Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

XXXXXXXXXXXXX, viitenumber 720124541, selgitus „OÜ B liisingulepingu nr XXX vara (Audi Allroad Quattro TDI 2,5 reg nr XXX) hävinemise kindlustushüvitis“.

seisuga 24.11.2010 on 24 582,71 krooni (t/l 126, menetlusdokument 24.11.2010) (tõend: liisingandja seisukoht 22.11.2010). Hageja ei nõustunud kostja seisukohtadega. Kostjal oli võimalus leping üles öelda, kui leidis, et risk on suurenenud. Kostjal olid varasemad juhtumid teada hiljemalt 25.11.2008 ja 1 kuu möödudes saanuks kostja lepingu üles öelda, mida ei teinud. Viimane juhtum leidis aset pärast 1 kuu möödumist ning kostja ei ole teatanud hagejale vajadusest muuta tingimusi hoiukoha osas. Lisaks ei ole sõiduki hoidmine viidatud kohas suurendanud riski. Ei ole õige, et kindlustushüvitist tuleks p 11.2 alusel vähendada, tegemist on kahjustava tüüptingimusega, kuna siis ei saaks hageja õiglast hüvitist. Lisaks oli lepingu sõlmimisest juhtumini möödunud 2 kuud. Kostja ei ole teinud tasaarvestust tasumata kindlustusmaksete ulatuses. Jääkväärtuse mahaarvamine ei ole põhjendatud, hageja ei ole auto omanik ega saa autot üle anda kostja omandisse, auto on kostja valduses. Sõiduk hävines täielikult, jääkväärtus on null. Hageja oli tasunud 2 osamakset (á 3 135 krooni) juhtumi ajaks 6 270 krooni, ülejäänu on tasumata põhjusel, et kostja keeldus oma kohustuse täitmisest (tõend: väljavõte kontost). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Enne vaidlusalust juhtumit 19.01.2009 oli sama sõiduki suhtes toimunud kolm rünnakut: 23.10.2008 (torgati läbi 4 rehvi, summutisse lasti makrofleksi taolist ainet), 10.11.2008 (löödi kaks korda kirvega vastu katust, üks korda vastu juhipoolset ukse klaasi ja post), 25.11.2008 (torgati läbi 4 rehvi ja kriimustati sõidukit kütuseluugi juurest). Kõik juhtumid leidsid aset siis, kui sõiduk oli Kentmanni tänaval, juhtumid toimusid öösel (tõendid: hageja enda teatised ja avaldus kindlustusandjale, sõiduki ülevaatuse aktid, Põhja Politseiprefektuuri teatis). Selliste rünnete tõttu sõiduki suhtes pidi olema hagejale teada, et keegi soovib läbi sõiduki kahjustamise hagejale kätte maksta. Avaldaja on ise oma teates politseile avaldanud, et kahtlustab teatud isikuid, kes pressivad tema käest raha välja ja rikuvad tema vara ja seega pidanuks hageja kasutama, arvestades kolme rünnet sõidukile, sõiduki valvamiseks edaspidi valvega parklat, mitte parkima sõidukit Kentmanni tänaval. Kindlustusandjal oli õigus keelduda hüvitise maksmisest tingimuste p 9.1.2 ja 12.1. ja 12.1.1 alusel. Kahju suurus on alusetu. Lepingu p 11.2 alusel tuli maha arvata kulum 1% kuus. Lepingu sõlmimisest 27.10.2008 kuni 19.01.2009 oli möödunud praktiliselt 3 kuud ja seega tuleb maha arvata 6 600 krooni, st on 213 400 krooni, millest tuleb maha arvata omavastutus 15% ehk 32 010 krooni (lepingu p 11.2), lisaks tuleb maha arvata tasumata kindlustusmaksed 9 405 krooni. Seega oleks hüvitise suurus 171 985 krooni (213 400 – 32010 - 9405= 171 985). Sõiduki jäänuki maksumus on 40 000 krooni, mis tuleb maha arvata, kuna sõiduk ei ole kindlustusandja käes (tõend: E. V akt). Seega oleks lõplik hüvitise määr 131 985 krooni. Kostja ei nõustunud hageja teiste väidetega ja leidis, et lepingu tingimused pole tühised, kuna