Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

kõik hagi aluseks olevad arved on tasumata. Tabelis 15.06.2007 teostatud maksena märgitud makse summas 45,83 eurot tegi Viktor Dunski. Alates 01.08.2007 koostatud arvest on kõik arved tasumata. AS Elisa Eesti kinnitas, et kostja poolt väidetud võla Maksehäireregistrist (edaspidi MHR) maha võtmist ja uuesti üles panemist, ei ole toimunud. Info võla kohta pandi MHR-i üles pärast võlgnevuse tekkimist. Kuna üks võlg oli üles pandud ekslikult kahekordselt, siis kustutati pärast vea avastamist üks maksehäiretest ära ning teine on lõpetatud võla nõude hagejale loovutamise kuupäeva seisuga. AS Elisa Mobiilsideteenused loovutas 30.09.2010 nõude hagejale põhisummas 693,73 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Lepingust tulenevalt kohustub kostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist 0,15% iga maksmisega viivitatud päeva eest. Kostja võlgneb hagi esitamise seisuga 693,73 eurot ja viivist 1259,07 eurot. Hageja on arvestanud viivise põhisummalt 693,73 eurot perioodil 18.11.2007 kuni 27.12.2010. Tegutsedes heas usus vähendas hageja viivise summat 639,66 euroni. Hageja palub mõista kostjalt välja põhisumma 693,73 eurot ja viivise 693,66 eurot. Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on aegunud. Nõude esimene osa oli sissenõutav 18.08.2007 ja viimane arve 19.11.2007. Kohtusse esitati nõue 30.03.2011. Pretensioonid on esitatud rohkem kui 3 aastat hiljem. Juhul, kui nõue pole aegunud, vaidleb kostja hagile vastu, kuna arve on tasutud. Arve ei ole säilinud, aga seda kinnitab krediidiinfo väljavõte. Maakohtu otsus 17.10.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 693,73 eurot ja viivise 693,66 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja esitas hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja nõue tugineb kostja ja AS Elisa Eesti vahel sõlmitud liitumislepingul (tlk 24, 33-44), mille lahutamatuks lisaks on Elisa Mobiilteenused AS teenuste kasutamise üldtingimused ja millest tulenevaid kohustusi ei ole kostja täitnud korrektselt. Vaidlust ei ole lepingu sõlmimise asjaolude üle, samuti on 18.08.2011 toimunud kohtuistungil kostja kinnitanud (tlk 105), et on mobiilteenuste arve (tlk 25) kätte saanud. Kostja väidetel on nõue aegunud ning kostja on arve tasunud sularahas. Kostja väidetel tasus arve tema abikaasa ning maksmist tõendav dokument ei ole säilinud. 18.08.2011 toimunud kohtuistungil jäi kostja oma väite juurde, et võlg on tasutud. Eeltoodust tulenevalt tegi kohus ettepaneku kontrollida kostja väiteid tasumise kohta nõude hagejale loovutanud AS-ilt Elisa Eesti. Hageja selgitas 27.09.2011 toimunud kohtuistungil, et AS Elisa Eesti kinnitas hagejale, et kostja ei ole 2008.a AS-ile Elisa Eesti midagi tasunud. Samuti tegi kohus ettepaneku kontrollida, kas on tasunud hageja väidetud isik, ja selgus, et puuduvad igasugused andmed J R nimelise isiku poolt maksete tegemise kohta. Tulenevalt tõendamiskoormusest ja vaidlustatud asjaoludest, on kostjal kohustus käesolevas asjas tõendada, et ta on oma maksekohustuse nõuetekohaselt täitnud. Antud juhul on osutunud kostja väide paljasõnaliselt, et J. R tasus sularahas just vaidlusealuse võla Lasnamäel asuvas kaubakeskuses. Kohus on asja sisulise arutamise käigus teinud hagejale ettepaneku kontrollida arve laekumist ning see asjaolu ei ole kinnitamist leidnud. Kostja teine vastuväide on seotud aegumisega, mis samuti ei ole tõendatud. Käesolev nõue on küll hagimenetlusena kohtusse esitatud 14.03.2011, mida kinnitab registreerimistempel nr 10891, kuid juba 27.12.2010 esitas hageja selle nõude Pärnu Maakohtule maksekäsukiirmenetluse korras. Hageja nõue on kujunenud perioodil 01.08.2007-01.11.2007. TsÜS § 147 lg 3 alusel algab nimetatud perioodi eest sissenõutavaks muutunud arvetest tuleneva nõude aegumise kulgemine 01.01.2008. Asjas on tõendatud, et hageja pöördus kohtusse 27.12.2010. Kostja väited, et Elisa Eesti AS võttis tema nõudmisel võla MHR-ist maha ja pani jälle üles, ei oma asjas tähtsust, kuivõrd puuduvad igasugused tõendid nõude tasumise kohta. Samuti ei oma tähtsust kostja väited 15.08.2007 alanud võla osas. Asja materjalidest nähtuvalt on loovutatud nõue, mis on tekkinud 01.08.2007 arve tasumata jätmisest.

2(3)

Viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1, mil juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise suuruse osas ega taotlenud vähendamist. Hageja on kohtu hinnangul põhjendatult arvestanud viivise põhisummalt 693,73 eurot perioodil 18.11.2007 kuni 27.12.2010, arvestades viivist kostjale esitatud viimase arve tähtajast 18.11.2007. Viivise suuruse osas kostja vastuväiteid ei esitanud, samuti ei taotlenud vähendamist. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele, jäid menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja ei nõustunud Harju Maakohtu 17.10.2011 otsusega ja esitas selle peale 15.11.2011 apellatsioonkaebuse. Kostja on juba arve tasunud. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Käesoleval juhul esitas hageja kohtusse kostja vastu põhivõlgnevuse 693,73 euro ja viivise väljamõistmiseks hagi. Järelikult oli tegemist lihtmenetluses menetletava hagiga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole edasikaebamiseks luba andnud. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas aluseid, mille alusel saaks väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud või rikkunud ärakuulamise õigust. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on võtnud seisukoha nii arve tasumise kui nõude aegumise suhtes. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eespool toodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.