Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

viilhallide omandiõigus hoopis talle. Samuti kostja poolt esitatud arvete põhjal ei ole tõendatud, milles seisnes väidetav kokkulepe transportteenuse osutamiseks. Kui kostja on seisukohal, et tehtud parendusi ei ole võimalik ära võtta asja (kinnistut) kahjustamata, siis jäävad parendused kinnistu osaks ja kostjal puudub nende eemaldamise nõudeõigus. Kui aga asju on võimalik eemaldada ilma kinnistut kahjustamata, siis on hoopis kostja rikkunud hageja VÕS § 285 lg-s 3 sätestatud õigust asjale tehtud parenduste äravõtmiseks. AS Tõrva Elekter poolt kostjale 04.02.2008 tehtud pakkumine mh puidukuivatushallide teisaldamise ja pinnase taastamise kohta ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina. Kostja nõuded raamatupidamis- ja juhtimisteenuse osutamisega seoses ei ole seaduslikud ega põhjendatud. Juhatuse liikme ja osaühingu tehingusse ei saa sekkuda kolmas isik. Nimetatud teenustele ei kohaldu käsundita asjaajamise regulatsioon. Arusaamatuks jääb nõuete loovutamine töötajate poolt kostjale, samas kui kostja on endal nõude olemasolu kinnitanud ja selle juba tasaarvestanud. Hagejal ei olnud mingit kokkulepet kostja esindajaga osutatud raamatupidamisteenuse hinna kohta. Hageja ei vaielnud vastu, et kostja töötajad tegelesid hageja raamatupidamisega perioodil 1997 – 2006. Hageja oli nõus tasuma osutatud raamatupidamiseteenuse eest perioodil mai 2006 – aprill 2008 keskmist tasu 1000 krooni kuus. Sarnaselt juhatuse liikmega sõlmiti raamatupidajatega kokkulepped vahetult hageja poolt. 17.05.1997 sõlmitud üürilepingu lisa on näilik ja vastuolus heade kommetega ning see on sõlmitud oluliselt hilisemalt lepingu lisas märgitud kuupäevast. Kostja tugines oma nõudes hageja vastu nii lepingulisele suhtele kui käsundita asjaaamisele, kuid ta ei ole välja toonud, millisele alusele tugineb tema nõue hageja vastu, s.o täpsustanud, kas tema nõue tugineb kostja ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppele juhatuse liikme teenuse jms teenuse osutamiseks või on nõude alus käsundita asjaajamine kostja poolt. A.L. kinnitas, et tal ei ole nõudeid hageja vastu. Hageja leidis, et mõlemad kostja nõuded on aegunud. Poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja võimaldab oma töötajal A. L. teha hageja huvides töid ja toiminguid ning kostja maksab selle aja eest talle tasu ning hageja tasub selle eest vahendustasuna 2 % puitmaterjali sisseostu käibest. A.L. ei olnud temal lasuvate hageja juhatuse liikme kohustuste täitmisel mitte kostja esindaja, vaid iseseisev füüsiline isik. A.L. tegi töid tulenevalt tema ja hageja vahel sõlmitud lepingust. Hageja arvates ei ole käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldus täidetud. Kui kohus siiski leiab, et tegemist on olnud käsundita asjaajamisega, siis käsundita asjaajamisele tuginevad nõuded on osaliselt aegunud. Hageja oli seisukohal, et läbiviidud tasaarvestus on osaliselt alusetu, kuivõrd kostja võimalikud vastunõuded on osaliselt aegunud. Hageja eitas mistahes kokkulepet poolte vahel juhtimisteenuse osutamiseks A.L. poolt. Juhul, kui kohtu poolt tuvastatakse siiski pooltevaheline lepinguline suhe kõnealuste teenuste osutamise osas, on kostja nõue osaliselt aegunud. Hageja leidis, et varasemate, kui 2003 septembrikuust pärinevate nõuete osas ei ole kostjal tasaarvestamise õigust. Samuti juhtimisteenuste mahu ja tasu arvutamisel tuleks lähtuda mitte ekspert P. Võrgu, vaid ekspert A. Juhkami antud arvamusest. Hageja palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 2 654 389 krooni, intressid 270 373,23 krooni ning seisuga 19.01.2011 kogunenud viivised summas 793 155,26 krooni.

3 719 256,86 krooni. Kostja nõuded hageja vastu ei ole aegunud. Isegi kui nõuded oleksid aegunud, siis aegunud nõuete tasaarvestamine on lubatud. Tasaarvestamise järgselt oli kostjal veel nõudeid hageja vastu summas 1 068 654,14 krooni. Kostja nõuded hageja vastu ilma igakuise hüvitiseta alates märtsist 2009 moodustavad 259 674,38 eurot (4 063 021,15 krooni). Hageja ja kostja vahel sõlmiti aprillis 1997 lihtkirjalik „Tootmistsehhide ja vallaterritooriumi üürileping“. Üüriperioodiks lepiti kokku 01.05.1997 – 30.04.2007. Üürilepingu ese on faktiliselt käesoleva ajani hageja valduses. Hageja ei tõendanud lepingu objekti üleandmist kostjale 13.08.2008 seisuga. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kelle valduses oli kinnistu alates 14.05.2008 ning kelle valduses on see praegusel ajal. Üürilepingu esemel on lisaks üürilepingu esemeks olevale laole kaks hagejale kuuluvat puidukuivatushalli, 50 tihumeetrit puitu, tõstuk Kalmar ja tootmisjäätmed. Kostjal on tekkinud VÕS § 335 järgne rahanõue hageja vastu. Kostja rahanõude arvutus tugines üürilepingu lõppemisel kehtinud turuhindadele ning kinnisvarabüroo UusMaa Tartu büroo turuülevaatele 2007/2008 aasta kohta, mille järgi olid tootmis-ja laopindade üürihinnad Taru lähiümbruses keskmiselt tasemel 80-100 kr/m2. Kostja poolt arvestatud igakuine üürihind (182 750 krooni ilma käibemaksuta) on vastavuses turuhinnaga. Kostjapoolne nõue hageja vastu on igakuiselt suurenev, kuni hageja ei ole rendipinda kostjale üle andnud. Perioodil aprill 2008 – veebruar 2009 on kostjal tekkinud täiendav nõue hageja vastu 2 193 000 krooni, mille kostja tasaarvestas hageja võimalike seni rahuldamata nõuetega kostja vastu vastavas ulatuses. Pooled sõlmisid 17.05.1997 üürilepingu lisa, mille kohaselt andis kostja oma nõusoleku üürilepingu esemele puidukuivatushallide rajamiseks. Teiselt poolt kohustus hageja aga üürilepingu lõppemisel need hallid teisaldama ja andma üürilepingu eseme kostjale tagasi seisukorras, millises see oli üürilepingu sõlmimisel. AS Tõrva Elekter tegi kostjale 04.02.2008 pakkumise, mh puidukuivatushallide teisaldamise ja pinnase taastamise kohta, mille kohaselt oli hageja poolt üürilepingu esemele paigaldatud rajatiste teisaldamise ning endise seisukorra taastamisega seonduvate kulude summa kokku 1 552 793,51 krooni. Kostja tasaarvestas nimetatud summa ulatuses oma mainitud üürilepingu lisa p-s 3 sätestatud nõude hageja võimalike seni rahuldamata nõuetega kostja vastu vastavas ulatuses. Hallid B ja C on algusest peale olnud hageja valduses. Hallides A ja B asuvad jätkuvalt hagejale kuuluvad asjad. Hageja peab tõendama, et ta on üürilepingu lõppedes üürileandjale valduse tagastanud. Hallide asjaõiguslik staatus ei oma tähendust, kuivõrd sõltumata sellest, kas tegu on kinnisasja päraldiste või oluliste osadega, on need olemuselt üüritud asjale tehtud parendused VÕS § 285 mõttes. Kuna hageja on hoiustanud puidukuivatushallis B suurusega 273 m2 oma tõstuki ja puidu ning hall on hageja valduses, siis oli kostjal täiendav nõue hageja vastu halli kasutamise eest VÕS § 335 alusel perioodil mai 2007 – jaanuar 2011 ehk 45 kuu eest 698,88 eurot kuus, kokku 31 449,60 eurot, mille kostja tasaarvestas hageja nõudega kostja vastu kattuvas ulatuses. Kostja nõudis igakuist hüvitist üüritud asja tagastamisega viivitamise eest summas 11 679,85 eurot alates 2007 maikuust. Ajavahemiku mai 2007 - jaanuar 2011 eest kuulub kostjale tasumisele hüvitis kogusummas 513 913,40 eurot. