2-10-27280/15 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

5.Jätta rahuldamata Swedbank Liising Aktsiaseltsi taotlus 19.01.2011.a toimunud istungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled liisinglepingu, mille alusel andis hageja sõiduki Ford Expedition kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma. Kostja rikkus lepingut, kuna ei tasunud makseid nõuetekohaselt. Kostja debitoorne võlgnevus hageja ees on 55 268,85 krooni, viivismaksete võlgnevus 730,06 krooni ja liikluskindlustusmaksete võlgnevus 2486 krooni. 30.01.2009.a edastas hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate. Kuna kostja hagejale sõidukit ei tagastanud, kasutas hageja selleks OÜ R teenust. Teenuse eest tasus hageja 2500 krooni ilma käibemaksuta. Sõiduki valdus taastati 28.05.2009.a. Hageja võõrandas sõiduki 136 145,76 krooni eest ilma käibemaksuta. Sõiduki realiseerimise eest tasus hageja ASMA 7463,56 krooni ilma käibemaksuta. Sõiduki jääkmaksumus oli 242 040,23 krooni ilma käibemaksuta. Kuna vara võõrandamisest saadud summa ei katnud hageja nõuet kostja vastu, siis on hageja saanud kahju 174 342,94 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 174 342,94 krooni ja viivise 7 % aastas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Peale sõiduki tagastamist lubati kostjale teavitada sõiduki alghind, millega sõidukit hakatakse müüma. Samuti lubati kostjat teavitada müügihinna alandamisest müügiprotseduuri käigus. Kostjat aga nendest asjadest ei teavitatud. Seega ei jäetud kostjale võimalust kaasa rääkida sõiduki hinna kujunemisel. Hageja on müünud sõiduki alla turuhinna. Sõiduki turuhind selle hagejale üleandmisel oli vähemalt 275 000 krooni koos käibemaksuga. Liisinglepingu üldtingimuste punktid, mille kohaselt on kostja kohustatud hüvitama sõiduki võõrandamisest saadud summa ja hagejale vara omandamisega tekkinud kulude vahe, on tühised tüüptingimused, kuna kahjustavad kostjat ebamõistlikult. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 362 lg 3 p 2 sätestab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele. Sõiduki avariilisusest teades ei oleks kostja lepingut sõlminud. Kui auto väärtus oli väiksem tulenevalt varem toimunud liiklusõnnetusest, siis vastutab selle kahju (hinnavahe) eest hageja.

Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 01.10.2007.a liisinglepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduki Ford Expedition. Kostja kohustus hagejale auto kasutamise eest igakuiselt tasuma. 30.01.2009.a ütles hageja liisinglepingu võlgnevuse tõttu üles. Kostja ei vaielnud vastu, et tal on hageja ees debitoorne võlgnevus 55 268,85 krooni, viivismaksete võlgnevus 730,06 krooni ja liikluskindlustusmaksete võlgnevus 2486 krooni. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et sõiduki jääkmaksumus oli 242 040,23 krooni. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist selgub, et kostja tagastas sõiduki 28.05.2009.a. Sõiduki müügiaktist nähtub, et hageja müüs sõiduki 160 652 krooni eest käibemaksuga ehk 136 145,76 krooni eest ilma käibemaksuta. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Üldtingimuste punkt 7.4.1 kohustab liisinguvõtjat hüvitama liisinguandja kulutuste ja sõiduki võõrandamisest saadud rahasumma vahe sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess toimub ja millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab üldtingimuste p 7.4.1 kostjalt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 367. Vastavalt VÕS § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on sõiduki turuväärtuse kindlakstegemiseks määranud kohtuliku ekspertiisi. Ekspert Rein Mündi 25.04.2011.a ekspertiisiakti kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki väärtus 2009.a mais-juunis 180 000 krooni koos käibemaksuga. Kohus peab sõiduki turuväärtuse hindamisel põhjendatuks lähtuda ekspertiisiaktist, kuna selles on analüüsitud sarnaste sõidukite müügipakkumisi sõiduki tagastamise ajal ning konkreetse sõiduki varustust ja tehnilist olukorda. Seega asub kohus seisukohale, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtus ilma käibemaksuta oli 152 542,37 krooni. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on tasunud sõiduki tagastamisteenuse eest 2500 krooni ilma käibemaksuta, mille põhjendatust kostja ei vaidlustanud. Samuti on hageja tasunud ASMA tasu sõiduki müügi vahendamise eest 7463,56 krooni ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb vahendusteenuse kasutamist lugeda

mõistlikuks. Ka vahendustasu suurust ei saa kohtu hinnangul pidada ebamõistlikult suureks. Seega tuleb ka vahendustasu maksmist pidada põhjendatud kuluks. Eeltoodust tulenevalt moodustub hageja nõue kostja vastu debitoorsest võlast 55 268,85 krooni, viivismaksete võlast 730,06 krooni, liikluskindlustusmaksete võlast 2486 krooni, vara jääkmaksumusest 242 040,23 krooni, tagastusteenuse tasust 2500 krooni ja vahendusteenuse tasust 7463,56 krooni. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 152 542,37 krooni (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 094,61 eurot (157 946,33 krooni). Carfax Vehicle History Report andmetest selgub, et vaidlusaluse sõidukiga oli tehtud 2006.a Ameerika Ühendriikides raske avarii. Kostja on väitnud, et auto avariilisusest teades ei oleks ta liisinglepingut sõlminud ning avariilisusest põhjustatud väiksema väärtuse eest vastutab VÕS § 362 lg 3 p 2 alusel hageja. VÕS § 362 lg 3 p 2 sätestab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja vastutab liisingueseme puuduste eest VÕS § 362 lg 3 p 2 alusel. Käesoleval juhul valis sõiduki välja kostja, mitte hageja. Kui liisingueseme valib välja liisinguvõtja, siis ei saa liisinguvõtja kohtu hinnangul eeldada, et liisinguandja vaatab enne tehingu sõlmimist sõiduki üle ja tutvub sõiduki ajalooga. Liisinguandja rolliks on liisinglepingute puhul üldjuhul üksnes tehingu finantseerimine. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise. Liisinglepingu p 5.1 kohaselt on viivisemäär 7 % aastas. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 7 % aastas põhivõlalt alates 09.06.2010.a kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb kõik menetluskulud jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.