Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 hüvitis Swedbank Liising Aktsiaseltsile ja määrata kindlaks otsuse täitmise viis (märkida tasumise andmed, rekvisiidid). Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja 27.07.2007.a sõlmitud liisinglepingu alusel Swedbank Liising Aktsiaseltsile kuuluvat sõidukit Audi Allroad Quattro TDI 2.5, registreerimismärk 418 ATZ. Sõiduki kindlustamiseks sõlmis hageja kostjaga kindlustuslepingu, mille lisaks olid kindlustustingimused SK-101-2007, mis kehtivad alates 11.06.2007.a. 19.01.2009.a leidis aset kindlustusjuhtum, auto süttis põlema ja hävis. Juhtunu kohta algatati kriminaalmenetlus. 19.01.2009.a seisuga ei olnud politseil andmeid kahtlustatavate kohta. Hageja esitas kostjale avalduse kindlustushüvitise saamiseks. 24.04.2009.a jättis kostja avalduse rahuldamata, kuna sama sõidukiga oli varasemalt toimunud kolm kindlustusjuhtumit. Hageja pidi teadma, et Kentmanni tänaval ei ole turvaline autot hoida ja rikkus kindlustustingimuste p-i 9.1.2 nõudeid. Hageja ei ole kohustusi rikkunud, kuna lepingus ei ole eraldi kokku lepitud, kuidas ja kus autot hoida. Seega tuli mõistlikult eeldada, et asi on kindlustatud igal pool. Tingimused ei olnud poolte vahel eraldi läbi räägitud, tegemist oli tüüptingimusega. Tegemist oli ebamõistlikult hagejat kahjustava tüüptingimusega, kohustuste tasakaalu on rikutud ja tingimus on tühine. Kentmanni tänav, kus asub USA saatkond, kohtumaja ja elamud, on turvaline koht. Kostja pidi tegema otsuse kindlustushüvitisest keeldumiseks või hüvitamiseks lepingu p-de 10.1.3 ja 10.1.4 alusel 17 päeva jooksul arvates kahju toimumisest. Hageja nõudis viivist alates 24.04.2009.a, kui kostja lõpetas kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramise. Sõiduki kindlustusväärtus oli 220 000 krooni ja omavastutus 15%. Hagejal oli juhtumi ajal liisinguandja ees kohustusi 212 032,14 krooni ulatuses. Kostjal oli võimalus leping üles öelda, kui leidis, et risk on suurenenud. Kostjal olid varasemad juhtumid teada hiljemalt 25.11.2008.a ja ühe kuu möödudes saanuks kostja lepingu üles öelda, mida ta ei teinud. Peale viimast juhtumit ei teatanud kostja hagejale vajadusest muuta tingimusi hoiukoha osas. Sõiduki hoidmine Kentmanni tänaval ei suurendanud riski. Kindlustushüvitise vähendamine p-i 11.2 alusel ei ole õige. Tegemist on kahjustava tüüptingimusega, kuna siis ei saaks hageja õiglast hüvitist. Lepingu sõlmimisest juhtumini oli möödunud kaks kuud. Kostja ei teinud tasaarvestust tasumata kindlustusmaksete ulatuses. Jääkväärtuse mahaarvamine ei olnud põhjendatud, kuna hageja ei ole auto omanik ega saa autot üle anda kostja omandisse. Sõiduk hävines täielikult ning jääkväärtus on null. Hageja oli tasunud juhtumi ajaks kaks osamakset (a 3 135 krooni) kokku 6 270 krooni. Ülejäänu on tasumata põhjusel, et kostja keeldus oma kohustuse täitmisest. Kostja vastuväited

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 päevast kindlustusjuhtumi toimumise päevani. Lepingu sõlmimisest 27.10.2008.a kuni 19.01.2009.a oli möödunud 3 kuud, seega tuli kindlustussummast (220 000 krooni) maha arvata 3% so 6 600 krooni. Saadud summast 213 400 krooni tuli maha arvata omavastutus 15% so 32 010 krooni (lepingu p 11.2) ja tasumata kindlustusmaksed 9 405 krooni. Seega oli hüvitise suurus (213 400 – 32 010 – 9 405) 171 985 krooni. Sõiduki jäänuki maksumus oli 40 000 krooni, mis tuli maha arvata, kuna sõiduk ei ole kindlustusandja käes. Seega oli lõplik hüvitise suurus 131 985 krooni. Kostja ei nõustunud hageja väidetega ja leidis, et lepingu tingimused ei ole tühised, kuna ei kahjusta ebamõistlikult hagejat. Sõidukist hävines mootor ja esisild, ülejäänud osas oli sõiduk säilinud ja seega oli tal jääkväärtus. Sõiduk ei ole kostja valduses. Kompromisse pakkudes palus kostja sõiduki üleandmist, kuid hageja ega liisinguandja seda ei võimaldanud. Kostja muutis osaliselt oma seisukohta ja võttis omaks, et hageja tasus kaks kindlustusmakset. Kolmanda isiku arvamus