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja poolt nõutav hüvitis ei vasta turuhinnale, on kostja seisukohal, et kostja poolt nõutav ning tasaarvestatud hüvitis ei saa olla väiksem kui R. Lubi ekspertiisis välja toodud 40 kr x 1500 m2 = 60 000 krooni ehk 3834,70 eurot kuus, mis teeb vastavalt hüvitise kogusummaks ajavahemiku mai 2007 - jaanuar 2011 eest 168 726,75 eurot. Kostja töötajad on hagejale raamatupidamisteenust osutanud alates hageja ettevõtte loomisest 1997. Kuni 2006 maini kasutas hageja oma raamatupidamise korraldamiseks kostja töötajaid, selliselt, et sõlmis nendega otse vastavad töövõtulepingud. Kostja poolt tehtud tasaarvestuse aluseks olev nõue hageja vastu seoses raamatupidamisteenuse osutamisega põhineb mais 2006 sõlmitud suulisel kokkuleppel, mille sisuks oli kostjaga töösuhtes oleva raamatupidaja poolt hageja raamatupidamistööde tegemine. Seisuga 13.05.2008 oli kostjal nõudeid hageja vastu

raamatupidamisteenuse osutamise eest summas 488 992 krooni (koos käibemaksuga), millega kostja tasaarvestas hageja nõuded vastavas ulatuses oma 13.05.2008 koostatud kirjas. Hagejale juhtimisteenuse (juhatuse liikme käsutusse andmine) osutamine kostja töötaja A.L. poolt on toimunud alates hageja ettevõtte asutamisest, s.o 1997. aastast. A.L. täitis hageja juhatuse liikme kohustusi kostja teadmisel ja nõusolekul ning sisuliselt kostja kaudu. Ühinguõiguslikult on tegu A.L. ja hageja vahelise tehingulise suhtega, millesse kolmandad isikud ei saa sekkuda, kuid tasustamine ja juhtimise täpne läbiviimine osas, mis ei ole äriseadustikus reguleeritud, on võlaõigusliku kokkuleppe küsimus, mis allub VÕS regulatsioonile. Kostja arvates juhtimisteenuse hinna väljaselgitamiseks tuleks lähtuda mitte ekspert A. Juhkami poolt koostatud ekspertiisist, sest eksperdi arvamus on vastuoluline ega täitnud oma eesmärki, vaid ekspert P. Võrgu arvamusest. Ajavahemikul 1997 aprill – 2008 aprill on juhtimisteenuse turuhinnaks arvestatud kokku 1 140 000 krooni, mis teeb keskmiseks juhatuse liikme kuutasuks ca 8 636 krooni. Kui hageja peaks vaidlustama lepingulise suhte puudumise poolte vahel raamatupidamis- ning juhtimisteenuste osutamise osas, siis sellisel juhul on kostjal hageja vastu mainitud teenuste osutamise eest tasunõue hageja majandustegevuse soodustamise eest käsundita asjaajamise alusel. Kui kohus leiab, et tasunõuded raamatupidamis- ja juhtimisteenuste osutamise eest hageja vastu on kostja vastavatel töötajatel, siis on kostja töötajad loovutanud oma nõuded kostjale. Kostjal on hageja vastu igakuise hüvitise nõue alates üürilepingu lõppemisest mais 2007 kuni valduse üleandmiseni kostjale, mida veel tehtud ei ole. Kostja tasaarvestas oma igakuise hüvitise nõuded kuni valduse üleandmiseni hageja võimalike nõuetega kostja vastu kattuvas ulatuses. Hageja ei saa kostjalt nõuda viiviseid nõuete eest, millised lõppesid tasaarvestuse tulemusena, kuivõrd lõppenud nõudelt VÕS §113 kohaselt viivist arvestada ei saa.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja on avaldanud, et ta ei pea võimalikuks hageja lubamist oma territooriumile ilma kohtu osavõtuta. Hageja oli eelnevalt taotlenud kohtult kohustada kostjat mitte takistama temale kuuluval territooriumil asuva viilhalli ülevaatust ja selle teisaldamist kolmandate isikute poolt. Kostja tugines oma väites hageja poolt valduse üle andmata jätmises üksnes asjaolule, et hageja on jätnud üüritud kinnistu osalt ära viimata tõstuki Kalmar, 50 m3 puitu ja tootmisjäätmed. Tootmisjäätmete olemasolu rendipinnal ei ole kostja tõendanud. Menetluse lõpus väitis kostja, et kõik need asjad on alates üürilepingu lõppemisest 30.04.2007 kuni selle päevani hoiustatud puidukuivatushallis B. Kohus leidis, et hagejat ei saa pidada üüritud objekti (viilhall ja asfaltplats, millele on ehitatud üürilepingu ajal ka kaks puidukuivatushalli B ja viilhall C) otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et kostja väidete kohaselt on hageja jätnud ära viimata oma tõstuki ja puidu 50 m2 ning sõlmitud ei ole vara üleandmise-vastuvõtmise akti. Asjas on tuvastatud, et üüriobjektiks oleval viilhallil ei ole uksi ees ja seal paikneb kostjale kuuluv höövelliin, kostja on seda ise tunnistanud, samas nõuab kostja hagejalt VÕS § 335 alusel hüvitist ka selle ruumi osa eest, kus paikneb kostjale kuuluv höövelliin. Kohus leidis, et selline kostja nõue on pahauskne. Otsene valdus üüritud asjale seondub tegeliku võimuga selle üle. Seega pole asjakohased kostja tõendamata väited, et mõningad hagejale kuuluvad vallasasjad on varasemal üüripinnal. Puudub vaidlus, et hageja on oma äri- ja tootmistegevuse XXX kostjalt üüritud pinnal lõpetanud siis, kui üürileping lõppes ja loobunud tegelikust võimust asja üle (AÕS § 39 lg 1). Kohtul puudus kahtlus, et A.L. oleks jätnud üüritud kinnistu üürilepingu lõppemisel kostjale üle andmata. Asjaolu, et hageja registrijärgne asukoht on jätkuvalt XXX Tartumaal ei tõenda kostja väidet, et üüritud asja ei ole üürileandjale tagastatud. Kuna kohus ei ole tuvastanud hageja poolt üüritud asja tagastamisega viivitamist, siis puudus kostjal õiguslik alus esitada nõudeid VÕS § 335 alusel seoses üüritud asja tagastamise viivitamisega, seega puudus kostjal sellel alusel nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Kohus leidis, et hageja on põhistanud aprillis 1997 sõlmitud rendilepingu lisa võltsituse selle koostamise kuupäeva osas ja jättis dokumendi TsMS § 277 lg 4 alusel otsuse tegemisel tõendite kogumist välja. A. Bullinger ja M. Stahlhut poolte seaduslike esindajatena sõlmisid aprillis 1997 saksakeelse rendilepingu. Dokumendi tõlke kohaselt on tegemist rendilepinguga, pooli nimetatakse rentnik ja rendileandja. Samas on A.L. ja M. Stahlhut poolte esindajatena sõlminud saksakeelsele rendilepingule lühikest aega hiljem 17.05.1997 eesti keelse lisa, kus kasutatakse terminina „üürileping“ ja pooli nimetatakse üürnik ja üürileandja. Kohus leidis, et rendilepingut ja selle lisa ei ole säilitatud koos. Rendilepingul on ka kostja pitsat, lisal seda ei ole. Lepingu lisa hageja nimel allkirjastanud A.L. andis tunnistajana ütlusi selles, et ta pidi hageja esindajana kulutused, mis olid suuremad kui 3 000 krooni, A. Bullingeriga kooskõlastama. Iseseisvalt tohtis ta teha üksnes neid tehinguid, mis olid seotud igapäevase äritegevusega. Nimetatu on kooskõlas ka A. Bullingeri seletusega. Rendilepingu detaile A.L. ei teadnud. 