2-10-27280/43 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad 10 % ulatuses Swedbank Liising Aktsiaseltsi ja 90 % ulatuses J J kanda. Edasikaebe kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hageja nõue ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled liisingulepingu, mille alusel andis hageja sõiduki Ford Expedition kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma. Kostja rikkus lepingut, jättes maksed nõuetekohaselt tasumata. Kostja debitoorne võlgnevus hageja ees on 55 268,85 krooni, viivismaksete võlgnevus 730,06 krooni ja liikluskindlustusmaksete võlgnevus 2486 krooni. 30.01.2009.a edastas hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate. Kuna kostja hagejale sõidukit ei tagastanud, kasutas hageja selleks OÜ Reeborn teenust. Teenuse eest tasus hageja 2500 krooni (ilma käibemaksuta). Sõiduki valdus taastati 28.05.2009.a. Hageja võõrandas sõiduki 136 145,76 krooni eest (ilma käibemaksuta). Sõiduki realiseerimise eest tasus hageja AS-le Mustakivi Auto 7463,56 krooni (ilma käibemaksuta). Sõiduki jääkmaksumus oli 242 040,23 krooni (ilma käibemaksuta). Kuna vara võõrandamisest saadud summa ei katnud hageja nõuet kostja vastu, siis on hageja saanud kahju 174 342,94 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 174 342,94 krooni ja viivis 7 % aastas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vaidles hagile vastu. Peale sõiduki tagastamist lubati kostjat teavitada sõiduki alghinnast, millega sõidukit hakatakse müüma. Samuti lubati kostjat teavitada müügihinna alandamisest müügiprotseduuri käigus. Kostjat aga nendest asjaoludest ei teavitatud. Seega ei jäetud kostjale võimalust kaasa rääkida sõiduki hinna kujunemisel. Hageja on müünud sõiduki alla sõiduki turuhinna. Sõiduki turuhind selle hagejale üleandmisel oli vähemalt 275 000 krooni (koos käibemaksuga). Liisingulepingu üldtingimuste punktid, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama sõiduki võõrandamisest saadud summa ja hagejale vara omandamisega tekkinud kulude vahe, on tühised tüüptingimused, kuna kahjustavad kostjat ebamõistlikult. Kui auto väärtus oli väiksem tulenevalt varem toimunud liiklusõnnetusest, siis vastutab selle kahju (hinnavahe) eest hageja VÕS § 362 lg 3 p 2 alusel. Maakohtu otsus Kohus, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 42 lg. 3 p 5, §-st 44 ja §-st 367 lg. 1,3,4, rahuldas hagi osaliselt ning jättis kõik menetluskulud 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja kanda. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 01.10.2007.a liisingulepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduki Ford Expedition. Kostja kohustus hagejale auto kasutamise eest igakuiselt tasuma. 30.01.2009.a ütles hageja liisingulepingu võlgnevuse tõttu üles. Kostja ei vaielnud vastu, et tal on hageja ees debitoorne võlgnevus 55 268,85 krooni, viivismaksete

võlgnevus 730,06 krooni ja liikluskindlustusmaksete võlgnevus 2486 krooni. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et sõiduki jääkmaksumus oli 242 040,23 krooni. Vara üleandmisevastuvõtmise aktist selgub, et kostja tagastas sõiduki 28.05.2009.a. Sõiduki müügiaktist nähtub, et hageja müüs sõiduki 160 652 krooni eest käibemaksuga ehk 136 145,76 krooni eest ilma käibemaksuta. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Üldtingimuste p 7.4.1 kohustab liisinguvõtjat hüvitama liisinguandja kulutuste ja sõiduki võõrandamisest saadud rahasumma vahe sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess toimub ja millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab üldtingimuste p 7.4.1 kostjalt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 367. Ekspert Rein Mündi 25.04.2011.a ekspertiisiakti kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki väärtus 2009.a mais-juunis 180 000 krooni koos käibemaksuga. Kohus lähtus sõiduki turuväärtuse hindamisel ekspertiisiaktist, kuna selles on analüüsitud sarnaste sõidukite müügipakkumisi sõiduki tagastamise ajal ning konkreetse sõiduki varustust ja tehnilist olukorda ning tuvastas, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtus ilma käibemaksuta oli 152 542,37 krooni. Hageja on tasunud sõiduki tagastamisteenuse eest 