Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

turuväärtusest. Hageja on seisukohal, et kindlustusandja on sellega teadlikult võtnud suurema äririski, mis kindlustussuhte tugevama poolena on ka aktsepteeritav. Seetõttu on hageja seisukohal, et pooled on leppinud kokku VÕS § 480 lg 3 sätestatust erinevalt, st lähtuda tuleb kokkuleppelisest kindlustusväärtusest, mitte sõiduki tegelikust väärtusest kindlustusjuhtumi toimepanemise ajal, ja nimetatud säte antud juhul pooltevahelisele õigussuhtele ei kohaldu. Hageja ei olnud ei enne kindlustuslepingu sõlmimist ega ka enne kindlustusjuhtumi toimumist teadlik sellest, et sõidukiga on toimunud varasemalt liikulusõnnetus. Isegi kui sõidukiga on toimunud varasemalt liiklusõnnetus, siis on selle remont teostatud viisil, mis ei võimaldanud sellest aru saada ilma sõidukit osandamata. Seega saab remonti (kui see ikka on toimunud) lugeda hageja hinnangul kvaliteetseks. 18.10.2010. a kohtumäärusega rahuldas kohus AGOÜ taotluse ekspertiisi määramiseks. Hageja on aga vaidlustanud eksperdi metoodika, kuivõrd sõiduki väärtuse hindamisel on põhjendamatult aluseks võetud Saksamaal pakutavate analoogsete sõidukite hinnad. See ei vasta TsÜS § 65 sätestatud põhimõtetele, mille kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga pole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuväärtus). Samuti vaidlustab hageja eksperdi arvutuskäigud ja aluseks võetud lähteandmed. Hageja nõuab põhinõudena 433 000 krooni hüvitamist, viivist summas 36 128,98 krooni ning alates 16.01.2010 viivist summas 94,90 krooni päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja seisukohad Kostja on seisukohal, et sõiduki tegelik väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli 776 000 krooni ja tulenevalt VÕS § 480 lg 3 kuulub antud juhul hüvitamisele sõiduki tegelik väärtus – 776 000 krooni miinus omavastutus, mitte lepingus ja poliisil märgitud kokkuleppeline väärtus. Kostja on seisukohal, et VÕS § 480 lg 3 on oma olemuselt imperatiivne säte, millest ei saa poolte kokkuleppega kõrvale kalduda. Kostja on rõhutanud, et käesoleval juhul erines sõiduki tegelik väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal oluliselt lepingus ja poliisil märgitud kokkuleppelisest kindlustusväärtusest. Kostja sõnul lähtuti kokkuleppelise väärtuse määramisel eeldusest, et tegemist on natuke enam kui aasta aega kasutuses olnud vähese läbisõidu ning mitteavariilise sõidukiga. Käesoleval juhul ei saa väärtuse määramisel aluseks võtta SAAS-i 21.07.2008 a hindamisakti, sest SAAS ei ole teostanud sõiduki tehnilist kontrolli ja on lähtunud ekslikult eeldusest, et sõiduk on tehniliselt korras ja vastab sõiduki esitaja poolt esitatud andmetele ning sõidukit hinnates on aluseks võetud analoogsete sõidukite turuväärtus. Kostja pöördus 2009. aasta aprillis päringuga AS Silberauto poole, kust teavitati, et sõiduki tagatiivad on kokku keevitatud ja garantii ajalugu näitas, et auto on 30.10.2007 läbinud seoses mootori remondiga garantiiremondi. Kostja pöördus sõiduki kindlustusjuhtumieelse tegeliku väärtuse kindlakstegemiseks FIE AL’u poole, kes teostas 06.05.2009 sõiduki visuaalse vaatluse ning väljastas 08.05.2009 eksperdi arvamuse (nr XXX). A. L ’u poolt koostatud arvamuse ja AS SAe-kirjadega on üheselt tõendatud, et sõiduk oli läbi teinud raske avarii. Lisaks ei välista tehnoülevaatuse läbimise fakt avariilisust. Samuti on hageja kostja hinnangul ka ise sõiduki avariilisust kinnitanud, kuid varjas seda fakti kindlustuslepingu