17.05.1997 sõlmitud lepingu lisast ei mäletanud tunnistaja midagi, ta ei osanud selgitada, miks ta selle sõlmis, tõenäoliselt tegevusloa taotlemiseks. Tunnistaja ei mäletanud, et kui rendilepingu sõlmimine ei olnud tema pädevuses, siis miks ta sõlmis rendilepingu lisa. Samas väitis A. L., et kuupäev ei ole valesti kirjutatud. Nimetatud asjaoludest ja tõenditest tegi kohus järelduse, et rendilepingu lisa on allkirjastatud küll A.L. poolt, kuid mitte lisas märgitud ajal. Lepingu lisa kui dokumendi võltsituse hindamisel arvestas kohus lisaks ka asjaoluga, et 1997 rendilepingu sõlmimise ajal oli mõiste „üürileping“ kasutusel eelkõige eluruumide tasu eest kasutusse andmisel. Mõiste „rendileping“ oli sel ajal praktikas kasutusel äriruumide üürile andmisel. Alles alates võlaõigusseaduse kehtima hakkamisest 01.07.2002 võeti mõiste „üürileping“ kasutusele nii elukui ka äriruumide tasu eest kasutusse andmisel. Tavapäraselt kasutatakse põhilepingu ja selle lisa koostamisel ühesugust terminoloogiat, eriti veel siis, kui põhilepingu ja lisa sõlmimise vaheline tähtaeg on väga lühike nagu väidetavalt antud juhul peaks olema. Ainuüksi kasutatud terminoloogiast saab järeldada, et nn rendilepingu lisa on tegelikkuses sõlmitud pärast VÕS kehtima hakkamist, lisa sisust tulenevalt pärast rendilepingu lõppemist.

Juhul kui asuda seisukohale, et rendilepingu 17.05.1997 kuupäevaga sõlmitud lisa ei ole kuupäeva osas võltsitud, siis oleks tegemist kehtiva tehinguga. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et tegemist võiks olla tühise tehinguga TsÜS § 89 alusel (näilik tehing) või § 86 alusel (heade kommete vastane tehing). Kostja on esitanud võltsitud lepingu lisa alusel hageja vastu puidukuivatushallide teisaldamise ja pinnase taastamisega kaasnevate kulude nõude 1 552 793,51 krooni ja selle tasaarvestanud hageja nõudega enda vastu. Kuna 17.05.1997 lepingu lisa on võltsitud, siis ei ole pooled VÕS § 285 lg 2 kohaselt endise olukorra taastamises kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud ja kostja ei saa esitada hageja vastu ka seaduse alusel nõudeid puidukuivatushallide kui parenduste teisaldamiseks või vastavate kulude hüvitamiseks. Kohus tuvastas, et üüritud asi on üürileandjale tagastatud koos parendustega. Kohus nõustus kostjaga, et käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas eemaldamata parendused on muutunud kinnisasja olulisteks osadeks või on tegemist kinnisasja päraldistega. Kuna üürnik ei ole parendusi VÕS § 285 lg 3 alusel üürilepingu lõppemisel eemaldanud, kuulub parendus kostjale ja hagejal võib olla kostja vastu VÕS §-st 286 tulenev kulutuste hüvitamise nõue. Kohus leidis, et teisaldamis- ja pinnase taastamise võimalike kulude suurus on tõendamata. Kostja poolt esitatud AS Tõrva Elekter hinnapakkumine 4. veebruarist 2008 on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 1 mõttes, kuid tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga. Hinnapakkumise kolmest lehest kaks on allkirjastamata ning hinnapakkumises ja menetlusdokumentides esitatud kuivatushallide pindala erineb. Hinnapakkumisest ja ka muudest tõenditest ei nähtu, milliste andmete ja vaatluste alusel on hinnapakkumine koostatud. Samuti hinnapakkumine kehtis üksnes kuni 01.08.2008. Kohus leidis, et hageja viide TsMS §-le 365 ei ole käesolevas asjas asjakohane. Kostja on käesolevas hagis esitanud üksnes tasaarvestusest tulenevaid vastuväiteid hagile, kostja ei ole esitanud kohtule tähtaja määramise ja kahju hüvitamise täiendavaid nõudeid TsMS § 365 tähenduses. TsMS §-st 365 ei tulene, et teisaldamisnõuet esitamata ei saaks isik üldse esitada kahju hüvitamise nõuet. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et kostjal on nõue hageja vastu summas 310 320,14 krooni seoses transporditeenuse osutamise ja saematerjali müügiga, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Kostja ei ole tõendanud ei poolte vaheliste kokkulepete olemasolu transporditeenuste osutamiseks ja kuuse saematerjali müügiks ega ka niisuguste kokkulepete olemasolul nende kohast täitmist. Ainuüksi arvete väljakirjutamine ja esitamine kohtule ei tõenda nõude olemasolu ja selle sissenõutavaks muutumist. VÕS § 619 lg 1 kohaselt kohustub käsunduslepingu alusel üks isik osutama teisele teenuseid. Kostja hagejale teenuseid ei osutanud. Hageja juhatuse liige A.L. ei olnud temal lasuvate seadusest tulenevate juhatuse liikme kohustuste täitmisel mitte kostja esindaja, vaid iseseisev füüsiline isik. A.L. tegi töid ja osutas teenuseid hagejale tulenevalt tema ja hageja vahelistest kokkulepetest. Äriseadustiku sätted ei võimalda, et seoses juhatuse liikme ülesannete täitmisega tekiks õigussuhe mitte äriühingu ja juhatuse vahel, vaid äriühingu ja kolmanda isiku vahel. Seega pole asjas mingisugust kokkulepet juhtimisteenuse osutamiseks A.L. kasutusse andmise teel kostja poolt hagejale tõendatud. Samuti ei kohaldu käesoleval juhul käsundita asjaajamise sätteid. VÕS-is sätestatud käsundita asjaajamise sätted ei kohaldu kostja tegudele enne 01.07.2002, mil kehtis tsiviilkoodeks. Samas ei ole kostja VÕS § 1018 lg 1 mõttes selleks isikuks, kes on teinud midagi (osutanud juhtimisteenust) teise isiku (hageja) kasuks. Juhtimisteenust osutas hagejale A. L., kes oli samal ajal tõepoolest ka kostja juhatuse liige, kuid see ei tekita käesoleva vaidluse poolte vahel mingeid õigussuhteid, sh ka käsunduslepingust või käsundita asjaajamisest tulenevaid õigussuhteid.

