Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

xxxxxxxxxxxxxxxx), mille kohaselt kostja kindlustas sõiduki. Kindlustusleppe ja 06.08.2008 väljastatud poliisi (nr xxxxxxxxxxx) kohaselt on kindlustussummaks sõiduki kokkuleppeline kindlustusväärtus 1 300 000 krooni. Kindlustusvõtja omavastutus oli 5000 krooni. 17.07.2009 maksis kostja välja kindlustushüvitise 671 000 krooni Swedbank Liising AS-ile. 27.07.2009 allkirjastati sõiduki jäänuki üleandmise-vastuvõtmise akt (nr xxxxxxxxxxx) ja 29.07.2009 tasus kostja sõiduki jäänuki eest Swedbank Liising AS-ile 100 000 krooni. Hageja taotleb ülejäänud ulatuses kindlustushüvitise väljamõistmist. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et liiklusõnnetuse tagajärjel oli sõiduki taastamine majanduslikult põhjendamatu ja sõiduki kindlustusväärtus tuleb hüvitada. Kostja on kohustatud kindlustushüvitisena maksma lepingus ja poliisil märgitud sõiduki kokkuleppelise väärtuse, millest on maha arvatud sõiduki väärtuse vähenemine (1% kuus) ja omavastutus (5000 krooni) ehk tasuma 1 204 000 krooni. Sõiduk on läbinud registreerimiseelse ülevaatuse liiklusregistris ning korralise ülevaatuse tehnoülevaatuspunktis. Sõiduk on üle vaadatud turuväärtuse hindamisel Saksa Auto AS poolt ja teostatud ülevaatus enne kindlustuslepingu sõlmimist. Lisaks oleks kostja pidanud kindlustuslepingu sõlmimisel sõiduki ülevaatusel hindama selle tegelikku väärtust. Kostja on taotluslikult end eristanud teistest kaskokindlustust pakkuvatest kindlustusseltsidest just selles osas, et pakub kindlustusvõtjatele kokkuleppelise kindlustusväärtuse hüvitamist ka siis, kui see on kõrgem turuväärtusest. Kindlustusandja on sellega teadlikult võtnud suurema äririski. Pooled on leppinud kokku VÕS § 480 lg-s 3 sätestatust erinevalt, st et lähtuda tuleb kokkuleppelisest kindlustusväärtusest, mitte sõiduki tegelikust väärtusest kindlustusjuhtumi toimepanemise ajal. Hageja ei olnud enne kindlustuslepingu sõlmimist ega ka enne kindlustusjuhtumi toimumist teadlik sellest, et sõidukiga on toimunud varasemalt liiklusõnnetus. Isegi kui sõidukiga on toimunud varasemalt liiklusõnnetus, siis on selle remont teostatud viisil, mis ei võimaldanud sellest aru saada ilma sõidukit osandamata. Seega saab remonti lugeda kvaliteetseks. 18.10.2010 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse ekspertiisi määramiseks. Hageja on vaidlustanud eksperdi metoodika, kuivõrd sõiduki väärtuse hindamisel on põhjendamatult aluseks võetud Saksamaal pakutavate analoogsete sõidukite hinnad. Samuti vaidlustab hageja eksperdi arvutuskäigud ja aluseks võetud lähteandmed. Kostja vastus

kindlakstegemiseks FIE Ain Leppiku poole, kes teostas 06.05.2009 sõiduki visuaalse vaatluse ning väljastas 08.05.2009 eksperdi arvamuse (nr 09/60). A. Leppiku koostatud arvamuse ja AS Silberauto e-kirjadega on tõendatud, et sõiduk oli läbi teinud raske avarii. Lisaks ei välista tehnoülevaatuse läbimise fakt avariilisust. Samuti on hageja ka ise sõiduki avariilisust kinnitanud, kuid varjas seda fakti kindlustuslepingu sõlmimisel, millega rikkus VÕS §-s 440 sätestatud kindlustusvõtja olulistest asjaoludest kindlustusandjale teatamise kohustust. Lisaks on hageja lasknud sõiduki ebakvaliteetselt remontida, mis sõiduki turuväärtust veelgi vähendas. Kasutatud autode puhul on eelneva avariivaba ajaloo olemasolu üheks olulisemaks hinnataseme määrajaks ning on selge, et vaidlusaluse avariilise sõiduki müügihind on oluliselt madalam võrreldes analoogse avariivaba sõidukiga. Ekspert hindas sõiduki kindlustusjuhtumieelseks väärtuseks 2009.a märtsi seisuga 650 000 krooni (sh käibemaks) ning sõiduki jäänuki maksumuseks 100 000 krooni. 