Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Ande Tänav Aktsiaselts Eesti Viljasalv hagi OÜ FARMER vastu võlgnevuse saamiseks 25 006,90 eurot
Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
KUIVAJÕE
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.04.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ KUIVAJÕE FARMER apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27.10.2011, avalik kohtuistung Hageja Aktsiaselts Eesti Viljasalv (rk 10361785), esindaja advokaat Kalle-Kaspar Sepper;
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja OÜ KUIVAJÕE FARMER (rk 10303606), esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 05.04.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi OÜ KUIVAJÕE FARMER kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.06.10.2010 esitas Aktsiaselts Eesti Viljasalv (hageja) Harju Maakohtule hagi, milles palus OÜ-lt
KUIVAJÕE FARMER (kostja) välja mõista võlgnevuse 25 006 eurot 90 senti ja viivis. Hageja müüs kostjale kaupa. Kaupade kättetoimetamist ja üleandmist tõendavad rahvusvahelise kaubaveo saatelehed, milles on kajastatud kostjale toimetatud kauba kogus ja nomenklatuur. Kostja poolt ostetud kauba kohta väljastas hageja kostjale arved. Kostja jättis tasumata 391 273 krooni ja 16.03.2011 seisuga viivise 25 001 krooni 30 senti. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse, viivise ja viivise põhivõlgnevuselt edasiulatuvalt kuni selle tasumiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagiavaldus on tõendamata. Hagiavaldusele lisatud materjalid ei tõenda müügilepingu sõlmimist poolte vahel ega selle tingimusi, sh kaupade müügihindu, hindade tasumise tähtaegu. Hagile tõenditena lisatud kostjale väljastatud arved ning nende aluseks olevad saatelehed ei tõenda hageja nõude suurust ning kaupade üleandmise fakti. Esitatud CMR saatelehed ei tõenda hageja müügilepingust tuleneva kauba üleandmise kohustuse täitmist. Saatelehtedel puuduvad hageja allkirjad, samuti on saatelehed allkirjastatud isikute poolt, kellega kostjal puuduvad mistahes õigussuhted. Hagiavaldusele lisatud arvetest ei nähtu seost hagile lisatud saatekirjadega. Arvetest ei nähtu viivise määr. Maakohtu otsus
3.05.04.2011 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 006 eurot 90 senti, viivise alates 01.09.2010 põhinõudest (2556,47 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni ja viivise alates 27.12.2010 põhinõudest (22 450,44 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hageja menetluskulud jäid 80% ulatuses kostja kanda, kostja menetluskulud jäid tema enda kanda. 27.01.2010 rahvusvahelise kaubaveo saatelehe (CMR) kohaselt on hagejale kui kauba saajale CMR p 2 kohaselt saadetud 25 080 kg maisi (t.lk 19). Kauba on vastu võtnud kostja 28.01.2010, mis on tõendatud sellega, et CMR on kauba vastuvõtmise kohta allkirjastanud kostja juhatuse liige. Asja materjalidest nähtuvalt väljastas hageja kostjale 31.01.2010 arve nr 2100078 (t.lk 14). Arvel märgitud tasumisele kuuluv summa oli 84 268,80 krooni. Asjas puudub vaidlus, et kostja tasus hagejale 02.09.2010 44 268,80 krooni selgitusega: arve 2100078 osaline tasumine (t.lk 55). Eeltooduga on kohtu arvates tõendamist leidnud pooltevaheline ostu-müügileping 25 080 kg maisi ostmiseks. Asja materjalidele lisatud 07.04.2010 e-kirjaga saadetud müügikinnitusega (t.lk 58-60) on tõendamist leidnud, et poolte vahel sõlmiti ostu-müügileping nr KF/070410 Ungari söödamaisi tarnimiseks. Tarneajaks 15. nädal, ostja kohustus müüjale tasuma kauba eest müüja poolt väljastatud arve alusel hiljemalt 30 päeva jooksul. 20.04.2010 kostja poolt allkirjastatud CMR-i (t.lk 23) kohaselt sai kostja kätte 25 820 kg maisi. 27.04.2010 e-kirja kohaselt on hageja saatnud kostjale kinnituse ostu-müügilepingu sõlmimise kohta (t.lk 56-57). Lepingus märgitud kaubaks Ungari söödamais, kogus ca 25 tonni, tarneajaks 20. nädal, maksetingimuseks oli märgitud, et ostja tasub müüjale kauba eest müüja poolt väljastatud arve alusel hiljemalt 30 päeva jooksul. Asja materjalidele lisatud CMR-i järgi sai kostja 25 600 kg maisi kätte 21.05.2010 (t.lk 21). Asja materjalidele on lisatud 03.05.2010 söödamaisi ostu-müügileping (t.lk 62), mille kohaselt kohustus hageja kostjale tarnima söödamaisi 25 tonni 22. nädalal, 25 tonni 26. nädalal, 25 tonni 31. nädalal. Lepingu järgi kohustus ostja tasuma müüjale kauba eest müüja poolt väljastatud arve alusel 30 päeva jooksul. 