ei kahjusta ebamõistlikult hagejat. Sõidukist on hävinud mootor, esisild, ülejäänud osas on säilinud, seega on tal jääkväärtus. Sõiduk ei ole kostja valduses. Kompromisse pakkudes on kostja palunud ka sõiduki üleandmist, kuid ei hageja ega liisinguandja pole seda võimaldanud. Kostja muutis oma seisukohta osaliselt ja võttis omaks, et hageja oli tasunud vaid 2 kindlustusmakset (menetlusdokument 08.09.2010, t/l 107 jj). Kolmanda isiku Swedbank Liising AS-i arvamus. Kolmas isik toetas hagi. Kohtu põhjendused Hageja kasutas Swedbank Liising AS-ile kuuluvat sõidukit Audi Allroad Quattro TDI2.5 reg.m XXX 27.07.2007 sõlmitud liisinglepingu alusel. Hageja sõlmis 27.10.2008 kostjaga

kindlustuslepingu, mille lisaks on tingimused 11.06.2007 SK-101-207. Lepingu järgi oli soodustatud isikuks liisinguandja Swedbank Liising AS (edaspidi kolmas isik), kindlustusmakse oli kuus 3 125 krooni. Kindlustusjuhtum leidis aset 19.01.2009 kui auto süttis põlema. Sõiduki kindlustusväärtus oli 222 000 krooni, omavastus oli 15% kahjust. juhtumi ajaks oli hageja tasunud 6 270 krooni kindlustusmakseid. Nende asjaolude üle vaidlus puudub. Lepingu järgi oli makse tasumise tähtajad: 01.11.2008, 27.01.2009, 27.04.2009, 27.07.2009, mis nähtub kohtule esitatud poliisist (t/l 9). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lg 1 järgi kohustub kindlustuslepinguga kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil ja kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid ning VÕS § 425 järgi võib olla kindlustuslepingus kokku lepitud soodustatud isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kolmanda isiku teatest /vastus/ hagejale 23.12.2009 (t/l 20) nähtub, et hagejal on õigus tegutseda liisinguandja huvides, sj taotleda hüvitist, vaidlustada otsuseid ja sama nähtub ka 3. isiku kirjast hagejale 22.11.2010. Seega on hagejal õigus taotleda lepingu alusel hüvitise väljamõistmist, kuid mitte endale vaid soodustatud isikule ehk antud juhul kolmandale isikule VÕS § 422 lg 1, § 425 alusel. Seega ei ole hageja nõue kindlustushüvitise saamiseks endale õiguslikult põhjendatud ja selle tõttu ei kuulu hageja nõue kostja vastu hageja kasuks kindlustushüvitise väljamõistmiseks rahuldamisele. Kuna viivis on VÕS § 101 lg 1 p 6 mõtte kohaselt õiguste kaitse vahend kohustuse rikkumise korral ja siis kui kohustuse enda täitmise nõue tuleb täita soodustatud isikule, ei ole selle sama kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise täitmine oma seotuse tõttu põhikohustuse täitmisega võimalik hagejale, vaid antud juhtumi puhul samuti kolmandale isikule. Seega on hageja nõue kostja vastu õiguslikus mõttes põhjendatud osas, milles ta palub kindlustushüvitise, viivise, sh protsendina edaspidise viivise välja mõista soodustatud isikule e. kolmandale isikule. Järgnevalt vaatleb kohus, kas kostjal on kindlustushüvitise ja viivise maksmise kohustus tekkinud soodustatud isiku e. kolmanda isiku suhtes. Kuna vaidlus puudus selles, et poolte vahel oli kehtiv kindlustusleping ja et juhtum leidis aset kindlustuslepingu kehtivuse ajal ja et sõiduk oli kindlustatud saabunud riski vastu, siis on saanud kindlustusjuhtum ning kostjal kui kindlustusvõtjal on VÕS § 423 lg 1, 2 ja § 422 lg 1 alusel tekkinud lepingust tulenev kohustus kindlustushüvitise