sõlmimisel, millega rikkus VÕS § 440 sätestatud kindlustusvõtja olulistest asjaoludest kindlustusandjale teatamise kohustust. Lisaks on hageja lasknud sõiduki ebakvaliteetselt remontida, mis sõiduki turuväärtust veelgi vähendas. Kasutatud autode puhul on eelneva avariivaba ajaloo olemasolu üheks olulisemaks hinnataseme määrajaks ning on selge, et vaidlusaluse avariilise sõiduki müügihind on oluliselt madalam võrreldes analoogse avariivaba sõidukiga. Ekspert hindas sõiduki kindlustusjuhtumieelseks väärtuseks 2009. aasta märtsi seisuga 650 000 krooni (sh käibemaks) ning sõiduki jäänuki maksumuseks 100 000 krooni. 18.10.2010. a kohtumäärusega määratud ekspert FIE RM’i ekspertarvamus kinnitab, et üksnes sõiduki visuaalse vaatluse põhjal ja ilma tehnilise kontrollita ei olnud võimalik tuvastada, et sõidukiga oli tehtud avarii ja sellele järgnevalt teostatud sõiduki remont. Leidis kinnitust, et sõiduki avariijärgne remont oli teostatud ebakvaliteetselt ning et hageja pidi olema teadlik sõiduki avariilisest ajaloost juba kindlustuslepingu sõlmimisel. Sellist sõidukit olnuks võimalik müüa keskmise turuhinnaga vaid pettuse teel, heauskse ostja eest varjates, et sõiduk on käsitöönduslikult taastatud ja seetõttu puuduvad tehasepoolsed garantiid (keregarantii). Ka R. M’i poolt tuvastatud sõiduki kindlustusjuhtumi eelne turuväärtus erineb oluliselt sõiduki kokkuleppelisest kindlustusväärtusest VÕS § 480 lg 3 tähenduses. Seejuures ei välista sõna „kohalik“ TsÜS § 65 tähenduses eseme turuväärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Antud juhul oli sõiduki turuhinna määramisel asjakohane lähtuda Saksamaal pakutavatest analoogsete sõidukite hindadest. Kostja on seisukohal, et sõiduki tegelik väärtus erineb märkimisväärselt kokkulepitud väärtusest (433 000 krooni ehk 36% võrra), mistõttu on tegemist VÕS § 480 lõikes 3 sätestatud imperatiivse olukorraga ning kindlustushüvitise maksmisel tuleb lähtuda sõiduki tegelikust väärtusest. VÕS § 476 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustatud isikule tekkinud kahju. Ka kostja 1.03.2008. a kindlustuslepingute üldtingimused nr 3 sätestavad, et kindlustushüvitis on rahaline hüvitis, millega hüvitatakse kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Tegelikust väärtusest oluliselt kõrgemast kokkulepitud väärtusest lähtumine viiks kindlustusvõtja rikastumiseni, mis on aga otseselt vastuolus kahjukindlustuse olemuse ning kahju hüvitamise üldise eesmärgiga. Kostja on seisukohal, et lisaks VÕS § 480 lg-le 3 annavad kindlustushüvitise vähendamiseks iseseisva aluse ka Swedbank Varakindlustus AS kindlustuslepingute üldtingimused ja Swedbank Varakindlustus AS kaskokindlustuse tingimused, mis kohalduvad hageja ja kostja vahel 04.09.2008 sõlmitud kindlustusleppe nr XXX kohaselt kindlustuslepingule. Nimelt esitas hageja kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale ebatäielikku infot – jättis SAAS-i ja kindlustusandja teadlikult informeerimata faktist, et sõiduk oli enne kindlustuslepingu sõlmimist läbi teinud raske avarii ja sellele järgnevalt remonditud. Kostja on seisukohal, et kuna esindusel puuduvad märkmed mistahes kereremondi vms kohta, siis järeldub sellest, et sõiduki remont on tehtud esinduse väliselt. Esindusväline remont aga välistab tehasegarantii, mis omakorda vähendab jällegi sõiduki turuhinda. Kostja märgib ka seda, et reklaami kohaselt tagab kostja õiglase hüvitamise – kindlustusvõtjale hüvitatakse alati tegelikult tekkinud kahju. Seda toetab ka VÕS § 477, mille kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimepanemise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kostja kindlustustingimused ei näinud ette ka VÕS § 480 lg 3 mittekohaldamist.

