Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord

alusel kantud keelumärke kinnisasja käsutamise keelamiseks Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuur) kasuks, kustutamiseks

Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse kohaselt on kostja I suhtes kostja II kui sissenõudja avalduse ja Harju Maakohtu 10.03.2010 otsuse kriminaalasjas nr 1-09-3576 alusel algatatud Harju tööpiirkonna kohtutäitur Kristiina Feinmann poolt täitemenetlus, täiteasi 034/2010/1996. 09.10.2010 edastas kohtutäitur hagejale teate täitetoimingust, mille kohaselt 13.12.2010.a. kell 13.30 toimub kostja I vara (kinnistusraamatu registriosa nr XXX, asukoht Harjumaa, Tallinna linn, Nõmme linnaosa, XXX- edaspidi nimetatud „ Kinnistu“) arestimine. Arestitav vara on küll kantud kinnistusregistris kostja I nimele, kuid see kuulub vastavalt kostja I ja hageja vahel 22.12.2004 sõlmitud ja abieluvararegistrisse kantud abieluvaralepingule, lahusvarana hagejale. Kinnistusraamatukanne on ebaõige, selle parandamine ei olnud asjatundmatusest õigeaegselt läbi viidud, kostja I suhtes kriminaalmenetluse algatamise ja vara arestimise tõttu 2008.a. ei olnud see ka enam hageja ja kostja I kokkuleppel võimalik. 19.03.1993.a. registreeriti hageja ja kostja I abielu. 13.10.1995.a. sõlmitud ostu-müügilepinguga omandas kostja I Elamuühistult XXX 1/10 mõttelist osa viimasele kuulunud pooleliolevast kahe korrusega 10 korteriga elamust asukohaga Tallinnas XXX, milline asus 6795 m2 suurusel õiguslikul alusel kasutataval maal Tallinnas XXX. Lepingu p.3 kohaselt läks kostja I kasutusse korter asukohaga XXX. 20.08.1998.a Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 993-k otsustati XXX maa erastada kostjale I. 20.05.1998.a sõlmisid Tallinna Linnavalitsus Eesti Vabariigi nimel ja kostja I XXX maaüksuse ostu-müügilepingu, mille alusel esitati kinnistamisavaldus Tallinna

Kinnistusametile. 22.11.2004.a sõlmisid kostja I ja hageja abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu. Abieluvaralepingu punkti 1.1. alusel oli lepingu esemeks abikaasade poolt omandatud vara ja omandatav vara, sealhulgas ka varalised õigused ja kohustused. 06.12.2004.a kandeotsusega kanti abieluvaraleping abieluvararegistrisse. Abieluvaralepingu p. 2.1. kohaselt leppisid abikaasad kokku lepingu lisas nimetatud vara jagamises selliselt, et lepingu lisa punktis 1 nimetatud vara jääb hageja lahusvaraks. Lepingu lisa 1 punkt 1 pealkirjaga vara nimekiri ja jaotus, alapunkt 1.1.4 märgitakse, et Riikliku ehitisregistri elektroonilisse andmebaasi on kantud Tallinnas XXX asuv ehitis, mille koosseisus on kahekorruseline ridaelamu boks, eluruumide pinnaga 107 m2, ehitisregistri koodiga XXX, koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Lisa 1 p 1 alapunkt 1.1.6 kohaselt ehitise aluse maa kinnistusraamatusse kandmiseks on ajavahemikul 26.10.2004 – 28.10.2004 kinnistusosakonnale esitatud kinnistamisavaldus ning väljaandes Ametlikud Teadaanded on 02.11.2004 ilmunud maa esmakinnistamise teade, kuid maad ei ole kantud kinnistamisraamatusse. 22.12.2004.a kanti 20.05.1998.a kinnistamisavalduse alusel XXX asuva kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja I. 14.10.2008.a rahuldas Harju Maakohus määrusega kriminaalasjas nr 1-08-13442 eriasjade prokuröri taotluse, millega arestiti kostja I vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks kostjale I kuuluv vara – kinnistu nr XXX aadressil XXX, Tallinn. 