maksmiseks soodustatud isikule. Kostja leidis, et ta vabaneb vastutusest kindlustuslepingu p 9.1.2 ja p 12.1. ja p 12.1.1 alusel. Hageja leidis, et ta pole kohustusi rikkunud, lepingu p 9.1.2 on tühine tüüptingimus. Seda, et tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 järgi (eelnevalt välja töötatud tüüplepingus kasutamiseks, mida pole muul põhjusel läbi räägitud, mida kasutab üks pool teise poole suhtes ja mida teine pool ei saanud selle tõttu mõjutada), ei ole vaidluse all ja mitte ühtegi tõendit pole, et pooled oleksid selles p-s 9.1.2 eraldi läbi rääkinud. Lepingu tingimuste p 9.1.2 alusel (t/l 12) peab kindlustusvõtja kasutama sõidukit hoolikalt ja turvaliselt, tegema endast oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks, võimaliku kahju ärahoidmiseks, mitte suurendama kindlustusriski ja mitte võimaldada kindlustusriski suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. Selle kohustuse rikkumise korral võib kindlustusandja vähenda hüvitist või selle maksmisest keelduda p 12.1 järgi. Kohus nõustub kostjaga ega nõustu hagejaga, et p-s 9.1.2 sätestatud tingimuse näol oleks tegemist tühise tüüptingimisega. Märgitud tüüptingimus on kooskõlas võlasuhtes olevate isikute üldiste käitumisnormidega, sj mõistliku käitumise põhimõttega VÕS § 7 järgi, aga ka kahju hüvitamise põhimõtetega, mille kohaselt peab kahju kannataja käituma selliselt, et

minimaalselt soodustada kahju tekkimist VÕS § 139 järgi, aga ka seadusest tuleneva kindlustuslepingu regulatsiooni järgi, mis on sätestatud VÕS 23. peatüki 3. jaos. Viimases on reguleeritud poolte käitumine, sj kindlustusandja vastutusest vabastamine kui kindlustusvõtja käitumine soodustab riski suurenemist (VÕS § 444, § 445). Seega ei ole lepingu p 9.1.2 tulenev kindlustusvõtja kohustus olla oma vara suhtes hoolas ja käituda selliselt, et varale kahju ei tekiks, vastuolus seadusega ja lepingus olev viidatud poolte kohustus, õigus, ei ole tasakaalust väljas kuna vaid rikkumise korral saab vastavalt rikkumisel ka kasutada teine pool õigust vähendada hüvitist, jätta see väljamaksamata. Selliselt sätestatud annab võimaluse tegelikke asjaolusid hinnata ja käituda teineteise suhtes proportsionaalselt. Eeltoodu tõttu ei ole tegemist ka tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja 2 järgi. Kuna p 9.1.2 sätestatud tingimus ei ole tühine, ei ole tühine ka lepingu p 12.1 ja p 12.1 sätestatu, kuna on kooskõlas kohtu poolt viidatud seaduse regulatsiooniga ja üldiste kahju hüvitamise põhimõtetega. Järgnevalt vaatleb kohus, kas hageja on kohustust rikkunud ja kostjal oli õigus keelduda täies ulatuse hüvitise maksmisest. Pooled ei vaidle selle üle, et enne 19.01.2009 aset leidnud juhtumit oli sama sõidukiga toimunud varasemalt 3 juhtumit (23.10.08, 10.11.08, 25.11.08) ja seda kõik öösel, kui sõiduk oli pargitud Kentmanni tänaval ja öösel. Nimetatud põhjusel ei ole vaja anda hinnangut ka viidatud juhtumiga seonduvalt koostatud sõudki ülevaatuse aktidele ning politseiasutuste teadetele. Kostja heitis hagejale ette, et ta pidanuks parkima sõiduki mujale (tasulisse valvega parklasse), kuna tal oli teada pidevad ründed sõiduki vastu. Hageja märkis, et kostjale olid kõik juhtumid teada, ent hagejaga sõlmiti leping mingeid muudatusi tegemata, kostja ei