Käsundita asjaajamine ei kohaldu ka seetõttu, et äriühingu juhatuse liikme ja äriühingu vahel eksisteeris tehinguline õigussuhe, mis ei võimalda käsundita asjaajamise regulatsiooni kohaldamist. ÄS § 314 lg 1 kohaselt juhatuse liikmele makstava tasu suuruse ja maksmise korra määrab aktsiaseltsi nõukogu, sama põhimõte on kehtinud alates äriseadustiku vastuvõtmisest. Samas ÄS ei keela täita juhatuse liikme kohustust tasu saamata. Kuna juhatuse liikme suhe äriühinguga on käsunduslepingu laadne, siis tuleb tasu maksmise kohustuse küsimust käsitleda ka võlaõigusseaduse vastavate sätete valguses. VÕS § 627 lg 1 kohaselt kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest. Asjas ei ole vaidlust selles, et poolte vahel olid pikaaegsed mõlemale poolele kasulikud koostöösuhted. A.L. andis ise tunnistajana ütlusi, et nii hageja kui kostja tegevus oli ühe puidu vääristamise protsessi osad. Asjas on tõendatud ekspert P. Võrk arvamusega, et füüsiliselt ei olnud tihti võimalik vahet teha, millal A.L. töötas kostja heaks ja millal hageja heaks, samuti olid tema osalusel tehtud müügitehingud mõlemale poolele kasulikud. Asjas puuduvad tõendid, et AS Anso Timber nõukogu oleks kunagi A.L. e kui hageja juhatuse liikmele tasu määranud ja selles ei ole ka vaidlust. A.L. on tunnistajana avaldanud, et tal puuduvad igasugused nõuded hageja vastu seoses juhatuse liikme tasuga. Seega kohus leidis, et hageja juhatuse liikme kohustuste täitmist A.L. poolt võis mõistlikult eeldada ka tasu saamata. Kuna A.L. e ei olnud seaduse järgi tasu nõukogu poolt määratud, siis ei saa A.L. olla hageja vastu ka juhatuse liikme kohustuste täitmisega seonduvaid nõudeid, mida loovutada kolmandatele isikutele, sh kostjale. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ühinguõiguslikult ongi tegu A.L. ja hageja vahelise tehingulise suhtega, millesse kolmandad isikud ei saa sekkuda, kuid tasustamine ja juhtimise täpne täideviimine on võlaõigusliku kokkuleppe küsimus, mis allub võlaõiguslikule regulatsioonile. Kostja ei ole tõendanud, et tasustamise ja juhtimise osas A.L. ja hageja vahel oli sõlmitud kokkulepe. Kohus leidis, et kostjal puudus igasugune nõue seoses väidetava juhtimisteenuse osutamisega hagejale, mida kostja saaks tasaarvestada hageja nõudega. Kohus leidis, et pärast raamatupidaja M.K. lahkumist kostja juurest töölt leppisid pooled küll kokku, et kostja töötajad jätkavad hagejale raamatupidamisteenuste osutamist, kuid tasu osas pooltel kokkulepe puudus. Kõik raamatupidamisdokumendid jäid pärast M.K. lahkumist kostja valdusesse. Kohus leidis, et A.L. korraldusel jätkasid kostja raamatupidajad A.K. ja seejärel I.P. teatud raamatupidamistoimingute tegemist. Muude täpsete andmete puudumisel raamatupidamise mahu osas lähtus kohus teenuse mahu määramisel raamatupidamislike kirjete arvust perioodi (1 kuu) kohta. Pooled leppisid kohtuistungil ka sellises raamatupidamisteenuse mahu määratlemises kokku. Hageja päevaraamatu kohaselt oli 2006 lausendite arv 2533 lausendit, mis teeb kuu keskmiseks 211 lausendit. 2007 oli lausendite arv 659 lausendit, mis teeb kuu keskmiseks lausendite arvuks 55 lausendit. 2008 oli lausendite arv nelja kuu jooksul 236, mis teeb kuu keskmiseks 59 lausendit. Kohus ei pidanud õigeks võtta raamatupidamise mahu määramisel aluseks üksnes ostu- ja müügitehingute arvu. Kohus leidis, et raamatupidamisteenuse eest tavaliselt tasutava tasu määramisel saab eelkõige lähtuda kostja esitatud tõenditest raamatupidamisteenuste hindade kohta, sest need kajastavad teenuste hindu arvestades just raamatupidamiskannete arvu. Samas arvestas kohus ka hageja vastuväidetega, et raamatupidamisteenuste hinnad on Tartus odavamad kui Tallinnas. Kohus ei arvestanud teenuse turuhinna määramisel raamatupidaja M.K. le kuni aprillini 2006 makstud töötasu suurusega. Teenuse tavalise hinna määramisel kasutas kohus talle TsMS §-ga 233 antud diskretsiooni nõude suuruse hindamisel.

