Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

tõendanud, et ta pole võõrandamisest raha saanud. Kokkuleppest nähtuvalt oli selle pooltele kokkuleppe sõlmimisel teada, et kostja kavatseb oma osa võõrandada. Vastasel juhul poleks sellise sisuga kokkulepe tekkida saanud. Seega ongi kokkulepe sõlmitud konkreetsetel asjaoludel ja võlgnetava rahasumma tagastamiseks, mistõttu selle summa maksmist ehk oma kohustuse täitmist ei ole põhjendatud tagantjärele meelevaldselt seada sõltuvusse kostja arusaamade muutumisest aegade jooksul. Kostja ei ole kokkuleppe sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid vaidlustanud. Seega ei oma asjas tähtsust ka kasutuskorralepingus sõlmitud kokkulepped, kuigi lähtudes kasutuskorralepingu p-st 4.7 võib kostja saada ka tulu lisaks sellele, et ta on saanud aastaid kasutada raha, mida ta oleks pidanud maksma hagejale. Kui lähtuda kostja kirjalikus vastuses esitatud tõlgendusest, siis tuleks järeldada, et kostja, jättes enda omandisse kas või paari ruutmeetri jagu kinnistut, saabki luua olukorra, et mitte enda võetud kohustust täita. Selline käitumine oleks selgelt ebaõiglane ja heade kommetega vastuolus. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühepoole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kinnistu mõtteliste osade müügilepingust, ühishüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust nähtub, et juba selle lepingu sõlmimise tulemusena sai kostja vähemasti 300 000 krooni, millest 100 000 enne lepingu sõlmimist ja 200 000 krooni hiljemalt 01.03.2009. a. Seega oli kostjal võimalus oma võlgnevus hüvitada, aga ta pole seda teinud. Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldada ja kostjalt hageja kasuks ja võlgnevuse katteks 100 000 krooni välja mõista.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tõlgendamisele kinnitab asjaolu, et kokkuleppes on spetsiaalselt välja toodud kostjale kuuluva mõttelise osa võõrandamine numbriliste arvandmetena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

A.K. ja H. Lakki vahel 2004.a sõlmitud kokkulepe on käsitletav tehinguna, mille sisu tõlgendamisel tuleb kohaldada VÕS § 29. Hageja väitel saabus tähtpäev ajal, mil kostja oma mõttelisest osast (69/160) osa võõrandas, kostja väitel saabub tähtpäev siis, kui kostja on mõttelise osa 69/160 kogu ulatuses võõrandanud. Kokkuleppe üks pool A.K. on surnud, seega ei ole tehingut võimalik tõlgendada poolte ühise tahte kaudu. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama sätte 5-nda lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Asja materjalidest, sh vaidlusalusest kokkuleppest, tuleneb, et A.K. on tema ja kostja kaasomandis olnud elamu sundüürnikule maksnud 200 000 krooni hüvitist. Kokkuleppe kohaselt tasub kostja ühe kalendri kuu jooksul A.K. 100 000 kr, kui ta on mõttelise osa 69/160 võõrandanud. Arvestades kokkuleppe sõlmimise eesmärki ja sõnastust, tuleb asuda seisukohale, et kokkuleppe tekst kinnitab hageja väidet, et A.K. soovis, et kostja kompenseeriks talle pool sundüürnikule makstud hüvitusest, kuid kuna kostjal ei olnud raha, siis sõlmiti kokkulepe, et kostja kompenseerib oma osa pärast seda, kui tal on mõttelise osa müügist raha laekunud. AÕS § 73 lg 1 kohaselt võib kaasomanik temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada. Ringkonnakohus märgib, et kaasomanikud ei saanud kokkuleppida, et H. Lakk mõttelise osa kaasomanikuna peab võõrandama kogu osa tervikuna. Kuna seadusest tulenevalt on mõttelise osa võõrandamine lubatav ka osadena ja kokkuleppes märgiti, et mõttelise osa võõrandamisel tekib H. Lakil kohustus tasuda kompensatsiooni, siis sarnane isik samadel asjaoludel mõistab kokkulepet nii, et kompensatsiooni maksmise kohustus tekib kohustatud poolel alates mõttelise osa müügi teostamisest, mitte aga tähtpäevast, millal kaasomanik on võõrandanud kogu oma mõttelise osa. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi mõttelise osa suuruse numbriline märkimine kokkuleppes ei anna alust tõlgendada kokkulepet kostja poolt esitatud viisil. Asjakohane on käesoleva kokkuleppe tõlgendamisel ka TsÜS § 104 lg 1, mille kohaselt tingimus loetakse saabunuks juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Eeltoodust tulenevalt tekkis TsÜS § 105 lg 1 alusel kostjal kohustus kompensatsiooni maksmiseks tingimusena määratud tähtpäeva saabumisel, s.o mõttelise osa võõrandamisel 20.02.2006 ja kuna kostja raha maksmise kohust ei täitnud, siis rahuldas maakohus põhjendatult hagi.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.