Võlaõigus › Muud

Tsiviilasi nr 2-10-21462

Hageja esitas Harju Maakohtule 06.05.2010 hagi OÜ Deltamaks vastu käenduslepingu ja kompromissilepingu osalise tühisuse tuvastamiseks ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt tegi Harju Maakohus 25.06.2009 määruse tsiviilasjas nr 2-09-3897, millega kinnitas OÜ Deltamaks ja OÜ Imreedo vahel sõlmitud kompromissilepingu, mille punktis 7 on märgitud, et S S käendab kokkuleppes toodud kõigi OÜ Imreedo kohustuste täitmist. OÜ Imreedo ja käendaja vastutavad põhivõlgniku ees solidaarselt. Hageja on seisukohal, et tema kui füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping on tühine, kuna kokku ei lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja saatis kostjale 05.04.2010 tähitud kirjaga tehingute osaliselt tühistamise avalduse. Kostja avaldusele ei reageerinud. Tallinna kohtutäituri Marek Laanemetsa menetluses on täiteasi hageja ja OÜ Imreedo suhtes. Hagiavalduses palub hageja tunnistada tühiseks käenduslepingu punkt 3 ja kompromissilepingu punkt 7 ning tunnistada täitemenetlus hageja suhtes lubamatuks. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu, väites, et hageja ei ole tarbija. Hageja on käendatava OÜ Imreedo ainuosanik ja juhatuse liige ning tema poolt käendatav kohustus oli otseselt seotud võlgnikust ettevõtte majandus- ja kutsetegevusega. Hageja kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on ära toodud. Kuigi poolte vahel sõlmitud käenduslepingu punktis 3 ega kompromissilepingu punktis 7 ei ole numbriliselt ära näidatud hageja vastutuse ulatus, on viidatud dokumentides sätestatud OÜ Imreedo kohustuste maksimumsumma, s.o põhivõlgnevus ja sellelt arvestatav intress. Kuivõrd hageja kohustus käendama kõiki OÜ Imreedo võlgnevusi, siis on lepingutes toodud põhivõlgnevuse summa ja sellelt arvestatav intress käendaja vastutuse maksimumsummaks. Kostja väitel oleks hageja nõue vastuolus ka hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega on vastuolus olukord, kus ettevõtte ainuosanik ja juhatuse liige sõlmib ettevõtte võlausaldajaga käenduslepingu ja kohtuliku kompromissi, nõustudes käendama ettevõtte võlgnevust võlausaldaja ees, samal ajal teades, et ettevõttel endal puuduvad vahendid oma võlgnevuse tasumiseks, paludes seejärel ka enda kui käendaja ja samas ka ettevõtte ainuosaniku kohustustest vabastamist. Kostja nõuet hageja vastu ei ole rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud. Need asjaolud, mille alusel hageja täitemenetluse lubamatuks tunnistamist nõuab, ei tekkinud peale täitedokumendiks oleva kohtumääruse jõustumist, vaid pidid olema teada juba konkreetsete dokumentide sõlmimisel. Täitedokument toimetati hagejale kätte juba 11.09.2009. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist, siis palub kostja kohaldada hageja poolt esitatud sundtäitmise nõude osas aegumist. Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja riigituludesse riigilõivu, mille tasumiseks oli talle antud menetlusabi. Hagi rahuldamata jätmist põhjendas kohus alljärgnevalt. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja, kostja ja OÜ Imreedo käenduslepingu, mille punkti 3 kohaselt käendas S S nimetatud lepingus toodud kõigi OÜ Imreedo kohustuste täitmist. Poolte vahel on vaidlus selles, kas eelviidatud käenduslepingule kohalduvad tarbija-käenduslepingu sätted. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on OÜ Imreedo juhatuse liige ja ainuosanik. Nimetatu nähtub ka äriregistri väljavõttest. Maakohus asus seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks osanikuks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust juhatuse liikmel. Kohtu hinnangul ei ole kostja seda eeldust ümber lükanud.