02.06.2010 CRM kohaselt võttis kostja 07.06.2010 vastu 26 260 kg kaupa (t.lk 20). 02.07.2010 võttis kostja vastu 25 260 kg maisi, mida tõendab asja materjalidele lisatud CMR (t.lk 22). 27.04.2010 ja 03.05.2010 söödamaisi ostu-müügilepingud on kostja poolt allkirjastamata, nende
kohta puudub kirjalik kinnitus ostu-müügilepingu sõlmimise kohta. Samas nähtub asja materjalidele lisatud rahvusvahelise kaubaveo saatelehtedest, et kostja on kauba vastu võtnud. Kõikidel rahvusvahelise kaubaveo saatekirjadel on kas saaja või saatjana märgitud hageja, kirjas on kauba nimetus, kogus. Kuna kostja on kõikide saatelehtede järgi kauba vastu võtnud, on veenvamalt tõendatud hageja väide ostu-müügilepingute sõlmimise kohta. Kuna saatelehtedel kajastub kauba nimetus, kogus, hind, siis on kõikide oluliste lepingutingimuste osas poolte kokkulepe tõendatud. 28.01.2010 saadud kauba müügihind on tõendatud ka sellega, et osaliselt on kostja saadud kauba eest ostuhinna tasunud. 20.04.2010 kostja poolt vastu võetud kauba eest tasumisele kuuluv hind on tõendatud ka sellega, et kauba hinna kohta on kirjalik kokkulepe (t.lk 59). Kostja väited, mille kohaselt ei ole ta kauba saanud hagejalt on piisavalt tõendamata, kostja ei ole esile toonud seisukohta, kellega sõlmitud lepingu alusel talle kaup tarniti. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. 31.01.2010 arve järgi tuli kostjal tasuda 84 268,80 krooni (t.lk 14). 27.04.2010 arve kohaselt kuulus tasumisele 86 755,20 krooni (t.lk 15). 26.05.2010 arve järgi kuulus tasumisele 86 016 krooni (t.lk 16).10.06.2010 arve järgi kuulus tasumisele 90 597 krooni (t.lk 17). 05.07.2010 arve järgi kuulus tasumisele 87 904,80 krooni. Kuna asjas puudub vaidlus, et kostja tasus hagejale 02.09.2010.a 44 268,80 krooni, selgitusega arve 2100078 osaline tasumine (t.lk 55), siis on kostjal saadud kauba eest tasumata kokku 391 273 krooni ehk 25 006,90 eurot. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on tõendamist leidnud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise arvete tasumata jätmisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel on vaidlus, millal muutusid kohustused sissenõutavaks. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et hageja esitas kostjale tasumiseks arved koheselt peale nende vormistamist. Kuna 31.01.2010 arvest tasus kostja 02.09.2010 osaliselt, siis oli arve kostjale kätte toimetatud ja muutus sissenõutavaks hiljemalt 02.09.2010. Kuna nimetatud kuupäeval tasus kostja arve ainult osaliselt, on ta 40 000 krooni tasumisega viivituses seniajani. 07.04.2010, 27.04.2010 ja 03.05.2010 lepingutes sisaldub kõikides tingimus, et kauba eest tuleb tasuda hiljemalt 30 päeva jooksul alates sellest, kui müüja väljastab ostjale arve. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et arved sai kostja kätte hiljemalt koos hagiavaldusega, s.o 24.11.2010 (t.lk 41). Seega, kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 8, on kostja põhivõlgnevus summas (391 273 - 40 000) 351 273 krooni osas viivituses alates 27.12.2010. Hageja viivisenõue tuleb rahuldada osaliselt. Põhinõude 40 000 krooni tasumisega viivitamise tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 02.09.2010 kuni põhinõude täitmiseni ja põhinõude 351 273 krooni tasumisega viivitamise tõttu viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 27.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja 07.03.2011 taotlus saata asi läbivaatamiseks Tartu Maakohtule ei ole põhjendatud ega tõendatud. TsMS § 77 järgi kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. Kuna kohus võttis asja õigesti menetlusse, siis juhindudes TsMS §-st 77 ei ole võimalik asja Tartu Maakohtusse läbivaatamiseks saata.
Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb hageja menetluskulud jätta 80% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja maakohtu otsusega ei nõustunud ja esitas selle peale apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata, või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Antud juhul on ilmne, et kuna hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidetava võlasuhte olemasolu ega väidetavast võlasuhtest tuleneva nõude ulatuse tõendamiseks, ei ole hagi rahuldamine võimalik. Samuti on selge, et hagejal puudub võimalus esitada täiendavaid tõendeid, vastasel juhul oleks ta need juba esitanud. Hageja nõude ulatus on tõendamata ja nõude rahuldamine ebaseaduslik. Maakohus on eksinud tõendite hindamisel ning sedastanud, et hageja esitatud arvete pinnalt on võimalik tuvastada hageja nõude ulatus kostja vastu. Maakohus on jõudnud ekslikule järeldusele, et hageja esitatud tõendid kinnitavad poolte vahel müügilepingu sõlmimist tingimustel, mille alusel hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmist. Hagiavaldusele tõenditena lisatud kostjale väljastatud arved nr 51014, 51053, 2100078, 2100404, 2100522, 2100592, 2100730 ning nende aluseks olevad saatelehed ei tõenda hageja nõude ulatust ning kaupade üleandmist hageja poolt. Samuti ei kajasta müügilepingute tingimusi. Tegemist on hageja ühepoolse tegevusega, millel ei ole ilma pooltevahelise kokkuleppe tõendamiseta õiguslikku tähendust. Kuivõrd hageja on esitanud kostja vastu võlgnevuse tasumise nõude, siis peab hageja ka tõendama nõude ulatust ning selle kujunemise aluseid. Võlgnevuse ning sellelt arvestatud viivise kujunemine on täielikult tõendamata. Kostja kohustused hageja ees ei saa tuleneda viimase poolt esitatud ja teatisele lisatud arvetest. VÕS § 3 kohaselt saab võlasuhe tekkida mh lepingust. Kostja kohustused saavad tuleneda üksnes pooltevahelisest lepingust, mille olemasolu tõendamise kohustus lasub hagejal, kuid kes ei ole kaebuse esitamise hetkeks suutnud tõendada, et kostjal on kohustus täita hageja ees rahalised kohustused summas 25 006,90 eurot. Hagiavaldusele lisatud arvetest ei nähtu seost hagile lisatud saatekirjadega. Hageja ei ole hagi faktilistes asjaoludes ega õiguslikes põhjendustes vastavaid seoseid esile toonud. Arusaamatuks jääb arvete nr 51014 ja 51053 hagile lisamine. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-144-09 p-s 11 selgitanud, et arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokku lepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. See tähendab, et arve esitamine ega vastuvõtmine ei tekita arve saajale mingeid kohustusi. Seega on ekslik maakohtu arusaam, et arvete esitamisega on tõendatud kostja rahaliste kohustuste tekkimine sellises ulatuses, mille tasumist hageja nõuab. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, millega ta loeb tõendatuks selle, et hageja on kostjale hagiavaldusele lisatud arved üleüldse esitanud. Maakohus on eksinud TsMS § 436 lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatud nõuete vastu. Oluline on eristada võlasuhte tekkimist ja hageja esitatud nõude ulatuse tõendatust. Maakohus on eksinud selles, et ta on lugenud väidetava võlasuhte olemasolu tõendatuks ning selle pinnalt rakendanud automaatselt sellele võlasuhtele tingimusi, mis on hageja ühepoolse tegevuse tulemus (nt väidetav arvete esitamine) ning milles poolte kokkulepe puudub (vastupidist pole tõendatud). Kui kohus tuvastab väidetava võlasuhte olemasolu, tuleb täiendavalt kontrollida, kas ja missuguses ulatuses on kostja kohustatud väidetavalt tarnitud kauba eest tasuma. Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid, mille pinnalt oleks võimalik tuvastada vastavad kokkulepped. Eeltoodust