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 kostja vastu on õiguslikus mõttes põhjendatud osas, milles ta palub kahjuhüvitise, viivise, sh protsendina edaspidise viivise, välja mõista soodustatud isikule e. kolmandale isikule. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel oli kehtiv kindlustusleping, juhtum leidis aset kindlustuslepingu kehtivuse ajal ja sõiduk oli kindlustatud saabunud riski vastu, seega oli saabunud kindlustusjuhtum ja kostjal kui kindlustusvõtjal oli VÕS § 423 lg 1, 2 ja § 422 lg 1 alusel tekkinud lepingust tulenev kohustus kindlustushüvitise maksmiseks soodustatud isikule. Kostja leidis, et ta vabaneb vastutusest kindlustuslepingu p-de 9.1.2 ja p 12.1 ning p-i 12.1.1 alusel. Hageja arvates ei ole ta kohustusi rikkunud ja lepingu p 9.1.2 on tühine tüüptingimus. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 järgi (eelnevalt välja töötatud tüüplepingus kasutamiseks, mida pole muul põhjusel läbi räägitud, mida kasutab üks pool teise poole suhtes ja mida teine pool ei saanud selle tõttu mõjutada) ja ei ole ühtegi tõendit, et pooled oleksid p-i 9.1.2 eraldi läbi rääkinud. Kindlustustingimuste p-i 9.1.2 kohaselt peab kindlustusvõtja kasutama sõidukit hoolikalt ja turvaliselt, tegema endast oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks, võimaliku kahju ärahoidmiseks, mitte suurendama kindlustusriski ja mitte võimaldama kindlustusriski suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. Selle kohustuse rikkumise korral võib kindlustusandja vähenda hüvitist või selle maksmisest keelduda p-i 12.1 alusel. Kohus leidis, et p-s 9.1.2 sätestatud tingimuse näol ei ole tegemist tühise tüüptingimisega. Nimetatud tüüptingimus on kooskõlas võlasuhtes olevate isikute üldiste käitumisnormidega, mõistliku käitumise põhimõttega VÕS § 7 järgi ja kahju hüvitamise põhimõtetega, mille kohaselt peab kahju kannatanud isik käituma selliselt, et minimaalselt soodustada kahju tekkimist VÕS § 139 ning seadusest tuleneva kindlustuslepingu regulatsiooni järgi, mis on sätestatud VÕS 23. peatüki 3. jaos. Seega ei ole lepingu p-st 9.1.2 tulenev kindlustusvõtja kohustus, olla oma vara suhtes hoolas ja käituda selliselt, et varale kahju ei tekiks, vastuolus seadusega ja lepingus viidatud poolte kohustus ei ole tasakaalust väljas, kuna vaid rikkumise korral saab vastavalt rikkumisele ka teine pool kasutada õigust vähendada hüvitist või jätta see välja maksmata. Tegemist ei ole ka tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja 2 järgi. Kuna p-s 9.1.2 sätestatud tingimus ei ole tühine, ei ole tühine ka lepingu p-des 12.1 ja 12.1 sätestatu ning on kooskõlas kohtu poolt viidatud seaduse regulatsiooniga ja üldiste kahju hüvitamise põhimõtetega. Vaidlust ei ole selles, et enne 19.01.2009.a juhtumit oli sama sõidukiga toimunud kolm kindlustusjuhtumit (23.10.2008.a, 10.11.2008.a, 25.11.2008.a). Juhtumid toimusid öösel, kui sõiduk oli pargitud Kentmanni tänaval. Kostja heitis hagejale ette, et ta pidanuks parkima sõiduki mujale (tasulisse valvega parklasse), kuna tal olid teada ründed sõiduki vastu. Kostjale olid kõik juhtumid teada, hagejaga sõlmiti leping muudatusi tegemata ning kostja ei öelnud lepingut üles. Kostjal oli