Kohtu arvutuskäik oli järgmine: 2008 – kohus luges 59 kande juures kuus keskmiseks turuhinnaks 1500 krooni kuus, koos käibemaksuga 1770 krooni kuus perioodil jaanuar kuni aprill, kokku 7080 krooni; 2007 - kohus luges siin 55 kande juures kuus keskmiseks turuhinnaks 1500 krooni kuus, koos käibemaksuga 1770 krooni kuus, 12 kuud kokku 21 240 krooni; 2006 – kohus luges siin 211 kande juures kuus keskmiseks turuhinnaks 3250 krooni kuus, koos käibemaksuga 3835 krooni kuus, 8 kuud kokku 30 680 krooni. Kohus leidis, et kostja nõue 2005. aasta aruande koostamise osas ei ole tõendatud. 2006. aasta aruande koostamise osas luges kohus kostja nõude tõendatuks hageja omaksvõtuga mõistliku tasu osas. Kohus leidis, et tavaline hind aastaaruande koostamiseks on 3000 krooni aruande kohta, millel lisandub käibemaks 540 krooni, kokku seega 3 540 krooni. Kohus leidis, et põhjendatud on kostja nõue hageja vastu raamatupidamisteenuse osutamise eest 7080 + 21 240 + 30 680 + 3540 krooni = 62 540 krooni. Kostja on raamatupidamiseteenuse osutamisest tuleneva nõude hageja vastu lugenud tasaarvestatuks hageja nõudega tema vastu oma 13.05.2008 avaldusega. Kohus oli seisukohal, et iseenesest ei välista VÕS § 335 üürileandja õigust nõuda üürnikult kahjuhüvitist ka sel juhul, kui üürnik jätkab VÕS § 285 lg 3 alusel asjale tehtud parenduste kasutamist ja ei tagasta üürileandjale üüritud asja. Käesoleval juhul väidab hageja, et temale kuuluv tõstuk, puit ja puidukuivatushall on kostja valduses, kuna kostja on teinud hagejale takistusi nimetatud asjade äratoomisel ja kohus on selle hageja väite asjas juba tõendatuks lugenud. Samas on kostja esitanud kogu menetluse käigus vastuolulisi seisukohti selle kohta, kus paiknevad temale kuuluval kinnistul hagejale kuuluvad tõstuk Kalmar ja puit. Kohus leidis, et kostja seletused puidu ja tõstuki paiknemise kohta kostjale kuuluval kinnistul on vastuolulised ja tõendamata on tõstuki ja puidu tegelik paiknemise koht kogu vaidlusaluse perioodi jooksul. On võimalik, et kostja ise on paigutanud nimetatud asju pärast rendilepingu lõppemist alates maist 2007 talle kuuluval kinnistul ringi, mis omakorda tõendab hageja väidet, et rendilepingu objekti valdus, sh lepingu parenduste valdus, on kostjal. Pole tõendeid, et puit 40-50 m3 on üldse säilinud. Seega on kostja nõue hüvise saamiseks viilhalli B kasutamise eest põhjendamata ja puudub alus kostja nõude 31 449,60 eurot tasaarvestamiseks hageja nõudega kostja vastu kattuvas ulatuses. Hageja põhinõudele ei ole kostja iseenesest vastuväiteid esitanud. Hageja nõue ja tasumise lõplik tähtaeg 31.10.2007 on tõendatud maksekorraldusega 20. aprillist 2006 ja poolte esindajate vahelise kirjavahetusega. Kuna kostja ei ole hagejalt saadud laenu tasunud ja kohus pidas põhjendatud kostja nõudeks, mille tasaarvestamine hageja nõudega vastavas ulatuses on võimalik, üksnes 62 540 krooni, siis ülejäänud osas kuulus hagi rahuldamisele. Kohus luges VÕS § 201 lg 1 alusel 62 540 krooni tasaarvestatuks juba sissenõutavaks muutunud intressi arvelt. Tasaarvestuse päevaks 13.05.2008 oli sissenõutavaks muutunud nii kasutusintress 270 373 krooni kui ka viivitusintress. Kasutusintress oli muutunud esimesena sissenõutavaks. Tulenevalt nimetatud asjaolust ja VÕS § 201 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tuleb lugeda kostja poolt tasaarvestatuks 62 540 krooni hageja poolt nõutavast kasutusintressist 270 373 krooni, tasaarvestuse järgselt on hageja poolt nõutav intress 207 833 krooni. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 2 654 389 krooni ehk 169 646,39 eurot, intressid 207 833 krooni ehk 13 282,95 eurot ja viivised seisuga 19.01.2011 summas 793 155,26 krooni ehk 50 691,86 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka viivis VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates 20.01.2011 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tasub – on see juhitav ühing või juhitava ühingu ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppe alusel kolmas isik. Kohus ei andnud hinnangut hageja ja kostja vahelisele suhtele seoses A.L. poolt hageja juhatuse liikme kohustuste täitmisega. Kohus on andnud üksnes lakoonilise selgituse, et ÄS ei võimalda, et juhatuse liikme teenust osutab äriühing. Sellega kohus ebaõigesti hindas tõendeid ja rikkus materiaalõiguse. Kohus oleks pidanud leidma, et A.L. tegevus oli hageja jaoks midagi väärt ja kohus oleks pidanud analüüsima, millise õigussuhte alusel hageja selle väärtuse sai. A.L. seletustest tuleneb, et ta ei osutanud tasuta teenust, vaid tema teenuse eest tasus kostja, mis omakorda viitab hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele. Kohus on eksinud käsundita asjaajamise sätete kohaldamisel eelkõige kostja poolt hagejale osutatud soorituse vale sisustamise tõttu. Kostja poolt on A.L. hageja juhatuse liikmeks lubamise ja sellega seonduvate kulude kandmise puhul on tegemist sooritusega, millel on majanduslik väärtus. Kohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida ka kostja võimalikke nõudeid hageja vastu seoses A.L. hageja juhatuse olemisega tulenevalt alusetu rikastumise sätetest; 2) jääb arusaamatuks, miks kohtu arvates ühte teenust (raamatupidamine) on võimalik ühe äriühingu poolt teisele osutada, aga teist teenust (juhtimisteenus) ei ole. Maakohus on raamatupidamisteenuse väärtuse leidmisel rikkunud diskretsiooni piire. Hageja arvestuste kohaselt, mis tuginevad tema poolt esitatud tõenditele, oli teenuse väärtuseks 488 992 krooni, kohus aga, tuginedes samadele tõenditele, jõudnud tulemusele 62 540 krooni. Seega on maakohus diskretsiooni tulemusena vähendanud summat 426 452 krooni ehk 87% võrra. Kui kohus ei nõustu hageja hinnanguga tõenditele, siis peab ta seda põhjendama ning kui kohus ei lähtu hageja esitatud tõenditest, siis peab kohus tõendite kõrvalejätmist põhjendama. Kohus ei ole seda teinud; 3) on TsMS § 277 lg 1 ja § 277 lg 4 alusel dokumendi ehtsuse vaidlustamise õigus üksnes menetlusosalisel ning kohus võib jätta vastava tõendi otsuse tegemisel arvestamata üksnes poole taotlusel. Niisuguseid taotlusi hageja esitanud ei ole. Seega asudes seisukohale, et hageja on põhistanud rendilepingu lisa võltsituse selle koostamise kuupäeva osas, ning jättes nimetatud dokumendi seetõttu TsMS § 277 lg 4 alusel otsuse tegemisel