18.10.2010 määrusega määratud ekspert FIE Rein Mündi ekspertarvamus kinnitab, et üksnes sõiduki visuaalse vaatluse põhjal ja ilma tehnilise kontrollita ei olnud võimalik tuvastada, et sõidukiga oli tehtud avarii ja sellele järgnevalt teostatud sõiduki remont. Leidis kinnitust, et sõiduki avariijärgne remont oli teostatud ebakvaliteetselt ning et hageja pidi olema teadlik sõiduki avariilisest ajaloost juba kindlustuslepingu sõlmimisel. Sellist sõidukit olnuks võimalik müüa keskmise turuhinnaga vaid pettuse teel, heauskse ostja eest varjates, et sõiduk on käsitöönduslikult taastatud ja seetõttu puuduvad tehasepoolsed garantiid (keregarantii). Ka R. Münti poolt tuvastatud sõiduki kindlustusjuhtumieelne turuväärtus erineb oluliselt sõiduki kokkuleppelisest kindlustusväärtusest VÕS § 480 lg 3 tähenduses. Seejuures ei välista sõna „kohalik“ TsÜS § 65 tähenduses eseme turuväärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Antud juhul oli sõiduki turuhinna määramisel asjakohane lähtuda Saksamaal pakutavatest analoogsete sõidukite hindadest. Sõiduki tegelik väärtus erineb märkimisväärselt kokkulepitud väärtusest (433 000 krooni ehk 36% võrra), mistõttu on tegemist VÕS § 480 lg 3 sätestatud imperatiivse olukorraga ning kindlustushüvitise maksmisel tuleb lähtuda sõiduki tegelikust väärtusest. VÕS § 476 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustatud isikule tekkinud kahju. Ka kostja 01.03.2008 kindlustuslepingute üldtingimused nr 3 sätestavad, et kindlustushüvitis on rahaline hüvitis, millega hüvitatakse kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Tegelikust väärtusest oluliselt kõrgemast kokkulepitud väärtusest lähtumine viiks kindlustusvõtja rikastumiseni, mis on otseselt vastuolus kahjukindlustuse olemuse ning kahju hüvitamise üldise eesmärgiga. Lisaks VÕS § 480 lg-le 3 annavad kindlustushüvitise vähendamiseks iseseisva aluse ka kostja kindlustuslepingute üldtingimused ja kostja kaskokindlustuse tingimused, mis kohalduvad poolte vahel 04.09.2008 sõlmitud kindlustusleppe nr 0110638L kohaselt kindlustuslepingule. Hageja esitas kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale ebatäielikku infot, kuivõrd jättis Saksa Auto AS-i ja kindlustusandja teadlikult informeerimata faktist, et sõiduk oli enne kindlustuslepingu sõlmimist läbi teinud raske avarii ja sellele järgnevalt remonditud. Kuna esindusel puuduvad märkmed mistahes kereremondi vms kohta, siis järeldub sellest, et sõiduki remont on tehtud esinduse väliselt. Esindusväline remont välistab tehasegarantii, mis omakorda vähendab jällegi sõiduki turuhinda. Reklaami kohaselt tagab kostja õiglase hüvitamise. Kindlustusvõtjale hüvitatakse alati tegelikult tekkinud kahju. Seda toetab ka VÕS § 477, mille kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud maksma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimepanemise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kostja kindlustustingimused ei näinud ette ka VÕS § 480 lg 3 mittekohaldamist.

