2-11-5638/17 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.maist 2009. a. kehtiv lg. 3 sätestab tehingu intressile piirangud, millest suurema intressi nõudmine on heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Poolte vahel sõlmitud leping on varasem, seega ei pea see vastama hiljem jõustunud seaduse redaktsioonile. Samas ei ole kostja ka välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, mille puhul saaks kontrollida tehingu vastavust VÕS § 42 lg. 3 punktides 1 - 37 sätestatule. Läbiräägitud lepingutingimus võib olla kallutatud ühe või teise lepingupoole kasuks. Kostja taotles viivise vähendamist põhjusel, et tal on ajutised majandusraskused, kuid ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kostja on kohtuotsuse tegemise ajaks viivitanud kohustuse täitmisega 546 päeva. Hageja on juba hagi esitamisel vähendanud viivise nõuet põhinõude määrani, kuid soovib ka pärast kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist. Viivis tuleb välja mõista põhinõude määras, põhinõuet ületava viivise väljamõistmine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 101 lg. 1 p. 6 alusel viivis 670, 31 eurot. Täitmise korra määramine kohtuotsuses ei ole põhjendatud, seda saavad pooled reguleerida täitemenetluse käigus. TsMS § 163 lg. 1 ja § 173 lg. 1 ning § 405 lg. 1 p. 3 alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja tasutud riigilõiv 191, 73 eurot. Õigusabikulude kohta ei ole hageja tähtaegselt kulunimekirja esitanud. Edasine menetlus Kostja ei nõustunud maakohtu otsusega osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejale välja viivise summas 670, 31 eurot ja esitas selle peale 20. novembril 2011. a. apellatsioonkaebuse, paludes vähendada väljamõistetud viivist 58 euroni. Kostja märkis, et nõustub põhinõude ja menetluskulu väljamõistmisega. Määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lõikega 1, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg. 21 alusel keelduda. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg. 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg. 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v. a. juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud

põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi osaliselt rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. TsMS § 405 lg. 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja esitas maakohtusse raha maksmisele suunatud hagi, milles nõudis kostjalt põhivõlgnevuse 670, 31 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 670, 31 euro ning lisanduva viivise väljamõistmist. Kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg. 1 tähenduses. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus jättis viivisenõude vähendamata jätmisel arvestamata viivise nõudeõiguse tekkimise ajal 30. mail 2010. a. kehtinud TsÜS § 86 lg. 3 redaktsiooni. Kostja arvates on hageja nõutav viivis heade kommetega vastuolus ja viivise arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikest 1. Kostja põhjendab viivise vähendamise vajadust ajutiste makseraskustega. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esitatu ei anna alust väitele, nagu oleks maakohus vaidlust lahendanud Esmalt selgitab ringkonnakohus, et eristada tuleb seda, kas poolte vahel lepingus kokkulepitud viivise määr 0, 5% päevas võiks olla TsÜS § 86 eelduste olemasolul tühine, millisel juhul kuulub rakendamisele VÕS § 113 lg. 1 teises lauses reguleeritud seadusjärgne intressimäär, või kui tegemist on kehtiva kokkuleppega, on kohtul võimalik väljamõistmisele kuuluvat viivist VÕS § 162 alusel võlgniku taotlusel vähendada. Kostja ei ole ei maakohtu menetluses ega apellatsioonimenetluses tuginenud faktilistele asjaoludele, mis võiksid anda alust lepingu tühisusele TsÜS § 86 lõikes 2 toodud alustel (kohustatud isiku erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu, tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olemine). Kostja nõudis ka viivise vähendamist, põhjendades seda ajutiselt raske majandusliku seisundiga. VÕS § 162 lg. 1 kohaldamine eeldab, et kohustatud isik oleks tõendanud, et nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on põhjendanud viivise vähendamise taotlust ainult omaenda majandusliku seisundiga, millest ainuüksi viivise vähendamiseks ei piisa, seda enam, et põhivõlaga sama suure viivisenõude puhul ei saa viivise ebamõistlikkust eeldada. Vaidlusaluses asjas ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega viivise väljamõistmist puudutavas osas ei nõustu, ei anna vastupidisele järeldusele alust.