Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(9)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(9)

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas lihtmenetluses 16. septembri 2010. a. otsusega hagi ja tunnustas poolte vahel 29. detsembril 2009. a. sõlmitud laenulepingu tühisust. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et 27. detsembril 2009. a. esitas hageja kostjale laenutaotluse 1000 krooni saamiseks, 28. detsembril 2009. a. rahuldas kostja laenutaotluse ja laenusumma kanti hagejale üle ning 29. detsembril 2009. a. on poolte vahel sõlmitud laenuleping nr SR103557. TsÜS § 84 lg. 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 86 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg. 3 sätestab, et kui sama paragrahvi lg. 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. TsÜS § 86 lg. 4 kohaselt, kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Riigikohus on lahendis 3-2-1-140-07 (p. 30) asunud seisukohale, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, m. h. tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Kostja väitis, et ei sõlmi heade kommetega vastuolus olevaid tehinguid, kuna kontrollib käibes vajaliku hoolsusega, et laenusaaja ei teeks tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. TsÜS-i kommenteeritud väljaandes märgitu kohaselt tulenevad vastastikused kohustused näiteks tasulistest lepingutest. Laenulepingu puhul ei ole vastastikuseks kohustuseks mitte laenu tagasimaksmise kohustus, vaid kohustus tasuda intressi laenu kasutamise eest. Seega tuleb hinnata seda, kas vastastikuste kohustuste väärtus on proportsionaalne. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal

3(9)

Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kõnealused seadusesätted kehtestati 1. mail 2009. a. jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadusega (seaduseelnõu 365 SE). Vastavalt eelnõu ja vastava parandusettepaneku (16. veebruari 2009. a. komisjoni istung) seletuskirjale (asuvad: http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=420369&u=20100915140555) oli asja puudutavate paranduste (TsÜS § 86) eesmärgiks määratleda, millistel alustel saab määratleda heade kommetega vastuolus olevat tarbijakrediidi lepingut ja anda tarbijale alus vaidlustada see, kui ta peab seda vajalikuks. Sellest tulenevalt juhul, kui laenuandja on fikseerinud krediidi kulukuse määra suuremana kui seda on avaldatud Eesti Panga poolt, siis kannab laenuandja riisikot, kui vastav määr laenuvõtja poolt vaidlustatakse. Seadus annab laenuvõtjale võimaluse kohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks, mida hageja ongi teinud, vaidlustades laenuandja poolt fikseeritud ning laenuvõtja poolt maksmisele kuuluva krediidi kulukuse määra, mis ületab seaduses ette nähtud määra enam kui kolm korda. Esitatud materjalide põhjal ei saa lugeda, et kostja oleks piisava hoolsusega kontrollinud, et laenusaaja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Seaduse mõttest tulenevalt on kostja kohustuseks nimetatud asjaoludes veenduda. Selle kohustuse täitmiseks ei ole piisav, kui laenuvõtja täidab internetis ankeedi. Samuti on vastastikuste kohustuste väärtus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel 29. detsembril 2009. a. sõlmitud laenuleping nr. SR103557 vastuolus heade kommetega ning seetõttu TsÜS § 86 lg. 1 alusel tühine. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kui kohus oleks tõendeid analüüsinud ning kohaldanud õigesti TsÜS §-i 86, siis oleks kohus jõudnud järeldusele, et sõlmitud leping ei ole heade kommetega vastuolus. Kostja kontrollis enne laenu väljastamist piisava hoolsusega, et hageja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Poolte kohustuste väärtused lepingus ei ole ebaproportsionaalsed, mistõttu on leping ja selle tingimused kooskõlas seaduse ning heade kommetega. Hageja ei ole kordagi väitnud, et laenulepingu sõlmimist on põhjustanud sõltuvussuhe, erakorraline vajadus või muu taoline sündmus. Seetõttu on TsÜS § 86 lg. 2 kohaldamise eeldused täitmata. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks esitatud tõendeid analüüsinud või seda, miks peab kohus kostja esitatud tõendeid ebapiisavateks. Kohus ei ole otsuses esile toonud, kuidas oleks kostja pidanud nimetatud asjaolusid tõendama. Otsusest ei nähtu kaalutlusi, mille tulemusena kohus järeldas, et vastastikuste kohustuste väärtus lepingus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Hageja kinnitas lepingut sõlmides, et tal ei esine sõltuvussuhet, mis sunniks teda laenu võtma, ta kasutab laenu ainult tarbimiseks, mitte erakorralise olukorra või vajaduste rahuldamiseks, ta on teadlik, et krediidiasutuste tarbimislaenude krediidi kulukuse määr võib olla väiksem kostjalt võetava laenu krediidi kulukuse määrast ning ta ei pea lepingu tingimusi enda jaoks äärmiselt ebasoodsaks. Hageja pidi tõendama, et vastastikused kohustused olid ebaproportsionaalsed, kostja aga pidi tõendama, et ta tegi hageja erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse jms. selgitamisel kõik sellise hoolsusega, mida käibes olulisel määral vajalikuks peetakse. Rasketest asjaoludest teadmist või teadma pidamist on vaja selgitada vaid siis, kui on selge, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja on kohustuste väärtuste ebaproportsionaalsuse tõendamisel tuginenud TsÜS § 86 lg. 3 teisele lausele, milles sätestatud eeldus (objektiivne asjaolu, n. ö. krediidi kulukuse kolmekordne määr) on kostja poolt ümber lükatud. Riigikohus