Tsiviilasi nr 2-10-21462

Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja, kostja ja OÜ Imreedo vahel sõlmitud käenduslepingule ei kohaldu tarbijakäenduslepingu sätted ning käendusleping ei ole tühine. Hageja nõue käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. OÜ Deltamaks ja OÜ Imreedo vahel oli kohtumenetluses vaidlus võlgnevuse tasumiseks. Pooled jõudsid menetluses kokkuleppele ja palusid kohtul kinnitada kompromissi. Hageja, kostja ja OÜ Imreedo vahel sõlmitud käenduslepingu tõttu võttis hageja kui kohtumenetluses mitteosalev isik kompromissi alusel kohustuse. 25.06.2009 kohtumäärusega kinnitas kohus kompromissi, mille punktis 7 oli märgitud hageja käendus. Kompromissi kinnitava määruse resolutsiooni punkti 2.5 järgi käendab hageja nimetatud kokkuleppes toodud kõigi OÜ Imreedo kohustuste täitmist. OÜ Imreedo ja käendaja vastutavad põhivõlgniku ees solidaarselt. Kohtumäärus jõustus 29.07.2009. Hageja on palunud tuvastada kompromissilepingu punkti 7, millega hageja käendas kokkuleppes toodud kõigi OÜ Imreedo kohustuste täitmist, tühisust. Hageja põhjendas oma nõuet asjaoluga, et kompromissilepingus märgitud käendus on tühine, kuna puudub vastutuse rahaline maksimumsumma. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et käenduse võtmisel ei tegutsenud hageja tarbijana, ei ole nõue kompromissilepingu punkti 7 tühisuse tuvastamiseks põhjendatud ja tõendatud. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja suhtes on algatatud täitemenetlus. Käesolevast tsiviilasjast nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus ka selles, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on esitatud hiljem kui 30 päeva peale täitmisteate kättetoimetamist. Hageja on ise kohtule esitanud hagiavalduse lisana kohtutäituri 07.09.2009 täitmisteate, 29.10.2009 teate täitemenetluse kohta, ja 03.11.2009 kinnisasja arestimise akti, mille kohaselt viibis arestimise juures ka hageja isiklikult. Kohus asus seisukohale, et TMS § 221 lg-s 3 märgitud 30-päevane tähtaeg on õigust lõpetav ehk välistustähtaeg. Kuna hagi esitati kohtusse alles 06.05.2010, oli 30 päevane hagi esitamise tähtaeg möödunud. Tähtaja ületamise tõttu on hageja TMS § 221 lg 3 järgi kaotanud õiguse esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldus tema suhtes võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätete kohaldamatuse osas on ekslik ja kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 143 lg-t 1. Hageja ei olnud teadlik sellest, et käenduslepingusse oleks pidanud märgitama tema vastutuse maksimumsumma. Riigikohus on oma lahendites, milles käsitleti juhatuse ja osanike poolt käendatud ettevõtte kohustusi, asunud erinevatele seisukohtadele tarbija käenduse olemuse osas. Kuna Riigikohtu poolne tarbijakäenduse tõlgendamine on sattunud seadusandja tähelepanu alla, on seadusandja pidanud vajalikuks otsustada, et tarbijakäendusleping on leping, mille on sõlminud füüsiline isik. Oma seletuskirjas Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusele on Riigikogu Õiguskomisjon leidnud, et VÕS § 143 lg 1 muutmine parandab kõigi füüsilisest isikust käendajate olukorda, nähes ette, et neid kõiki loetakse käenduse mõttes tarbijaks ja käendust tarbijakäenduseks. Muudatuse tulemusena tuleb VÕS § 143 lg 2 järgi näidata käenduslepingus alati ära vastutuse rahaline maksimumsumma, vastasel juhul leping ei kehti. Seega on seadusandja üheselt otsustanud ja muutnud selle tarbeks ka seadust, et lugeda kõigi füüsiliste isikute poolt (sõltumata nende äriühingu juhtorgani liikmeks ja/või osanikuks olekust) antud käendused tarbijakäenduseks.