14.10.2008.a esitatud kinnistamisavalduse alusel kanti kinnistusraamatusse kinnistu käsutamise keelamiseks keelumärge Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuur) kasuks. Keelumärke seadmisel lähtuti kinnistusraamatu omanikukandest, mistõttu eeldati, et kinnistu omanik on kostja I. 21.01.2010.a esitas hageja Harju Maakohtu kinnistusosakonnale kostja I nõusolekul avalduse kanda kinnistu registriosa kolmandasse jakku AÕS § 65 alusel vastuväide hageja kasuks kinnistusraamatu ebaõige omaniku kande muutmise nõude tagamiseks. Harju Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 08.03.2010 kandemäärusega kinnistamisavalduse rahuldamata põhjusel, et registriosa nr XXX kolmandasse jakku on kantud 14.10.2008.a kinnistamisavalduse alusel keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuuri) kasuks 21.10.2008.a. 08.03.2010.a kandemääruse peale esitas hageja määruskaebuse, mille Harju Maakohus jättis rahuldamata ning edastas kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. mai 2010.a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-15652 hageja määruskaebuse rahuldamata. Määruses tõi kohus välja, et hageja saab enda omandiõigust kaitsta TMS-is sätestatud võimalusi kasutades, st TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik sundtäitmise eseme suhtes, mille suhtes on tal sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. 31.05.2010 lahutati hageja ja kostja I abielu. 18.augustil 2010.a jättis Riigikohus menetlusse võtmata kostja I kassatsioonkaebuse kohtuasjas nr 1-09-3476. Sellest tulenevalt jõustus 19.08.2010.a. Harju Maakohtu 10.03.2010 otsus, millega mõisteti kostjalt I välja tsiviilhagi korras EEAS-i kasuks 18 300.- krooni, ISAS-i kasuks 5 112 782.- krooni, kostja II kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 1 429 229,30 krooni ja kannatanu poolt kriminaalasja menetlemisega seoses kantud kulud summas 113 354,60 krooni, riigituludesse menetluskulud kokku 191 517,70 krooni. Sissenõudja kostja II esitas 24.09.2010.a. kohtutäitur Kristiina Feinmannile täitmiseks võlgniku kostja I vastu Harju Maakohtu otsuse kriminaalasjas nr 1-09-3576, mille kohaselt on võlgnikult sissenõudja kasuks välja mõistetud kuriteoga tekitatud kahju katteks 1 429 229,30 krooni ja kannatanu poolt kriminaalasja menetlemisega seoses kantud kulud summas 113 354,60 krooni. 09.11.2010 teatas kohtutäitur Kristiina Feinmann kostja I vara arestimisest. Hageja on seisukohal, et tema ja kostja I vahel sõlmitud abieluvaralepinguga jäeti kinnistu hageja ainuomandisse, kinnistu ei ole kostja lahusvara ega kuulu talle. Uus kinnistamisavaldus jäi kinnistusosakonda esitamata poolte asjatundmatuse tõttu, mistõttu 22.12.2004.a kanti kinnistusraamatusse omanikuna kostja I. Kande tegemisel lähtus kinnistusosakond 20.05.1998 esitatud kinnistamisavaldusest, mis ei piira ega välista hageja õigust nõuda enda sissekandmist kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna. Sundtäitmine Tallinnas XXX asuva kinnistu suhtes kostja I võlgade katteks, on lubamatu. Kuna Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuur) kasuks on tehtud kinnistu III jakku keelumärge kinnisasja käsutamise

keelamiseks kostja I suhtes rahuldatud tsiviilnõuete tagamiseks, kuid kinnistu kuulub vastavalt abieluvaralepingule hagejale ning sundtäitmine kinnistu suhtes on lubamatu, puudub keelumärkel õiguslik alus ning see tuleb kustutada. Vastava nõusoleku puudumise tõttu taotleb hageja, et tuvastataks kostja III kohustus anda nõusolek keelumärke kustutamiseks. Kostjate vastuväited Kostja I võttis kirjalikus vastuses hagi õigeks ja palus see rahuldada. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus selle läbi vaatamata või rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei saanud kinnistu olla hageja ja kostja I abieluvaralepingu esemeks, kuna abieluvaralepingu sõlmimise ajal 22. novembril 2004 ei olnud kinnistu kantud kinnistusraamatusse, mistõttu see ei saanud osaleda õiguskäibes; kinnistu kohta avati registriosa