tõendite kogumist välja, on kohus oluliselt eksinud menetlusõiguse normide vastu. Kohus on väljunud nõude lahendamise piiridest ning on kohaldanud TsMS § 277 regulatsiooni ilma vastava taotluseta. Niisamuti on kohus eksinud TsMS § 436 lg 4 oleva keelu vastu tugineda otsuses asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud. Kostja arvates lepingu lisa väidetav võltsitus kohtuotsuses käsitletud asjaoludest ei tulene. Seadusega ei ole keelatud, et tehingu dokumendid vormistatakse pärast tehingus kokkuleppimist, kuid tehingu tegeliku sõlmimise kuupäevaga. Menetluses ei selgunud kohtu hinnangul, millal kõnealune lepingu lisa allkirjastati, kuid kohus möönab, et ükskõik, millal see allkirjastati, oli allkirjastamise ajal A.L. seadusest tulenevalt õigus see allkirjastada. Eelnevast tulenevalt on tegemist tehinguga, mis on tehtud tehingus osalevate poolte volitatud esindajate poolt ning pole alust rääkida võltsimisest. Kohus jättis arvestamata, et A L. kinnitas oma allkirja ehtsust lepingulisal. TsMS § 230 lg 1, § 232, § 236 lg 1 ja 3, § 363 lg 1 p 3 ja § 394 lg 2 p 3 kohaselt asjaolude ja väidete tõendamine saab toimuda üksnes poolte esitatud vastavate tõendite alusel, mis peaks kehtima ka tunnistaja ütluste kui tõendite ühe liigi kohta. Kostja taotles A.L. ülekuulamist selleks, et tõendada „raamatupidamis- ja juhtimisteenuse osutamist ja selle üksikasju“. Hageja ei ole A.L. ülekuulamist taotlenud, seega TsMS § 236 lg 1 mõttes ei ole ta ka esitanud taotlust, et kohus hindaks mingit tema väidet A.L. tunnistuse alusel. Tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõttest tulenevalt ei saa olla lubatud, et kohus tegutseks siin n.ö „omal initsiatiivil“, sidudes tõendeid väidetega, mille tõendamiseks neid ei ole esitatud. Kohus on A.L. ütlusi kui tõendit selles osas ebaseaduslikult kasutanud, tõendamaks väidet (et üürilepingu lisa ei ole sõlmitud kuupäeval, mis sellelt nähtub), mida kumbki pool ei ole esitanud. Samuti A.L. ütlused

üürilepingu lisa sõlmimisega seotud üksikasjade mittemäletamise kohta ei ole kuidagi erakordsed või üllatuslikud, sest ta ei ole valmistunud tunnistusi üürilepingu lisa kohta andma; 4) ei nõustu kostja kohtu järeldusega, et hageja oleks üüritud objekti valduse kostjale tagastanud. Ei ole tõendatud mingeid takistuste tegemisi ning kohtu vastav järeldus ei põhine tõenditel. Kohus on ebaõigesti kohaldanud Riigikohtu otsust nr 3-2-1-46-09. Vaidlust ei ole selles, et üüritud pinnal asuvad endiselt üürniku asjad (siinkohal ei oma tähendust, kui palju või vähe neid asju on). Seega ei ole üürnik üüritud pinda vabastanud ning Riigikohtu viidatud lahendit ei saa siin juhisena kasutada. Asjade hoidmine üüripinnal on üüripinna kasutamine. Hageja ei ole kostjat teavitanud, et ta on otsest valdamisest loobunud ning, et kostjal on õigus üürilepingu eset taas valdama hakata. VÕS § 334 lg 1 tuleneva üürniku kohustuse täitmiseks ei piisa üksnes passiivsest valdamisest loobumisest. Vajalik on aktiivne üürileandjale suunatud tegevus ning vastava tahte objektiivselt tuvastatav väljendamine. Kohus on jätnud tuvastamata, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis osundaksid hageja tahtele üüritud asi kostjale tagasi anda. Samas on tuvastatud, et üüritud territooriumil olid üürilepingu lõppedes alles üürniku poolt püstitatud rajatised ning vähemalt osaliselt ka hagejale kuuluv vara (tõstuk ning puit). Kahtluse korral lasub valduse tagastamise tõendamise koormis üürnikul, s.o käesoleval juhul hagejal. Kohus on leidnud, et A.L. andis valduse üle. Niisugune järeldus on väär. Sellest, kui üks inimene on samaaegselt kahe juriidilise isiku esindaja, kes kohtu või hageja arvates ehk võiksid soovida mingeid tahteavaldusi teha, ei saa kuidagi järeldada, justkui need tahteavaldused oleks ka tegelikkuses tehtud. Tõsiasi on, et üürilepingu lõppemise ajal ei tegelenud A.L. hageja juhatuse liikmena üürilepingu eseme valduse kostjale tagastamisega; 5) on kohus kostja poolt esitatud AS Tõrva Elekter hinnapakkumise hallide teisaldamiseks ja pinnase taastamiseks kõrvale jätnud kui ebausaldusväärse eelkõige sellepärast, et hinnapakkumise kolmes lehest kaks on allkirjastamata. Kehtiv õigus ei kohusta hinnapakkumisi allkirjastama ning kindlasti ei ole kohustust tingimata allkirjastada kõik hinnapakkumise lehed. Samuti hageja ei ole esitanud vastuväiteid hinnapakkumises toodud summadele. Maakohtu märkus, et AS-i Tõrva Elekter hinnapakkumine kehtis üksnes kuni 01.08.2008, ei ole asjakohane. Kostja on selgitanud, kuidas on kõnealuse hinnapakkumise alusel arvutatud kostjapoolse nõude suurus. Maakohus on omistanud ebakohaselt suure tähenduse kuivatushallide pindalade erinevusele hinnapakkumises ning poolte menetlusdokumentides; 6) ei nõustu kostja kohtu järeldusega, et tema nõue saada hüvitist halli B kasutamise eest on põhjendamata. Kohus väidab, et „pole tõendeid, et puit 40 – 50 m3 on üldse säilinud“, samas kui otsuses eelnevalt on kohus sedastanud, et „hageja ei eita, et tema poolt üüritud pinnal on teatud kogus puitu“. Hageja peamine vastuväide seisnebki ju selles, et kostja olevat justkui teinud takistusi asjade äraviimisele. Kuigi takistuste tegemine on jäänud tõendamata, on niisugusest vastuväitest olemuslikult järelduv, et hageja võtab omaks, et teatud asjad (mh „teatud kogus puitu“) jäid hageja poolt pinnale. Seega ei ole selles osas poolte vahel vaidlust; 7) leidis kohus, et kostja poolt esitatud transporditeenuse arved ja saematerjali müügiarved ei tõenda vastavate teenuste osutamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel toimus äritegevus, mis seisnes selles, et kostja korraldas saematerjali kokkuostu ja hagejale müümist ning ka kokkuostuga ja hilisema ekspordiga seonduvat transporti. Niisugune äritegevus sai käia üksnes vastavalt omavahelistele kokkulepetele ning hageja seda ei eita. Kehtiv õigus ei sea kohustust arvetele alla kirjutada, seega ei saa allkirjade puudumine olla arvete tõendina mittearvestamise aluseks. Tuleks eeldada, et arvete aluseks on vastavad majandustehingud ning et vastavate majandustehingute (ja nendele omakorda vastavate arvete) alusel kostja koostanud raamatupidamisaruandeid. Olukorras, kus poolte vahel toimus tihe äriline koostöö, on ebamõislik ja põhjendamatu lugeda esitatud arveid millegipärast kõlbmatuteks tõenditeks.

