Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (14)

Menetlusosalised võivad nõuda Pärnu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt hageja on Poola Vabariigi õiguse alusel asutatud ja samas registreeritud äriühing, kelle peamiseks tegevusalaks on vedelkütuse müük. Kostja oli vähemalt käesoleva nõude tekkimise ajal rahvusvahelise auto- kaubaveoga tegelev aktsiaselts. Seega mõlemad pooled tegelevad transpordi vallas. Pooled sõlmisid 19.10.2005.a. lepingu nr.F /159/2005, mille § 2 p.1 alusel väljastas hageja kostjale krediidil põhinevad elektroonilised maksevahendid (nn ARIS-kaardid), mis andsid kostjale õiguse ja võimaluse kõnealust kaarti aktsepteerivates teenindusjaamades sõidukeid autokütusega tankida ning saada muid teenuseid. Kaarte kasutatakse reeglina koos PIN-koodiga, mille hageja tegi teatavaks kostjale kaartide üleandmisel. Kostja kohustus tulenevalt lepingu § 2 pst 3 kokkulepitud tingimustel kütuse ja teenuste eest tasuma. Lepingu lisa nr 1 p 1 kohaselt kohustus kostja tasuma vastavalt esitatud arvetele 15 kalendripäeva jooksul arvates arve väljastamisest. Lepingu § 5 p-s 1 leppisid pooled kokku, et maksetingimuste rikkumisel tasub kostja viivist määraga 0,2 % tähtajaks maksmata summalt kalendripäevas. Lepingu § 3 p 3 alapunktiga 3 kohustus kostja säilitama ARIS-kaarte sel viisil, et need poleks kolmandatele isikutele kättesaadavad. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud ja kostja on talle üleantud ARIS- kaarte kasutanud. Kostja on jätnud hagejale osaliselt tasumata järgmised hageja poolt esitatud arved, mis on koostatud kostjale üle antud ARIS-kaartidega tehtud tehingute kohta: FAW2348/2007, maksetähtajaga 15.06.2007, tasumata osa 4 685,90 eurot; FAW2626/2007, maksetähtajaga 30.06.2007, tasumata osa 2 359,20 eurot; FAW7174/2008, maksetähtajaga 15.01.2008, tasumata osa 1 208,89 eurot. Kokku on eeltoodud arvetest tasumata summa 8 253,99 eurot. Hageja pöördus korduvalt kostja poole ettepanekuga võlgnevuse tasumiseks ja kostja ka lubas võla tasuda, kuid jättis lubaduse täitmata ning asus väitma nagu ei peaks ta kütusekaartide kaotamise või varguse tõttu oma võlga tasuma. Sellises olukorras esitas hageja 1. juunil 2009 kostjale pankrotihoiatuse ning pretensiooni summas 19 080,62 eurot (põhivõlg 9 800,53 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 9 030,09 eurot ja nõudekulud 250,00 eurot), millega hageja andis kostjale kohtueelses menetluses täiendava tähtaja põhivõla, viiviste ja hagejale kostja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitise tasumiseks. Kostja vastas hageja pretensioonile 15. juunil 2009, milles vaidles hageja nõudele vastu nii nõude olemasolu kui selle suuruse osas . Kostja tõi oma vastuses ja selle lisades välja asjaolu, et temale väljastatud ARIS-kaardi nr 70800400206360080 kaotas autojuht öise piiriületuse käigus Leedu-Kaliningradi (Venemaa) piiril 28. mail 2007.a. ja nimetatud arve nr FAW2348/2007 summast oleks justkui vaidlusalune 7 291,44 eurot, mis vastab tankimisoperatsioonidele 28. mail 2007 ajavahemikus kell 9:48-16:18. Hagejale teatas kostja ARIS-kaardi väidetavast kadumisest siiski alles 5. juuni 2007 kirjaga. Kostja on hagejale 3. märtsil 2009 tasunud 600,00 eurot ja 18. märtsil 2009 1 000,00 eurot. Nimetatud summad olid kostja selgituste kohaselt mõeldud hageja pretensioonis nimetatud arve nr FAW6291/2008 osaliseks tasumiseks, kuid hageja arvestas