kinnistamisraamatusse. Eelnevaga on tõendatud abikaasade, hageja ja kostja I, kokkulepe, et kinnistu asukohaga XXXjääb hageja lahusvaraks. Abieluvaralepingu punktis 3.2. on abikaasad kokku leppinud ja avaldanud soovi kanda kinnisomandi, mis moodustatakse abieluvaralepingu lisa punktis 1.1.4. nimetatud ehitise baasil ainuomanikuna kinnistusraamatusse hageja. Kuna abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ei olnud kinnistusregistriosa XXX avatud, oli abieluvaralepingu täitmiseks vajalik hilisemalt veelkordselt esitada kinnistusametile avaldus asjaõigusliku kokkuleppe alusel omandikande muutmiseks. Kinnistusregistri väljavõttega on tõendatud, et registriosa avati ja kostja I kanti 22.12.2004.a 20.05.1998.a kinnistamisavalduse alusel XXXasuva kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja väitel jäi uus kinnistamisavaldus esitamata kinnistusosakonda poolte asjatundmatusest, mistõttu 22.12.2004.a kanti kinnistusraamatusse omanikuna kostja I. Toimingu tegemisel lähtus kinnistusosakond algsest 20.05.1998 esitatud kinnistamisavaldusest. Ülejäänud kinnistusregistrisse kandmisele kuulunud lahusvara osas on abieluvaraleping täidetud, kuna kanded on hageja nimel. PKS § 12 lg 1 kohaselt lõpeb abieluvaraleping abikaasa surma või abielu lahutamisega. Hageja ja kostja I abieluvaraleping lõppes abielu lahutamisel 31.05.2010. PKS § 12 lg 2 kohaselt abieluvaralepingu lõppemisel lõpevad abieluvaralepingust tulenevad õigused ja kohustused. Abikaasade ühis- ja lahusvara määratakse kindlaks ning ühisvara jagatakse vastavalt abieluvaralepingule. Kohus on seisukohal, et tulenevalt PKS § 9 lg 1 p 2 ja p 4 ning lepinguvabaduse põhimõtetest, mille järgi määravad lepingu pooled ise lepingu eseme, võisid hageja ja kostja I määrata kindlaks abikaasade varalised õigused tulevikus kinnistusraamatusse kandmisega omandatava kinnistu Trummi tee 38G Tallinnas suhtes. Nimetatud sätete järgi ei olnud oluline, kas vara, mille suhtes määrati kindlaks abikaasade õigused, oli olemas või mitte või kas vara näol oli tegemist kinnistusraamatusse kantud varaga. Asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse sätted ei välistanud kinnisomandi käsutamise kokkulepete sõlmimist enne kinnisomandi kinnistamist. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud kinnistusraamatuseaduse (KRS) redaktsiooni § 34 lg 6 sätestas, et kinnistamisavalduses peavad olema näidatud kinnistu registriosa number, millesse taotletakse kande tegemist (välja arvatud kande taotlemisel avatavasse registriossa), ning taotletava asjaõiguse sisu. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-134-04 p.-s 16 on KRS § 34 lg 6 tõlgendanud selliselt, et antud säte lubab kinnistamisavalduses kinnistu numbri märkimata jätta ja viitab nii võimalusele esitada kinnistamisavaldusi ka kinnisasja kohta, mida ei ole veel kinnistusraamatusse kantud. Asjaolu, et hageja ei ole senini kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikuna, ei välista hageja õigust nõuda käesoleval ajal 22.11.2004.a sõlmitud abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu alusel enda sissekandmist kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna, kuna abieluvaralepingut võib täita ja kinnistusraamatu kandeid muuta ka pärast abielu lõppemist. 