Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Menetluse käik 01.04.2011 esitas hageja Evald-Hannes Kree Pärnu Maakohtule hagi Tõnu Kaljo vastu nõude tunnustamiseks Ain Viidu (pankrotis) pankrotimenetluses. 05.05.2011 võttis Pärnu Maakohus esitatud hagi menetlusse. 27.05.2011 esitas kostja vastuse kohtule. 11.08.2011 esitas hageja täiendavad seisukohad kostja vastusele. 21.07.2011 ja 19.09.2011 toimus tsiviilasja kohtu eelistung. 17.10.2011 toimunud kohtuistungil vaatas kohus tsiviilasja läbi sisuliselt. Hageja nõue, selle aluseks olevad asjaolud, hageja seisukoht kohtus ning hageja poolt esitatud tõendid 01.04.2011 kohtule esitatud hagi palub hageja tunnustada Evald-Hannes Kree nõuet Ain Viidu (pankrotis) pankrotimenetluses põhinõuetena summas 562 500 krooni (35 950,30 eurot) ja intressi nõudes summas 65 466 krooni (4184,04 eurot) teise järgu nõudena. summas Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagi põhjenduste kohaselt kuulutati Ain Viidu pankrot välja 02.11.2010.a. 03.03.2011 toimunud Ain Viidu (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas Tõnu Kaljo hageja nõude täies ulatuses. 18.11.2008 .a. sõlmisid hageja ja Ain Viidu (pankrotis) laenulepingu, mille alusel laenas hageja Ain Viidu ́le (pankrotis) 500 000 krooni, intressiga 3% laenujäägilt ühes kuus. Laenu tagastamise tähtaeg oli 18.11.2009.a. Laenulepingu täitmise tagamiseks seati * kuuluvale kinnistule (registriosa nr *) hüpoteek. 11.03.2010.a. sõlmisid hageja ja Ain Viidu (pankrotis) kinnistu müügilepingu, mille alusel müüs Ain Viidu (pankrotis) hagejale kinnistu asukohaga *, registriosa nr *. Kinnistu müügihinnaks oli vastavalt müügilepingule 400 000 krooni. Arvestades, et 11.03.2010.a. seisuga oli Ain Viidu (pankrotis) laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees 962 500 krooni, siis sõlmisid hageja ja Ain Viidu (pankrotis) kokkuleppe (edaspidi Kokkulepe), millega tasaarveldasid vastastikused kohustused 400 000 krooni ulatuses. Pärast tasaarveldust jäi Ain Viidu (pankrotis) võlgnevuseks hageja ees 562 500 krooni. Kokkuleppega leppisid hageja ja Ain Viidu (pankrotis) kokku uueks laenusummaks 562 500 krooni ning Kokkuleppe punktis 5 lepiti kokku laenusumma tasumise uues tähtajas - 31.12.2010.a. Vastavalt Kokkuleppe punktile 4 kohustus Ain Viidu (pankrotis) tasuma laenusummalt (562 500 krooni) intressi arvestusega 1,5% laenujäägilt ühes kuus. 02.11.2010.a. seisuga moodustab intressivõlgnevus 65 466 krooni (1,5% laenusummalt x 12/365 x 236 päeva). Vastavalt PankrS § 42 loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on hagejal Ain Viidu (pankrotis) vastu nõue summas 627 966 krooni, millest 562 500 krooni on põhivõlgnevus ja 65 466 krooni intressid. Pankrotiseaduse § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud

haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja esitas tõendina 02.11.2010 pankrotimääruse /tl 8-11/, pankrotiteate 7tl 13/, nõudeavalduse /tl 12-13/, võlausaldaja vastuväite /tl 14/, nõuete kaitsmise koosoleku protokoll /tl 15/, tunnustatud nõuete nimekiri /tl 16/, võlausaldajate registreerimisleht /tl 17/, laenuleping /tl 18-19/, kokkulepe /tl 20/, laenuvõlgnevuse arvestus seisuga 01.11.2010 7tl 23/, kinnistusraamatu väljavõtted /tl 24-27/. Kohtuistungil jäi hageja esitatud hagi juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vastuväited ja seisukohad kohtus Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole võlgnikule lepingu alusel raha üle andnud, mistõttu puudub hagejal alus nõuda laenusumma tagastamist. Kostja hinnangul on hageja nõue kunstlikult tekitatud eesmärgiga kontrollida võlgniku pankrotimenetlust ning jätta kostja ilma temale kohtuotsuse alusel välja mõistetud rahast. Võlgnik on kostja ja võlgniku vahelise kohtumenetluse käigus, tsiviilasjas nr. 2-08-11640, tunnistanud võlgnevuse olemasolu kostja ees summas 279 234.- krooni. Viidatud omaksvõtt toimus võlgniku poolt 5.05.2008. a. vastuses kostja hagiavaldusele (Lisa nr. 1). Võlgnik on teistkordselt kinnitanud võlgnevuse olemasolu, seekord summas 192 000.- krooni, oma 14.10.2008. a. vastuses (Lisa nr. 2). Kõnealuses tsiviilasjas 3.11.2008. a. toimunud istungil (Lisa nr. 3) on kostja märkinud, et “rahalist pakkumist (kompromissi saavutamiseks) raskendab kostja varaline seis.” Seega on võlgnik tunnistanud rahalise kohustuse olemasolu vahetult enne väidetava laenulepingu alusel raha saamist ning märkinud, et kompromissi saavutamist takistab rahaliste vahendite puudumine. Juhul, kui võlgnik oleks laenulepingu alusel 18.11.2008. a. saanud hagejalt 500 000.- krooni, siis oleks võlgnik pidanud kostja hinnangul asuma täitma oma rahalisi kohustusi kostja ees, mille olemasolu võlgnik oli tunnistanud. Võlgnik ei asunud oma võlgnevust tasuma, samuti ei avaldanud võlgnik soovi alustada kostjaga kompromissläbirääkimisi. Lisaks eeltoodule märgib kostja, et võlgnik on 12.05.2009. a. esitanud Tallinna Ringkonnakohtule menetlusabi taotluse tsiviilasjas nr. 2-08-11640 (Lisa nr. 4). Võlgnik on nimetatud taotluses märkinud, et tal puuduvad võimalused 40 000- kroonise riigilõivu tasumiseks, kuivõrd ta elab üksi, tema igakuised sissetulekud jäävad 4 350.- krooni piiresse ning tal puudub vara, mille arvelt riigilõivu tasuda. Seega puudusid võlgnikul 12.05.2009. a. ehk vähem kui 6 kuud peale väidetavat 500 000.- krooni saamist rahalised vahendid, et tasuda riigilõivu summas 40 000.- krooni. Siinkohal on oluline märkida, et võlgnik ei ole vaadeldaval ajavahemikul alates laenusumma saamisest kuni menetlusabi taotlemiseni ostnud kinnis-vara, tasunud kostjale võlga (mille olemasolu ta on tunnistanud) ega soetanud muud avalikest registritest nähtuvat vara. Eeltoodu viitab otseselt asjaolule, et võlgnik ei ole hageja käest lepingu alusel raha saanud, mistõttu on hageja nõue alusetu. Asjaolu, et sularaha ei ole tegelikkuses võlgnikule kunagi üle antud, soovib kostja tõendada tunnistaja Ain Viidu (pankrotis) ütlustega. Kohtus jäi kostja esitatud seisukohade juurde ja palus jätta hagiavaldus rahuldamata.