ole ka lepingut üles öelnud. Õige on iseenesest poolte väide, et kostjal oli vaid õigus leping üles öelda, kuid tal oli ka õigus kasutada teistsuguseid õiguskaitsevahendeid lepingu p 12.1. ja p 12.1.1 järgi ja keelduda hüvitise maksmisest juhul, kui oleks aset leidnud riski suurendamine, lepingu rikkumine. Samas ei nõustu kohus kostjaga, et pärast varasemate kindlustusjuhtumite aset leidmist pidanuks hageja parkima sõiduki mujale kui Kentmanni tänavale. Kohus nõustub hagejaga, et avalikku valgustatud tänavat, kus asuvad USA saatkond, kohtumaja ja kus on ka valvekaamerad, tuleb pidada turvaliseks kohaks sõiduki parkimiseks ning mingeid põhjendusi, kus isik, kes asub/elab (XXX) võiks oma sõiduki parkida ööseks Tallinna kesklinnas sõiduki valve tagamiseks, ei ole kostja esile toonud. Asjaolu, et hageja on väärtegude, kriminaalasja algatamisel vastavate avalduste esitamisel avaldanud oma kahtlusi võimalike teo toimepanejate suhtes, ei saa tõlgenda hageja kahjuks selliselt, et sõiduki edasine parkimine Kentmanni tänaval oleks kindlustusriski suurendamine. Kohtu arvates tuleb isiku käitumist vaadelda eelkõige põhjuslikus seoses riski suurenemisega ja selle tõttu kahju tekkimisega, st mitte igasugust käitumist ei saa vaadelda riski suurendamisena. Hageja kasutuses olev sõiduk süttis, kuid teatisest kriminaalmenetluse algatamise kohta ei selgu põlengu põhjus. Kohtu arvates saaks vaadelda riski suurendamisena sellist hageja käitumist, mille tagajärjel võimaliku tulekahju, põlengu enda oht suureneks (kergesti süttivate ainete kasutamine/hoidmine sõidukis, korratud elektrisüsteemid jms), kuid sellist käitumist ei ole kostja hagejale ette heitnud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et mõistlikult võttes ei olnud sõiduki parkimine Kentmanni tänaval vaidlusalust kindlustusriski suurendav asjaolu ja seega ei ole hageja oma kohutusi lepingu p 9.1.2 tähenduses rikkunud, mis annaks aluse kostjal kindlustushüvitist vähendada või sellest keelduda p 12.1 ja p 12.1.1 järgi ja vabaneda vastutusest VÕS § 444 ja § 445 lg 2 järgi. Seega on kostjal lepingust tulenev kohustus hüvitada soodustatud isikule e. kolmandale isikule lepingus kokkulepitud ulatuses kahju. Eeltoodu alusel ei tõusetu küsimust ka kindlustushüvitise vähendamisest põhjusel justkui oleks kindlustusvõtja rikkunud kohustus, mis andnuks aluse kindlustushüvitise vähendamiseks vastavalt lepingule ja selle tõttu ei pea kohus andma vastavale hageja väitele ka hinnangut. Nimetatud kaalutlustel ja arvestades asjaolu, et hageja nõuet tema enda kasuks

hüvitis välja mõista, ei ole võimalik (vt otsus ülalpool), jääb hageja alternatiivne nõue kindlustushüvitise saamiseks hagetud vähendatud ulatuses 184 078, 13 krooni koos vähendatud viivisega ja edaspidise viivise väljamõistmiseks rahuldamata Kahju ulatus VÕS § 422 lg 1 mõtte kohaselt hüvitatakse juhtumi tõttu kahju. VÕS § 476 lg 1 alusel peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 477 järgi ei pea kindlustusandja täitma kindlustusvõtjale rohkem kui on tegelik kahju suurus isegi kui kindlustussumma on juhtumi toimumise ajal kindlustusväärusest väiksem. Seega kuulub viidatud hüvitamisele tegelik kahju ning õiged pole hageja väited sellest, et lepingu p 11.2 järgi ei ole kostjal õigus maha arvata