Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

kustutati hüpoteek kostja 1 kasuks ja seati uued hüpoteegid hageja kinnistutele Svenska Handelsbanken AB ja kostja 1 kasuks. Hageja laenas BPG-le täiendavalt 80 000 000 krooni. 02.04.2007 pöördus kostja 2 kostja 1 poole ja nõudis müügilepingu alusel sisse ettemaksu garantii summas 1 975 000 eurot, mille kostja 1 ka Banca Intesa Sanpaolo SPA-lt sisse nõudis. 11.04.2007 teatas BPG kostjale 2, et oleks võimalik tehas tööle panna 60 % võimsusega, mis tagaks piisava rahavoo, aitaks vältida valmisostetud tooraine riknemist, ja tegi ettepaneku kanda pangagarantii 1 alusel saadud rahalised vahendid BPG-le, et katta BPG kahju. Samuti teavitas BPG kostjat 2, et kui Cremona ei suuda tehast töökorda seada, siis saavad seda teha BPG teised koostööpartnerid. Cremona, kostja 2 ja BPG vahel olid erimeelsused pangagarantii 1 nõudmise seaduslikkuse osas. Kostja 2 lubas BPG-le välja maksta 395 000 eurot, kui suudetakse sundida Cremonat tehas töökorda seadma. Cremona tegi BPG-ga koostööd tehase töökorda seadmiseks, mis ei õnnestunud. Kostja 2 survel allkirjastas BPG 29.06.2007 üleandmise-vastuvõtmise akti tingimusel, et kõik puudused kõrvaldatakse garantiiperioodi jooksul ja Cremona hüvitab 246 875 euro suuruse kahju BPG-le, ning pikendas garantiid summas 987 500 eurot kuni 30.06.2008. Kostja 2 tagastas selle tulemusena 86,5 % pangagarantiist 1. BPG alustas investorite otsimisega, sest tehas alustas tööd ligemale aasta planeeritust hiljem. Investeeringu teostamiseks oli vajalik kostja 1 nõusolek, kuid tehas seiskus pikaajaliselt 26.10.2007 pressi purunemise tõttu ja investorite huvi kadus. 22.11.2007 sõlmis BPG uue kindlustuslepingu, soodustatud isikuteks olid kostjad. Alates 13.12.2007, mil BPG küsimustega hakkas tegelema uus juhatuse liige Ainar Leppänen, asusid kostjad tegutsema kui BPG ainuomanikud. Läbirääkimistel Cremonaga hageja ja BPG ettepanekutega ei arvestatud. Hageja kinnistutele seati täiendavaid hüpoteeke. Indufor OY ekspertide hinnangul tuli pöörduda Cremona vastu kohtusse. Jaanuaris 2008 soovis hageja BPG võõrandada maailma ühele suurimale vineeritootjale UPM-Kymmene OY-le. Allkirjastati ühiste kavatsuste protokoll. Kostja 2 juhatuse liige A.Leppänen nõudis veebruaris 2008 hagejalt andmeid hageja osaluste ja varade kohta, 17.03.2008 nõudsid kostjad volitusi hageja ja BPG hüpoteekide realiseerimiseks, soovides samal ajal veel hüpoteekidega koormamata hageja vara koormamist kostjate kasuks. Kostja 2 tegi BPG-le pankrotihoiatuse ning 24.03.2008 nõudis kostja 2 hagejalt ja BPG-lt volitusi, et pidada läbirääkimisi hageja omandis olevate BPG osade ostmiseks. Kostjad keeldusid UPM-Kymmene OY pakkumisest osta BPG varad. BPG esitas nõude kindlustusele ja tasus pankrotihoiatuse aluseks oleva võla, kuid kostja 1 tegi uue pankrotihoiatuse, esitas pankrotiavalduse ja 12.05.2008 kuulutas kohus välja BPG pankroti. Pärast pankroti väljakuulutamist jätkas kostja 2 iseseisvalt läbirääkimisi Cremonaga ja esitas 30.06.2008 viimase vastu hagi 1 miljoni krooni nõudes. Kostja 1 tagastas vabatahtlikult pangagarantii 2. Hageja rahuldas kostja 1 nõudeid oma müüdud vara arvelt 60 082 051,51 krooni ulatuses. Hageja püüdis kostjatega läbirääkimisi pidada pankrotimenetluse lõpetamiseks ja BPG tegevuse jätkamiseks, kuid pankrotivarast välistati tehase seadmed. Kostjate huviks oli vaid nõuete ning seadmete müük, mille suhtes tegi hageja ka ettepaneku, kuid tehing ei õnnestunud. Hageja kahju seoses BPG pankrotistumisega oli 2007. aastal 287 804 201 krooni, millest 109 800 000 krooni on hageja kinnisvara täitemenetluse käigus sissenõutud müügihinna ja raamatupidamisliku väärtuse erinevus. Hageja kahju 2008 aastal oli 89 626 214 krooni ja hageja kahju 2009 aastal 6 617 089 krooni. Hageja kahju BPG kui ettevõtte kaotusest on