Hüvitamiskohustuse ulatuse määramisel võttis kostja aluseks ekspertarvamuses toodud sõiduki tegeliku turuväärtuse (650 000 krooni) ja analoogse avariivaba sõiduki väärtuse (880 000 krooni) keskmise. Seega lähtus kostja hageja jaoks soodsamast väärtusest, täites nii oma kohustused isegi suuremas summas kui eksperdi arvamusele tuginedes oleks olnud kohustatud. Kostja leiab, et on sõidukiga seonduva kindlustushüvitise maksnud tähtaegselt ja vajalikus ulatuses, mistõttu on hageja esitatud põhinõue ja viivisenõue alusetud. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 438 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tulenevalt VÕS § 422 lg-st 1 kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Hageja ja kostja vaheline õigussuhe põhineb kindlustuslepingul, mida tõendab kindlustuspoliis nr XXX. Sellest nähtuvalt on sõiduauto Mercedes-Benz CLK XXXregistreerimismärgiga XXX kindlustussummaks kokkuleppeline kindlustusväärtus 1 300 000 krooni ning kindlustusvõtja omavastutus on 5000 krooni. Kindlustuslepingu osaks on hageja ja kostja vahel 4.09.2008 sõlmitud kindlustusleppe nr XXX kohaselt ka Swedbank Varakindlustus AS kindlustuslepingute üldtingimused ja Swedbank Varakindlustus AS kaskokindlustuse tingimused, mis on kohtu hinnangul kohaldatavad osas, milles kindlustusandja ja kindlustusvõtja pole erinevalt kokku leppinud. Eraldi kokku lepitud tingimuste osas tuleb lähtuda kokkuleppest ning selles osas ei saa tugineda üldsätetele. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 30.03.2009 toimus Harju maakonnas Valkla lähistel liiklusõnnetus, tegemist oli kahjujuhtumiga ning kostjal tekkis kindlustuslepingu täitmise kohustus. Kostja on maksnud välja hüvitise summas 771 000 krooni. Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle ja peamine vaidlusalune küsimus seisneb selles, kas kostja on kohustatud kindlustushüvitisena maksma lepingus ja poliisil märgitud sõiduki kokkuleppelise väärtuse, millest on maha arvatud sõiduki väärtuse vähenemine (1% kuus) ja omavastutus (5000 krooni) ehk 1 204 000 krooni või sõiduki tegeliku väärtuse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Antud juhul on pooled leppinud eelnevalt kokku kokkuleppelise kindlustusväärtuse VÕS § 480 lg 1 mõttes. Kokkuleppelise kindlustusväärtuse määramine tähendab sisuliselt seda, et kindlustusjuhtumi toimumisel võib kindlustusandja olla kohustatud maksma hüvitist nii suuremas kui ka väiksemas summas, kui on tegelikult tekkinud kahju (jäädes siiski kindlustussumma piiresse). Kokkuleppelise kindlustusväärtuse puhul ei tule eraldi tuvastada üle- või alakindlustuse olemasolu. Et VÕS § 477, mille järgi ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale

rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem, kohaldub just ülekindlustuse (VÕS § 481) korral, siis kokkuleppelise kindlustusväärtuse korral VÕS § 477 kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 480 lg 3 järgi tuleb juhul, kui kokkuleppeline kindlustusväärtus erineb kindlustusjuhtumi toimumisel oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest, lähtuda tegelikust kindlustusväärtusest. Nimetatud säte on imperatiivne, kuid VÕS § 480 lg 3 kohaldamisel tuleb võrrelda kokkuleppelist kindlustusväärtust tegeliku kindlustusväärtusega kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus on kogu kindlustusperioodil võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega. Seega kokkuleppe sõlmimisel loetakse kokkuleppeline