Samuti ei ole hageja kunagi väitnud, et kostja oleks nendevahelisi saematerjali ostu-müügi ja/või transpordialaseid kokkuleppeid rikkunud. Seega on alusetu ja muude tõenditega vastuolus ka kohtu kahtlustus, justkui arvete aluseks olevad kokkulepped ei pruugi olla kostja poolt kohaselt täidetud. Samuti ei ole hageja kunagi väitnud, et ta ei ole arvetes kirjeldatud sooritusi saanud. Hageja on üksnes väitnud, et ta ei ole enne tasaarvestusavalduse esitamist vastavaid arveid saanud ja kostja ei ole tõendanud arvetes osutatud teenuste osutamist.

definitiivne norm ja tema mõju ei lõpe kirjeldamisega. See säte määratleb ära äriühingu teatud organite pädevuse ja sellega ühtlasi regulatsiooni, mille kohaselt mingi muu organi poolt selle otsuse vastuvõtmine on pädevust rikkuv ja seega õigustühine. Kui A.L. sai kogu töö eest tasu kostjalt, siis puudus tal vajadus, võimalus ja soov asuda hagejaga mistahes tasu osas kokku leppima. Arusaamatu on kostja seisukoht, et ainuüksi juhatuse liikmeks oleku ja sellega kaasneva vastutuse eest tuleks talle maksta tasu. Kui A.L. võttis vastutuse olla kostja juhatuse liige ja tegutseda samas ka hageja ettevõtte vastutusalas, siis ei eelda see tingimata kokkulepet tasu osas. Arusaamatud on kostja viited sellele, et kohus peab sõltumata A.L. ütlustest kohaldama õigust. Kohtul ei ole võimalik tuvastada poolte tegelikku tahet, jättes nende tahteavaldused ja arusaamad tehingust tähelepanuta ja kohaldades üksnes materiaalõigust. A.L. ja hageja vahelistes suhetes on käsundita asjaajamine välistatud. Samuti ei saa seda esineda kostja ja hageja vahelistes suhetes, sest nimetatud äriühingud tegid tihedalt koostööd; 2) ei näe kostja vahet juhatuse liikme teenuses ja raamatupidamisteenuses. Juhatuse liikme tasukokkulepet, erinevalt raamatupidamisteenusest, reguleerib seadus, samuti on raamatupidajate osas mistahes ajahetkel olnud tuvastatav tasu kokkulepe. Kohus on oma diskretsiooni piisavalt põhjendanud ja võtnud arvesse kostja poolt esitatud tõendid. Kohus on põhjendatult arvestanud hageja väiteid, et raamatupidamisteenuste hinnad on Tartus odavamad kui Tallinnas ja esitanud sellele tuginedes veenva kalkulatsiooni kostja poolt esitatud teenuse hinna osas; 3) on arusaamatu kostja väide, et hageja ei ole rendilepingu lisa vaidlustanud. Pärast tõendiga tutvumist on hageja juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et üks dokument pärineb 10 aasta tagusest asjast ja teine kaasajast. Kostja segab ära mõiste „dokumendi vaidlustamine“ dokumendi ehtsuse osas seisukohtade esitamisega. Hageja möönab, et tal ei ole peale ilmsetele füüsilistele tunnuste ja teistele kaudsetele asjaoludele osutamise mistahes tõendeid dokumentide võltsituse osas. Kuivõrd dokumendi võltsituse ainsaks usaldusväärseks tõendiks saab olla üksnes asjaomane ekspertiis, otsustas hageja taotlust ekspertiisi tegemiseks mitte esitada, sest ekspertiisi tegemise osas ei ole kindlust ja ekspertiis lükkaks menetlust edasi vähemalt aasta – paari võrra. Menetlusõigusest ei tulene, et hageja oleks tõendi vaidlustamiseks pidanud esitama sellekohase kirjaliku taotluse. Nimetatud seisukoht ei põhine TsMS §-l 277. Hageja on läbivalt pidanud dokumenti võltsituks, s.o koostatuks hilisemalt, kui selles märgitud kuupäev. Samuti kohus annab vastavalt oma siseveendumusele hinnangu kõigile asjas olevatele tõenditele, sõltumata sellest, kas üks või teine pool selle tõendi osas üldse seisukoha võtab või siis ka millise seisukoha pool tõendi osas võtab. Kohus ei ole seotud poolte poolt ühele või teisele tõendile antud tõlgendusega. Kostja ja tema poolt kutsutud tunnistaja A.L. on kogu menetluse vältel kindlalt väitnud, et rendilepingu lisa on sõlmitud just sellel kuupäeval, mida dokument kannab. Apellatsioonkaebuses on aga kostja väitnud, et tegemist võis olla varasema suulise kokkuleppe hilisema kirjaliku vormistamisega. Kui nüüd kostja seisukoht on muutunud ja kostja hinnangul oli siiski tegemist (ca 10 aastat) varem toimunud suulise kokkuleppe kirjaliku vormistamisega, siis on nii kostja kui ka tunnistaja A.L. kohtule teadvalt valetanud. Viidatud põhjusel ei saaks nende ütlustega arvestada ka muudes küsimustes, kuivõrd need ei ole usaldusväärsed. Menetlusseadustik keelab üksnes asjassepuutumatute küsimuste esitamise ja seda ainult menetlusosalistel. Tunnistajal ei ole võimalik keelduda ütlustest põhjusel, et ta ei soovi küsimustele vastata teemal, mis ei ole tema kohtusse kutsumisel talle avaldatud, kuid mis on olulised asja lahendamiseks. Küsimustes, millele vastata tunnistaja ei oska või milliseid asjaolusid ta ei mäleta, on ta kohustatud selliselt ka küsimustele vastama. Esitatud väide, et tegemist oli justkui ehitusloa saamiseks sõlmitud lepinguga, on kontekstiväline ja arusaamatu;

4) on tõendatud ja kostja on omaks võtnud, et üüritud asja mittevabastamine tähendab võimaliku tõstuki ja paki saematerjalide olemasolu kostja territooriumil, mille tagastamisest ta on keeldunud. Valduse kui asjaõigusliku instituudi olemasolus või mitteolemasolus ei saa pooled kokku leppida, samuti kui valduse olemasolu või mitteolemasolu (ka valduse takistamine) ei saa sõltuda sellest, kas üürnik on edastanud üürileandjale mingi teavituse või mitte. Valdus on objektiivne õiguskategooria ja sõltub üksnes objektiivsetest asjaoludest, mitte poolte hinnangust neile asjaoludele või ka mistahes poolte tahteavalduste olemasolust või nende puudumisest. Ebaõige on kostja seisukoht, et VÕS § 334 lg 1 kohaselt ei piisa valduse passiivsest tagastamisest; 5) on kohus ammendavalt põhjendanud, miks kostja poolt esitatud tõendid ei kinnita hallide teisaldamist ja pinnase taastamist ning sellega seotud kulu. Hageja ei vaidle vastu kostja käsitlusele allkirjastamata, kuid kirjalikult taasesitatavas