Hüvitamiskohustuse ulatuse määramisel võttis kostja aluseks ekspertarvamuses toodud sõiduki tegeliku turuväärtuse (650 000 krooni) ja analoogse avariivaba sõiduki väärtuse (880 000 krooni) keskmise. Seega lähtus kostja hageja jaoks soodsamast väärtusest, täites nii oma kohustused isegi suuremas summas, kui ta eksperdi arvamusele tuginedes oleks olnud kohustatud. Kostja on sõidukiga seonduva kindlustushüvitise maksnud soodustatud isikule tähtaegselt ja vajalikus ulatuses, mistõttu on hageja esitatud nõuded alusetud. Maakohtu otsus

viidanud, et toimiku materjalides ei leidu dokumente, millise hinnaga ja mis seisukorras sõiduk tegelikult osteti. Tehasegarantii puudumine viitab selgelt, et sõiduk ei saa olla puudusteta. Ekspert on tuvastanud, et sõiduautol MB CLK 63 AMG on teostatud eelnevalt kere taastamisremonti ja värvimistöid. Mitte tehase esinduses teostatud ja lõplikult viimistlemata käsitöönduslik kereremont on turuhinda alandav asjaolu, kuna sõiduk on kaotanud valmistaja tehase poolsed keregarantiid. R. Münt on rõhutanud, et sellist autot olnuks võimalik müüa keskmise turuhinnaga vaid pettuse teel, heauskse ostja eest varjates, et sõiduk on käsitöönduslikult taastatud ja seetõttu puuduvad tehasepoolsed garantiid (keregarantii). Kui teavitada ostjat sõiduki tegelikust olukorrast ja garantiide puudumisest, on sellist sõidukit võimalik müüa vaid odavamalt kui teisi analoogseid heas korras sõidukeid. Selliste kalliste sõidukite puhul aga paljud ostjad loobuvad „kahtlase“ auto ostmisest ja eelistavad kallimat, kuid heas korras (garantiidega) sõidukit. Hageja pidi garantiita sõidukit ostes teadma, et tegemist ei saa olla puudusteta sõidukiga. Seega on hageja jätnud Saksa Auto AS-i ja kindlustusandja kindlustuslepingu sõlmimisel teadlikult informeerimata sõiduki tegelikust väärtusest ja seisukorrast, millega hageja on rikkunud oluliselt kindlustuslepingu tingimusi. Hageja on jätnud täitmata kostja kindlustuslepingute üldtingimuste p 10.1 ja kostja kaskokindlustuse tingimustest tuleneva teatamiskohustuse. Kostja kindlustuslepingute üldtingimustest ja kaskokindlustuse tingimustest tuleneb üheselt, et teatamiskohustuse rikkumise korral on kostjal õigus kindlustushüvitist vähendada või selle väljamaksmisest keelduda. Sõiduki väärtuse osas pole hageja nõustunud Ain Leppiku ega ka R. Mündi hinnanguga. Sõiduki väärtuse osas lähtus kohus Ain Leppiku hinnangust, mida käsitleb tulenevalt TsMS § 293 lg 2 lausest 2 dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. Eriteadmistega isik Ain Leppikul on kõrgem tehniline haridus ja erialane staaž autoeksperdina 18 aastat ning erinevalt ekspert R. Mündist on A. Leppik kujundanud oma arvamuse sõiduki vahetul hindamisel. A. Leppik on hinnanud sõiduauto MB CLK 63 AMG, reg. nr 939 BBH harilikuks väärtuseks 2009.a märtsi seisuga 650 000 krooni. R. Mündi hinnang sõiduki turuväärtusele (830 000 krooni) põhineb üksnes toimiku materjalidel ning sõidukiga teostatud toimingute mahtu ei ole võimalik üksnes toimiku materjalide põhjal hinnata. Ka R. Münt on ütluste andmisel nentinud, et toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik kõiki aspekte sõiduki seisukorra juures hinnata. Seega saab lugeda usaldusväärseks turuhinnaks sõidukit füüsiliselt näinud ja selle põhjal hinnangu andnud A. Leppiku arvamust, mille kohaselt oli kõnealuse sõiduki harilikuks väärtuseks 2009.a märtsi seisuga 650 000 krooni. Eeltoodu põhjal on kostja 771 000 krooni suuruse hüvitise maksmisega täitnud oma kohustuse ega ole kohustatud tasuma hageja nõutavat 433 000 krooni suurust hüvitisenõuet ja viivisenõuet, sest hageja on rikkunud kostja kindlustuslepingute üldtingimuste p 10.1 ja kostja kaskokindlustuse tingimustest tulenevat omapoolset teatamiskohustust. Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus

sõlmimisel. Selle järelduse on teinud kostja ning riiklikult tunnustatud ekspert neil oleva pärast kindlustusjuhtumit teatavaks saanud teabe põhjal, et sõidukit on tehaseväliselt remonditud. Sõidukeid ikka remonditakse, garantii puudumise kohta saaks järelduse teha üksnes siis, kui garantii andnud isik kinnitab garantii puudumist ning vajadusel ka seda põhjendab. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et garantii tegelikult puudus. Garantii puudumist ei saa tõendada eksperdi arvamusega, kuna eksperdil puudub pädevus hinnata garantii kehtivust. Hageja eeldas, et sõidukil esineb garantii, kuna tavapärane garantiitähtaeg ei olnud möödunud ning sõidukil ei olnud visuaalselt näha ühtegi puudust, mis viitaks garantii katkemise võimalusele. Kui kohus loeb tõendatuks, et garantii sõidukil puudus, siis tuleb lahendada küsimus sellest, kas hageja oli sellest teadlik. Kui oli teadlik, siis kas see mõjutab kindlustuslepingu täitmist. Hageja ei olnud sõidukit ostes ning kindlustuslepingut sõlmides teadlik, et sõidukil puudub garantii. Hageja ostis väga heas sõidukorras praktiliselt uue auto. Selle auto väärtust hindas Saksa Auto AS ning hageja finantseeris ostu läbi Swedbank Liising AS-i. Sõiduki ostis hageja hinnaga 1 300 000 krooni. Sõiduki ostuhind oli kostjale algusest peale teada. Kostja on kohustatud tõendama, et hageja oli teadlik garantii puudumisest. Hageja ei ole sõidukit remontinud ega ka olnud muul viisil teadlik, et sõiduk on varasemalt osalenud liiklusõnnetuses. Kostja on tõendanud, et sõidukiga on olnud liiklusõnnetus ja sõidukit on remonditud, kuid kostja ei ole tõendanud, et hageja oli sellest teadlik. Remondi varjatust on kinnitanud ka ekspert R. Münt, kelle ütluste kohaselt ei olnud varasema remondi avastamine võimalik muul viisil, kui sõiduki osandamise teel. Hageja ei teinud seda enne sõiduki ostmist. Sellist viisi sõiduki tehnilise seisukorraga tutvumiseks ei saa pidada ka tavapäraseks. Tavapäraselt vaadatakse sõiduk visuaalselt üle, polstrite eemaldamine ning värvikihi paksuse mõõtmine ei kuulu tavapäraselt peaaegu uue sõiduki ostuprotsessi juurde. Hageja ei ole esitanud valeandmeid ega jätnud esitamata kohtule ega kostjale ühtegi taotletud dokumenti. Poolte vahel ei ole kunagi olnud vaidlust, millise hinnaga hageja sõiduki ostis. Kostja ei ole taotlenud, et hageja esitaks sõiduki soetamist ja soetamismaksumust tõendava dokumendi. Seetõttu on ebaõige maakohtu tuginemine kostja kindlustuslepingute üldtingimuste p 10.1 ja kaskokindlustuse nummerdamata tingimuse rikkumisele. Kuna kostja on samas kontsernis sõiduki ostu finantseerinud Swedbank Liisingu AS-iga ning on otse hüvitanud Swedbank Liisingu AS-ile kahju, siis eeldas hageja, et vastav leping ning selle tingimused on kostjale teada. Kostja ei ole palunud hagejal esitada sõiduki soetamist tõendavat lepingut. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata R. Mündi arvamuse ja lugenud usaldusväärsemaks A. Leppiku arvamuse, kuna viimane on sõidukit füüsiliselt näinud. Samas puudub A. Leppiku arvamuses jälgitav metoodika, mille alusel on A. Leppik vähendanud konkreetse sõiduki väärtust. R. Mündi arvamusega on ümber lükatud asjaolu, et sõiduki kere oleks olnud kõver. R. Münt on oma arvamuses öelnud, et isegi pärast kindlustusjuhtumit on sõiduki kere ilmselt sirge, kuna avariilisel sõidukil töötab katusemehhanism. Kabriolettkerega autodel on katusemehhanism aga esimene indikaator, mis viitab kere kõverusele. A. Leppiku arvamusest ei nähtu, mis alusel on ta sellisele järeldusele jõudnud. Sõiduki värvimine on tavapärane tegevus sõiduki remontimisel ning ei tähenda, et sõiduk oleks läbi teinud raske avarii. Sõidukit pahteldatakse ja värvitakse ka siis, kui keegi näiteks metallist võtmega kraabib kriimud auto küljele. A. Leppiku mõõtmisi värvikihi paksuse kohta ei saa arvestada tõendina, kuna see ei ole kontrollitav. Asjaolu, et A. Leppik nägi autot füüsiliselt, ei muuda R. Mündi arvamust ebausaldusväärseks. Vastupidi, R. Münt on isegi fotode põhjal lükanud ümber A. Leppiku põhiväited. Vastus apellatsioonkaebusele