õigus leping üles öelda, kuid tal oli ka õigus kasutada teistsuguseid õiguskaitsevahendeid lepingu p-de 12.1 ja 12.1.1 kohaselt ja keelduda hüvitise maksmisest juhul, kui oleks aset leidnud riski suurendamine või lepingu rikkumine. Kohus ei nõustunud kostjaga, et pärast varasemate kindlustusjuhtumite toimumist pidanuks hageja parkima sõiduki mujale kui Kentmanni tänavale. Avalikku valgustatud tänavat, kus asuvad saatkond, kohtumaja ja kus on valvekaamerad, tuleb pidada turvaliseks kohaks sõiduki parkimiseks. Asjaolu, et hageja on kriminaalasja algatamisel avaldanud kahtlusi võimalike teo toimepanejate suhtes, ei saa tõlgenda hageja kahjuks selliselt, et sõiduki edasine parkimine Kentmanni tänaval oleks kindlustusriski suurendamine. Isiku käitumist tuleb vaadelda eelkõige põhjuslikus seoses riski suurenemisega ja selle tõttu kahju tekkimisega, st mitte igasugust käitumist ei saa vaadelda riski suurendamisena. Hageja kasutuses olev sõiduk süttis, kuid kriminaalmenetluse algatamise teatisest ei selgu põlengu põhjus. Riski suurendamisena

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 saaks vaadelda sellist hageja käitumist, mille tagajärjel võimaliku tulekahju oht suureneks (kergesti süttivate ainete kasutamine/hoidmine sõidukis, korratud elektrisüsteemid jms). Sellist käitumist ei ole kostja hagejale ette heitnud. Kohus leidis, et sõiduki parkimine Kentmanni tänaval ei olnud vaidlusalust kindlustusriski suurendav asjaolu ja hageja ei rikkunud oma kohutusi lepingu p-i 9.1.2 tähenduses, mis annaks aluse kostjal kindlustushüvitist vähendada või sellest keelduda p-de 12.1 ja 12.1.1 alusel ja vabaneda vastutusest VÕS § 444 ja § 445 lg 2 järgi. Kostjal on lepingust tulenev kohustus hüvitada soodustatud isikule e. kolmandale isikule lepingus kokkulepitud ulatuses kahju. Et hagejale tema kasuks hüvitist välja mõista ei ole võimalik, jäi hageja alternatiivne nõue kindlustushüvitise saamiseks hagetud vähendatud ulatuses 184 078,13 krooni koos vähendatud viivisega ja edaspidise viivise väljamõistmiseks rahuldamata. VÕS 477 kohaselt ei pea kindlustusandja täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on tegelik kahju suurus isegi kui kindlustussumma on juhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest väiksem. Seega kuulub hüvitamisele tegelik kahju ning õiged ei ole hageja väited, et lepingu p-i 11.2 järgi ei ole kostjal õigust maha arvata amortisatsiooni 1% kuus, kuna seetõttu ei saa hageja kunagi hüvitist kindlustussumma ulatuses. VÕS § 479 lg 2 järgi on asendatava vallasasja kindlustusväärtus summa, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Alusetu on hageja väide tüüptingimuse tühisusest ja kahjulikkusest, kuna viidatud tüüptingimus sisaldab endas asja väärtuse vähenemise arvestamist kahju ulatuse kindlakstegemisel. Lepingu p 11.2 on kooskõlas VÕS § 479 lg 2 sätestatuga ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega, mille järgi asja kahjustamise korral arvestatakse ka asja väärtuse vähenemist VÕS § 132 lg 1 ja 3 järgi ja mille kaudu toimub kahju ulatuse määratlemine. Kostjal on õigus kahju ulatuse kindlakstegemisel arvestada lepingu p-s 11.2 sätestatud amortisatsiooni. Lepingu sõlmimisest 27.10.2008.a kuni kindlustusjuhtumi toimumiseni 19.01.2009.a, ei möödunud 3 kuud ja kostjal ei olnud õigust arvestada kahju ulatuse kindlaksmääramisel 3 kuu eest kokku 3%, vaid vastavalt lepingule VÕS § 76 lg 1 järgi 2%. Kindlustuslepingust nähtuvalt oli sõiduki kindlustusväärtus e. sõiduki turuväärtus e. keskmine müügihind lepingu sõlmimise hetkel 220 000 krooni. Lepingu p-i 11.2 kohaselt, kui sõiduki