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

1 104 647 000 krooni. Hageja palub kostjatelt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja arvestab viivist alates BPG pankroti väljakuulutamisest, sest see on ajahetk, mil kindlasti oli tekkinud kahju. Hagejal puuduvad täpseid andmeid selle kohta, kas SEB poolses käitumises on hagejale tekitatud erinevate kahjude puhul rohkem süüd, kui Liisingu poolses käitumises või vastupidi. Kuna hagejale kahjutekitamises osalesid nii SEB kui ka Liising, siis esitab hageja oma nõude solidaarselt nii SEB kui ka Liisingu vastu. Hageja leiab, et kostja 2, BPG ja Cremona vahel sõlmitud müügi- ja liisingulepinguga kaasnes kohustus arvestada hageja huvide ja õigustega VÕS § 81 lg 1 mõttes. BPG ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingu tagamiseks seati ühishüpoteegid hageja kinnistutele. Hageja tegi omakapitali sissemakse BPG-sse ja laenas omakorda BPG-le raha vineeritehase projekti elluviimiseks. BPG on alates asutamisest olnud hageja ainuomandis ja hageja ning BPG moodustavad kontserni. Hageja ja BPG huvid olid samasuunalised ja võlausaldajal pidi olema tahe kaitsta lepinguga ka kolmanda isiku huvi. Nii BPG huvi hagejat kaitsta kui ka hageja isik olid kostjatele äratuntavad läbi hageja ja BPG tiheda seose. Hageja kavandas vineeritehase rajamist ja vineeri tootmist oma majandustegevusena ning investeeris sellesse. Eraldi äriühingu loomine oli kostja 1 finantseerimisskeemi tingimus. BPG ärihuvide rikkumine kahjustas hageja majandustegevust. Tegevuse ja tähtaegade kooskõlastamine toimus hageja ja kostjate vahel. Kostja 2 ei arvestanud hageja huvidega müügilepingu ja liisingulepingu täitmisel. Kostjad oleksid pidanud seadmete probleemide ilmnemisel nõudma täiendavaid pangagarantiisid Cremonalt, kuid kostjad asusid jõupositsioonile hageja suhtes; hageja jäeti otsustusprotsessist kõrvale. Kostja 2 ei kooskõlastanud Cremona suhtes kasutatavaid õiguskaitsevahendeid ning võttis üle hageja suhtluse kindlustusmaakleriga. Hageja hoiti läbirääkimiste juurest eemale, olgugi, et Indufor OY raportist selgus, et Cremona oli tarninud ebakvaliteetseid seadmeid. Kostja 2 ei kasutanud võimalust pangagarantii 2 sissenõudmiseks. Kostjad takistasid BPG-l ise nõuete esitamist Cremona vastu. BPG pankrotimenetluses on hageja tunnustatud nõude suuruseks 195 545 599,17 krooni. Hageja tugineb alternatiivselt oma nõudes VÕS § 1045 lg 1 p 5, 6, 7 ja 8. Hageja omandiõiguse rikkumine seisneb sellest, et hageja omandis olnud BPG osad muutusid kostjate tegevuse tõttu väärtusetuks. Hageja majandustegevusse sekkumine seisneb selles, et kostjad asusid ilma BPG ja hagejata teostama müügilepingust tulenevaid omaniku õiguseid, pidasid läbirääkimisi kindlustusmaakleriga, Cremonaga ja esitasid Cremona vastu hagi. Kostjad ei kooskõlastanud ega arvestanud hageja ega BPG huvidega. BPG jäeti kaasamata nõuete esitamisse Cremona vastu. Pangagarantii 1 tagastamise järel ei nõudnud kostjad täiendavaid garantiisid ning hoolimata sellest, et seadmetel esinesid puudused, jäeti kasutamata pangagarantii 2 sissenõudmise võimalus. Õiguste teostamine ei ole TsÜS § 132 lg 2 järgi lubatud seadusevastasel viisil, mis on seadusest tuleneva kohustuse rikkumine. Kostjad jätsid tahtlikult kõrvale hageja ja BPG oma suhtluses kindlustusmaakleri ja Cremonaga. Samuti on tahtlik BPG mittekaasamine hagi esitamisse Cremona vastu. Selline tegevus on heade kommete vastane. Kostjate tegevuse tulemusena sattus BPG makseraskustesse ja läks pankrotti. Uue, tagastatud pangagarantiiga võrdses suuruses garantii saamine oleks lubanud BPG-l selle arvelt tegutseda. Kostjad hagi ei tunnistanud.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis oma 29.06.2011 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust järgmist asjaolude üle: Hageja asutas BPG eesmärgiga rajada vineeritehas ja asuda tootma vineeri. Hageja ja kostja 1 pidasid läbirääkimisi vineeritehase rajamise finantseerimiseks ning 20.04.2005 tegi kostja 1 hagejale pakkumise vineeritehase finantseerimiseks, mida muudeti 25.05.2005 kokkuleppega. 14.06.2005 sõlmisid kostja 2, BPG ja Angelo Cremona Spa (Cremona) lepingu nr 05-CON-143 vineeritehase seadmete müügiks ja tarnimiseks (müügileping). Seadmed pidid olema töökorras ja valmis 07.10.2006. Lepingu täitmise tagamiseks väljastas Cremona kostja 2 kasuks 30.06.2005 pangagarantii 1 975 000 eurole (pangagarantii 1) ja 12.05.2005 garantii 987 500 eurole (pangagarantii 2) seadmete parandamise ja asendamise kindlustamiseks. 20.06.2005 sõlmisid BPG ja kostja 2 kapitalirendilepingu, mille objektiks olid müügilepingu alusel soetatud puditöötlemisseadmed. 27.06.2005 sõlmisid kostja 1 ja BPG laenulepingu 6 391 165 euro laenamiseks (laenuleping1), mille sihtotstarve oli vineeritehase rajamine. Laenulepingu tagamiseks seati 115 000 000 kroonine hüpoteek hageja kinnistutele ja vineeritehase kinnistule. 04.07.2005 sõlmisid hageja ja BPG allutatud laenu lepingu (laenuleping 2), millega hageja laenas 33 890 000 krooni vineeritehase rajamiseks. 28.02.2008 müügilepingu lisaga muudeti seadmete tarnimise tähtaega. 27.11.2006 sõlmis BPG läbi kindlustusmaakleri kindlustuslepingu Zurich Insurance Ireland Ltd-ga, millega kindlustati BPG varad summale 376,8 miljonit krooni ja ärikatkestus summas 127,5 miljonit krooni. Soodustatud isikuks oli kostja 2. Tehase ehitustööd lõpetati 10.11.2006. 05.01.2007 restruktureeriti laenulepingu tagatised, seati ühishüpoteek hageja kinnistutele I järjekohale Svenska Handelsbankeni kasuks 150 000 000 kroonile ja kostja 1 kasuks II järjekohale 32 000 000 kroonile. 25.01.2008 seati hageja kinnistutele kostja 1 kasuks hüpoteek summas 68 000 000 krooni. 23.04.2008 esitas kostja 1 kohtutäiturile avalduse täitemenetlusega liitumiseks. 12.05.2008 kuulutati välja BPG pankrot. 30.06.2008 tagastas kostja 1 pangagarantii 2.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kapitalirendilepingu alusel tarnitud seadmed ei vastanud lepingus kokkulepitud kvaliteedile ja nende töökorras hoidmisega oli probleeme. Vaidlust ei ole ka selle üle, et laenulepingud, müügileping ja liisinguleping omavad ühtset majanduslikku eesmärki. Samuti puudub vaidlus selles, et laenulepingu ja liisingulepingu teenindamisega tekkis viivitus. Pooled vaidlevad selle üle, kas BPG ja kostja 1 vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, kas kostja 1 ja kostja 2 tegid takistusi BPG-le seadmete töökorras hoidmisel, tehase töö juhtimisel ja õiguskaitsevahendite kasutamisel Cremona suhtes. Asja lahendamiseks on vajalik eelkõige välja selgitada, kas BPG ja kostja 1 vahel sõlmitud laenuleping on VÕS § 81 lg 1 mõttes hagejat kaitsev leping ning kas BPG ja kostja 1 vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tagas BPG ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi, seega oli olemas tagatiskokkulepe. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja investeeris ise BPG tegevusse ning see oli kostja 1 poolt 20.05.2005 vineeritehase finantseerimiseks tehtud pakkumises üheks raha saamise eeltingimuseks. Kohus leiab, et hüpoteegist tulenevad nõuded ja vastuväited saavad põhineda üksnes asjaõigusseadusel ja tagatiskokkuleppel ning neid väiteid ei ole hageja hagis esile toonud. Hageja on välja toonud asjaolu, et ka tema investeeris BPG-sse. Kohus leiab, et äriühingusse investeerimist ei saa pidada VÕS § 81 lg 1 p 1 eeldusena toodud tegevuseks. Ühest küljest oli hagejal kui BPG omanikul kohustus tasuda osakapitali sissemakse ning teisalt on äriühingusse investeerimine, mida hageja BPG-ga sõlmitud laenulepingute alusel tegi, tavaline äririsk. BPG kui äriühing pidi tegutsema enda, mitte oma osanike huvides ja seega ei saanud laenulepinguga olla ohustatud BPG osaniku õigused. VÕS § 81 lg 1 p 1 märgitud huvi peab olema kohtu arvates konkreetsem kui äriühingu huvi saada kasumit oma investeeringust. Äriühingu omaniku kohustus ongi investeerida äriühingusse. Juhul, kui iga äriühingu sõlmitud leping peaks kaitsma ka äriühingu omaniku huvi, väljuks selline arusaam lepinguvabaduse põhimõtte raamidest. Lepinguga kohustuste võtmise puhul ongi oluline õigussuhte poolte ning nende õiguste ja kohustuste täpne määratlemine lepinguga. Lepingu sõlmimisel on pooled vabad valima endale lepingupartnerit, samuti on neil õigus otsustada, millised on poolte õigused ja kohustused ja nende tasakaal. Lepingu puhul on võlgnikule teada, milliseid kohustusi ja kelle ees ta peab täitma. Asudes seisukohale, et äriühingu poolt sõlmitud lepingul on mõju ka äriühingu omaniku õigustele, takistaks selline olukord kohtu arvates tsiviilkäibe kindlust. Kuna VÕS § 81 lg 1 kõik kolm tingimust peavad olema täidetud üheaegselt ja esimeses punktis märgitu ei leidnud kinnitust, ei analüüsi kohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt VÕS § 81 lg 1 p 2 ja 3 märgitud eeldusi. Kohus möönab, et hageja isik ja tema osalus vineeritehase projektis oli kostjale 1 teada ja seega pidi hageja kostjale 1 olema äratuntav. Samadel põhjustel ei ole pangagarantii 1 ega pangagarantii 2 vaadeldavad kui hagejat kaitsvad lepingud VÕS § 81 lg 1 mõttes. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei peaks edasi analüüsima, kas kostja 1 ja BPG vahel oli sõlmitud suuline laenuleping ja kas kostja 1 rikkus seda, samuti ei peaks analüüsima teisi hageja poolt kostjale 1 esitatud etteheiteid. Kohus peab siiski vajalikuks selguse ja kohtuotsuse põhjendatuse huvides võtta seisukoht ka nende asjaolude kohta. Hageja esitas suulise laenulepingu tõendamiseks taotluse kuulata vande all üle hageja seaduslik esindaja Pjotr Sedin. TsMS § 268 lg 1 eeldab vastaspoole nõusolekut. Kohus ei saa suulise