tulenevalt ei ole kostjal tekkinud hageja ees rahalisi kohustusi, millises ulatuses tasumist hageja nõuab hagiavaldusele lisatud arvete alusel. Seega ei saa kostja vastutada ka nendest arvete esitamisest tulenevate kõrvalnõuete tasumise eest. Arve nr 2100078 osaline tasumine ei tõenda nõustumist terve arve summaga ja muude müügilepingu oluliste tingimustega. Seega on nõue ülejäänud summas tõendamata ja tuleb jätta õigusliku perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või alternatiivselt hageja rahuldamata. Kauba vastuvõtmine ja saatelehe allkirjastamine ei tõenda poolte kokkulepet väidetava müügilepingu olulistes tingimustes. Saatelehega on võimalik tõendada üksnes kauba tarnimise (väidetava müüja kohustuse täitmise) fakti. Seega ei saa saatelehtedel olla hageja nõude ulatuse tuvastamisel olla tõenduslikku väärtust. Hageja peab tõendama väidetava lepingu tingimusi, kust tuleneb kostja kohustus maksta tarnitud kauba eest just selline rahasumma. Kuniks seda tehtud ei ole, on hageja nõue õiguslikult perspektiivitu. Maakohus on menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise juures jätnud tähelepanuta selle, et hageja ei ole tõendanud, nagu ta oleks siinse vaidluse käigus püüdnud saavutada kohtuvälist lahendust. Hagi esitamine oli kostja jaoks üllatuslik ja ootamatu. Kostja ei ole kordagi välistanud kompromissi sõlmimist siinse vaidluse lõpetamiseks. Kostjalt on hageja kantud menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebamõistlik. Kui kohus leiab, et hagi tuleb ülaltoodust hoolimata rahuldada, taotleb kostja jätta menetluskulud mõlema poole enda kanda. Hageja vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus
6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellant on kaebuses korranud põhilises osas hagile esitatud vastuväiteid ja neile kõigile on kohtuotsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Maakohus ei ole rikkunud kaebuses väidetud menetlusõiguse norme. Maakohus võttis hagi õigesti menetlusse ja selle läbivaatamata jätmiseks alust ei ole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Hageja on selgitanud ja sellele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, et poolte vahel oli sõlmitud leping järgmiselt: kostja tellis telefoni teel kauba ning tellimuse saamisel vormistas hageja ostu-müügilepingu, milles on määratletud kõik müügi- ning tarnetingimused ning selle edastas hageja tavapäraselt e-kirja teel kostjale. Lepingus oli klausel, milles paluti kostjal hiljemalt 24 tunni jooksul teatada, kui lepingus sätestatud tingimused ei vasta tellimusele. Teate mittesaatmisel loeti leping sõlmituks. Kuna kaupa müüdi
krediiti lepingu p-s 1.1 nimetatud protseduuri järgi, siis kauba kostjale üleandmisel esitas hageja kostjale arved. Hageja on lepingud, kauba saatelehed, arved ja ühe arve järgi osaliselt tasumata jätmist kostja poolt tõendanud. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt kauba saatelehtedega ei ole võimalik tõendada kaubakoguseid. Saatelehtedes märgitud kaubakogused on kostja kätte saanud ja see leidis menetluses tuvastamist. Maakohus on hinnanud tõendeid ja tuvastanud müügilepingute sõlmimise, lepingu alusel kostjale kauba üleandmise ja kostja poolt vastuvõtmise ning selle eest tasumata jätmise hagis nõutud summas, s.o 25 006 eurot 90 senti. Seaduslik ja põhjendatud on otsus ka viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning kohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel põhjendusi. Alus hagi läbivaatamata jätmiseks puudus, kuna kohus oli võtnud hagi õigesti menetlusse. Samuti ei ole alust muuta menetluskulude jaotust. Kuna seadus ei näe ette käesoleva vaidluse lahendamiseks kohustuslikku kohtueelset korda, ei saanud hagi esitamine olla kostjale üllatav, sest võlg oli mitme kuu jooksul tasumata. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ulvi Loonurm
Mare Merimaa
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.