taastamine ei ole põhjendatud, makstakse välja sõiduki kindlustusväärtus, mille suuruseks on kindlustuspoliisil märgitud kindlustussumma, millest arvestatakse maha kulum 1% kuus, omavastutus ja kindlustuslepingujärgsed tasumata maksed. Lepingu järgi oli asja kindlustusväärtus 220 000 krooni ja kindlustusjuhtumi toimumise ajaks oli möödunud 2 kuud. Seega tuleb arvestada hüvitise suuruse määramisel kulumit 2%, so 4 400 krooni. Arvestades lepingu p-s 11.2 sätestatud kulumi mahaarvestamist, on kahju 215 600 krooni (220 000 4 400). Lepingu p-i 11.2 ja üldsätete kohaselt arvatakse kindlustushüvitise arvestamisel maha omavastutus 15% kahjust. Seega tuleb maha arvestada veel 32 340 krooni (15% 215 600-st). VÕS § 456 kohaselt võib kindlustusandja tasaarvestada oma täitmise kohustusega sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu lepingust tuleneva nõude ka juhul, kui ta võlgneb lepingust tuleneva kohustuse täitmise kolmandale isikule, mitte kindlustusvõtjale. Kostjal oli õigus tasaarvestada hageja poolt tasumata kindlustusmaksed väljamakstava hüvitisega, mis tuleneb ka lepingu p-st 11.2. Hagejal oli õigus keelduda ühe kindlustusmakse tasumisest, kuna kostja jättis lepingust tuleneva kindlustushüvitise maksmise kohustuse täitmata. Tasaarvestada ei saa VÕS § 200 lg 4 järgi nõuet, millele võlausaldaja saab esitada vastuväite. VÕS § 101 lg 1 p-i 2 ja § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 järgi on hagejal kui võlasusaldajal

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 õigus vastastikuse kohustuse e. antud juhul oma 3. kindlustusmakse (tasumise tähtaeg 27.04.2010) 3 135 krooni tasumisest keelduda seni kuni kostja on kindlustushüvitise kohustuse täitnud. Seega lepingu p-i 11.2 alusel ja VÕS § 101 lg 1 p-i 2, § 110 lg 1, § 111 lg 1 mõtte kohaselt puudub alus hüvitamisele kuuluvast hüvitisest arvata maha ja kostjal teha tasaarvestust 3 135 krooni ulatuses hageja vastu. Kostja väitel palus ta kompromissi sõlmides sõiduk üle anda, kuid hageja keeldus sellest ja pooltevaheline kompromissialane kirjavahetus vastupidist ei kinnita. Hageja väitel ei ole sõiduk tema käes. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks sõiduki valduse kindlustusandjale üle andnud. Kostja tõendas 19.01.2009.a E. Vallandi koostatud aktiga sõiduki turuväärtuse kohta, et sõidukil olid kahjustused ja taastamine oli ebaotstarbeks ning kahju ulatust, säilinud detailide maksumust ja analoogsete avariiliste sõidukite müügihinda arvestades oli sõiduki jäänuki väärtus 40 000 krooni. Tõendamata on hageja väide, et sõiduk põles ära täies ulatuses ja turuväärtus on null. Hageja ei tõendanud, et ta on sõiduki jäänuki andnud kostjale ja asja materjalidest ei nähtu, et omandi üleandmiseks oleks omaniku e. kolmanda isiku nõusolek. Kooskõlas lepingu p-ga 11.7 oli kostjal õigus kindlustushüvitisest maha arvata jäänuki väärtus 40 000 krooni. Seega on kostja kohustatud kolmandale isikule maksma hüvitise (215 600 32 340 - 40 000) 143 260 krooni. Kuna kostja ei täitnud kindlustuslepingust tulenevat kindlustushüvitise maksmise kohusust VÕS § 76 lg 1 kohaselt, rikkus kohustust VÕS § 100 tähenduses ja hagejal kui kindlustusvõtjal oli õigus VÕS § 101 lg 1 p-i 1, § 108 lg 1 ja VÕS § 422 lg 1, § 476 lg 1 järgi nõuda kohustuse täitmist e kindlustushüvitise maksmist lepingus märgitud soodustud isikule e kolmandale isikule VÕS § 425 järg, tuleb kostjalt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja mõista kindlustushüvitis 143 260 krooni (9 155,98 eurot). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlasusaldaja nõuda kohustuse sissenõutavaks muutumisest alates viivist teises lauses sätestatud määras, milleks on VÕS § 94 sätestatud määr, millele lisandub 7% aastas. Pooled ei ole kokku leppinud teistsuguses viivise määras. Puudub vaidlus, et kindlustusandja hüvitise maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 24.04.2009.a. Kuna kostja ei ole kindlustushüvitist märgitud ajal maksnud, on ta kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, kuna on viivituses. Arvestades, et väljamõistmisele kuuluv põhivõla suurus on väiksem kui hagetu, kuulub ka viivise nõue osaliselt rahuldamisele. Vaidlus puudus viivitatud perioodi üle ja viivis on kokku 18 632,38 krooni (1 190,83 eurot), mis tuleb VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p-i 6 alusel kostjalt soodustatud isiku e Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja mõista. Juhindudes TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tuleb kostjalt soodustatud isiku kasuks alates 25.11.2010.a mõista välja viivis 9 155,98 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Seega hageja alternatiivne nõue viivise väljamõistmiseks soodustatud isiku kasuks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määras kindlaks hageja taotluse alusel otsuse täitmise korra: kostjal tuleb kindlustushüvitis ja viivis tasuda Swedbank Liising Aktsiaseltsi kontole nr 221001154624, viitenumber 720124541, selgitus „OÜ Brändikultuur liisingulepingu nr 0171053L vara (Audi Allroad Quattro TDI 2,5 reg nr 418ATZ) hävinemise kindlustushüvitis. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele 73% ulatuses, jäid hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda 73% ulatuses ja 27% ulatuses jäid kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 167 lg 1 alusel jäid kolmanda isiku menetluskulud 73% ulatuses kostja kanda.

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 Apellatsioonkaebus

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 põhiomavastutust, mille suurust mõõdetakse rahasummana (p 4.2.1); sõiduki ja selle üksikosade (k.a audiosüsteemi) varguse ja röövimise puhul rakendatakse protsenti kahjusummast, kuid mitte vähem, kui kindlustuslepingus märgitud põhiomavastutus (p 4.2.2) ning sõiduki täieliku hävimise korral rakendatakse protsenti kahjusummast, kui nii on kindlustuslepingus kokku lepitud (p 4.2.4). Kui auto on täielikult hävinud, st omavastutuse määramise aluseks on kindlustustingimuste p 4.2.4, on põhjendamatu jääkväärtuse võrra hüvitise vähendamine. Kindlustustingimuste p-i 4.1 järgi on omavastutus kindlustuslepingus määratud osa kahjust, st sellest summast, mis tuleb hüvitada. Kui kahju arvutamisel lähtuda kindlustustingimuste p-s 11.2 märgitud kulumist määraga 1% kuus, nagu seda tegi maakohus, siis on summaks, millest omavastutus arvestatakse, kulumi võrra vähendatud väärtus. Käesoleval juhul on omavastutus 15% summast 215 600 krooni, so 32 340 krooni, mis erineb maakohtu rakendatud omavastutusest 660 krooni võrra. Sama tulemuse annab, kui esialgsest kindlustussummast enne arvata maha omavastutus 15% ja seejärel leida kulum 2%. Mahaarvatav kulum on 4 400 krooni asemel 3 740 krooni ja vahe 660 krooni. Kui järgida maakohtu põhjendusi, et auto ei ole hävinud, siis ei saanud omavastutuse rakendamise aluseks olla kindlustustingimuste p 4.2.4 ning p 4.2.2, sest kindlustusjuhtumi sisu ei olnud vargus ega röövimine. Järelikult saab tingimuste p 4.2.1 järgi kohaldada üksnes põhiomavastutust, mille summa on poliisi järgi 3 000 krooni. Sellisel juhul tulnuks hagi tervikuna rahuldada, sest kahjuhüvitis osutub suuremaks hageja praegusest nõudest. Vaidlustatav otsus on