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

lepingu tõendamiseks koguda tõendeid, mis ei ole lubatud. Kostjad ei andnud nõusolekut hageja seaduslikult esindajalt vande all seletuse võtmiseks ja seetõttu ei saa seda tõendit ka kasutada. Kohus märgib, et tegemist ei ole olukorraga, kus asjas ei oleks võimalik esitada muid tõendeid, mis on TsMS § 2681 kohaldamise eelduseks. Hageja ei ole hagiavalduses (p 1.2.5.) kirjeldanud suulise lepingu sõlmimise asjaolusid, s.t. lepingu tingimusi, vaid üksnes maininud lepingu sõlmimise fakti. Kohtuistungil kirjeldas hageja seaduslik esindaja kokkuleppe sisu, märkides, et laenatava summa osas kokkulepe puudus, muud laenulepingu tingimused olid samad, mis kirjalike lepingute puhul. VÕS § 9 lg 1 järgi tuleb lepingu sõlmimiseks pidada olukorda, kui lepingu olulistes tingimustes on kokku lepitud. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, mille järgi üks isik kohustub andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus leiab, et kokkulepe laenusumma osas on laenulepingu oluline komponent ning selleta ei saa lugeda lepingut sõlmituks. Suuline laenuleping, sellisel moel nagu hageja seaduslik esindaja seda kohtuistungil kirjeldas, ei ole käsitletav iseseisva lepinguna. Kuna kostjal 1 puudus suulise laenulepingu näol kohustus anda täiendavat laenu, et ole ta seda ka rikkunud. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja ja BPG on küll otsinud täiendavaid finantseerimise võimalusi nagu võlakirjade emissioon, laenude saamine jne, kuid hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et BPG oleks nõudnud väidetava suulise laenulepingu täitmist kostja 1 poolt. Kostja 1 ei saa rikkuda kohustust, mille täitmist temalt ei ole nõutud; kuna poolte vahel puudus kokkulepe laenatava summa suuruse kohta, siis ei saanud kostja 1 ka oma kohustust täita, sest ta ei teadnud, kui suur see võiks olla. Kohane õiguskaitsevahend oleks olnud kohustuse täitmise nõudmine, mida hageja ei ole teinud. Kohtule esitatud hageja, kostja 1 ja Svenska Handelsbanken AB vahel sõlmitud lepingust ja selle sõlmimisele eelnenud kostja 1 ja BPG vahelisest kirjavahetusest nähtub, et kostja 1 nõustus vineeritehase täiendava finantseerimisega Svenska Handelsbankeni poolt. Kostja 1 tegutsemist ei saa pidada hea usu põhimõtte vastaseks või lojaalsuskohustuse rikkumiseks, sest lepingust nähtub, et kostja 1 esimesel järjekohal olnud hüpoteek kustutati ning seati hüpoteek teisele järjekohale, mis oluliselt halvendas kostja 1 positsiooni laenu tagamise osas. Hageja juhatuse liikme ja kostja 1 esindajate vahelisest kirjavahetusest 12.06.2007, 28.06.2007, 11.08.2007 ei nähtu, et kostja 1 oleks keeldunud lisafinantseerimisest sh võlakirjaemissioonist, kirjadest nähtub üksnes, et kostja 1 on juhtinud tähelepanu võimalikule emissiooni luhtumisele. Kaitse-, hoolsus- ja lojaalsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda eeldusest, et mõlemad lepingu pooled täidavad oma kohustusi. Nimetatud kohustuse rikkumiseks ei saa pidada oma õiguste kaitset seadusega lubatud piirides ja seadusega lubatud õiguskaitsevahenditega, näiteks nagu lepingu täitmise nõudmine või lisatagatiste nõudmine. Kostja 1 õigust realiseerida hüpoteek ning täitemenetlusega ühinemise avalduse esitamist ei saa pidada hea usu põhimõtte vastaseks või kaitse-, lojaalsus – ja hoolsuskohustuse rikkumiseks. Tegemist on seadusega määratletud õiguskaitsevahendiga. Kohus möönab, et õiguskaitsevahendi kasutaimne võib olla iseenesest ka pahauskne, kuid kostja 1 kasutas eelnimetatud õiguskaitsevahendeid olukorras, kus BPG oli oma kohustused täitmata jätnud. Kostja 1 pankrotihoiatustest BPG-le, pankrotihalduri aruandest ning pankrotimäärusest nähtub, et BPG ei olnud täitnud oma laenulepingust ja liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole seda asjaolu ka menetluse käigus eitanud. Kohtu arvates on igati õiguspärane õiguskaitsevahendite kasutamine olukorras, kus võlgnik on lepingut rikkunud.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Kohtule esitatud pangagarantiist 2 nähtub, et garantii oli kehtiv kuni 30.09.2007. Kohtule esitatud 29.06.2007 kokkuleppe p 6 alusel pikendasid kokkuleppe pooled seadmete müügilepingu p 4.4 nimetatud seadmete tootjagarantiid kuni 30.06.2008. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pangagarantiid 2 oleks pikendatud. Kohus leiab, et 29.06.2007 kokkulepet saab pidada müügilepingu muutmise kokkuleppeks. BPG oli 29.06.2007 kokkuleppe pool, järelikult oli tal ka võimalus esitada tingimusi kokkuleppele, sh pangagarantii pikendamiseks. BPG seda ei teinud, järelikult ei pidanud ta seda vajalikuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et pangagarantii ning tootegarantii mõlemad võimaldavad nõuda lepingu kohast täitmist, kusjuures eelistada tuleks esmase õiguskaitsevahendina lepingu täitmise nõuet tootjagarantii alusel. Hageja on seostanud kahju tekkimist sündmustega, mis päädisid BPG pankroti väljakuulutamisega. Kohtu arvates ei ole seetõttu olulised need sündmused, mis pankroti väljakuulutamisele järgnesid ja neid väiteid kohus ei analüüsi. Hageja väidab, et BPG ja kostja 1 ning kostja 2 vahel sõlmitud lepingud on VÕS § 81 lg 1 mõttes hagejat kui kolmandat isikut kaitsvad lepingud. BPG on kostjaga 2 sõlminud liisingulepingu ja sellega seotud müügilepingu, täiendava kokkuleppe 28.02.2008 ja lisaks sellele oli kostja 2 kasuks välja antud pangagarantii ning ta oli soodustatud isikuks kindlustuslepingus. Seega saab kostja 2 vastu suunatud lepingulised nõuded tuleneda üksnes nendest lepingulistest suhetest. Hageja on esitanud esimese valikuna kostja 2 vastu lepingu rikkumisest tuleneva nõude. Hageja heidab kostjale 2 ette, et kostja 2 nõudis pangagarantii 1 alusel raha väljamaksmise eeldusena vastuvõtuakti allkirjastamist ja jättis pangagarantii 1 alusel saadu hagejale üle kandmata; kostja 2 ei kooskõlastanud hagejaga ega BPG-ga Cremona vastu kasutatavaid õiguskaitsevahendeid; kostja 2 keelas seadmete remontimise; kostja 2 ei nõudnud sisse pangagarantiid 2 ning takistas BPG-lt esitada nõudeid Cremona vastu. Asja lahendamiseks on vaja välja selgitada, kas müügileping ja liisinguleping on hagejat kaitsvad lepingud VÕS § 81 lg 1 mõttes ning kas kostja 2 jättis täitmata oma lepingust tulenevad kohustused st rikkus lepingut. Kohus leiab sarnaselt laenulepingu kohta esitatud põhjendustega, et liisinguleping ja müügileping ei ole lepingud, mis kaitsevad hageja huve. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei peaks edasi analüüsima, kas kostja 1 ja BPG vahel oli sõlmitud suuline laenuleping ja kas kostja 1 rikkus seda, samuti ei peaks analüüsima teisi hageja poolt kostjale 1 esitatud etteheiteid. Kohus peab siiski vajalikuks selguse ja kohtuotsuse põhjendatuse huvides võtta seisukoht ka nende asjaolude kohta. Liisingulepingu mõiste sätestab VÕS § 361. Liisingulepingut iseloomustab reeglina kolme eraldi isiku osalemine õigussuhtes, kus liisinguandja kohustuseks on eelkõige ostu finantseerimine. Liisingusuhte eripära ongi selles, et liisinguandja kui asja omanik täidab eelkõige finantseerimise funktsiooni ning lepingust tulenevad õiguseid saab ja ka peab täitma eelkõige liisinguvõtja, kelle huvides asi on soetatud. Seega käesoleval juhul oli BPG-l võimalik nõuda otse Cremonalt lepingu kohast täitmist. Kostjale ei saa ette heita liisingulepingus liisinguvõtja jaoks tavapärast tegevust - saada tagasi oma raha. Kostja ei pidanudki olema huvitatud lepingu täitmise nõuete esitamisest, seda pidigi tegema BPG ise. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja 2 nõudis sisse pangagarantii 2 ning Cremona esitas selle seaduslikkuse osas vastuväited. 29.06.2007 kokkuleppega on BPG nõustunud pangagarantii 1 tagastamisega, kokkuleppe kehtivust ei ole vaidlustatud, seega on tegemist kehtiva tahteavaldusega. BPG esitas nõude pangagarantii välja maksta 11.04.2007 ning