2500 krooni, mille põhjendatust kostja ei vaidlustanud. Samuti on hageja tasunud AS-le Mustakivi Auto tasu sõiduki müügi vahendamise eest 7463,56 krooni. Kohus leiab, et kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb vahendusteenuse kasutamist lugeda mõistlikuks. Ka vahendustasu suurust ei saa kohtu hinnangul pidada ebamõistlikult suureks. Seega tuleb ka vahendustasu maksmist pidada põhjendatud kuluks. Eeltoodust tulenevalt moodustub hageja nõue kostja vastu debitoorsest võlast 55 268,85 krooni, viivismaksete võlast 730,06 krooni, liikluskindlustusmaksete võlast 2486 krooni, vara jääkmaksumusest 242 040,23 krooni, tagastusteenuse tasust 2500 krooni ja vahendusteenuse tasust 7463,56 krooni. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 152 542,37 krooni (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 094,61 eurot (157 946,33 krooni). Liisingulepingu p 5.1 kohaselt on viivisemäär 7 % aastas. Tulenevalt TsMS §-st 367 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 7 % aastas põhivõlalt alates 09.06.2010.a kuni põhivõla tasumiseni. Carfax Vehicle History Report andmetest selgub, et vaidlusaluse sõidukiga oli tehtud 2006.a. Ameerika Ühendriikides raske avarii. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja vastutab liisingueseme puuduste eest VÕS § 362 lg 3 p 2 alusel. Käesoleval juhul valis sõiduki välja kostja, mitte hageja. Kui liisingueseme valib välja liisinguvõtja, siis ei saa liisinguvõtja kohtu hinnangul eeldada, et liisinguandja vaatab enne tehingu sõlmimist sõiduki üle ja tutvub sõiduki ajalooga. Liisinguandja rolliks on liisingulepingute puhul üldjuhul üksnes tehingu finantseerimine. Swedbank Liising Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus Apellant vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Esimese astme kohtumenetluses taandus kogu vaidlus sellele, milline oli sõiduauto tegelik väärtus. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et vastavalt TsÜS § 65 tuleb asja väärtuseks lugeda selle kohalik

keskmine müügihind, st asja väärtus selgub müügi käigus (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1118-08 punkti 18). Hageja võõrandas sõiduauto hinnaga 136 145,76 krooni (ilma käibemaksuta). Hageja arvates ei olnud ekspertiis antud juhul vajalik, sest pooled olid liisingulepingut sõlmides juba kokku leppinud, et arvestavad sõiduauto võõrandamisel selle tegelikku väärtust. Samuti märgib hageja, et ei nõustu otsusega osas, milles üldtingimuste p 7.4.1 on tunnistatud VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks (vt. ka Riigikohtu on lahendit nr 3-2-1-33-08 p. 17 ning nr 3-2-11-07, p. 26). Veelgi enam, hageja on menetluses kontrollinud kostja väiteid sõiduauto võimaliku võõrandamise kohta ning selgus, et kostja on kohtule esitanud teadvalt valeväiteid. Nimelt kostja väitis, et tehing M H jäi katki vaid seetõttu, et M H ei saanud tehinguks oma liisinguandjalt nõusolekut krediidivõime puudumise tõttu. Tegelikult oli M H täielikult võimeline sõiduautot soetama. Tehingut ei toimunud kostja ja M H vahel üksnes seetõttu, et M H oli omal käel uurides avastanud, et sõiduauto on teinud Ameerika Ühendriikides ränga avarii, mille tulemusena sõiduk kanti täielikult maha. Samuti teavitas M H nimetatud asjaolust nii oma liisinguandjat kui ka kostjat. Ekspert Rein Münt on hinnanud sõiduauto väärtuseks 152 542,37 krooni ilma käibemaksuta. Käesoleval juhul olid hageja ja kostja liisingulepingut sõlmides kokku leppinud, et müügikahju tekkimise korral arvestavad pooled sõiduauto tegelikku müügihinda (milleks oli antud juhul 136 145,76 krooni ilma käibemaksuta, vt. ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-33-08 p. 18). Isegi kui kohus ei nõustu, et sõiduauto väärtuseks kujunes selle reaalne müügihind (136 145,76 krooni) ja asub seisukohale, et hoopis ekspertiisiaktis toodu on turuhind, osundab hageja, et eksperdi arvamuse ja reaalse müügihinna vahe on marginaalne (vaid 10,75 %). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-33-08 p. 18 leidnud, et hinnaerinevus kuni 10 %-i võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud. On üldtuntud asjaolu, et tehingu tegemisel toimub teatav kauplemine, mille juures tuleb arvesse võtta konkreetse tehingu asjaolusid. Suvel 2009, mil toimus sõiduauto võõrandamine hageja poolt, oli majanduskriisi kõrgeim laine alles jõudnud Eestisse, mistõttu toimus konkreetse sõiduauto (Ford Expedition, millel on 5,4L mootor) võõrandamine väga keerulistes turutingimustes. Hageja pidi majanduskriisi tipphetkel võimalikult kõrge hinnaga võõrandama sõiduauto, mis ei ole kohalikul turul väga levinud ning mille kombineeritud kütusekulu on üle 30l/100km. Seega võõrandas hageja sõiduauto igati mõistlikel turutingimustel, mistõttu oli hagi täies ulatuses põhjendatud. Käesoleval juhul oli kostjal võimalik müügiprotsessist osa võtta ning ta oli sellest ka teadlik. Samuti olid hageja ja kostja kokku leppinud selles, et müügikahju nõude arvestamisel võetakse arvesse sõiduauto tegelikku turuväärtust. Kuivõrd Riigikohus ei ole lahendis nr 3-2-1-33-08 p. 17 asunud seisukohale, et üldtingimuste p 7.4.1 on tühine per se ja et antud juhul ei esine viidatud lahendis toodud asjaolusid, puudus alus üldtingimuste p. 7.4.1 tühiseks tunnistamiseks. Vastustaja seisukoht Kostja J J palub jätta Swedbank Liising Aktsiaseltsi 11.07.2011.a esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda. J J apellatsioonkaebus Kostja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna ning leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme. See, kui sõiduki valib liisinguvõtja, ei

vabasta liisinguandjat vastutusest VÕS § 362 lg 3 p 2 sätestatud juhul, s.t. kui liisinguandja on eseme üle vaadanud. Käesolevas asjas on hageja enne liisingulepingu sõlmimist vaadanud sõiduki üle ja lasknud selle hinnata Saksa Auto AS-s. Sõiduki hindamisakt on teostatud 28.09.2007. ja liisinguleping on sõlmitud 01.10.2007. Sellest tulenevalt võis kostja mõistlikult uskuda hageja professionaalsusesse ning VÕS § 362 lg 3 p 2 on kohaldatav. Saksa Auto AS aktile viitavad ka esimeses astmes kogutud tõendid. Ometi jättis hageja hagiavaldusele hindamisakti lisamata ning on seetõttu kohut eksitanud. Kostja on seisukohal, et VÕS § 362 lg 3 p 1 ja 2 on kohaldatavad ka eraldi, st juhul, kui liisingueseme on valinud liisinguvõtja, kuid liisinguandja vaatab eseme üle. Seega on täidetud VÕS § 362 lg 3 p 2 eeldused ning hageja vastutab liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hageja on seisukohal, et kohus on jätnud ebaõigesti ülalnimetatud materiaalõiguse normi kohaldamata. Õigusnormi õigel kohaldamisel ei oleks võimalik hagi rahuldada 90 % ulatuses. Menetlusõiguse normi rikkumine seisneb maakohtu poolt asjaolude tuvastamata jätmises ja tõendite vääras hindamises, eelkõige jättes tuvastamata asjaolu, et hageja oli auto enne tehingu tegemist üle vaadanud ja lasknud Saksa Auto AS-l üle vaadata ja hinnata. Hageja sellele kostja poolt väljatoodud asjaolule vastu ei vaielnud. Kostja palub võtta asja juurde tõendina Saksa Auto AS-i 28.09.2007 hindamisakti. Maakohus on jätnud pooltele selgitamata nimetatud akti esitamise vajaduse. Selgitamise ja väljaselgitamise kohustuse täitmata jätmise tõttu tuleb tõend apellatsioonimenetluses asja juurde võtta, kuivõrd asjas varasemalt esitatud tõendid viitavad osundatule. Kostja sai liisinguandjalt akti koopia 07.07.2011.a aastal, mistõttu kostjal ei olnud võimalik akti esitada esimese astme menetluse ajal. Vastustaja seisukoht Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta rahuldamata kostja taotluse võtta tõendina menetlusasja juurde Saksa Auto AS-i poolt 28.09.2007.a koostatud hindamisakt. Samuti jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle muutmiseks puudub alus. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte asjassepuutuvaid seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi seetõttu korrata. Maakohus ei ole asja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme. I Vastuseks Swedbank Liising Aktsiaseltsi apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Üldtingimuste p 7.4.1 kohaselt, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandajale puudujääva osa. Maakohus leidis põhjendatult, et liisingulepingu p 7.4.1 kui tüüptingimus on tühine, kuna võtab kostjalt võimaluse tõendada tegeliku kahju suurust ehk teisiti öeldes liisingueseme harilikku väärtust.