Kostja esitas tõendina vastuse tsiviilasjas nr 2-08-11640 /tl 66-67/, täiendava vastuse hagiavaldusele /tl 69-72/, kohtuistungi protokoll tl /73/, menetlusabi taotlus /tl 74-74/. Samuti rahuldas kohus kostja taotluse tunnistaja Ain Viidu ülekuulamiseks. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus, kuulanud ära pooled ning tunnistaja ütlused ja uurinud kirjalikke tõendeid, leiab, et esitatud hagi tuleb rahuldada. Hageja on esitanud 18.11.2008. sõlmitud laenulepingu ja 11.03.2010 allkirjastatud kokkuleppe. Kostja on vaidlustanud laenulepingu alusel Ain Viidule raha üleandmise. Kostja taotlusel kuulas kohus tunnistajana üle Ain Viidu. Tunnistaja ütluse kohaselt sai ta raha samal päeval kui sai laenu * käest. Sel päeval sai ta hagejalt 400 000 krooni ja varasemalt oli juba saanud 100 000 krooni. Kokku on A. Viidu saanud hagejalt 500 000 krooni. Kogu raha tunnistaja üle ei lugenud, kuna oli kindel, et raha on nii palju kui on kokku lepitud. Järgmisel päeval andis raha ära. 200 000 krooni jäi üle. See seisis kodus mitu kuud. 12.05.2009 menetlusabi taotlust tehes ei olnud raha otsas, kuid see raha oli mõeldud teiseks sihtotstarbeks. Soovis Tõnu Kaljole anda 400 000 krooni, mis tunnistaja meelest oleks olnud õiglane. Raha anti tunnistajale üle tema kodus * /tl 136/. Seega on tunnistaja kinnitanud, et laenulepingu alusel on ta raha saanud. Kostja on seisukohal, et kui tunnistaja sai raha, siis oleks tal tulnud tasuda oma võlgnevus Tõnu Kaljole. Kuna tunnistaja seda ei teinud, siis järelikult ei ole tunnistaja laenulepingu alusel raha saanud. Kohus leiab, et selline kostja väide on meelevaldne ja tõendamata. Asjaolu, et tunnistaja saadud rahaga täitis teisi kohustusi teistele võlausaldajatele, ei anna alust arvata, et tunnistaja hagejalt raha ei saanud. Tunnistaja on kinnitanud, et ajal, mil ta esitas menetlusabi taotluse, oli tal osa laenuks saadud rahast veel alles, kuid tal oli see mõeldud teiseks otstarbeks. Asjaolu, et tunnistaja ei ole menetlusabi taotluses kohtule esitanud tõeseid andmeid ei tõenda seda, et laenulepingu alusel ei ole raha üle antud. Kohtule esitatud laenulepingu ja tunnistaja poolt antud ütlustega loeb kohus tõendatuks, et Ain Viidule on hageja poolt laenulepingu alusel üle antud 500 000 krooni. 11.03.2010 kokkuleppe p. 1 järgi võlgneb Ain Viidu hagejale 962 500 krooni laenulepingu alusel. Kokkuleppe p 4. järgi tuleb maksta A. Viidul intressi 1,5% kuus laenujäägilt. Kuni A. Viidu pankroti väljakuulutamiseni ei olnud A. Viidu hagejale laenu tagastanud. Nimetatud kokkulepet kostja vaidlustanud ei ole. Kuna kohus loeb tõendatuks, et laenulepingu alusel anti laen üle ja kostja ei ole vaidlustanud 11.03.2010 kokkulepet, siis tuleb hageja nõuet tunnustada ulatuses, milles hageja on kohtule hagi esitanud. Kostja on vastu vaielnud nõudele motiivil, et raha laenulepingu alusel ei ole üle antud. Intressi arvestusele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kohus tunnustab hageja nõuet summas 40 134,34 eurot (627 966 krooni), teise järgu nõudena tulenevalt PankrS § 153 lg 1 p 2. Põhinõue on summas 35 950,30 eurot (562 500 krooni) ja intress summas 4 184,04 (65 466 krooni). Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1,2 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetlus-kulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Kohus on rahuldanud hagi täies ulatuses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on sätestatud TsMS § 144. Ruth Sild /allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.