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

edasisest kirjavahetusest Cremona ja kostjaga 2 nähtub, et esinesid erimeelsused garantii sissenõudmise õiguspärasuses. Kohus järeldab, et liisingulepingu pooled pidasid läbirääkimisi ning selle tulemusena jõudsid 29.06.2007 sõlmitud kokkuleppeni. Läbirääkimiste abil erimeelsuste lahendamine on kohtu arvates igati seaduslik. Kohus leiab, et pangagarantii 1 tagastamine kostja 2 poolt ei ole lepingu rikkumine, sest BPG nõustus selle tegevusega. Liisingusuhte eripära arvestades oli kostja 2 esmaseks kohustuseks seadmete ostmise finantseerimine ning müügilepingu ja liisingulepingu kohase täitmise nõudmise õigus BPG-l endal. Kohus möönab siiski, et õigussuhte eripära arvestades ja õiguskaitsevahendite kasutamise dubleerimise vältimiseks on mõistlik, et liisinguandja ja liisinguvõtja jagavad informatsiooni. Kohtule esitatud Rein Mõisa ja Cremona vahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et BPG on oma õigust nõuda lepingu täitmist, kasutanud. Kostja 2 on teavitanud BPG-d Indufor OY ekspertiisist 18.02.2008 ja 07.03.2008 e-kirjaga ning kostja 2 on teavitanud 22.04.2008 kirjaga ka BPG-d Cremona vastusest. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et BPG- oli kursis kostja 2 poolt võimalike õiguskaitsevahendite kasutamisega. Vaidlust ei ole selles, et Cremona poolt tarnitud seadmed ei töötanud korralikult. Kohtule esitatud Rein Mõisa 31.10.2007 kirjast nähtub, et seadmetele Cremona poolt antud tootegarantii tingimuseks oli seadmete remontimise keeld teiste isikute poolt. Kohus leiab, et selline tingimus, et tootegarantii kehtib vaid siis, kui selle remondi ja hooldusega tegelevad üksnes tootja enda või tema poolt nimetatud isikud, on tavapärane. Kohus leiab, et kostja 2 ei saanud takistada BPG-l seadmete remonti, vaid see oli keelatud müügilepinguga. Müügilepingust tulenevad kohustused laienesid ka BPG-le. Seetõttu ei ole oluline, kas kostja 2 esindaja andis või ei andnud korraldusi seadmete remontimiseks, sest kostjal 2 puudus pädevus selle otsustamiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et BPG oleks soovinud pangagarantii 2 sissenõudmist. Seega ei saa kostjale 2 ette heita tegevust, mille täitmist ei ole temalt soovitud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pangagarantiid 2 oleks pikendatud. Kohus leiab, et 29.06.2007 kokkulepet saab pidada müügilepingu muutmise kokkuleppeks. BPG oli 29.06.2007 kokkuleppe pool, järelikult oli tal ka võimalus esitada tingimusi kokkuleppele sh pangagarantii pikendamiseks. BPG seda ei teinud, järelikult ei pidanud ta seda vajalikuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et pangagarantii ning tootegarantii mõlemad võimaldavad nõuda lepingu kohast täitmist, kusjuures eelistada tuleks esmase õiguskaitsevahendina lepingu täitmise nõuet tootjagarantii alusel. BPG kui 29.06.2007 kokkuleppe pool ei ole kokkuleppe sõlmimisel nõudnud lisatagatiste kehtestamist. BPG, kostja 2 ja Cremona vahel sõlmitud müügilepingust ja liisingulepingust tulenevalt oli BPG-l kui liisinguvõtjal õigus nõuda müügilepingu täitmist. 19.05.2005 eellepingust nähtub, et seadmete tarnija valis hageja. Ei ole oluline, kas hageja küsis kostjalt 2 Cremona vastu nõuete esitamiseks eraldi luba või kas kostja töötajad või esindajad andsid nõusolekuid või keeldusid neid andmast. BPG-l oli pädevus kasutada õiguskaitsevahendeid ise. BPG on ka korduvalt nõudnud Cremonalt kohtuväliselt lepingu täitmist ja seadmete remontimist. Kohus leiab, et BPG-le oli teada ja ta sai aru võimalusest kasutada müügilepingust ja liisingulepingust tulenevaid õiguseid. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Näidisloetelu võimalikust õigusvastasest tegevusest on sätestatud VÕS § 1045 lg 1. Hageja tugineb VÕS § 1045 lg 1 p 5, 6, 7 ja 8, mille järgi on kahju tekitamine