amortisatsiooni 1% kuus, kuna selle tõttu ei saa hageja kunagi hüvitist kindlustussumma ulatuses. VÕS § 479 lg 2 järgi on asendatava vallasasja kindlustusväärtus summa, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Seega on alusetu hageja väide viidatud tüüptingimuse tühisusest ja kahjulikkusest, kuna viidatud tüüptingimus sisaldabki endas asja väärtuse vähenemise arvestamist kahju ulatuse kindlakstegemisel. Märgitud p-s 11.2 sätestatu on kooskõlas VÕS § 479 lg 2 sätestatuga ja ka kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega, mille järgi asja kahjustamise korral arvestatakse ka asja väärtuse vähenemist VÕS § 132 lg 1 ja 3 järgi ning mille kaudu toimub kahju ulatuse määratlemine. Eeltoodu tõttu on kostjal õigus kahju ulatuse kindlakstegemisel arvestada lepingu p 11.2 sätestatud amortisatsiooni. Küll aga nõustub kohus sellega, et arvates lepingu sõlmimist 27.10.2008 kuni kindlustusjuhtumi toimumiseni 19.01.2009, ei olnud möödunud 3 kuud (kolm kuud oleks möödunud 27.01.09, TsÜS § 134 lg 1, § 135 lg 2, § 136 lg 3), ja seega ei olnud kostjal õigus arvestada kahju ulatuse kindlaksmääramisel 3 kuu eest kokku 3 %, vaid vastavalt lepingule VÕS § 76 lg 1 järgi 2%. Kindlustuslepingust nähtub, et sõiduki kindlustusväärtus on 220 000 krooni. Lepingust nähtub, et kindlustusväärtus on kindlustusobjekti keskmine müügihind lepingu sõlmimise hetkel. Seega oli kindlustusväärtus e. sõiduki turuväärtus e. keskmine müügihind lepingu sõlmimise hetkel 220 000 krooni (lepingu üldmõisted, poliis, t/l 9-10). Lepingu p 11.2 sätestab, et siis, kui sõiduki taastamine ei ole põhjendatud, makstakse välja sõiduki kindlustusväärtus, mille suuruseks on kindlustuspoliisil märgitud kindlustussumma, millest arvestatakse maha kulum 1% kuus, omavastutus, kindlustuslepingu järgsed tasumata maksed. Eeltoodu tõttu ei oma vaidluses mingit tähendust hageja esitatud liisingandja kiri hageja kohustuste ulatusest liisinguanduja ees ja Auto24.ee interneti lehekülje väljavõte sõiduki turuväärtuse kohta kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kuna lepingu järgi oli asja kindlustusväärtus 220 000 krooni ja kindlustusjuhtumi toimumise ajaks oli möödunud 2 kuud, tuleb arvestada hüvitise suuruse määramisel kulumit 2%, mis teeb vastavalt 4 400 krooni. Seega arvestades lepingu p 11.2 sätestatud kulumi mahaarvestamist, on võimalik järeldada, et kahju on kulumit maha arvestades 215 600 krooni /220 000 krooni –(miinus) 4 400 krooni/. Lepingu p 11.2 ja lepingu üldsätete järgi arvatakse kindlustushüvitise arvestamisel maha omavastutus 15% kahjust. Seega tuleb maha arvestada veel vastavalt 32 340 krooni (15% 215 600- st). VÕS § 456 järgi võib kindlustusandja tasaarvestada oma täitmise kohustusega sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu lepingust tuleneva nõude ka juhul, kui ta võlgneb lepingust tuleneva kohustuse täitmise kolmandale isikul, mitte kindlustusvõtjale. Nii on põhimõtteliselt kostjal õigus tasaarvestada hageja poolt tasumata kindlustusmaksed väljamakstava hüvitisega. Märgitu tuleneb ka lepingu p 11.2. Samas nõustub kohus hagejaga, et hagejal oli õigus keelduda oma ühe kindlustusmakse tasumisest, kuna kostja jättis oma lepingust tuleneva kindlustushüvitise maksmise kohustuse täitmata. Tasaarvestada ei saa VÕS