vastuoluline küsimuses, kas auto on hävinud või mitte. Kuna hageja taotleb hagi suuremas ulatuses rahuldamist, kui seda tegi maakohus, palub hageja muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohus jättis kostja kanda 73% ja hageja kanda 27% kuludest. Hageja taotleb täiendavalt 40 660 krooni kindlustushüvitise kostjalt väljamõistmist. Kui apellatsioonkaebus on edukas, kuulub hagi kokku rahuldamisele põhinõude summas 183 920 krooni ehk ca 98% ulatuses. Seetõttu on põhjendatud, et kohus jätaks 98% hageja menetluskuludest maakohtus kostja kanda ja mitte üle 2% kostja kuludest hageja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Maakohus sedastas menetluskulude jaotuse otsustamisel, et hagi on rahuldatud 73% ulatuses ja võttis selle määra aluseks ka menetluskulude jaotamisel. Maakohus on ebaõigesti arvutanud hageja rahuldatud nõude suhtarvu. Hageja taotles 187 000 krooni hüvitise väljamõistmist, millest maakohus mõistis välja 143 260 krooni, 76,6% ehk ligikaudu 77% hageja nõudest. Seega on põhjendatud ainuüksi maakohtu otsuse muu osa põhjal muuta menetluskulude jaotust. Vastustaja seisukoht

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 arvutamise matemaatilist arvutuskäiku ning taotles selle pinnalt täiendavalt 660 kroonile vastava rahasumma väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus arvutas muus osas kindlustushüvitise summa õigesti. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtupoolse kindlustushüvitise summa arvestusega ning ei hakka selles osas põhjendusi kordama (TsMS § 654 lg 6).

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-09-71846 jätta, kostjal ei ole sõiduki kasutamiseks ja käsutamiseks takistusi ning hageja ega kolmas isik ei ole kostjal sõiduki käsutamist ega kasutamist takistanud ning on väljendanud nõusolekut selleks, et kostja sõiduki jäänuki endale saaks. Nendel põhjustel ei esinenud asjaolusid, mis võimaldaksid hagi 40 000 kroonile vastava rahasumma osas rahuldamata jätta. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Selle summa osas tuleb rahuldada ka viivisenõue. Viivisenõude rahuldamise aluseid, suurust ja viivisenõude aluseks oleva põhivõla sissenõutavaks muutumise tähtpäeva käsitles maakohus oma otsuses ja ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei hakka põhjendusi kordama. Viivisenõue tuleb rahuldada alates põhivõla nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuigi reeglina mõistab kohus otsuses viivise välja summaarselt kuni otsuse kuulutamiseni ja alates otsuse kuulutamisest protsendina, esinevad käesolevas asjas erandid, mis seda ei võimalda, sest kostja väljendas apellatsioonkaebuse vastuses, et ta täitis peale maakohtu otsuse tegemist nõude osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohtul tuleb esitada oma otsuses kohtuotsuse tervikresolutsioon, kuid ringkonnakohtule ei ole teada, millise perioodi vältel kostja hagejale tasumisega täpselt viivituses oli. Seetõttu märgib ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni üksnes viivisemäära ja kuupäeva, millest alates tuleb viivist arvestada. Seega lasub kostjal viivise maksmise kohustus kogu põhivõlalt (sh käesoleva otsusega täiendavalt välja mõistetud põhivõlalt) alates maakohtu poolt märgitud kuupäevast (nõude sissenõutavaks muutumise ajast) kuni kohustuse kohase täitmiseni. See, et ringkonnakohus maakohtu poolt summana märgitud viivist eraldi välja ei too, ei tähenda, et kostja vabaneks selles osas viivise tasumise kohustusest.

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Ande Tänav

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.