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega; seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega ja heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Omandiõiguse rikkumiseks peab hageja seda, et kostjate tegevuse tulemusena muutus hageja omandis olnud BPG osa väärtusetuks. Omandiõiguse rikkumisena tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes silmas pidada omandit asjaõigusseaduse mõttes, osa kui õigus võib olla ka sättega hõlmatud. Samas ei ole deliktiõiguse eesmärk kaitsta omanikku puhtmajandusliku kahju eest. Kohus leiab, et õiguse rikkumisel peaks kostjate õigusi rikkuv tegevus olema eelkõige aktiivne tegevus mitte tegevusetus. Hageja heidab praeguses olukorras kostjatele ette seda, et kostjad ei kasutanud aktiivselt BPG-le lepingutes ette nähtud õigusi. Kohus leiab, et kostjad ei pidanudki neid õigusi kasutama, sest BPG-l endal oli võimalus neid õigusi kasutada. Majandustegevusse sekkumiseks peab hageja seda, et kostjate tegevuse tulemusena muutus BPG maksejõuetuks, vineeritehase projekt ebaõnnestus ning hageja kaotas oma investeeringud. Kohus leiab, et majandustegevusse sekkumiseks saab eelkõige pidada mingit kostjate aktiivset tegevust, mille tulemusena said kahjustada hageja õigused. Majandustegevusse sekkumisena peab hageja kostjate passiivsust suhetes BPG-ga, eelkõige kindlustuse ja garantii sissenõudmata jätmist ning Cremona vastu nõuete esitamata jätmist. Kohus leiab, et kostjate tegevus ei ole olnud õigusvastane. BPG-l olid liisingu- ja kindlustuslepingu poolena samasugused õigused kui kostjatel nõuda lepingute täitmist, pangagarantii 2 sissenõudmist ei ole BPG kunagi soovinud, seega ei saanud kostjad tegemata jätta sooritust, mida neilt ei nõutud. Nii kindlustus kui ka liisingulepingust tulenevalt pidi BPG kui tehingu pool, kelle huvides seadmete soetamine ja kindlustamine toimus, olema aktiivne oma õiguste kaitsel. Kostjad esinesid tehingutes eelkõige finantseerijatena ning nende esmaseks huviks oli õigeaegsete maksete laekumine, mitte lepingu muu osa täitmise kontrollimine. Seadusest tulenevat kohustust rikkuvaks käitumiseks peab hageja seda, et kostjad ei täitnud oma lepingust ja VÕS § 362 lg 3 ning VÕS 365 ja KrAS § 89 tulenevat kaitsekohustust. Lepingu täitmise nõudeõigus oli ka kostjatel ning laenulepingus ja liisingulepingus ette nähtud osamaksete tasumata jätmisel kohustuse täitmise nõudmine ei ole õigusvastane tegevus. Kostjate tegevus on kooskõlas lepinguga ning seaduses laenulepingu ja liisingulepingu kohta sätestatuga ning seetõttu ei saa olla kostjate tegevus seadusvastane. Heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks peab hageja kostjate tegevust, mis oli suunatud vineeritehase majandusraskuste ilmnemisel tagatiste realiseerimisele, mitte vineeritehase majandustegevuse jätkamisele. Kostjad olid BPG-ga sõlmitud lepingutes finantseerijad ning nende esmane huvi oli saada tagasi vineeritehase rajamisse antud raha. Kohus leiab, et oma lepingust tulenevate õiguste täitmise nõudmine kostjate poolt ei ole heade kommete vastane tegevus. Kohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole vajalik analüüsida põhjusliku seose olemasolu ja kostjate süü küsimust, sest puudub õigusvastane tegevus, mida kostjatele ette heita. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Hageja lepingu rikkumisele tuginev nõue ei saa tuua kaasa kostjate solidaarset vastutust, sest kostjad ei ole BPG-ga sõlmitud lepingutes korraga lepingu poolteks. Kostjate vastutus õigusvastasest tegevusest tulenevalt ei saa kohtu arvates samuti olla solidaarne. Hageja poolt kostjatele etteheidetud tegevus on konkreetne, milles kostjad ei tegutse koos. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et liisingulepinguga, eelkõige seadmete kvaliteedi probleemidega ning Cremonaga seotud küsimuste puhul tegutses kostja 2, täitemenetluses ning kostja 1 pankrotimenetluses. Kohtu arvates on solidaarse vastutuse puhul VÕS § 137 lg 1 alusel oluline just kahju tekitavad tegevused, mis on kostjate puhul erinevad. Seetõttu ei saa olla tegemist ka solidaarse vastutusega. Hageja ei ole hagiavalduses ega hilisemas menetluse käigus välja toonud, milline kahju on millise kostjate tegevusega seotud. Hageja on üksnes märkinud, et osa kahjust moodustab täitemenetluses realiseeritud vara väärtuse vahe võrreldes vara raamatupidamises märgitud väärtusega. Kahju suuruse tõendamiseks on hageja esitanud Ernst & Young Baltic seisukohta ja OÜ Finamen poolt teostatud ettevõtte väärtuse hinnangu. Kohus leiab, et Ernst & Young Baltic seisukohta saab kasutada tõendina TsMS § 229 lg 1 mõttes. Kohus leiab, et seisukoht ei tõenda kahju suurust, sest seisukoht tugineb hageja enda poolt audiitorfirmale esitatud andmetel, seega on tegemist hageja enda poolt esitatud andmetega kahju suuruse kohta ja see ei ole kohtu arvates usaldusväärne tõend. OÜ Finamen arvamus fikseerib BPG väärtuse. Kohus leiab, et ettevõtte väärtus ei ole otseselt ülekantav hageja kahjuks. Liiatigi on ettevõtte väärtuse hindamisel algandmeteks võetud taas hageja poolt esitatud andmed ning seetõttu võib kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, millise kahju on kumbki kostjatest põhjustanud, samuti ei ole hageja tõendanud usaldusväärselt kahju suurust. TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda ning kostjate menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub apellant maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt esinevad maakohtu tegevuses olulised menetlusnormide rikkumised, mis annavad aluse otsuse tühistamiseks TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel. Maakohus ei võimaldanud hagejal esitada oma tõendeid (ärakuulamise õiguse riive), eelmenetlus oli puudulik ning välja on jäetud selgitamata asjas tähendust omavad asjaolud. Kohtuniku suhtumise pahatahtlikkust hageja suhtes illustreerib asjaolu, et olles teadlik, et hageja ja tema lepingulise esindaja vahel on esindussuhe lõppenud, otsustas kohus pidada 8 (kaheksa) päevase etteteatamisega põhiistungi. Maakohus on ka põhjendamatult eraldanud käesoleva tsiviilasja tsiviilasjast nr 2-10-4395. Lisaks on käesoleva kohtuasja toimikust välja jäetud (ilmselt kohtuasjade eraldamise tõttu uue toimiku loomisega) hageja 08.12.2010 vastus koos osade lisadega.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Hageja on erinevates menetlusdokumentides põhjendanud läbivalt erinevate isikute ülekuulamise ning dokumentaalsete tõendite kogumise vajadust ja asjakohasust. Hageja on kõigi tema poolt märgitud isikute ja dokumentide puhul märkinud, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendeid esitada. Ilmselgelt alusetu on kohtu järeldus, et hageja poolt taotletavate tõendite näol on tegemist asjakohatute tõenditega. Kohus on seejuures läbivalt rõhutanud, et see, millised olid kostjate kavatsused, motiivid ja eesmärgid suhtlemisel BPG ja hagejaga ning erinevate lepingute sõlmimisel ja täitmisel, ei oma vaidluse seisukohalt sisulist tähendust. Selline kohtu järeldus on ekslik, kuna hageja on tuginenud hagis muuhulgas sellele, et kostjad on põhjustanud tahtlikult ja teadlikult BPG maksejõuetuse, käitunud pahatahtlikult, s.o hea usu põhimõtte vastaselt ning mh et kostjate käitumine on vastuolus heade kommetega. Nende väidete tõendamise aspektist on kostjate käitumise motiivide, kavatsuste ja eesmärkide tõendamine igati asjakohane. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta muud asjaolud, mida hageja soovis taotletavate tõenditega tõendada ning millele on läbivalt erinevates menetlusdokumentides viidatud. Seega on kohus jätnud alusetult kogumata asjas tähendust omavad tõendid, seadnud hageja menetluslikult ebavõrdsesse positsiooni kostjatega ning jätnud hageja ilma võimalusest täita temal lasuvat tõendamiskoormist. Hagimenetluses on poolel õigus võistlevale menetlusele (TSMS § 5 lg 1), õigusele olla ärakuulatud (TsMS § 5 lg 2), õigus võrdsele kohtlemisele (TsMS § 7). Hageja on seisukohal, et korduvate tõendite kogumise taotluste alusetu rahuldamata jätmisega rikkus kohus oluliselt kõiki eespool toodud tsiviilkohtumenetluse aluspõhimõtteid. Seejuures kujutab õigus olla ärakuulatud endast nö absoluutset tühistamise alust TsMS § 656 lg 1 p 1 kohaselt. Kohus on ka tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisega oluliselt rikkunud eelnimetatud tsiviilkohtupidamise norme. Hageja on seisukohal, et maakohus on rikkunud hageja õigust õiglasele kohtupidamisele. Lisaks on hageja hinnangul kohus rikkunud ka oma kohustusi eelmenetluse läbiviimisel, sest asjakohased tõendid on alusetult kõrvale jäetud ning on alusetult keeldutud hageja taotletud tõendite väljanõudmisest. Lisaks ei ole kohus välja selgitanud nt kostjate seisukohta ning on sisuliselt jätnud lahendamata hageja vastuväite taotluste rahuldamata jätmisele. Eelnevast tulenevalt on maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata hageja taotlused tõendite kogumiseks ning on arusaamatu järjekindlusega ignoreerinud hageja sellekohaseid korduvtaotlusi (sh väiteid ja põhistusi, mis puudutavad kohtumääruse, millega jäeti tõendite kogumise taotlus rahuldamata, alusetust). Menetlustähtaja määramine tõi endaga kaasa ebamõistliku ettevalmistustähtaja riive, mis omakorda kujutab endast õiglase kohtumenetluse olulist riivet ehk menetlusõiguse olulist rikkumist. Samuti seati hageja ebamõistliku menetlustähtaja määramise läbi võrreldes kostjatega menetluslikult ebavõrdsesse positsiooni. Seega on maakohus kuritarvitanud menetleja õigusi menetlustähtaegade määramisel eesmärgiga piirata hageja võimalust oma õigusi reaalselt kaitsta Hagejale jääb arusaamatuks kohtu vastuoluline tegevus hagi- ja vastuhagi menetlemisel (miks otsustas kohus ühel hetkel, et vastuhagi tuleb tsiviilasjast lahutada ning jättis seejärel mõlemas menetluses kõik hageja taotletud tõendid kogumata); teiseks, hageja on veendumusel, et hagija vastuhagi menetlemine peab toimuma ühes menetluses, kuna enamik tõenditest on asjakohased mõlemas tsiviilasjas ning nende kogumiseks on esitatud taotlused mõlemas tsiviilasjas.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Hageja on esitanud kohtule 08.12.2010 vastuse koos nelja lisaga. Käesoleva tsiviilasja toimikus on olemas üksnes 08.12.2010 vastuse lisad 3 ja 4. Vastus ise ning lisad 1 ja 2 (lisa 2 tõendab mh hageja kahju seonduvalt ettevõtte kaotusega) toimikust puuduvad. Ilmselgelt ei saanud kohus hageja 08.12.2010 vastuses esitatud fakti ja õiguslikke väiteid asja lahendamisel arvestada, mis on viinud kohtu tõenäoliselt ebaõigete menetluslike otsuste tegemiseni hageja tõenduslike taotluste lahendamisel kui ka asja sisulisel otsustamisel. Sisuliselt muudab selline menetlusnormide rikkumine maakohtu otsuse õigsuse kontrollimise võimatuks, kuna kohtuasja materjalide hulgas ei ole arvestatud kõiki hageja poolt kohtule esitatud väiteid ja tõendeid. Hageja on erinevalt maakohtust seisukohal, et BPG ja kostjate vahel sõlmitud lepingute puhul on VÕS § 81 lg 1 eeldused täidetud, st tegemist on hagejat kaitsevate lepingutega ning maakohtu seisukohad VÕS § 81 lg 1 p 1 sisustamisel on viinud ebaõigete järelduste tegemiseni. Käesoleval juhul on VÕS § 81 lg 1 p 1 eeldused täidetud, kuna hageja oli BPG oli 100 % osanik, BPG asutati vineeritehase projekti realiseerimiseks, sest eraldi äriühingu asutamise nõude nägi ette SEB Panga poolt pakutud finantseerimisskeem. Samas oma olemuselt oli tegemist hageja projektiga, kuhu kaasinvestoritena kaasati kostjad, kelle riske omakorda maandas hageja oma varaga. BPG oli klassikaline projektikehand, mis loodi SEB poolt pakutud finantseerimiskeemi rakendamiseks. Hageja oli vineeritehase projekti käivitaja ja teostaja. Hageja oli vineeritehase projektis kaasinvestor. Hageja tegi vineeritehase projekti BPG omakapitali sissemakse näol investeeringu 60 miljonit krooni, lisaks laenas vineeritehase projekti elluviimiseks Laenulepingu II alusel 33 890 000 miljonit krooni ning Laenulepingu III alusel 80 miljonit krooni. Hageja tagas BPG Laenulepingust I ja Liisingulepingust tulenevaid kohustusi oma varaga. Tulenevalt sellisest hageja lähedusest BPG ja SEB Pank ning Liising vahelistele lepingutele ei ole kahtlust, et BPG suhtes kohustuste rikkumisel said otseselt kahjustada ka hageja õigused ja huvid. Võib eeldada BPG tahet kaitsta hageja õigusi ja huve, mistõttu on täidetud VÕS § 81 lg 1 p 2 eeldus. BPG on alates asutamisest olnud hageja ainuomandis. Äriseadustiku § 6 lg-de 1 ja 3 kohaselt on hageja ja BPG ema- ja tütarettevõtja ning moodustavad kontserni. Kontsernisuhte osadeks olevaid äriühinguid iseloomustab tihe seos ja ühised majanduslikud huvid. Äriühingu huvi oma osaniku huve ja õigusi kaitsta võib eeldada. Lisaks kontsernisuhtele ja hageja ja BPG huvide samasuunalisusele olid nii hageja kui ka BPG juhatuse liikmeteks samad isikud – P. Sedin ja Jüri Triletski. BPG kaitsetahe ja hageja olid SEB Pangale ja Liisingule äratuntavad, mistõttu on täidetud VÕS § 81 lg 1 p 3 eeldus. BPG tahe hageja huvisid ja õigusi kaitsta ning hageja kui kolmas isik olid Liisingule äratuntavad läbi hageja ja BPG väga tiheda seose. Hageja on äriühing, kes kavandas vineeritehase rajamist ja vineeritootmist oma majandustegevusena ning investeeris sellesse. See, et otseseks tehase käitajaks loodi hageja ainuosalusega uus äriühing, oli SEB-i finantseerimisskeemi tingimus. Tegevuskavade ja tähtaegade kooskõlastamine toimus hageja, Liisingu ja SEB-i vahel ning oli suunatud hagejale, sest läbirääkimiste alguses BPG-d kui äriühingut ei eksisteerinudki. Lisaks esitas BPG Laenulepingust I tulenevalt SEB-le ja Liisingule jooksvalt oma finantsaruandeid, millest oli Grove’i investeeringu täpne suurus kostjatele nähtav. Eelneva põhjal on ilmne, et hageja kui kolmanda isiku huvi pidi olema SEBle ja Liisingule objektiivselt äratuntav. VÕS § 81 lg 1 p 3 osas on maakohus ka möönnud, et hageja isik ja osalus vineeritehase projektis oli kostjatele teada. Maakohus on seonduvalt Pangagarantiiga I leidnud, et selle tagastamine kostja 2 poolt ei ole

