentatsioon ning kes oli lepingulises suhtes tellijaga. Seega oli eelkõige kostja kohustuseks kontrollida materjali vastavust välitingimustele. Tunnistaja T S kinnitas, et „Kõik puudused said suuliselt koheselt välja toodud objektil Facio Ehitusele ja kui hageja oli kohal, siis ka hagejale.“( t.lk. 160). Apellandi väitega saab nõustuda, et kui kostja leidis, et põrand on ebasobiv, siis tulnuks tal sellest hagejat teavitada. Kostja toimis vastupidiselt ning lasi hagejal tööd teha lõpuni vastavalt ehitusprojektile ja poolte vahel sõlmitud lepingule. Lepingu p 2.5 kohaselt pidi alltöövõtja võimaldama töövõtjal igal ajal teostada järelevalvet töö käigu, tehtavate tööde mahu ja kvaliteedi üle, samuti kasutavate materjalide, seadmete ja detailide projektile ja kehtivatele nõuetele vastavuse üle. Töövõtjal oli õigus esitada alltöövõtjale märkusi ja pretensioone teostatud kontrolli tulemuste põhjal. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja, saades omanikujärelevalvelt pretensioone, oleks toiminud lepingu p 2.5. kohaselt. Kolleegium ei nõustu vastustajaga, et hageja lähtus tööde tegemisel tellija juhistest. Seda ei ole hageja väitnud. Ta on kinnitanud, et juhindus projektdokumentatsioonist ja lepingust. Maakohus ei tuvastanud, et hageja kaldus lepingujärgse töö täitmisel kõrvale projektist, seda ei tuvastanud ka kolleegium. Kolleegium nõustub, et kuivõrd kostja ei esitanud vastuväiteid tehtud töö kohta lepingu p 3.2 ettenähtud tähtajal ning tööde mittevastavus lepingu tingimustele või projektdokumentatsioonile ei leidnud tõendamist, siis tulnuks kostjal tehtud töö eest tasuda ka 90 042 krooni. Teostatud tööde akti koos selles märgitud maksumusega sai kostja kätte 6.10.2009 (t.lk.9). VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Lepingu p 5.6 kohaselt oli töövõtja kohustatud käibemaksuseadusele vastava arve tasuma 30 kalendripäeva jooksul arvates arve saamisest. Toimiku materjalide kohaselt on 13.07.2010 arve nr 01/0710 90 042 krooni tasumiseks saabunud kostjale 14.07.2010, milles arve tasumise tähtajaks oli märgitud 12.08.2010 (t.lk. 31). Tulenevalt lepingu p-st 5.6 oli makse tasumise tähtajaks 13.08.2010 ning tasunõue on muutunud sissenõutavaks alates 14.08.2010. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga hagi rahuldamata jätmises lisatööde eest tasu nõudes, kuivõrd puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millises mahus ja maksumuses on lisatöid tehtud. Asjaolu, et hageja lakkis objektil põrandaid osaliselt ning esitas kostjale hinnapakkumise, ei piisa hagi rahuldamiseks. Kolleegium ei nõustu vastustaja vastuväidetega, et apellant üritas puudusi kõrvaldada, asudes põrandaid lakkima. Hageja on põhjendanud, et tal oli töö juba valmis, kui tellija soovis põranda ülelakkimist. Tunnistaja M M kinnitas, et eelnevalt tehtud töö oli korralik. Toimikust ei ilmne, et hagejal lasus lepingust tulenev