kindlustusväärtus ühtlasi vara tegelikuks väärtuseks sel hetkel. VÕS § 480 lg 3 on kindlustusandjat kaitsev säte juhuks, kui kindlustatava vara väärtus on oluliselt muutunud võrreldes ajahetkega, mil kindlustusväärtuses ehk vara tegelikus väärtuses kokku lepiti. Kindlustusandja ei saa tugineda VÕS § 480 lg-le 3 siis, kui pooled on leppinud kokku kindlustusväärtuses VÕS § 480 lg 1 mõttes ja vara väärtus pole kindlustusjuhtumi toimumise ajaks oluliselt muutunud. Kindlustusväärtuses eelnevalt kokku leppimine põhineb poolte vabal tahtel ja võimalus, et kokkuleppeline kindlustusväärtus on vara tegelikust väärtusest suurem, on kindlustusandja kui kindlustussuhte tugevama poole teadlikult võetud äririsk. Kindlustusandjal on alati võimalus kontrollida kindlustatava vara seisukorda ja hinnata vara tegelikku väärtust. Kui väita, et VÕS § 480 lg 3 kuulub kohaldamisele ka siis, kui pärast kindlustusjuhtumi toimumist selgub, et juba enne kindlasummalises kindlustusväärtuses kokku leppimist oli vara tegelik väärtus teistsugune, siis kaotaks igasugune kindlustusväärtuses kokkulepete sõlmimine mõtte, kuna kindlustusandjal oleks alati võimalik kokkuleppest mööda vaadata ja tugineda üldsätetele. Kokkulepe on siiski eriregulatsioon võrreldes kindlustusväärtust reguleerivate üldsätetega. Samas on kindlustusvõtjal kohustus tulenevalt VÕS § 440 lg-st 1 teatada lepingu sõlmimisel kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel (olulised asjaolud). Seega kaitseb VÕS § 440 lg 1 kindlustusandjat kindlustusvõtja pahatahtlikkusse eest esitada suurema hüvitise saamise eesmärgil kindlustusandjale valeandmeid. Kuna kindlustusandja võtab endale kokkuleppelise kindlustusväärtuse määramisel teadlikult riski maksta tegelikust väärtusest suuremat hüvitist juhul, kui vara tegelik väärtus on kokkuleppelisest väiksem ja kindlustusvõtja ei olnud sellest eelnevalt teadlik, ei saa seda käsitleda ka teise poole rikastumisena kindlustusandja arvelt. Eeltoodud põhjendustel nõustub kohus hageja seisukohaga, et VÕS § 480 lg 1 mõttes kokku lepitud kindlustusväärtuse puhul tuleb lähtuda kokkuleppest, sest kokkuleppelise kindlustusväärtusega on kindlustusvõtja teadlikult võtnud suurema äririski sellega, et võib olla kohustatud tegelikust väärtusest suuremat kindlustushüvitist maksma. Kindlustussuhte tugevama poolena on kindlustusandja suurema riski võtmine aktsepteeritav. Hageja on juhtinud õigesti tähelepanu sellele, et kostjal oli kindlustuslepingu sõlmimisel võimalus sõiduki ülevaatusel hinnata selle tegelikku väärtust. Samas nõustub kohus kostja seisukohaga, et hageja pidi olema teadlik, et sõiduki tegelik väärtus ei vastanud ostuhinnale, kuna sõidukil ei saanud olla tehasegarantiid tulenevalt asjaolust, et sõidukile oli teostatud esinduseväline remont. Ka RM on oma ekspertiisiaktis viidanud, et tehase ajaloos sõiduki avariiliste vigastuste ja kere remonttööde kohta andmed puuduvad. Lisaks on RM

viidanud, et toimiku materjalides ei leidu dokumente, millise hinnaga ja mis seisukorras sõiduk tegelikult osteti. Tehasegarantii puudumine viitab selgelt, et sõiduk ei saa olla puudusteta. Ekspert on tuvastanud, et sõiduautol MB CLK XXX on teostatud eelnevalt kere taastamisremonti ja värvimistöid. Mitte tehase esinduses teostatud ja lõplikult viimistlemata käsitöönduslik kereremont on turuhinda alandav asjaolu, kuna sõiduk on kaotanud valmistaja tehase poolsed keregarantiid. RM on rõhutanud, et sellist autot olnuks võimalik müüa keskmise turuhinnaga