vormis olevate dokumentaalsete tõendite lubatavusest. Käesolevas asjas on hagejal tekkinud põhjendatud kahtlus sellest, et dokumendi koostaja on allkirjastanud ja sellega seoses kinnitanud oma tahtega vastavust üksnes väidetavalt dokumendi esimese osa (esimese lehe) suhtes. Kõnealuse tõendi osas on esitatud ka sisulised vastuväiteid. Tõendi usaldusväärsuses ja asjakohasuses tekitab kahtlust see, et dokument kajastab kulusid tööde teostamisele märkimisväärselt suuremas summas kui on kostja tasaarvestuses toodud, mistõttu jääb arusaamatuks seos kostja esitatud tõendi ja tema poolt tasaarvestatud summa vahel. Samuti ei ühti kalkulatsioonis kajastatud andmed territooriumi ja hoonete tegelike andmetega; 6) ei ole kostja tõendanud, et mingid hageja objektid on kunagi olnud mingi pinna peal, mille eest üüri soovitakse. Lisaks on hageja tõendanud, et ta on soovinud korduvalt seda vara kostjalt kätte saada, kuid kostja on sellest keeldunud; 7) ei tõenda kostja poolt esitatud transporditeenuste arved ja saematerjali müügiarved vastavate teenuste osutamist. Üksnes asjaolu, et poolte vahel toimus tihe äriline koostöö, ei tähenda, et kostja poolt esitatud arved tuleb lugeda põhjendatuks. Arvete aktsepteerimiseks tuleb tuvastada arvel näidatud teenuse reaalne osutamine, mida antud juhul kindlaks ei ole tehtud. Kostja kohustus on tõendada nimetatud teenuste osutamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kokkuleppimine käis nii, et ta küsis, kas olen nõus firmat Eestis registreerima ja juhatuse liikmeks olema, mina vastasin jah. Ma ei ole kunagi selle eest tasu küsinud. Ma ei ole kunagi AT-st tasu küsinud, mul ei ole nõudmisi AT vastu. Ma töötasin S-s. Ma ei ole nõuet S-le loovutanud.“ Kuna hageja ja kostja vahel puudub vastav kokkulepe, siis ei ole kostjal hageja vastu nõuet tulenevalt kokkuleppest. Õige on maakohtu seisukoht, et kostjal puudub ka käsundita asjaajamise sätetest tulenev nõue hageja vastu. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Asjaolu, et kostja ei teinud A. L. takistusi tegeleda hageja ettevõtte juhtimisega seotud küsimustega, ei anna kostjale alust nõuda tasu seoses väidetava juhtimisteenuse osutamisega. Iseenesest õige on apellandi väide, et juhatuse liikme töö omab mingisugust väärtust, kuid see asjaolu ei tähenda, et juhatuse liikmele peab alati tasu maksma. Asja materjalide kohaselt oli A.L. tegevus hageja juhatuse liikmena lahutamatult seotud kostja tegevusega, s.o tegutsedes kostja ettevõtte huvides, tegutses A.L. ühtlasi ka hageja huvides. Kostja ja hageja majanduslik tegevus oli omavahel tihedas seoses. Tunnistaja A.L. ütluste kohaselt olles ühtlasi nii hageja juhatuse liige kui ka kostja töötaja ostis ta esmalt kauba (puidu) sisse kostja nimel ja müüs selle siis hagejale edasi, ja kostja teenis kasumit 1,5-2%. Seega A. L., olles nii kostja juhatuse liige kui hageja juhatuse liige, teenis muuhulgas kasumit kostjale. Kasu sai kostja kui äriühing ning seeläbi ka kostja äriühingu juhatuse liige, kelle tööd kostja tasustas ja seetõttu on mõistetav, et A.L. sai oma töö eest nii kostja juhatuse liikmena kui ka hageja juhatuse liikmena piisavat hüvitust kostjalt.

nõustub maakohtu vastavate põhjendustega, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktis 5 (maakohtu otsuse lk 29-32) ning ei korda neid. Maakohus on siinkohal põhjendatult arvestanud hageja väidet, et raamatupidamisteenuste hinnad on Tartus odavamad kui Tallinnas ja esitanud sellele tuginedes veenva kalkulatsiooni kostja poolt esitatud teenuse hinna osas ja lugenud kostja nõudeks tulenevalt raamatupidamisteenuse osutamisest 62 540 krooni.

maakohtuga selles, et hagejat ei saa pidada üüritud objekti (viilhall ja asfaltplats, millele on ehitatud üürilepingu ajal ka kaks puidukuivatushalli B ja viilhall C) otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et kostja väidete kohaselt on hageja jätnud ära viimata oma tõstuki ja puidu 50 m2 ning sõlmitud ei ole vara üleandmise-vastuvõtmise akti. Maakohus tuvastas, et üüriobjektiks oleval viilhallil ei ole uksi ees ja seal paikneb kostjale kuuluv höövelliin, s.o valdus viilhalli üle on kostjal. Siinkohal on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna üürilepingu lõppemise ajal oli A.L. nii hageja juhatuse liige, s.o seaduslik esindaja, ja ka kostja töötaja, siis ei ole mingit alust arvata, et A.L. hageja seadusliku esindajana jättis üürilepingu lõppemisel üüritud asja valduse kostjale üle andmata. Paljasõnaline on apellandi väide, et üürilepingu lõppemise ajal ei tegelenud A.L. hageja juhatuse liikmena üürilepingu eseme valduse kostjale tagastamisega. Asjas puudub vaidlus, et hageja on oma äri- ja tootmistegevuse XXX kostjalt üüritud pinnal lõpetanud siis, kui üürileping lõppes. Asjaolu, et hageja registrijärgne asukoht on jätkuvalt XXX Tartumaal ei tõenda kostja väidet, et üüritud asja ei ole üürileandjale tagastatud. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kuna asjas ei ole tuvastatav hageja poolt üüritud asja tagastamisega viivitamine, siis puudus kostjal õiguslik alus esitada nõudeid VÕS § 335 alusel seoses üüritud asja tagastamise viivitamisega ja kostjal puudus sellel alusel nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada.

saematerjali müügiks ega ka niisuguste kokkulepete olemasolul nende kohast täitmist. Ainuüksi arvete (I kd tl 73, 77, 79, 80, 82, 83, 84, 85) esitamine kohtule ei tõenda nõude olemasolu ja selle sissenõutavaks muutumist. Üksnes asjaolu, et poolte vahel toimus tihe äriline koostöö, ei tähenda, et kostja poolt esitatud arveid tuleb lugeda põhjendatuks. Arvete aktsepteerimiseks tuleks tõendada arvel näidatud teenuse reaalne osutamine, kuid kostja ei ole seda teinud.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.