2 (14)

need esialgselt arve nr FAW2348/2007 kui kõige vanema osaliselt tasumata arve katteks. Lihtsustamaks vaidlust käesolevas asjas on hageja nõus tõlgendama kostja eelviidatud tasumisi kostja soovitud viisil. Seetõttu on hagiavalduses nimetatud arve nr FAW2348/2007 tasumata osa 1 600 euro võrra suurem kui hageja eelnevas pretensioonis kostjale. Täiendavalt on kostja 8. juulil 2009 maksnud viitega arvele nr FAW7174/2008 summa 2 755,43 eurot. Kostja on nimetatud summa tasunud pärast hageja pretensiooni kättesaamist ja tasumisel viidatud arve maksetähtajaga (15. jaanuar 2009) võrreldes olulise viivitusega. Hageja selgitas pretensioonis, et ta arvestab kostja tasumistest esmalt maha viivise ja kuluhüvitise summad. Selleks ajaks oli hageja nõudnud kostjalt nõude sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 250 eurot ja kostja viidatud arve tasumise tähtpäevast oli möödunud 174 päeva, st hagejal oli õigus nõuda viivist 958,89 eurot (2 755,43 × 174 × 0,2%). Seega tasus kostja kõnealuse arve summast ainult 1 546,54 eurot ja tasumata jäi veel kahe eelviidatud maha-arvamise summa 1 208,89 eurot. Hageja kandis kohtueelses menetluses kostjalt tasumist nõudes lõpuks kulusid summas 5 322,97 krooni (340,20 eurot, lisas 8 esitatud aruande esimesed neli positsiooni summas 315 eurot, millele lisandusid bürookulud hageja ja esindaja vahel kokku lepitud määras 8% ehk 25,20 eurot). Sellest on hageja eelmises punktis kirjeldatud viisil lugenud kostja poolt tasutuks osasumma 250 eurot ja seega nõuab hageja käesolevas menetluses kostjalt täiendavalt 90,20 euro ehk 1 411,32 krooni maksmist kohtueelse menetluse kulude hüvitisena. Viivist nõuab hageja arve FAW 2348/2007 summas 4685.90 eur tasumisega viivitamise eest alates 15.06.2007.a. , 962 päeva eest summas 9015.67 EUR, arve FAW 2626/2007 summas 2359,20 eur tasumisega viivitamise eest alates 30.06.2007.a. , 947 päeva eest summas 4468.32 eur ja arve FAW717/2008 summas 1208.89 eur tasumisega viivitamise eest alates 09.07.2009.a., 207 päeva eest summas 500,48 eur, seega kokku 13 984.47 eur. Esitatud arvestuse kohaselt ületab kahe esimesena nimetatud arve osas neilt arvestatud viivis põhivõlgnevust ja hageja nõuab viivist põhivõla suuruses summas. Kokku on viimase arve summa kohta arvestatud viivist hagiavalduse esitamise seisuga 1 459,37 eurot, mis veel ei ületa esialgset põhivõla summat. Lepingu §-s 9 on pooled kokku leppinud kohaldada lepingust tulenevate vaidluste lahendamisel kostja asukohamaa õigust, st antud juhul Eesti õigust. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks siis, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kostja pole neid nõudeid järginud, samuti pole ta hagejat teavitanud võimalikest tegelikest põhjustest arvete mittetasumisel, mistõttu hageja esitab kohtule nõude tasumata summa väljamõistmiseks. Jättes talle esitatud arvete eest tasumata, ei ole kostja antud juhul oma kohustust täitnud. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel on võlausaldaja ehk hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist ehk põhivõla tasumist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel võib hageja lisaks täitmisele nõuda kostjalt viivise maksmist. Samuti tuleb kostjal hagejale hüvitada hageja kulud kohtueelses menetluses seni veel hüvitamata osas. Põhivõla nõue koosneb põhimõtteliselt kahest osast. Arvete nr FAW2348/2007 ja FAW2626/2007 osas vaidlevad pooled eeldatavasti selle üle, kas ARIS-kaardid olid tankimise ajal kostja valduses ja/või kas kostja peab tasuma hagejale ka sel juhul, kui kostja oli kaartide valduse nende kasutamise ajaks kaotanud. Arve nr FAW7174/2008 juures võib põhjustada vaidlust küsimus, kas hageja oli õigustatud kostja tasumisest maha arvama selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja kohtueelse menetluse kulude hüvitise selles osas, milles hageja oli oma nõude kostjale esitanud. Hageja käsitleb esmalt kahest esimesena nimetatud arvest (FAW2348/2007 ja FAW2626/2007) tulenevat nõuet. Esiteks ei ole kostja seni veenvalt näidanud ega tõendanud, et ARIS-kaardid oleksid kostjalt varastatud või et kostja oleks muul viisil kaartide valduse kaotanud. Juhul kui kostja oma väidet kaartide