§ 200 lg 4 järgi nõuet, millele võlausaldaja saab esitada oma vastuväite. VÕS § 101 lg 1 p 2 ja § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 järgi on hagejal kui võlasusaldajal õigus oma vastastikuse kohustuse e. antud juhul oma 3. kindlustusmakse (tasumise tähtaeg 27.04.2010) 3 135 krooni tasumisest seni kuni kostja on kindlustushüvitise kohustuse täitnud. Eeltoodu tõttu puudub alus lepingu p 11.2 alusel ja VÕS § 101 lg 1 p 2, § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 mõtte kohaselt hüvitamisele kuuluvast hüvitisest arvata maha ja kostjal teha tasaarvestust 3 135 krooni ulatuses hageja vastu. Lepingu p 11.2 järgi on kostja väitnud, et temale ei ole valdus üle antud. Kostja väidete kohaselt palus ta kompromissi sõlmides ka sõiduk üle anda, kuid hageja keeldus sellest ning pooltevaheline kompromissialane kirjavahetus (t/l 84-92) vastupidist ei kinnita. Hageja väidete kohaselt ei ole sõidukit tema käes, ent samas ei ole hageja tõendanud, et ta oleks ise sõiduki valduse kindlustusandjale üle andnud. Kostja esitatud E. V koostatud aktist sõiduki turuväärtuse kohta 19.01.2009 (t/l 66) nähtub, et sõidukil on kahjustused, kuid tema taastamine ei ole ebaotstarbeks ning selle kahju ulatust ja säilinud detailide maksumust ning analoogsete avariiliste sõidukite müügihinda arvestades on sõiduki jäänuki väärtus 40 000 krooni. Seega on kostja tõendanud, et sõiduk pole mitte täielikult hävinud vaid sõiduki taastamine ei ole otstarbekas ning et sõiduki jäänukil on turuväärtus 40 000 krooni. Tõendamata on hageja väide, et sõiduk põles täies ulatuses ära ning et turuväärtus on null. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta on sõiduki jäänuki andnud kostjale ja asja materjalidest ei nähtu, et omandi üleandmiseks oleks omaniku e. kolmanda isiku nõusolek, siis on kostjal kooskõlas lepingu p 11.7 õigus arvata maha kindlustushüvitisest ka jäänuki väärtus 40 000 krooni. Eeltoodu alusel on hüvitise suuruseks, mille on kostja kohustatud kolmandale isikule maksma, vastavalt 215 600 krooni – 32 340 krooni – 40 000 krooni = 143 260 krooni. Kuna kostja ei ole oma kindlustuslepingust tulenevat kindlustushüvitise maksmise kohusust täitnud VÕS § 76 lg 1 (kohustus tuleb täita vastavalt lepingule, seadusele) kohaselt, siis on kostja oma kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses (kohustuse täitmata jätmine, viivitamine) ja hagejal kui kindlustusvõtjal on õigus VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja VÕS § 422 lg 1, § 476 lg 1 järgi nõuda kohustuse täitmist e kindlustushüvitise maksmist lepingus märgitud soodustud isikule e kolmandale isikule VÕS § 425 järgi. Eeltoodu alusel kuulub hagi (alternatiivne nõue) kindlustushüvitise väljamõistmiseks osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb Swedbank Liising AS-i kasuks välja mõista kindlustushüvitis 143 260 krooni e. 9 155,98 eurot. Viivis