4(9)

on lahendis 3-2-1-108-02 (p. 11) leidnud, et laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks ei piisa üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja teise poole liigkasuvõtjalik käitumine. Kostja on põhjalikult ning vajaliku hoolsusega kontrollinud, et hageja majanduslik seisund on selline, et ta ei sõlmi tehingut tulenevalt erakordsest vajadusest, vaid ilmselgelt tarbimise eesmärgil, mida on hageja ka lepingu üldtingimuste punktis 2. 5. 1 kinnitanud. Kostja hindas laenutaotluses esitatud andmete ning AS Krediidiinfo väljavõtte põhjal, et laen summas 1000 krooni lepingus toodud tingimustel on hageja majanduslikku olukorda silmas pidades temale jõukohane. Kuivõrd hageja on ettevõtluses tegutsev isik, on tal tavatarbijaga võrreldes kõrgendatud teadmised. Kohtumenetluses on vaidlusaluse asjaga identne sama hageja nõue MCB Finance Estonia OÜ vastu, kes tegutseb kaubamärgi Credit 24 all, mistõttu on alust arvata, et hageja ei kasuta oma õigusi heauskselt. Pooltevaheliste kohustuste väärtus laenulepingus ei ole ebaproportsionaalne. Hageja on lepingu sõlmimisel selgesõnaliselt kostjale kinnitanud, et tema hinnangul ei ole lepingu tingimused tema suhtes ebasoodsad. Lepingu tingimuste aktsepteerimist kinnitab ka asjaolu, et ta on lepingut täitnud, jättes VÕS § 409 lõikest 1 tuleneva taganemisõiguse kasutamata. Heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada ka tegelikke tasumisele kuuluvaid summasid. Hageja laenas kostjalt 1000 krooni üheks kuuks ning kohustus selle eest tasuma intressi 200 krooni. On ilmne, et laenusummat arvestades ei ole poolte kohustuste väärtused tasakaalust väljas. Tegemist on lühiajalise tagatiseta (s. t. kõrge riskiga) kiirlaenuga, mille turuintress on kõrgem krediidiasutuste pakutavatest tarbimislaenude intressimääradest. Samuti on tõendatud, et hageja majanduslik seisund võimaldas laenukohustuse võtmist. Arvestades tehingu tingimusi ja tehingu tegemise asjaolusid, s. h. seda, et hageja ei sõlminud lepingut erakorralisest sundolukorrast tulenevalt, on kostja täitnud TsÜS §-st 86 tulenevat tõendamiskoormust ning lükanud ümber TsÜS § 86 lg. 3 teises lauses sätestatud eelduse. Vahepealne menetlus Tallinna Ringkonnakohus keeldus 27. detsembri 2010. a. määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg. 21 alusel maakohtu otsuse peale esitatud Placet Group OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle kostjale. Riigikohus tühistas 17. juuni 2011. a. määrusega ringkonnakohtu määruse ja saatis asja ringkonnakohtule Placet Group OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohus leidis oma määruses, et maakohus on jätnud tuvastamata TsÜS § 86 kohaldamise eeldused ning andis selgitusi asja lahendamiseks kohaste õigusnormide tõlgendamise kohta, kohustades ringkonnakohut kontrollima maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, arvestades Riigikohtu juhiseid. TsMS § 695 alusel § 693 lõiget 2 kohtumäärusele vastavalt kohaldades on Riigikohtu määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Tallinna Ringkonnakohus võttis 28. juuni 2011. a. määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ja kohustas hagejat apellatsioonkaebusele vastama. Vastustaja seisukoht Hageja teatas ringkonnakohtule, et jätab apellatsioonkaebusele kirjalikult vastamata. Apellatsioonikohtu istungil vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5(9)