kohustus põrandat üle lakkida või et sellise kohustuse oli kostja hagejale andnud. Kostja vastuväidetel mingit kokkulepet lisatöö osas tal hagejaga ei olnud ning seda väidet ei ole hageja suutnud ümber lükata. Hageja on ise väitnud, et hinnapakkumises olevaid töid ta ei lõpetanud ning lahkus objektilt, kuivõrd kostja ei tasunud lepingujärgse töö eest. Seega puuduvad tõendid lisatöö mahu ja maksumuse kohta, mida tulnuks hagejal tõendada maakohtus. Toimikus olevad tõendid ei võimalda ka apellatsioonimenetluses lisatöö mahtu ega maksumust hinnata. Vastustaja eitab vastuses igasuguse kokkuleppe olemasolu lisatöö tegemiseks. Kui hageja täitis tellija soove, seda kostjaga kooskõlastamata, siis ei anna see alust esitada nõudeid kostja vastu. Apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda hagi rahuldada lisatöö tasu saamiseks. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, kas kostjal olid nõuded hageja vastu, mida sai tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu ning teostada kinnipidamisõigust. VÕS § 197 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui arvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kolleegium ei tuvastanud, et kostjal olid nõuded hageja vastu, mis andsid aluse esitatud arvet mitte maksta. Otsuse kohaselt kostja sai teostada tasaarvestust leppetrahvi ja lepingu p 7.1 täitmistagatisena garantii osas, mis on 10%. lepingujärgsest tasust. Maakohus asus seisukohale, et lepingu p-7.1 järgi oli kostjal õigus teostada tasaarvestust täitmistagatise osas, kuid jättis .tähelepanuta lepingu p 7.2, mille kohaselt täitmistagatist ei nõuta, kui alltöövõtja lepingujärgne tasu on väiksem kui üks miljon krooni, millega ongi käesolevas tsiviilasjas tegemist. Seega tasaarvestust täitmistagatise osas teha ei saanud. Apellant on õigustatult märkinud, et ta lõpetas töö. Temale ei esitanud kostja nõuet puuduste kõrvaldamiseks, vaid tellis lisatöö kolmandalt isikult ilma hagejat sellest teavitamata. Millest tulenevalt saaks kostja teostada tasaarvestust garantii alusel, vastustaja vastuväitest ei ilmne. Seda ei tuvastanud ka maakohus. Õige on, et lepingu p 7.3 järgi oli alltöövõtja kohustatud esitama töövõtjale garantiiperioodi tagatise, milleks oli kindlustusseltsi või panga garantii. Kostja seda garantiid hagejalt ei nõudnud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et lepingu p 7.4 järgi oli garantiiperioodiks 24 kalendrikuud tööde üleandmisest, milline tähtaeg on samuti käesolevaks ajaks möödunud. Kolleegium asub seisukohale, et ka leppetrahvi osas tasaarvestuse tegemiseks puudus alus, kuivõrd töö mittevastavus ei leidnud tõendamist ning oli teostatud enne lepingus kokkulepitud tähtaega, so tööde üleandmise-vastuvõtmise akti sai kostja kätte 06.10.2009, lepingujärgne tööde lõpetamise tähtaeg oli 16.10.2009. Kui kostja väidab, et töö oli puudustega ning ta ei lugenud seda lõpetatuks, siis vähemalt 16.10.2009 pidi see asjaolu olema kostja jaoks teada. Leppetrahvi kohaldamisest tuli teist lepingupoolt teavitada. VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Pooled olid kokku leppinud leppetrahvi teavitamise tähtajas. Nimelt lepingu p 8.8 kohaselt pidi töövõtja teatama alltöövõtjale leppetrahvi nõudmise kavatsusest ühe kuu jooksul lepingu rikkumise avastamisest. Eelnimetatud teadet lepptrahvi kohaldamisest lepingus kokkulepitud ajal kostja ei teinud. Seega puudub kostjal leppetrahvi nõue, mida saaks tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Kolleegium ei nõustu vastustajaga, et apellant ei ole leppetrahvi nõudele vastu vaielnud. Hageja vaidles kõigile tasaarveldusnõuetele vastu (t.lk. 161). Kolleegium ei tuvastanud ka kostja poolt esile toodud teiste nõuete osas tasaarvestuse ega