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

lepingu rikkumine, sest BPG nõustus selle tegevusega, viidates Cremona, Liisingu ja BPG vahel 29.06.2007 allkirjastatud Kokkuleppele. Maakohtu seisukohad on ebaõiged ja vastuolus tegelike asjaoludega, lisaks on maakohus jätnud hageja väited seonduvalt Pangagarantiiga I ja kokkuleppe allkirjastamisega täielikult tähelepanuta ega ole põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Maakohtul tulnuks Pangagarantiiga I seonduvaid asjaolusid arvestada ja hinnata Liisingu ja SEB Panga järgnevate käitumisaktide hindamisel ning anda kogumis hinnang, kas sellise käitumisega tervikuna rikuti lepingutest tulenevaid kaitse- ja lojaalsuskohustusi, koostöökohustust, hea usu põhimõtet ning käituti heade kommete vastaselt. Maakohus on kaevatavas otsuses jätnud sisuliselt tähelepanuta hageja väited Liisingu- ja Laenulepingust I tulenevate kaitse-, lojaalsus – ja koostöökohustuse rikkumise kohta ega ole käsitlenud hageja poolt esitatud asjaolusid, millest eelnimetatud kohustuste rikkumine tuleneb. Maakohtu viide sellele, et hageja ei ole tõendanud Pangagarantii II sissenõudmise soovi on asjakohatu, kuna Pangagarantii II ennetähtaegse lõppemise ning pikendamata jätmisega muutus Pangagarantii II sissenõudmine võimatuks. Arusaamatuks jääb ka maakohtu etteheide hagejale, et ta pole tõendanud Pangagarantii II pikendamist, kuna hageja etteheide Liisingule seisnebki Pangagarantii II pikendamata jätmises. Seega tulnuks maakohtul Pangagarantiiga II seonduvaid asjaolusid arvestada ja hinnata Liisingu ja SEB Panga järgnevate käitumisaktidega koos ning anda kogumis hinnang, kas sellise käitumisega tervikuna rikuti lepingutest tulenevaid kaitse-, lojaalsus- ja koostöökohustusi, hea usu põhimõtet ning käituti heade kommete vastaselt. Maakohus on otsuses vaid üldsõnaliselt märkinud, et pankrotihoiatustega ähvardamine ei ole olukorras, kus lepingutest tulenevad kohustused olid täitmata, vastuolus hea usu põhimõttega. Taas kord on maakohus piirdunud vaid üldsõnalise seisukohavõtuga ega ole arvestanud konkreetse juhtumi asjaolusid. Selle, et kostjad nõudsid pankrotihoiatustega samaaegselt BPG varade ja osa müügi korraldamiseks volikirju, on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta. Ka vastavaid volikirjade nõudmist käsitlevaid tõendeid ei ole maakohus otsuses analüüsinud. Ka täiendavate tagatiste nõudmise osas on maakohus piirdunud vaid üldsõnalise deklaratsiooniga selle lubatavusest, kuid ei ole hinnanud konkreetset konteksti, kus see aset leidis. Hageja etteheiteid seonduvalt konfidentsiaalse informatsiooni lekitamisega kolmandatele isikutele ning vara müügi korraldamiseks volikirjade nõudmist ei ole maakohus oma otsuses aga üldse analüüsinud. Maakohus on jätnud hageja väited seonduvalt KrAS § 89 lg 1 rikkumisega tähelepanuta ega ole selgitanud, miks ta neid ei arvesta. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses analüüsinud hageja väiteid SEB Panga ja Liisingu käitumise heade kommete vastasuse kohta ega põhjendanud, miks ta hageja väiteid ei arvesta. Maakohus on otsuses viidanud üldsõnaliselt BPG erinevatele formaalselt Liisingulepingust tulenevatele õigustele ja võimalikele käitumisvariantidele, kuid ei ole arvestanud tegelikku olukorda, millesse BPG oli Liisingu ja SEB Panga tegevuse tulemusena sattunud. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata ka hageja alternatiivse õigusliku positsiooni osas. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud hageja kahju puhtmajanduslikuks kahjuks. Vastav maakohtu järeldus on täielikult põhjendamata. Hageja on seisukohal, et tema poolt nõutav kahju ei ole käsitletav puhtmajandusliku kahjuna. Hageja on tuginenud VÕS § 1045 lg 1 p 5 sisustamisel sellele, et tema kahju seisneb omandiõiguse kaotuses (läbi BPG osaluse) vineeritehase ettevõttele, millega seoses muutus BPG osa väärtusetuks. Tegemist on otsese varalise kahjuga – vara väärtuse vähenemisega. Samas, isegi juhul, kui hageja poolt nõutav