3 (14)

varastamisest või kaotamisest ei tõenda, siis vastutab kostja kaartidega sooritatud tehingutest tekkinud kohustuste täitmise eest ja hagi tuleb kõnealuses osas rahuldada. Teiseks ei nõustu hageja kostja seniste vastuväidetega nagu vabastaks võimalik kütusekaardi vargus või kaotamine kostja tema lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostjal oli lepingu § 3 p 3 alapunktist 3 tulenev kohustus säilitada ARIS-kaarte sel viisil, et need poleks kolmandatele isikutele kättesaadavad. Seega olid pooled kokku leppinud, et kostja kanda on kaartide kolmanda isiku valdusesse sattumise risk. Kaartide kadumine või varastamine saanuks võimalikuks ainult juhul, kui kostja rikkus viimati viidatud lepingulist kohustust, st ka neil asjaoludel vastutab kostja nõutava kohustuse täitmise eest. Samuti ei vastuta hageja ka kaardi kaotamise või varastamise korral kaardiga sooritatud tehingute eest, mis on tehtud 24 tunni jooksul alates kaardi kaotamise registreerimisest. Kostja teatas hagejale kaardi kadumisest 5. juuni 2007 kirjaga. Isegi kui oleks õige selles kirjas sisalduv kostja väide kaardi kadumisest teatamisest 28. mail 2007, siis jääks nimetatud päeval kaardiga sooritatud tehingutest tulenev vastutus ikkagi kostja kanda eelviidatud lepingutingimuse alusel. VÕS §-s 5 sätestatud dispositiivsuse põhimõtte kohaselt on lepingupooled põhimõtteliselt vabad leppima kokku ka lepingu täitmisega seotud riskide jaotuses. Arvestades, et ARIS-kaardid olid kostja valduses ja tal oli lepingust tulenev kohtus kaarte heaperemehelikult hoida, siis on selline riskide jaotus ka kooskõlas VÕS §-s 6 nimetatud hea usu põhimõtte ning § 7 mõistlikkuse põhimõttega. Kostja pidi võtma vajalikud meetmed, et vältida ARIS-kaartide sattumist kolmandate isikute valdusesse. Vastavavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg-le 1 vastutab kostja teise isiku, sh tema autojuhi käitumise ja viimasest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma majandustegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud kostja majandustegevusega. Hageja põhinõude teine osa (arvest nr FAW7174/2008) tuleneb sellest, et kostja tasutud summast arvestas hageja maha viivise ja enne tasumist kostjale teatavaks tehtud kohtueelse menetluse kulude summa. Sel viisil jäi osa kostja põhivõlga kõnealusest arvest tasumata. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 tõttu ei olnud kostjal õigust ilma hageja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks eelviidatust erinevat järjekorda. Hiljemalt hageja pretensiooni saamisel pidi kostjale olema selge, et hageja ei nõustu teistsuguse järjekorra määramisega. Seega oli hageja õigustatud saadud rahasummast esmalt arvama maha oma kulutused ja viivise ning kostjal on arvest FAW7174/2008 endiselt tasumata 1 208,89 eurot ehk 18 915,02 krooni. Viivise tasumise kohustuses ja selle määras leppisid pooled kokku lepingu § 5 p-s 1. Kokkulepitud viivis on õiguspärane ning hagejal on selle nõudmise õigus lisaks lepingule ka VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 alusel. Hageja esitatud viivise arvestuse kohaselt on arvete nr FAW2348/2007 ja FAW2626/2007 tasumata summadelt arvestatud viivis suurem kui vastava põhivõla summa. Juhindudes senisest kohtupraktikast ei pea hageja põhjendatuks nõuda kostjalt viivise tasumist üle vastava põhivõla summa, mistõttu hageja viivise nõue eelviidatud arve summadelt on 7 045,10 eurot, millele lisandub 500,48 euro suurune viivise nõue arve nr FAW7174/2008 tasumata osalt. Kokku on hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise osas 7 545,58 eurot. Juhindudes TsMS §-st 367 palub hageja kostjalt välja mõista arve nr FAW7174/2008 tasumata osalt, st summalt 1 208,89 eurot ehk 18 915,02 krooni ka viivise, mis lisandub hagiavalduse esitamisest kuni nimetatud põhivõlgnevuse osa tasumise päevani. Viivise määraks on endiselt lepingus kokku lepitud 0,2% päevas. Kulude hüvitamise nõue rajaneb VÕS § 128 lg-l 3. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab mõistlikud kulud kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja leiab, et sarnaselt on otsene varaline kahju need kulutused, mida võlausaldaja teeb võlgniku kohustuse täitmisele sundimiseks enne kohtumenetlust. Hagejal tekkis kõnealune