Vaidlust ei ole selle üle, et 27. detsembril 2009. a. esitas hageja kostjale internetikeskkonnas laenutaotluse 1000 krooni saamiseks 30 päevaks, täites sellele eelnevalt kostja poolt koostatud küsimustiku; 28. detsembril 2009. a. rahuldas kostja hageja laenutaotluse ja kandis hagejale 1000 krooni üle. Laenulepingu tingimuste kohaselt pidi hageja tagastama laenusumma 1000 krooni koos intressiga summas 200 krooni, seega kokku 1200 krooni 28. jaanuaril 2010. a.; lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr aasta kohta 791, 61%, intressimäär aasta kohta oli 240%. Vaidlust ei ole ka selle üle, et TsÜS § 86 lg. 3 lauses 2 märgitud Eesti Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr sel ajal oli 28, 7% aastas ning et vaidlusaluse laenu krediidi kulukuse määr ületas seda enam kui kolm korda. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja on laenu tagastanud ja intressi maksnud kostjale kooskõlas lepingu tingimustega. Hagis taotles hageja laenulepingu tühisuse tuvastamist põhjendusel, et vaidlusaluse laenulepingu krediidi kulukuse määra suurus on vastuolus heade kommetega sellest tulenevalt, et see ületab Eesti Panga poolt avaldatud määra enam kui kolm korda. Muudele tehingu tühisusele alust anda võivatele faktilistele asjaoludele hageja oma nõuet põhjendades ei tuginenud. Niisuguse nõude puhul võiks nõudenormiks olla TsÜS § 86 lg. 2, mille kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse sama paragrahvi lg. 3 lause 1 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajaduses, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis (3-2-1-49-11) selgitanud, et osundatud normide kohaselt tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Vastastikuste soorituste väärtuste heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskohustus on tühisusele tugineva isiku kasuks TsÜS § 86 lg. 3 lause 2 järgi ümber pööratud tarbijakrediidilepingutes, mille puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel aga võimalik tõendada, et lepingupooltele ei ole olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokku lepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg. 3 lauses 2 nimetatud määr. Riigikohus märkis oma lahendis veel, et tehingu tühisuse eelduseks TsÜS § 86 lõigete 2 ja 3 järgi on ka tehingu tegemine ühe poole poolt tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Sundolukorda ei olnud, kui isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, sest talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kohus peab

6(9)