kinnipidamisõiguse võimalust. Vastustaja vastuse kohaselt oli tal õigus teostada kinnipidamisõigust, kuivõrd hageja töö vajas ümbertegemist ja sellega tekitati kostjale kahju. Kolleegium ei tuvastanud, et hageja täitis lepingujärgse töö mittevastavalt, millega tekitati kostjale kahju. Projektdokumentatsiooni esitas hagejale kostja, kes ka kooskõlastas tellijaga kasutusele tulevad materjalid. Asjaolu, et töö käigus tellijal tekkis soov kasutada teistsugust tehnoloogiat, ei anna alust väita, et hageja poolt tehtud töö oli mittevastav. Kostja vastuväidetel pidi ta hankima hageja asemel terakivisid Barcolor 3,5 mm ning tegi kulutusi 35 369 krooni ulatuses, mida tal on õigus hageja nõudega tasaarvestada. Hageja põhjendas ja tõendas, et esialgses lepingusummas oli kivi maksumus lepingutasu hulgas, kuid arvestades eelnimetatud materjali hankimist kostja poolt, lepingusummat ka vähendati. Hageja on oma väidet tõendanud dokumentaalsete tõenditega, mille kohaselt lepingujärgseks tasuks oli 356 600 krooni, millele lisandus käibemaks ( t.lk. 11), kuid hiljem pooled kooskõlasid lepingujärgsete tööde tasu, saades töö maksumuseks 263 350 krooni (t.lk.95). Seega tuleb nõue rahuldada 5754,73 euro osas, mis vastab 90 042 kroonile. Viivise nõue Hageja taotles viiviste väljamõistmist VÕS § 113 järgi alates 07.10.2009 kuni otsuse kohase täitmiseni. Kuivõrd kolleegium tuvastas, et hageja esitas kostjale arve 90 042 krooni tasumiseks 13.07.2010 ning tasumise tähtajaks oli lepingu p 5.6 järgi 13.08.2010, siis arve tasumisega on kostja viivituses alates 14.08.2010. Arvel nr 01/0710 on hageja ise märkinud tasumise tähtajaks 12.08.2010, mistõttu puudub alus viiviseid välja mõista alates 07.10.2009. Eeltoodust tulenevalt tuleb viivis välja mõista alates 14.08.2010 kuni otsuse tegemiseni 29.12.2011 summas 639,05 eurot alljärgneva arvestuse kohaselt. Periood 14.08.2010 - 31.12.2010 - 139 päeva. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 1% VÕS § 94 ja § 113 lg 1 järgi on viivise määraks 8 % aastas. 139 päeva kohta on viivise summaks 2743,17 krooni, so 90 042 krooni x 8%═7203,36 krooni: 365 x 139. Periood 01.01.2011 – 30.06.2011- 181 päeva Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 1% ning VÕS § 113 lg 1 järgi viivise määraks 8 % aastas. 181 päeva kohta on viiviseks 3572,04 krooni, so 90 042 krooni x 8%═7203,36 krooni: 365 x 181. Periood 01.07.2011-29.12.2011- 182 päeva Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 1,25% VÕS § 113 lg 1 järgi viivise määraks 8,25% aastas. 182 päeva kohta teeb viivise summaks 3683,71 krooni, so 90 042 krooni x 8,25%═ 7428,47 krooni: 365 x 182. Seega kogu perioodi viivis on 9998,92 krooni, mis vastab 639,05 eurole. Täpsustatud hagiavalduses taotles hageja viiviste välja mõistmist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, TsMS § 367 kohaselt tuleb viivised alates 30.12.2011 välja mõista põhinõudelt 5754,73 eurot VÕS § 113 lg 1 järgi kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulu jaotus Vastavalt TsMS 163 lg 1 tuleb hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud jaotada proportsionaalsuse põhimõtet arvestades. Hagi on rahuldatud nõutud summast 132 504 krooni 90 042 krooni osas, s.o 67,95 % ulatuses. Seega menetluskuludest tuleb jätta kostja kanda

67,95% ja hageja kanda 32,05 %.

Mare Merimaa

Fred Fisker

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.