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

kahju kvalifitseeruks puhtmajanduslikuks kahjuks, on ebaõige maakohtu seisukoht, et sellise kahju nõudmine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 juhtumil alati välistatud. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhtumi asjaolusid arvestades ei oleks VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi välistatud ka puhtmajandusliku kahju väljamõistmine. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja on põhjendanud oma deliktilist kahju hüvitamist nõuet ka nende õigusvastasuse alustega, mida maakohus pidanuks arvestama ka VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaldamisel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja poolt kostjatele etteheidetav käitumine seisneb üksnes ja peamiselt tegevusetuses. Lisaks ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et deliktiline käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi saab seisneda üksnes tegevuses. Ebaõige ja asjaoludel mittepõhinev on ka maakohtu seisukoht, et hageja heidab kostjatele ette seda, et kostjad ei kasutanud aktiivselt BPG-le lepingutes ettenähtud õigusi. Sellise asjaolude ringi piiritlemisega on maakohus jätnud enamiku hageja poolt kostjatele etteheidetavast hagi aluseks olevatest asjaoludest välja. Hageja on hagi alusena tuginenud nii kostjate tegevusele kui ka tegevusetusele. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata ülejäänud kostjatele etteheidetavad teod ning ei ole kostjate käitumist hageja majandustegevusse sekkumisel kogumis hinnanud. Maakohus heidab BPG-le taaskord ette vähest aktiivsust ning võimalust ise lepingutest tulenevaid nõudeid esitada. Maakohtu seisukohad on aga olulises osas jäänud põhjendamata, s.h. ei selgu, miks maakohus ei arvesta kõiki hageja poolt esitatud asjaolusid. VÕS § 1045 lg 1 p 7 seonduvalt on maakohus asunud seisukohale, et kostjate käitumine ei olnud õigusvastane, kuna kostjate tegevus oli kooskõlas lepinguga ning seaduses laenulepingu ja liisingulepingu kohta sätestatuga Täiendavaid põhjendusi maakohus esitanud ei ole. Maakohtu põhjendustest nähtuvalt ei ole kohus tegelikkuses analüüsinud hageja väiteid ning maakohus ei ole õigesti mõistnud hageja poolt kostjatele etteheidetavat käitumist, millest tulenevalt on vaidlusaluste asjaolude ring määratletud ebaõigesti ning enamus asja lahendamiseks olulistest asjaoludest on jäänud maakohtu uurimise alt välja. VÕS § 1045 lg 1 p 8 osas on maakohus napisõnaliselt märkinud, et hageja peab heade kommete vastaseks käitumiseks kostjate tegevust, mis oli vineeritehase majandusraskuste ilmnemisel tagatiste realiseerimisele suunatud, mitte vineeritehase majandustegevuse jätkamisele. Pärast sellist asjaolude piiritlemist märgib maakohus, et kostjad olid BPG-ga sõlmitud lepingutes finantseerijad ning nende esmane huvi oli saada tagasi vineeritehase rajamisse antud raha. Kohus on leidnud, et oma lepingust tulenevate õiguste täitmise nõudmine kostjate poolt ei ole heade kommete vastane. Esiteks märgib hageja, et ta on tahtliku heade kommete vastase käitumise sisustamisel tuginenud oluliselt laiemale asjaolude ringile, kui üksnes tagatiste realiseerimisele kostjate poolt. Hageja on tuginenud heade kommete vastase käitumise sisustamisel mh maksejõuetuse põhjustamisele kostjate poolt, BPG majandusvabaduse olulisele piiramisele, Liisingulepingu põhimõtete olulisele rikkumisele ning BPG-d kui lepingupoolt kahjustavale käitumisele kostjate poolt. Maakohus seda arvestanud ei ole ning on jõudnud seetõttu ka ebaõigete järelduste tegemiseni. Lepingute täitmise nõudmine vahetult enne BPG pankrotiavalduse esitamist oli üksnes kostjate käitumise kulminatsioon, heade kommete vastasuse hindamisel olnuks oluline hinnata kostjate käitumist, mis õiguskaitsevahendite kohaldamisele eelnes ning millisesse olukorda olid kostjad BPG eelnevalt oma käitumisega pannud. Samuti tulnuks maakohtul arvestada, et lisaks lepingutest tulenevate kohustuste täitmisele nõudsid kostjad hagejalt BPG osa ja vara müügi korraldamiseks volikirju ning täiendavate tagatiste andmist.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Äärmiselt oluline on siinkohale märkida, et vastuhagi lisaks nr 75 oleva pankrotihaldurite aruande BPG maksejõuetuse põhjuste analüüsi kohta, milles on tuvastatud SEB Panga ja Liisingu poolt erinevate tegevustega BPG maksejõuetuse põhjustamine, on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta ega ole ka põhjendanud, miks ta nimetatud tõendit ei arvesta. Muid tõendeid, millega hageja soovis tõendada kostjate käitumise motiive ja kavatsusi suhetes BPGa, maakohus vaatamata hageja korduvatele taotlustele ei kogunud. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et kostjad ei ole pankrotihaldurite aruannet kui tõendit mingil viisil vaidlustanud ega kahtluse alla seadnud ega esitanud tõendeid, mis kinnitaks vastupidist. Kostjad on esitanud vaid paljasõnalisi väiteid. Kokkuvõttes märgib hageja, et hagi kuulunuks rahuldamisele ka deliktilisel alusel ning vastupidisele seisukohale on maakohus jõudnud üksnes läbi VÕS § 1045 lg 1 ebaõige kohaldamise ning olulises osas asjaolude ja tõendite käsitlemata jätmise tõttu. Maakohus on välistanud kostja 1 ja kostja 2 solidaarvastutuse, sest kostjad ei ole BPG sõlmitud lepingutes korraga lepingu poolteks. Maakohus on viidanud seejuures VÕS § 65 lg 1 ja VÕS § 137 lg 1. Maakohus on kohaldanud VÕS § 137 lg 1 ebaõigesti. VÕS § 137 lg 1 kohaselt on oluline, et kõik kahju tekitajad vastutaksid kannatanule tekkinud sama kahju eest. Hageja nõuabki kostjatelt sama kahju hüvitamist. Seejuures on VÕS § 137 on kohaldatav nii olukorras, kus mitu isikut on tegutsenud kahju tekitamisel ühiselt, kui ka juhul, kui mitme isiku tegevus toob lõppastmena kaasa sama kahju tekkimise. Kahju tekitajate teod ei pea olema toimunud samaaegselt, vaid võivad olla üksteisest eraldatud ka pikema ajavahemikuga. Samuti võib kahju tekitajate vastutus tuleneda erinevatest lepingutest või ühe puhul lepingust ning teise puhul seadusest. Sellele viitab ka otsesõnu VÕS § 137 lg 1 tekst. Asjaolu, et kostjate tegevused on erinevad, ei välista solidaarvastutust, kui nõutakse sama kahju hüvitamist. Maakohus on täielikult jätnud tähelepanuta hageja väited VÕS § 138 kohaldamise osas ega ole ka põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Olukorras, kus kohus leidnuks, et kostja I ja kostja II ei vastuta hageja ees temale tekitatud kahju eest solidaarselt, ei oleks see aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Sellisel juhul tulnuks ja pidanuks kohus kontrollima, kas kostja 1 või kostja 2 vastutavad hageja ees eraldiseisvalt. Hagejale jääb selgusetuks, miks ei pidanud maakohus võimalikuks käsitleda hageja kahjuna nt hageja poolt BPG-sse antud laene summas 113 890 000 krooni või äriühingusse sissemakstud osakapitali summas 60 miljonit krooni või hageja kinnisvara täitemenetluses müügihinna ja raamatupidamisliku väärtuse vahet summas 109 800 000 krooni. Mis puutub OÜ Fina-men arvamusse ja kohtu väidetesse selles osas, siis on põhjendamatu maakohtu järeldus, et ettevõtte väärtus ei ole ülekantav hageja kahjuks. Maakohus on jätnud ka tähelepanuta, et OÜ Fina-men arvamuses on hinnatud BPG osa väärtust. Hageja kaotaski BPG kui ettevõtte läbi selle pankrotistumise, kuna selle läbi muutus hagejale kuuluv BPG osa väärtusetuks ning sellest tulenevalt ongi hageja nõudnud BPG kui ettevõtte kaotusest tuleneva kahju hüvitamist. Maakohus ei ole oma seisukohta, mille kohaselt ei ole ettevõtte väärtus otseselt ülekantav hageja kahjuks, sisuliselt ka põhjendanud, millega on rikutud menetlusõiguse norme. Nõustuda ei saa ka maakohtu järeldustega OÜ Fina-men arvamuse ja Ernst & Young Baltic seisukoha ebausaldusvääruse osas. Asjaolu, et hageja on esitanud ettevõtte väärtuse hindamise aluseks olevad algandmed, ei muuda nimetatud tõendeid veel ebausaldusväärseks.