Tsiviilasi nr 2-10-21462

Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja, OÜ Imreedo ja kostja vahel sõlmitud kompromissilepingu punkti 7 tühisuse tuvastamise nõue ei ole põhjendatud ja tõendatud. Lähtudes eeldusest, et hageja poolt allkirjastatud käendusleping on tühine, kuna seal ei ole kokkulepet hageja poolt käendatud maksimumsumma osas, siis on osaliselt tühine ka 25.06.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-3897 kinnitatud kompromissilepingu punkt 7, milles hageja käendas kõigi OÜ Imreedo kohustuste täitmist. Kompromissilepingu punkt 7 on tühine VÕS § 143 lg 2 ning TsÜS § 87 ja § 90 lg 1 alusel. Seetõttu toimub ka täitemenetlus osaliselt tühise kohtumääruse alusel. Eeltoodust tulenevalt palus hageja tunnistada tühiseks tema sõlmitud käendusleping ja 07.05.2009 sõlmitud kompromissilepingu punkt 7 ning tunnistada S Si suhtes tsiviilasjas 2-09-3897 tehtud kohtumääruse alusel toimuv täitemenetlus täiteasjas nr 014/2009/994 lubamatuks. Vastustaja seisukoht Kostja Deltamaks OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta Harju Maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kaebuse punktides 2-5 esitab apellant väiteid ja selgitusi, mida ta ei ole maakohtus esitanud ega nendele tuginenud. Vastustaja palub jätta need tähelepanuta. Tänaseks on ilmnenud, et kostja on hageja tegevuse läbi kaotanud enam kui pool miljonit krooni. Vastustaja avalduse alusel läbiviidud OÜ Imreedo pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-10-565) selgus, et OÜ Deltamaks poolt ettemaksuna ülekantud raha võttis OÜ Imreedo juhatuse liige S S äriühingu kontolt välja sularahamaksetena, kusjuures raha kasutamise kohta puudub selgus (algatatud on ka kriminaalmenetlus). Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ta vajalikuks korrata hagi rahuldamata jätmise motiive. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus kohaldas käendust reguleerivaid õigusnorme ebaõigesti. Vaidlusaluste tehingute sõlmimise ajal kehtis VÕS § 143, mille lg-s 2 märgitud nõue käenduslepingule lähtus eeldusest, et käendaja puhul on tegemist tarbijaga VÕS § 34 tähenduses. VÕS § 34 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Sellest tingimusest lähtuvalt on maakohus tuvastanud õigesti, et käenduslepingu sõlmimisel ei tegutsenud hageja seaduse tähenduses tarbijana (ei sõlminud tarbijakäenduslepingut), sest käendas äriühingu kohustusi, kelle ainuosanik ja juhtorgani liige ta oli. Toimiku materjalist nähtuvalt oli hageja pikka aega võlgnikuks oleva äriühingu osanik ja juhatuse liige. Asjaolu, et alates 05.04.2011 on muudetud VÕS § 143 lg-t 1, millega laiendati lg-s 2 sätestatud nõuet käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppe suhtes ka muudele füüsilistele isikutele, ei mõjuta kaevatava kohtuotsuse järeldusi. Kuigi sellest ajast alates ei ole tarbijakäenduslepinguks vaid need käenduslepingud, kus käendajaks on tarbija, vaid piisab, kui selleks on füüsiline isik, ei ole alust seda sätet kohaldada ka varasemale võlaõiguslikule suhtele. Pealegi on ka Riigikohus andnud korduvalt omapoolse tõlgenduse VÕS § 143 varasemale redaktsioonile, mille kohaselt ei saa hinnata äritegevuses aktiivselt osalevat füüsilist isikut VÕS § 34 mõttes tarbijaks. Kuna hageja nõue tuvastada kompromissilepingu punkti 7 tühisust tugines tühisele käendusele, millega maakohus aga ei nõustunud, tegi kohus õige järelduse, et ka see nõue tuleb jätta rahuldamata. Samas, kui nõustuda apellandiga, et kompromissilepingu punktis 7 sisaldub iseseisev

Tsiviilasi nr 2-10-21462

käenduskohustus, mida kohus oleks pidanud samast aspektist eraldi ka hindama, ei võimalda see teha selle tehingu suhtes maakohtust erinevat järeldust. Kuigi käendaja vastutuse otsest maksimumsummat kompromissileping ei sisalda, nähtub sellest üheselt OÜ Imreedo võlgnevuse (käendatava kohustuse) suurus. Kuna aga tegemist ei ole tarbijakäendusega, ei muuda see tehingut (kompromissilepingu punkti 7) tühiseks. Eeltoodud põhjustel langes ära ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude alus. Kuna vastav nõue oli kohtule esitatud aga oluliselt pärast 30-päevase tähtaja möödumist, siis võis kohus jätta nõude juba sel põhjusel rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kõrvale apellatsioonkaebuse väited hageja halva tervise ja sellest tulenevate tehingute tegemist tinginud asjaolude kohta ajavahemikus november 2008 kuni mai 2009, sest neid väiteid ei ole hageja eelneva menetluse käigus esile toonud ega neile tuginedes oma nõudeid põhjendanud. Uusi asjaolusid võib kaebuses nimetada vaid siis, kui märgitakse ka nende varasema esitamata jätmise põhjus (TsMS § 633 lg 5). Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati hageja menetlusabi andmise jätkamise korras riigilõivu tasumisest osaliselt, s.o summas 3323, 40 eurot. Kuna toimiku materjalist nähtuvalt on hageja puhul tegemist vähekindlustatud isikuga, kelle majanduslik olukord ei ole praeguseks muutunud, siis peab ringkonnakohus võimalikuks kohaldada tema suhtes TsMS § 190 lg-t 7 ning sõltumata kaebuse rahuldamata jätmisest jätta riigilõiv temalt riigituludesse välja mõistmata. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus ka hagi rahuldamata jätmisel vabastada hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb siinjuures arvestada ka asjaolu, et kahes kohtuastmes on hageja juba tasunud riigilõivu 2109, 08 eurot (1278, 23 + 830, 85) ning maakohtu otsuse alusel tuleb tal tasuda veel 2876, 02 eurot, seega kokku 4985, 10 eurot (78 000 krooni).

Ü. Jänes

M. Seppik

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.