Ringkonnakohtu otsus

kui sõidukile oli tehtud varasemalt remont, siis oli remont teostatud kvaliteetselt – sõiduk oli tehniliselt korras ja visuaalselt laitmatu. Sõiduk oli taastatud, seega tema turuväärtus on samasugune nagu sõidukil, mis ei ole osalenud kahjujuhtumis (I kd, t.lk 234). Vastustaja on õigesti järeldanud, et kui sõiduk on taastatud, siis eelnevalt pidi ta olema läbinud avarii. Hinnates tõendeid kogumis, on leidnud tõendamist, et sõidukiga oli eelnevalt toimunud avarii ja sõidukit oli esinduseväliselt, s.t mitteametlikult parandatud ja seega pidi kindlustusvõtja olema teadlik sellise sõiduki tegelikust väärtusest kindlustuslepingu sõlmimisel. Ekspert R.Münt on oma hinnangus märkinud, et sellist sõidukit võinuks müüa keskmise turuhinnaga üksnes pettuse teel. Hageja põhitegevuseks on sõiduautode ja väikebusside müük ja ebausutav on, et sõidukite müügiga igapäevaselt tegelev isik ei tee enne sõiduki omandamist kindlaks selle tehnilist seisukorda. Ekspert R.Münt on 11.01.2011 kohtuistungil selgitanud, et vaid juhul, kui ostja ei oleks spetsialist, võib see auto tunduda hea korras mitteavariilise sõidukina. Nimetatud selgitusest järeldub üheselt, et apellandile spetsialistina ei saanud sõiduk tunduda heas korras mitteavariilise sõidukina. Nõustuda saab vastustajaga, et kindlustuslepingu sõlmimisel esitatud Saksa Auto AS hindamisakti, kus sõiduki väärtuseks määrati 1,3 miljonit krooni, ei saa arvestada, kuna hind on määratud auto tehnilist kontrolli teostamata apellandi kinnituse alusel, et sõiduk on tehniliselt korras. Maakohus tuvastas õigesti, et apellant ei informeerinud kindlustusandjat sõiduki avariilisusest ja ebakvaliteetsest remondist, millega on oluliselt rikutud olulistest asjaoludest teatamise kohustust, mille korral on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või keelduda selle väljamaksmisest. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt ei olnud pooltel vaidlust selle üle, millise hinnaga hageja sõiduki omandas. Vastustajal puuduvad sõiduki omandamise ajalugu kajastavad dokumendid ja olukorras, kus vastustaja on tõendanud sõiduki tegeliku väärtuse kindlustuslepingu sõlmimisel, oli apellandil TsMS § 230 lg 1 kohaselt kohustus tõendada, et ta omandas sõiduki väidetavalt hinnaga 1,3 miljonit krooni. Apellant seda ei teinud. Apellandi poolt ringkonnakohtu istungil esitatud liisinguleping ei tõenda sõiduki omandamise hinda. Maakohus ei eksinud sõiduki väärtuse määramisel, kui võttis aluseks A. Leppiku arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta enne kindlustusjuhtumi toimumist. Arvamus põhines sõiduki ülevaatusel ja vahetul hindamisel ning A.Leppik hindas sõiduki kindlustusjuhtumieelseks turuväärtuseks 650 000 krooni (koos käibemaksuga). Tegemist oli dokumentaalse tõendiga. Kohus on põhjendanud ja sellega saab nõustuda, et arvestada ei olnud võimalik ekspert R.Mündi arvamusega, kuna see põhines vaid toimiku materjalidel. Ekspert R.Mündil ei olnud võimalik sõidukit üle vaadata, sest see oli võõrandatud ostjale väljaspool Eestit. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme tõendite hindamisel, kui eelistas sõiduki turuhinna määramisel A. Leppiku arvamust. Samas juhtis vastustaja tähelepanu, et ekspert R. Mündi ekspertarvamuses tuvastatud sõiduki turuväärtus on lähedane kindlustushüvitise arvestamisel ja väljamaksmisel aluseks võetud väärtusele (apellatsioonkaebuse vastuse p 4.8.5). Kindlustushüvitis on soodustatud isikule välja makstud ja Swedbank Liising AS on hagejale teatanud, et tal ei ole kindlustuslepingust tulenevaid nõudeid kindlustusandja vastu ega hüvitisnõuet, mida oleks ta hagejale loovutanud (II kd tlk 66). Arvestades eeltoodut kogumis, ei ole ringkonnakohtul alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kohtuotsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jätab

ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.