Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. detsember 2011 Tartu
Tsiviilasja number
2-09-68953
Tsiviilasi
T.R. hagi P.R. väljanõudmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
3 834,69 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. november 2011
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): P.R. Murde
esindajad
vastu asja ebaseaduslikust valdusest
Tartu Maakohtu 29. detsembri 2010 otsus
(isikukood: XXX), esindaja Valli
Vastustaja (hageja): T.R. (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Ann Saar Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. detsembri 2010 otsus muutmata. Menetluskulud maakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda, menetluskulud ringkonnakohtus jätta P.R. kanda. Vabastada P.R. menetluskulude summas 3 734,69 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Kostja teatas, et hageja näitas talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust, kuid kostja ei saanud sellega täielikult tutvuda. Kirjad saadeti kostjale Rõngu vallast. Kuna kostja ei teadnud, kes on saatja, ei võtnud ta saadetist vastu. Kostja esindaja arvates peaks eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine toimuma sarnaselt eluruumi üürilepingu ülesütlemisega.
1) ei näe VÕS §-d 389-395 tasuta kasutamise lepingu kohustuslikku vormi. Tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist reguleeritakse VÕS §-s 195 sätestatuga. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja arvates toimus ülesütlemine 13.10.2008 ja 10.09.2009 väljastusteatega kirja saatmisega, kuigi kirjad tagastati saatjale või toimus ülesütlemine hiljemalt kohtumaterjalide kätteandmisel. Kohus asus aga seisukohale, et hageja ei ole täitnud TsÜS §-s 69 sätestatud kättetoimetamise kohustust, mistõttu ei saa lugeda ülesütlemisteadet kostjale kättetoimetatuks. Seega pidi kohus jõudma järeldusele, et kuna ei ole täidetud VÕS § 195 lg-s 1 ja TsÜS § 96 lg-tes 1 ja 2 esimeses lauses sätestatud formaalsed eeldused, siis ülesütlemist ei ole toimunud. Kohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et kuna hageja esitas kostjale lahtisel paberilehel lepingust loobumise, ning kostja seletas kohtule, et hageja näitas talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust, siis sai kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta kätte ning tahteavaldus muutus kehtivaks. Kostja arvates eiras kohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut, jättes tähelepanuta, et esimeses astmes hageja ei viidanud asjaolule, et tasuta kasutamise leping on üles öeldud sellest momendist, kui kostja sai kunagi sügisel ülesütlemisest teada. Hageja rõhutas, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamise aluseks on 13.10.2008 ja 10.09.2009 teated eluruumi vabastamise kohta, mida ei ole kostjale kätte toimetatud. Hageja ei ole viidanud asjaolule, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamise aluseks on kostjale teksti näitamine kunagi sügisel. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kostja arvates tuleb asuda seisukohale, et tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks VÕS § 393 lg-s 3 ja § 195 lg-s 3 ettenähtud ülesütlemist ei ole toimunud; 2) tugineb kohtuotsus hageja lepingulise esindaja poolt 20.04.2010 kohtuistungil antud seletustele selle kohta, et hageja esitas kostjale lahtisel paberilehel lepingust loobumise. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-05 on asunud seisukohale, „et lepingulise esindaja seletus ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Lepingulise esindaja seletuse võib erandina lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks, kui pool viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.“ 20.04.2010 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et hageja oleks selgesõnaliselt kinnitanud oma lepingulise esindaja seletuse õigsust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-10-08 avaldanud seisukohta, et „menetlusosaliste seletus ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 järgi, sest TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.“ Seega tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsus ei ole põhjendatud ja seaduslik TsMS § 436 lg 1 kohaselt; 3) võib VÕS § 393 lg 3 kohaselt tasuta kasutamise lepingu üldjuhul igal ajal sisuliselt põhjuseta üles öelda. Kuid antud vaidluses pidi maakohus pöörama tähelepanu sellele, et vaidlusaluse eluruum on kostja jaoks kodu. Seega pidi olema märgitud ülesütlemise põhjus. Nimetatud arusaam tuleneb sellest, et PS § 33 esimese lause kohaselt on kodu puutumatu. Otsustades kostja õiguse üle kasutada vaidlusalust eluruumi, on kohus eiranud ülalmärgitud seadusesätte, jättes arvestamata kostja poolt 20.04.2010 istungil avaldatu, mille kohaselt on tema jaoks vaidlusalune eluruum kodu, kus ta on harjunud elama ja kus ta tunneb end kindlana; 4) jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et kostja näol on tegemist isikuga, kellel esineb kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 38/10 kohaselt Aspergeri sündroom ja korduv mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega ning, kellele on määratud raske puue töövõime kaotuse protsendiga 80. Aspergeri sündroomiga isikud väga raskesti kohanevad, nende jaoks on kodukohaks koht, kus nad pidevalt elavad ja on nende jaoks võrdne kindlusega, kuhu nad end välismaailma eest peidavad. Ekspertiisiakti kohaselt esinevad kostja raskused inimestega suhtlemisel, sotsiaalne toimetulek on raskendatud. Kostja vajab nõustamist, emotsionaalset tuge, juhendamist;
5) ei ole kostja rikkunud oma isa õigusi ega piiranud tema vabadusi, mis võis tingida hageja pöördumist hagiavaldusega kohtusse. Kostja ja hageja faktiliselt omavahel ei kontakteeru, sest elamu kasutamisel on neil teineteisest eraldi paiknevad sissepääsud. Sellega on praktiliselt välistatud kõik võimalikud konfliktsed situatsioonid. Oluliseks asjaoluks tuleb pidada ka seda, et kostja 2002 eluruumi majutamisel ei olnud juttugi sellest, et eluruumi kasutamine on vaid ajutine ning hageja võib igal ajal nõuda kostja väljatõstmist, mistõttu kostja oli kindel, et vaidlusalune eluruum on tema kodu eluajaks. Viimast kinnitab asjaolu, et kostja on omal kulul teinud eluruumile parendusi. Hageja pole sellele vastu vaielnud.
5) jättis maakohus 31.08.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-30114 P.R. eestkostja määramata. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt esitasid riiklikud eksperdid Anu Järv ja Anneli Sell kohtule ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 38/10, milles asusid seisukohale, et isik suudab oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida, on võimeline iseseisvalt osalema kohtumenetluses ja ei vaja eestkostet. Seega on jõustunud kohtulahendiga leidnud tõendamist, et kostja terviseprobleemid ei ole nii ulatuslikud, kui apellatsioonkaebuses väidetakse. Igal juhul ei saa kostja terviseprobleemid olla määravaks käesoleva vaidluse lahendamisel.
Andra Pärsimägi
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.