22.11.2004.a sõlmitud abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu alusel kuulub kinnistu lahusvarana hagejale. Seega, võttes arvesse eelpoolnimetatud tõenditega tõendatud asjaolusid ja PKS § 12 lg 2 teises lauses sätestatut, mille kohaselt tuleb määrata abikaasade varalised õigused kindlaks vastavalt abieluvaralepingule, tuvastab kohus, et Tallinnas XXX asuv, Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr XXX kantud kinnistu on hageja lahusvara. Eelnevast tulenevalt on kinnistusraamatu kanne, mille järgi on kinnistu omanikuks kostja I, ebaõige. Kinnistu omanikukande muutmiseks kohustamise nõude on kostja I õigeks võtnud, mistõttu ei vaja kohtuotsus selles osas täiendavat põhjendamist ning hagiavalduse nõuded kostja I suhtes Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX II jakku kande nr 1 all tehtud kande kustutamiseks ja hageja kohta kinnistu registriosa nr XXX II jakku kande tegemiseks kuuluvad rahuldamisele tulenevalt AÕS § 65 lg 1, KRS § 341 lg 1, 2 p 1 ja 8, TSÜS § 68 lg 5. Harju Maakohtu 10.03.2010 otsusega on tõendatud, et kostjalt I mõisteti välja tsiviilhagi korras EEAS-i kasuks 18 300.- krooni, ISAS-i kasuks 5 112 782.- krooni, kostja II kasuks kuriteoga

tekitatud kahju katteks 1 429 229,30 krooni ja kannatanu poolt kriminaalasja menetlemisega seoses kantud kulud summas 113 354,60 krooni ning riigituludesse menetluskulud kokku 191 517,70 krooni. Otsus jõustus 19.08.2010.a., kui Riigikohus jättis 18. augustil 2010.a menetlusse võtmata kostja I kassatsioonkaebuse kohtuasjas nr 1-09-3576. 09.11.2010 kohtutäitur Kristiina Feinmanni teatega on tõendatud, et sissenõudja kostja II esitatud avalduse ja Harju Maakohtu 10.03.2010 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-09-3576 alusel algatatud täitemenetluses täiteasjas nr. 034/2010/1996 toimub võlgniku kostja I vara (kinnistusraamatu registriosa nr XXX, asukoht Harjumaa, Tallinn linn, Nõmme linnaosa, XXX) arestimine 13.12.2010 kell 13.30 kohtutäituri büroos. TMS § 222 lg 1 kohaselt võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Kuna kohus eelpool tuvastas, et kinnistu kuulub hagejale, et tegemist ei ole abikaasade ühisvaraga, et kinnistu ei ole kinnistusraamatu kandest hoolimata kostja lahusvara ning kohtulahend ei puuduta hagejat, siis omandiõiguse kuuluvuse tõttu hagejale on kinnistu suhtes läbiviidav sundtäitmine kostja I võlgade katteks lubamatu. Seega tuleb kohtutäitur Kristiina Feinmanni menetluses olevas täiteasjas nr 034/2010/1996 läbiviidav täitemenetlus Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnisturegistriossa nr XXX kantud kinnistu, asukohaga Tallinnas XXX, suhtes tunnistada lubamatuks. Abieluvaralepingu sõlmimisel kehtinud PKS § 10 lg 6 teise lause kohaselt on abieluvaralepingust tulenevad abikaasa varalised õigused kehtivad kolmandate isikute suhtes, kui abieluvaralepingu kohta on tehtud kanne abieluvaralepingu registrisse enne kolmanda isiku nõude tekkimist. Kohtumäärusega on tõendatud, et 14.10.2008.a rahuldas Harju Maakohus kriminaalasjas nr 108-13442 eriasjade prokuröri taotluse, millega arestiti kostja I vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks kostjale I kuuluv vara, kinnistu nr XXX aadressil XXX, Tallinn. Kinnistusregistri väljavõttest nähtub, et kinnisasja käsutamise keelamiseks on seatud 14.10.2008 kinnistamisavalduse alusel keelumärge kostja III kasuks kinnistusregistrisse 21.10.2008. AÕS § 63 lg 2 kohaselt keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käesolevas asjas on keelatud igasuguste kannete tegemine. Kuna abieluvaraleping kanti kandeotsusega abieluvararegistrisse 06.12.2004.a so. enne keelumärget, siis kehtivad abikaasade varalised õigused tulenevalt PKS § 10 lg 6 kostja III suhtes ning kostjat tuleb keelumärke tegemise ajal abieluvaralepingust ja selle sisust teadaolevaks pidada. Seega ei saa kostjat III pidada kande tegemise ajal heauskseks. Tallinna Ringkonnakohtu 12.mai 2010.a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-15652, on tõendatud, et