kontrollima, kas tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Arvestada tuleb, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on lepingutingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Lepingu tühisusele tuginev isik peab siiski välja tooma, milles tema sundolukord seisnes. Maakohtu otsusest seda ei selgu. Riigikohtu otsuse kohaselt on kolmandaks eelduseks tehingu tühisuse tuvastamisel TsÜS § 86 lõigete 2 ja 3 järgi soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Sellist teise poolt teadmist peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tugineja. Osundatud paragrahvi lõikes 3 muudetakse tõendamiskoormist tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks juhul, kui poolte soorituskohustuste väärtuse vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ja sel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud isik tõendama, et ta teise poole sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Seda, kas majandustegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas, hindamaks teise poole sundolukorda, tuleb hinnata. Asja lahendamiseks tuleb seega vastavalt Riigikohtu selgitustele kõigepealt tuvastada, kas vaidlusaluse laenulepingu vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Et tegemist on tarbijakrediidiga ja lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr (791, 61%) ületas enam kui kolm korda Eesti Panga poolt viimati enne lepingu sõlmimist avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (28, 7%), siis tuleb vastavalt TsÜS § 86 lg. 3 lausele 2 eeldada, et vaidlusaluses laenulepingus olid vastastikuste kohustuste väärtused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seda eeldust oli kostjal siiski võimalik ümber lükata. Põhjendades oma väidet, et vaidlusaluses laenulepingus kokku lepitud vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, selgitas kostja apellatsioonikohtu istungil, et sarnaste tagatiseta ja lühikeseks tähtajaks antud väikelaenu lepingute puhul kohaldasid ka teised väikelaenuandjad sarnaseid lepingutingimusi, nimetades konkreetselt Kredit24. Hageja esindaja pidas võimalikuks asjaolu, et Kredit24 sarnastel tingimustel laenu andis, kuid ei võtnud omaks, nagu oleks see praktika olnud üldisem. Kolleegium leiab, et teadmata, kuipalju oli vaidlusalusel ajal sarnaste laenude andjaid ja seda, millistel tingimustel täpsemalt krediiditurul laenu anti, ei saa otsustada selle üle, millistel laenutingimustel turul tagatiseta lühiajalisi väikelaenu lepinguid sõlmiti ja seega, milline oli taolisele tehingule käibes tavapärane vaste. Et eespooltoodust tulenevalt pidi kostja tõendama, et tehingus kokkulepitu vastas käibes taolistes tehingutes tavapäraselt kokkulepitule, kostja aga ei esitanud piisavaid andmeid, mille põhjal selle üle saaks otsustada, samuti tõendeid, mis neid kinnitaksid, siis ei ole kostja seadusest tulenevat eeldust ümber lükanud ja lugeda tuleb, et vaidlusaluses laenulepingus on poolte vastastikuste kohustuste väärtused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Et laenuleping oleks heade kommete vastasuse tõttu tühine, pidi aga hagejal esinema laenu võtmiseks ka erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu, mida Riigikohus oma lahendis on nimetanud sundolukorraks. Maakohtu menetluses ei tuginenud hageja väitele, nagu oleks ta laenulepingu sõlminud sundolukorras, ega toonud ka esile ühtki faktilist asjaolu, millest tema TsÜS § 86 lg. 2 kohane sundolukord võiks nähtuda. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus tegi hagejale korduvalt ettepaneku apellatsioonkaebusele vastata, arvestades ka Riigikohtu lahendis märgitut (tl. 146, 148), ei pidanud hageja vajalikuks isegi kirjalikku vastust esitada (tl. 149), oma sundolukorda iseloomustavate asjaolude esiletoomisest rääkimata. Ringkonnakohus oli hagejale muuhulgas selgitanud, et kui tal on keeruline kaebusele vastata, on tal võimalik võtta professionaalne esindaja (kes hagejal maakohtu menetluses on ka olnud) ning majanduslike raskuste korral on tal võimalik taotleda riigipoolset menetlusabi (tl. 149). Hageja siiski ka menetlusabi ei taotlenud.

7(9)