4 (14)

kahju seetõttu, et kostja rikkus lepinguga endale võetud kohustusi. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel võib hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Vastavalt eespool esitatud arvutustele on vastavate kulude ehk kahju summa 340,20 eurot, millest kostja on seni tasunud 250 eurot. Järelikult nõuab hageja käesolevas menetluses kostjalt täiendavalt 90,20 euro. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 8253.99 eurot( s.o. 129 146,88 krooni, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 7545.58 eurot (s.o. 118 062,67 krooni) ja kahjuhüvitis seoses võlgnevuse kohtueelse nõudmise menetlusega summas 90,20 eurot (s.o.1 411,32 krooni). Samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuv viivis põhivõla osasumma 1208.89 eurot (s.o.18 915,02 krooni) tasumata osalt määraga 0,2% päevas ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja kirjalikud vastuväited Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnistanud leides, et arved FAW 2348 ja FAW 2626 on tasutud selles mahus, mida on kostja reaalselt tankinud. Arve FAW 7141 on tasutud. 28.05.2007.a. varastati kostja autojuhilt Leedu – Venemaa piiril ARIS Card kütusekaart, mis oli väljastatud veokile nr.008PJT. Autojuht Igor Bogdanov avastas kütusekaardi varguse ja teatas juhtunust juhtkonnale telefoni teel ja koheselt teavitas kostja ARIS Card Riia osakonda telefoni teel kaardi kaotusest. Hageja väide , et kaardi vargusest teatati alles 05.06.2007.a. ei vasta tõele, kuna 28.05.2007.a. kaart blokeeriti. Kirjalikult teatati tõesti 05.06.2007.a. ARIS Card Riia kontori palvel peale arve saamist, millelt on näha varastatud kaardi kasutamine 28.05.2007.a. kell 11.43 – 11.45 4007 liitrit ja 16.12- 16.20 10329 liitrit. Kuna kogus oli väga suur palus kostja abi ARIS Card Moskva kontorist uurimise algatamiseks Kaliningradi vastava tankla vastu, kes oli ilmselgelt rikkunud eeskirja , mille kohaselt ei saa tankida ilma reg.tunnistust esitamata. 14.06.2007.a. palus kostja algatada Kaliningradi miilitsas uurimine abiks ARIS Card Moskva sisekontrolli töötaja, kes on tänaseks väidetavalt hukkunud autoavariis Saksamaal. Kaasas oli autojuht I. B. , kes kohapeal üle kuulati ja selgitusi andis ning toimus vastandamine tankla operaatoritega, kes kinnitasid , et näevad autojuhti esimest korda. Seega kostja arveid ei tasunud ja palus ka ARIS-st mitte maksta Kaliningradneftproduktile kõnealuste tankimise eest enne lõpliku kohtulahendit. Lõplik lahend saabus 21.01.2010.a. Sellest hetkest kohustus ARIS maksma apellatsioonikohtu otsuse järgi Kaliningradneftproduktile 225 106 rubla+ riigilõiv. Otsusest nähtub, et bensiiniveok 008PJT esitas kütusekaardi ja reg. tunnistuse ja vastavalt sellele tangiti 14 000 liitrit kütust. Otsus on absurdne, kuna veok mahutab maksimaalselt 1360 liitrit kütust ja veoki reg.tunnistus ei ole kunagi kadunud olnud ega võõrastesse kätesse sattunud. Veok viibis väidetava tankimise ajal tolliterritooriumil Kaliningradis. Leping poolte vahel, mille p. 5.1 järgi hageja ei vastuta viimase 24 tunni jooksul peale kütusekaardi kaotamisest teatamist toimunud kaarditehingute eest, on allkirjastatud heauskselt lootes koostööle , süvenemata lepingu sisu punktidesse, mis võivad teatud asjaolude kokkusattumisel osutada ühele poolele kahjulikuks. Väide, et kostja lubas arved tasuda on vale. Kostja lubas tasuda arve FAW 7141/2008 ja maksis ka selle hilinemisega , mis tulenes 2009 .a. alanud rahalistest raskustest. Kaliningradis pandi toime kuritegelik kütusevargus koostöös tanklaoperaatoritega. Kostja täiendavas kirjalikus vastuses hagile selgitas, et veoki riikliku reg.märgiga 008PJT kütusepaaki mahub kõige rohkem 1360 liitrit kütust. Sama menetlusdokumendi lisana nr. 4 esitatud arvutiväljatrüki kohaselt on vaidlusaluse kütusekaardiga 28.05.2007 tangitud ca 11 minuti jooksul 14336 liitrit kütust. Sellise kütusekoguse tankimine ca 11 minuti jooksul veoauto paakidesse mahuga 1360 liitrit ei ole võimalik. Ka ei ole tehniliselt võimalik tankida