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

Maakohus on otsuses ebaõigesti tuvastanud, et pooltel ei ole vaidlust, et 30.06.2008 tagastas kostja 1 Pangagarantii II. Hageja tugineb hagis mh sellele, et Pangagarantii II tagastati juba 2007 oktoobris ning jäeti pikendamata, kuigi esines alus pikendamise nõudmiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja väidete kohaselt oli suuline lepingu sõlmitud hageja ja kostja 1 vahel, mitte BPG ja kostja 1 vahel. Peale selle, hageja ei ole tegelikkuses väitnud, et tegemist oli suulise laenulepinguga, vaid kokkuleppega, mille kohaselt tagab SEB Pank ka tulevikus hageja vineerivabriku projekti finantseerimiseks vajalikud vahendid (vt vastuhagi lõik 1.2.5, 13.10.2010 vastuse p 2.4). Hageja ja SEB Panga vaheline kokkulepe täiendava finantseerimise kohta olekski pidanud eelduslikult viima laenulepingu sõlmimiseni BPG ja SEB Panga vahel kas olemasoleva Laenulepingu I muutmise või uue lepingu vormistamise näol. Maakohus on läinud kaasa kostja 1 eksitava argumentatsiooniga ning asunud kontrollima kokkuleppe vastavust kitsalt laenulepingu tunnustele, kusjuures muude kokkulepete võimalus on jäetud täielikult tähelepanuta. Kui maakohus leidis, et tegemist ei ole suulise laenulepinguga, pidanuks kohus edasi analüüsima, mis liiki kokkuleppega on tegemist. Sisuliselt on maakohus hageja väited jätnud tähelepanuta ning võtnud aluseks kostja 1 positsiooni. Põhjendatuks ei saa pidada ka maakohtu etteheidet hagejale, mille kohaselt ei ole hageja esitanud tõendeid, et BPG oleks nõudnud väidetava suulise laenulepingu täitmist kostja 1 poolt. Hageja ei ole sellisele asjaolule tuginenud, mistõttu ei pidanudki ta selliseid tõendeid esitama. Tegelikkuses on hageja tuginenud sellele, et 2006 novembris ja detsembris pidas Grove SEB Pangaga läbirääkimisi vineerivabriku projekti jaoks täiendavate vahendite kaasamiseks. SEB Pank ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. Maakohus on 2005.a. juuni lepingule andnud ka kogumis ebaõige tähenduse. Vaieldamatult rikkus SEB Pank hageja sõlmitud kokkulepet täiendava finantseerimise kohta, kuna 2006 detsembris SEB Pank ei olnud nõus täiendavat laenu andma, mille tulemusena võeti täiendav laen Handelsbankenilt. Oluline on see, et hageja peamised etteheited kostjale 1 ei tulene 2005 juunis sõlmitud kokkuleppe mittetäitmisest, vaid sellele järgnenud sündmused alates 2007 aprillist, mil keelduti Pangagarantii I summa väljamaksmisest BPG-le. Maakohus on täiendavalt leidnud, et kostja 1 keeldumist täiendavast finantseerimisest ei saa pidada hea usu põhimõtte vastaseks või lojaalsuskohustuse rikkumiseks, sest kostja 1 nõustus vineeritehase täiendava finantseerimisega Svenska Handelsbankeni poolt ja lepingust nähtub, et kostja 1 esimesel järjekohal olnud hüpoteek kustutati ning seati hüpoteek teisele järjekohale, mis oluliselt halvendas kostja 1 positsiooni laenu tagamise osas. Maakohus ei ole otsuses viidanud ühelegi tõendile, millele tuginedes on asutud seisukohale, et teise järjekoha hüpoteegi seadmine oluliselt halvendas kostja 1 positsiooni. Hagejale teadaolevalt ei ole ka kostja 1 menetluses tuginenud asjaolule, et teise järjekoha hüpoteegi saamine halvendas tema positsiooni. Maakohus on väljunud siinkohalt poolte poolt esitatud piiridest ning rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Maakohtu järeldused on ka sisuliselt väärad, kuna need ei arvesta hüpoteegiga koormatud kinnistute väärtust ning asjaolu, et kostjale 1 väljastati täiendavalt hageja poolt garantiikiri (mille alusel toimub kohtuvaidlus eraldatud tsiviilasjas), ning seati täiendav hüpoteek tehase piirkonda ostetud kinnistutele. Maakohus on kahju suuruse üle otsustamisel jätnud tähelepanuta hageja alternatiivse positsiooni. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Sama võimaluse näeb TsMS § 233. Hageja on tuginenud mh sellele, et kui kohus asub asja lahendamisel seisukohale, et hageja esiletoodud asjaolud ei võimalda hüvitisnõuet sellises ulatuses lugeda tõendatuks, palub hageja kohtul määrata kahjuhüvitis VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel. Nimetatud sätete rakendamiseks esineb sel juhul alus mh seetõttu, et kui kohus ei loe hageja poolt esitatud tõendeid kahju tõendamiseks piisavaks, on kahju täpsem tõendamine antud juhul äärmiselt raskendatud kui mitte objektiivselt võimatu ning sellisel juhul esineb alus nimetatud normide rakendamiseks. Maakohus on jätnud hageja väited selles osas tähelepanuta ega ole ka põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Sellega on rikutud menetlusõiguse norme. Vastustajate seisukohad Vastustajad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on tuvastanud, et kostjad täitsid oma laenu- ja liisingulepingust tulenevad kohustused, .s.o ei ole oma neist tulenevaid kohustusi rikkunud. Samuti tuvastas maakohus, et kostjate tegevus BPG-lt oma kohustuste täimise nõudes, sellega seonduvalt täiendavate tagatiste nõudes ja õiguskaitsevahendite rakendamises ei kujuta endast hageja omandi rikkumist, tema majandustegevuse õigusvastast takistamist, ei olnud heade kommete vastane ega õigusvastane tegevus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma järeldusi piisavalt põhjendanud ja need tuginevad asjas esitatud tõenditele. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohtu poolt märgitud asjaolude tuvastamine välistab kahju hüvitamise hagi rahuldamise nii VÕS § 81 lg. 2 kui ka deliktilise vastutuse alusel. Seetõttu on iseenesest asjakohatu vaidlus selle üle, kas sõlmitud lepingute näol oli tegemist kolmandat isikut kaitsva lepinguga, kas kostjad saaksid hageja ees vastutada solidaarselt ja kas ja kui suures ulatuses ning mis isaloomuga kahju on hagejale tekkinud seoses BPG pankrotistumisega. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega osas, kus ta leidis ja põhjendas, et VÕS § 81 lg. 1 p. 1 eeldus ei ole täidetud, ning ei pea selles osas vajalikuks neid korrata. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et äriprojekti krediteerimine ei kujuta endast seltsingut ühise eesmärgi saavutamiseks. Vastasel juhul peaks iga laenulepingut lugema pooltevaheliseks seltsinguks. Tegemist oli ikkagi hageja äriprojektiga, mida kostjad kohustusid finantseerima kokkulepitud ulatuses. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa kostjad deliktilise vastutuse alusel vastutada solidaarselt seetõttu, et kostjate väidetavad kahju tekitavad tegevused oli erinevad. Selline järeldus on vastuolus VÕS §-ga 137 lg. 1, mis sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Kahju olemasolu, suuruse ja iseloomu osas märgib kolleegium, et hageja kahju tema BPG osa väärtusetuks muutumisest, mis hageja väitel on võrdne ettevõtte väärtusega, kujutab endast

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

saamata jäänud tuluna puhtmajanduslikku kahju. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt puhtmajanduslik kahju deliktilise vastutuse alusel hüvitamisele ei kuulu. Kuivõrd hageja nõudis hagejatelt kahju hüvitamist, mis tekkis seoses BPG pankrotistumisega, siis saab otsese varalise kahjuna käsitada hageja nõudeid BPG vastu, millised pankrotimenetluses rahuldamisele ei kuuluks. Õige on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, saab hüvituse suuruse otsustada kohus. Kuna aga maakohus tuvastas, et kostjad ei ole vastutavad hagejale tekkinud kahju eest, ei oma maakohtu otsuse põhjendused kahju tõendamatuse kohta sisulist tähtsust ehk siis eelmenetluse puudulikkus selles osas ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega menetlusõigusnormide olulisest rikkumisest maakohtu kohtu poolt, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks. Maakohtul oli TsMS § 375 lg. 1 õigus eraldada vastuhagi eraldi menetlusse, kuna vastuhagis lisandus kostja II ja kohus leidis põhjendatult, et hagi ja vastuhagi eraldi arutamine on seetõttu otstarbekam asja kiirema läbivaatamise huvides. Maakohus ei eksinud menetlusnormide vastu, kui ta jättis rahuldamata hageja taotluse (esitatud korduvalt) tunnistajate ülekuulamiseks, hageja seaduslikelt esindajatelt vande alt seletuse võtmiseks ja kostjate laenuraportite ja toimunud nõupidamiste ja arutelude helisalvestiste väljanõudmiseks. Põhjendatud on kohtu seisukoht, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega, kuna kostjate kavatsused, mida ei ole ellu viidud, ei kujuta endast lepingu rikkumist või õigusvastast käitumist ega ole seega tõendamise esemeks. Hageja juhatuse liikmete vande all seletuse võtmiseks ei andnud kostjad TsMS § 268 kohast nõusolekut. Seega maakohus leidis põhjendatult, et tegemist on asjakohatute tõenditega. Mis puutub väitesse, et hagejal oli sõlmitud kostjaga I suuline laenuleping, kuna pangast oli lubatud vajaduse korral täiendavat finantseerimist, mida saaks tõendada hageja juhatuse liige vande all, siis BPG-ga sõlmitud laenulepingus sellist tingimust ei olnud ja pangad sõlmivad laenulepinguid üksnes kirjalikus vormis. Seega saab tegemist olla vaid mittesiduva lubadusega, mille täitmist ei saa nõuda. Kolleegium möönab, et maakohtu poolt ei oleks olnud põhjendamatu rahuldada hageja uute esindajate taotlus asja arutamise edasilükkamiseks, andmaks neile täiendavat aega kohtumaterjalidega tutvumiseks. Samas on nad kohtuistungil esinenud ja kohtuistungi protokolli järgi otsustades asjaga olnud piisavalt tutvunud. Lisaks andis kohus pooltele täiendavat aega kohtukõne teeside kirjalikuks esitamiseks. Apellatsioonkaebuses ei näita hageja esindajad, milline menetlustoiming jäi neil tegemata või milline asjas tähtsust omav asjaolu jäi neil maakohtus esile toomata ja nendele oma hinnang andmata. Seega kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud hageja õigust saada kohtus ärakuulatud. Õige on kaebuse väide, et maakohus ei ole otseselt hinnanud BPG pankrotihaldurite 23.02.2010 aruannet, milles on esitatud arvamus, et olukorras, kus ilmnesid probleemid Cremona tarnitud seadmetega ja tehase käivitamisega, ei teinud kostjad koostööd hageja ja BPG-ga, vaid lähtusid oma tegevuses peamiselt oma huvidest. Aruande järelduste näol on tegemist õigusliku hinnanguga ja selles toodud põhjendus, mille kohaselt BPG maksujõuetuks muutumise põhjuseks oli kostjate tegevus, on ümber lükatud maakohtu otsuse osas, kus on

Tsiviilasi nr. 2-10-59953

põhjendatud kohtu järeldust, et kostjad ei ole laenu- ja liisingulepingut rikkunud ega pankrotimenetlusele eelnevalt oma tegevuses hageja suhtes õigusvastaselt käitunud. Seega jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata apellatsiooniastmega seotud menetluskulud hageja kanda.

ja

Tiit Kollom

Kaupo Paal

Reet Allikvere

menetlusosaliste

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.