vaid pettuse teel, heauskse ostja eest varjates, et sõiduk on käsitöönduslikult taastatud ja seetõttu puuduvad tehasepoolsed garantiid (keregarantii). Kui teavitada ostjat sõiduki tegelikust olukorrast ja garantiide puudumisest, on sellist sõidukit võimalik müüa vaid odavamalt kui teisi analoogseid heas korras sõidukeid. Selliste kalliste sõidukite puhul aga paljud ostjad loobuvad „kahtlase“ auto ostmisest ja eelistavad kallimat, kuid heas korras (garantiidega) sõidukit. Kohus leiab, et hageja pidi garantiita sõidukit ostes teadma, et tegemist ei saa olla puudusteta sõidukiga. Seega on hageja jätnud SAAS-i ja kindlustusandja kindlustuslepingu sõlmimisel teadlikult informeerimata sõiduki tegelikust väärtusest ja seisukorrast, millega hageja on rikkunud oluliselt kindlustuslepingu tingimusi – hageja on jätnud täitmata Swedbank Varakindlustus AS kindlustuslepingute üldtingimuste punktist 10.1 ja Swedbank Varakindlustus AS kaskokindlustuse tingimustest tuleneva teatamiskohustuse. Kostja kindlustuslepingute üldtingimustest ja kaskokindlustuse tingimustest tuleneb üheselt, et teatamiskohustuse rikkumise korral on kostjal õigus kindlustushüvitist vähendada või selle väljamaksmisest keelduda. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. Sõiduki väärtuse osas pole hageja nõustunud ei AL’i ega ka RM’i hinnanguga. Sõiduki väärtuse osas lähtub kohus AL hinnangust, mida käsitleb tulenevalt TsMS § 293 lg 2 lausest 2 dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. Eritedmistega isik AL on kõrgem tehniline haridus ja erialane staaž autoeksperdina 18 aastat ning erinevalt ekspert RM’ist on AL kujundanud oma arvamuse sõiduki vahetul hindamisel. AL on hinnanud sõiduauto MB CLK 63 AMG, reg. märgiga XXX harilikuks väärtuseks 2009. aasta märtsi seisuga 650 000 krooni. RM’i hinnang sõiduki turuväärtusele (830 000 krooni) põhineb üksnes toimiku materjalidel ning sõidukiga teostatud toimingute mahtu ei ole võimalik üksnes toimiku materjalide põhjal hinnata. Ka RM on ütluste andmisel nentinud, et toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik kõiki aspekte sõiduki seisukorra juures hinnata. Seega saab kohtu hinnangul lugeda usaldusväärseks turuhinnaks sõidukit füüsiliselt näinud ja selle põhjal hinnagu andnud AL’u arvamust, mille kohaselt oli kõnealuse sõiduki harilikuks väärtuseks 2009. aasta märtsi seisuga 650 000 krooni. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kostja on 771 000 krooni suuruse hüvitise maksmisega täitnud oma kohustuse ega ole kohustatud tasuma hageja nõutavat 433 000 krooni suurust hüvitisenõuet ja viivisenõuet, sest hageja on rikkunud Swedbank Varakindlustus AS kindlustuslepingute üldtingimuste punktist 10.1 ja Swedbank Varakindlustus AS kaskokindlustuse tingimustest tulenevat omapoolset teatamiskohustust. Seega ei kuulu hagi antud juhul rahuldamisele.

Menetluskulud ja hagi hind TsMS § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja sama paragrahvi teise lõike kohaselt on hagi hind hagiasjas taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 alusel määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagi hind nõutava rahasummaga. Antud juhul on hagi hinnaks 433 000 krooni (27 673,74 eurot). TsMS § 438 lg 2 kohaselt otsustab kohus menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagiavaldus jääb rahuldamata, tuleb kohtukulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

Liili Lauri kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.