5 (14)

tankla tankurist 11 minutiga 14336 liitrit kütust, mistõttu kõnesolev kütusekogus saab olla väljastatud üksnes selle ümberpumpamise teel kütusetsisterni. Nähtuvalt kostja poolt kohtule esitatud Vene Föderatsiooni arbitraažikohtute otsustest on hageja ka ise vaielnud vastu OOO Kalingradnefteprodukt hagile ja tuginenud muuhulgas väitele, et kõnesolev kütusekogus saab olla väljastatud üksnes selle ümberpumpamise teel kütusetsisterni. Kostja palub kohtul arvestada, et pooltevahelise lepingu § 5 p.3 regulatsioon, mille kohaselt „täitja ei vastuta nende transaktsioonide eest, mis on tehtud 24 tunni jooksul peale kaardi kaotamise registreerimist“, on käesolevas tsiviilasjas vaieldamatult vaadeldav kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena ja seega tühine vastavalt VÕS 42 lg.1. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole kütusekaardiga vaidlusalust kütusekogust saanud ega vastuta ka kütusekaardi vargusega hagejale tekkinud kahju eest. Menetluse käik Hageja kirjalikus arvamuses hagi vastuse kohta leiab, et kostja vastuväited ei anna alust muuta hageja nõuet ega põhimõttelisi seisukohti käesolevas kohtuasjas. Hageja arvates on kostja esitanud neli sisulist vastuväidet hageja nõuetele ja väidetele. Kostja esimese vastuväite esimene osa on suunatud sellele nagu ei oleks hagejal tekkinud kahju seoses vaidlusaluste arvete tasumata jätmisega. Hageja põhinõue ei ole aga kahju hüvitamise nõue, vaid lepingulise rahalise kohustuse täitmise nõue. Seetõttu ei oma hageja põhinõude lahendamisel tähtsust asjaolu, kas hagejal on kahju tekkinud või mitte. Kostja esimese vastuväite teine osa puudutab viiviste nõuet. Kostja väidab, et uurimise ajaks peatati edasimaksed teenuse osutajale. Hageja kostja väitega ei nõustu – hageja ei ole saanud jätta kostjale väljastatud kaardiga tangitud kütuse eest tasumata. Siinjuures tuleb arvestada, et kostja esitatud kohtulahendites menetlusosalisena märgitud isik (OOO Aris-Kart Spb) ei ole käesoleva asja hageja. Samas ei oma ka see asjaolu, kas hageja kütuse eest tasus või mitte, tähtsust käesolevas asjas esitatud nõuete lahendamisel, sest kostja kohustused hageja ees ei sõltu sellest, kas hageja täidab oma kohustusi kolmandate isikute ees või mitte. Ebaõige on kostja arusaam nagu sooviks hageja nõutava viivise arvel rikastuda. Kostja teise vastuväite kohaselt sai temale väljastatud kaardiga kütuse tankimine võimalikuks seoses tankimiskorra jämeda rikkumisega. Hageja leiab, et sisuliselt möönab kostja oma teist väidet esitades hagi põhiväidet: hagetav nõue tuleneb kütuse tankimisest kaardiga, mille hageja on väljastanud kostjale. Kostja teise väite ülejäänud osaga hageja ei nõustu. Lepingus puudub poolte kokkulepe, et tankimisel tuleks järgida mingit kindlat korda, kostja ei ole ka viidanud lepingu punktile või poolte muule kokkuleppele, mille kohaselt peaks tankimisel juhinduma kostja vastuse lisana nr 3 märgitud korrast. Lisaks ei ole kostja väide nimetatud korra järgimata jätmisest tõendatud. Kostja vastuse lisana nr 1 esitatud kohtuotsuse kohaselt on tuvastatud, et 28. mail 2007 kütuse tankimisel kostja käsutuses olnud kaardiga ja kostja käsutuses olnud autosse on korda järgitud. Seetõttu leiab hageja, et kostja teine vastuväide ei ole asjakohane ega põhjendatud. Kostja kolmanda vastuväite esimene osa sedastab, et kostja on tangitud kütuse eest tasunud. Hageja on hagiavalduses näidanud, et kostjale tuleb omistada ka selle kütuse tankimine, mille kostja väite kohaselt on tankinud keegi kolmas isik. Vaidlust ei ole selles, et hageja väljastas kostjale kaardi, millega vaidlusalune kütus tangiti. Seega vastutab kostja kaardiga tangitud kütuse hinna tasumise eest. Lisaks ei ole kostja seni tõendanud oma väiteid selle kohta, et kaarti oleks kasutanud keegi kolmas isik peale kostja volitatud autojuhi. Kostja vastuse lisana nr 1 esitatud kohtuotsuse kohaselt on tuvastatud, et