Ka apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-1-07 p-s 29 on märgitud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, vaid selle väärtus. Selles osas ei vasta Riigikohtu lahendi kohaselt seadusele lepingu üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada „vara võõrandamisest saadud summaga“. Asjaolu, et tulenevalt eksperthinnangust oli hageja poolt saadud sõiduki võõrandamishinna ja eksperdi poolt määratud hinna erinevus ligikaudu 10 %, ei muuda tüüptingimust kehtivaks ja ei tähenda, et kostja ei võiks tugineda sõiduki eksperthinnanguga tuvastatud suuremale turuväärtusele. Apellant märgib õigesti, et pooltevaheline vaidlus maakohtus taandus liisingueseme tegelikule väärtusele selle tagastamise ajal. Õige on ka apellandi seisukoht, et kohaldamisele kuulub TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja tugines vaidluses asjaolule, et sõiduki turuhind oli 136 146,76 kr, millise hinnaga õnnestus liisinguese 30.06.2009 majandussurutise tingimustes müüa. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). Vastavat kokkulepet poolte vahel ei ole. Kohalikku keskmist müügihinda ehk turuhinda on võimalik ekspertiisiga tuvastada ja maakohus on kostja taotluse alusel menetluses sellise ekspertiisi määranud. Poolte liisingulepingus kokkulepitud tingimus, mille kohaselt arvestatakse sõiduauto võõrandamisel selle tegelikku väärtust, ei võta kostjalt õigust tegeliku väärtuse tõendamiseks eksperthinnangu esitamist. Ekspert on arvestanud ekspertiisiakti kohaselt (I kd, tl 185-212) muuhulgas nii sõiduki teadaoleva ajalooga (sh raske liiklusõnnetusega Pennsylvanias) kui ka sõiduki seisukorraga ja selgitanud turuhinna kujunemist. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, hinnates sõiduki turuväärtust eksperthinnangu alusel. Vastuväidet kohtu tegevusele ekspertiisi määramisel ei ole hageja maakohtus esitanud, mistõttu ei saa hageja tugineda nimetatud tõendi mittevajalikkusele (TsMS § 333 lg 3). Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08 ei ole antud vaidluses kohaldatav, kuna selle asjaoludest ei nähtu kohtuliku ekspertiisi määramist liisingueseme väärtuse määramiseks. II Vastuseks J J apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant heidab maakohtule ette VÕS § 362 lg 3 p 2 kohaldamata jätmist. Nimetatud normi kohaselt ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kas sõiduk vastas pooltevahelise lepingu tingimustele või mitte. Pooltevahelise vaidluse esemeks ei olnud müüdud asja puuduste tagajärjel tekkivad ostja nõuded ning õigused (VÕS § 365). Sellist nõuet vastuhagina või tasaarvestuse avaldust ei ole kostja asja materjalide kohaselt esitanud ning kohus nimetatuga arvestada ei saanud. Seetõttu ei oma tähendust, et kostja valis sõiduki välja, kuid usaldas hageja professionaalsust liisingueseme hindamisel ja poleks sõiduki avariilisusest teades üldse liisingulepingut sellise hinnaga sõlminud. Poolte vahel oli vaidlus liisingueseme väärtuse üle selle tagastamise ajal. Samal põhjusel ei oma tähendust asjaolu, et liisinguandja lasi sõiduki enne liisingulepingu sõlmimist hinnata AS-s Saksa Auto. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusega esitatud hindamisakt ei ole vajalik tõend asja õigemaks lahendamiseks. Ringkonnakohus jätab uue