VÕS § 113 lg 1 alusel võib võlasusaldaja nõuda kohustuse sissenõutavaks muutumisest alates viivist II lauses sätestatud määras. Pooled ei ole kokku leppinud teistsuguses viivise määras, seega on viivise määraks VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määr, milleks on VÕS § 94 sätestatud määr, millele lisandub 7% aastas. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kindlustusandja hüvitise maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 24.04.2009. Kuna kostja ei ole kindlustushüvitist märgitud ajal maksnud, on ta kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, kuna on viivituses. Arvestades aga asjaolu, et väljamõistmisele kuuluv põhivõla suurus on väiksem kui hagetu, siis kuulub ka viivise nõue osalisele rahuldamisele. Vaidlus puudus ka viivitatud perioodi üle. Seega on viivis järgmine: perioodi 25.04.2009- 30.06.2009 67 päeva eest, mil viivise määr oli 9,5% poolaastas, on viivis 2 495,58 krooni perioodi 01.07.2009-31.12.2009 184 päeva eest, mil viivis määr oli 8% poolaastas, on viivis 5

799,16 krooni perioodi 01.01.2010-24.11.2010 328 päeva eest, mil viivise määr oli 8%, on viivis 10 337,64 krooni. Kokku on viivis seega 18 632,38 e. 1 190,83 eurot, mis tuleb VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel kostjalt soodustatud isiku e Swedbank Liising AS-i kasuks välja mõista. TsMS § 367 alusel võib võlasusaldaja nõuda edaspidi viivist protsendina. Hageja paluski viivise välja mõista VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras põhivõlalt alates 25.11.2010. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 II lausest tuleb kostjalt soodustatud isiku kasuks alates 25.11.2010 mõista viivis välja 9 155,98 eurolt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Seega kuulb hageja alternatiivne nõue viivise väljamõistmiseks soodustatud isiku kasuks osalisele rahuldamisele. Otsuse täitmise kord

Hageja on palub määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kindlustushüvitis ja viivis tuleb tasuda Swedbank Liising AS-i kontole nr XXXXXXXX, viitenumber 720124541, selgitus „OÜ B liisingulepingu nr XXX vara(Audi Allroad Quattro TDI 2,5 reg nr XXX) hävinemise kindlustushüvitis. Kolmas isik ei ole sellele vastuväiteid esitanud, samuti ei ole sellele vastuväiteid esitanud kostja. TsMS § 445 lg 1 alusel võib kohus määrata otsuses poole taotluse alusel kindlaks otsuse täitmise viisi, korra, tähtajad. Eeltoodu alusel tuleb määrata kindlaks hageja taotluse alusel otsuse täitmise kord: kostjal tuleb kindlustushüvitis ja viivis tasuda Swedbank Liising AS-i kontole nr XXXXXXXXXXXXX, viitenumber 720124541, selgitus „OÜ B liisingulepingu nr XXX vara (Audi Allroad Quattro TDI 2,5 reg nr XXX) hävinemise kindlustushüvitis. Tsiviilasja hind ja menetluskulude jaotus

Tsiviilasja hind on hagetav põhivõlg 11 951,48 eurot (187 000 krooni). TsMS § 163 lg 1 järgi jäävad hagi rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, kui kohus ei jaota neid võrdeliselt hagi rahuldatud osaga või ei jätta neid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulus osalisele rahuldamisele, jäävad menetluskulud osaliselt kostja kanda ja osaliselt hageja kanda. Hagi kuulus rahuldamisele 73% ulatuses, mistõttu jäävad hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi kostja kanda 73% ulatuses ja 27% ulatuses jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 167 lg 1 alusel jäävad kolmanda isiku menetluskulud 73% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel on menetlusosalisel õigus nõuda esimese astme kohtult kulude rahalise suuruse kindlaksmäämist 30 päeva jooksul arvates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.