hageja esitas 21.01.2010.a Harju Maakohtu kinnistusosakonnale kostja I nõusolekul avalduse kanda Kinnistu registriosa kolmandasse jakku AÕS § 65 alusel vastuväide hageja kasuks kinnistusraamatu ebaõige omaniku kande muutmise nõude tagamiseks, et Harju Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 08.03.2010 kandemäärusega kinnistamisavalduse rahuldamata põhjusel, et registriosa nr XXX kolmandasse jakku on kantud 14.10.2008.a kinnistamisavalduse alusel keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuuri) kasuks 21.10.2008.a, et 08.03.2010.a kandemääruse peale esitas hageja määruskaebuse, mille Harju Maakohus jättis rahuldamata ning edastas kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, et Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. mai 2010.a määrusega tsiviilasjas nr 210-15652 hageja määruskaebuse rahuldamata. Eeltoodud määruse punktis 11 märkis ringkonnakohus, et hageja saab talle kuuluvat omandiõigust kaitsta TMS-is sätestatud võimalusi kasutades, st TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik sundtäitmise eseme suhtes, mille suhtes on tal sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Eelnevate tõenditega on tõendatud, et hageja ei ole saanud kinnistusraamatusse kantud

keelumärke tõttu täita abieluvaralepingut ja kanda ennast kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna keelumärge on seatud kostja I suhtes rahuldatud tsiviilnõuete tagamiseks, kuid kinnistu kuulub vastavalt abieluvaralepingule hagejale, mistõttu on sundtäitmine lubamatuks tunnistatud, siis puudub keelumärkel õiguslik alus ning see tuleb kustutada. AÕS § 642 kohaselt kinnisasja koormava asjaõiguse lõpetamiseks on nõutav õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust, kui seadus ei sätesta teisiti. Avaldus tuleb anda kinnistusosakonda või isikule, kelle kasuks õigus lõpetatakse. KRS § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on puudutatud isikuks eelkõige punkt 6 alusel kinnisasja või asjaõigust puudutava märke muutmisel või kustutamisel märke järgi õigustatud isikud, samuti isikud, kes omavad asjaõigust märkest tulenevale õigusele. Tulenevalt KRS § 341 lg 8 ja TSÜS § 68 lg 5 võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Kohus on seisukohal, et kostja III on antud tsiviilasjas kostjaks mitte kolmandaks isikuks, kuna tema vastu on esitatud keelumärke kustutamiseks nõusoleku andmise nõue ja kohtuotsusega saab keelumärke kustutamiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastada üksnes kostja, mitte kolmandat isiku suhtes. Eeltoodust tulenevalt tuleb tuvastada kostja III kohustus anda nõusolek kinnisasja Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX III jakku 21.10.2008.a. 14.10.2008.a. kinnistamisavalduse alusel kantud keelumärke kustutamiseks. Kohus on seisukohal, et kuriteo toimepanemist kostja I poolt ja tema tegevust, ei saa ette heita hagejale, mistõttu ei oma kostja II sellekohased vastuväited asja lahendamise seisukohalt tähendust. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähendust kostja I vastuses märgitud väited, mis väljuvad antud hagi piirest, mistõttu kohus jätab need tähelepanuta. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub kõigi nõuete osas täies ulatuses rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 1 teisest lausest ning võttes arvesse, et hagiavalduses esitatud nõuded kostja I ja kostja II vastu on varaliselt hinnatavad, kostja III vastu esitatud nõue on aga mittevaraline, siis tuleb menetluskulud kostja I kanda jätta 48,61% ulatuses, kostja II kanda jätta 48,61% ulatuses ja kostja III kanda jätta 2,78% ulatuses.

menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.