Apellatsioonikohtu istungile ilmus hageja lepinguline esindaja, kellel ei olnud selget ülevaadet hageja olukorrast vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal. Nii ei teadnud hageja esindaja, näiteks, selgitada isegi hageja perekonna koosseisu, väites vaid, et vist on tegemist üksikemaga, kellel on kaks alaealist last. Hageja esindaja väitis küll, et hageja oli laenu võttes sundolukorras, kuna jõulude järgselt oli raha otsas ja lastele oli vaja osta talveriideid. Samuti leidis hageja esindaja, et hageja on noor 25-aastane keskharidusega daam, kes sisuliselt teeb sekretäritööd ja kel puudus varasem laenu võtmise kogemus. Hageja esindaja väitis veel, et hageja netopalk oli 9000 krooni kuus ning et seoses jõulude ajal tekkinud ülekuluga oli tal lühiajaliselt kiiresti vaja raha juurde saada – niisugust riigi keskmise sissetulekuga inimese vajadust pidaski esindaja sundolukorraks TsÜS § 86 lg. 2 mõttes. Kostja leidis ringkonnakohtu istungil hageja poole väidetele vastates, et hagejal ei olnud laenu võtmiseks sundolukorda. Kostja väitel ei olnud hageja laenu võttes kogenematu: paaripäevase vahega võttis ta 2009. a. lõpul laenu lisaks kostjale samas summas ka teiselt laenuandjalt – Kredit24-lt – ning esitas juba järgmise aasta alguses kohtusse hagi mõlema laenuandja vastu lepingute tühisuse tuvastamiseks. Ka juhiabi töö, mida hageja teeb, eeldab temalt teatud kogemust. Peale selle on hageja mitme äriühingu osanik ja juhatuse liige, seega peab tal olema kogemusi ka ärivallas. Kostja ei nõustunud ka sellega, nagu oleks hageja võtnud laenu hädavajadusest: hädavajaduse korral oleks olnud võimalik võtta laenu vajaminevas summas ühelt laenuandjalt, hageja võttis aga laenu kahelt krediidiandjalt ning läks seejärel kohe kohtusse ja taolisest käitumisest võib järeldada, et hageja eesmärgiks laenu võtmisel oligi lepinguid vaidlustada. Hageja poolt enne laenu võtmist täidetud ankeedist nähtub, et tema netosisstulek on 9000 krooni ja igakuised väljaminekud 1000 krooni, niisugused asjaolud ei anna samuti alust eeldada hageja sundolukorda. Kostja ei saa eeldada, et hageja ei täida ankeeti ausalt. Kahtlusi tekitab väide lastele riiete ostmise vajaduse kohta. Kostja leidis ka, et hageja käitumisest võib järeldada, et hagejale ei olnud krediidikulukuse määr oluline, sest laenu küsis hageja summas 1000 krooni, mis on väga väike summa, laenu sai ta kiiresti ja tagasi tuli tal maksta 1200 krooni. Kui hagejale ei oleks see sobinud, oleks tal olnud võimalik saada laenu muul moel, näiteks, pangalt krediitkaarti võttes – tema sissetulekut arvestades oleks see olnud reaalne. Kolleegium leiab, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, nagu oleks ta olnud vaidlusalust laenu võttes sundolukorras TsÜS § 86 lg. 2 mõttes. Kõigepealt ei ole hageja sellele asjaolule seaduses ettenähtud korras oma nõude alusena üldse tuginenud. TsMS §-s 363 sätestatu kohaselt peab hagiavaldus kui kirjalik menetlusdokument vastama kõigile sisuja vorminõuetele, osundatud paragrahvi lg. 1 p. 2 kohaselt tuleb hagiavalduses muuhulgas märkida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hageja põhjendas hagiavalduses oma nõuet üksnes laenulepingus kokku lepitud krediidikulukuse määra suurusega, mida ta pidas heade kommete vastaseks. Oma nõude alust ei soovinud hageja täiendada ka pärast seda, kui kostja vastuses hagiavaldusele sellele tähelepanu juhtis, et tehingu heade kommete vastasusele tuginedes tuleb hagejal põhjendada tehingu tegemist oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt, kusjuures kostja hinnangul hagejal taolisi asjaolusid ei esinenud (tl. 20). Hagi menetletakse kohtus poolte esitatud asjaolude alusel (TsMS § 5 lg. 1), pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab (TsMS § 5 lg. 2 lause 2), nõudenormi koosseisule vastavad faktilised asjaolud, millele hageja soovib tugineda, tuleb hagejal esile tuua hagiavalduses (TsMS § 363 lg. 1 p. 2) ning hagimenetluses on kohus reeglina seotud poolte poolt esiletoodud asjaoludega (TsMS § 5 lg. 2 lause 2 ja § 436 lg. 6 koosmõju). Et hageja ei ole oma sundolukorrale seaduses ettenähtud korras tuginenud, see on aga TsÜS § 86 lg. 2 kohaldamise eelduseks, tuleb hagi juba sellest tulenevalt jätta rahuldamata. Kolleegium leiab aga ka, et isegi kui hageja oleks maakohtule esitatud menetlusdokumendis hagi põhjendades tuginenud nendele faktilistele asjaoludele, millega ta põhjendas oma sundolukorda ringkonnakohtu istungil, siis

8(9)

ei oleks need ikkagi andnud piisavat alust järeldusele hageja sundolukorra kohta vaidlusaluse laenu võtmisel. Nii ei saa nõustuda hageja esindajaga, nagu saaks TsÜS § 86 lg. 2 mõttes sundolukorras olevaks pidada igat riigi keskmist sissetulekut saavat inimest, kellel on (olenemata põhjusest) tekkinud ülekulu ja kes lühiajaliselt vajab väikest lisaraha, sest niisugust olukorda ei saa iseenesest pidada erakorraliseks, millele osundatud paragrahvis märgitud asjaolud viitavad. Ainuüksi üldsõnalisest väitest lastele talveriiete ostmise vajaduse kohta ei saa taolist sundolukorda samuti järeldada, seda enam, et kuna laenu võeti

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.