6 (14)

kohtuotsustega tuvastatud, et koos kaardiga esitati tanklas kostja käsutuses olnud auto dokumendid. Kostja kolmanda vastuväite teine osa puudutab hageja nõuet arve nr FAW7174/2008 osaliseks tasumiseks. Õige on kostja märkus, et hagiavalduse tekstis on viide arve numbrile läbivalt ekslik, hageja nõue tuleneb tehingutest, mis on kajastatud hagiavaldusele lisatud arvel nr FAW7141/2008. Hageja palub seetõttu kõik hagiavalduste tekstis olevad viited arvele nr FAW7174/2008 lugeda viideteks arvele nr FAW7141/2008. Siiski ei muuda selline numbriline ebatäpsus midagi hageja nõude sisus. Poolte erimeelsus kõnealuse arve osaliselt tasumise nõude osas tuleneb sellest, et hageja on pärast kostjale pretensiooni esitamist arvestanud kostja tasutud summad esmalt viiviste ja kulutuste katteks. Kostja ei ole oma vastuses toonud esile asjaolusid, mis välistaksid VÕS § 88 lg-te 8 ja 9 kohaldamise. Samas võtab kostja õigeks hageja väite, et arve on tasutud hilinemisega Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja jättis arved tähtajaks tasumata, siis ei saa olla enam ka vaieldav lepingu § 5 p-st 6 tulenev kostja kohustus kanda kõik sellisest hilinemisest tingitud hageja kulud. Kostja neljas vastuväide puudutab kaardi kadumise või varastamise ning sellega seotud kaardi kasutamisvõimaluse sulgemise asjaolusid. Hageja jääb hagiavalduses märgitud omapoolse nägemuse juurde ja tõdeb, et kostja ei ole tõendanud kaardi sulgemise taotluse varasemat esitamist kui 5. juunil 2007. Siiski ei oma ka see asjaolu tähtsust hageja nõuete lahendamisel, sest nagu märkis hageja hagiavalduse p-s 15 jäid vaidluse põhjustanud tehingud igal juhul sellesse ajavahemikku, mil tehingute ja tangitud kütuse eest tasumise vastutus on kostjal. Ebaõige on kostja seisukoht nagu ei oleks lepingu § 5 p 3 pooltele siduv põhjusel, et kostja allkirjastas lepingu heauskselt. Juba ainuüksi sellise sõnastusega kokkuleppe sisaldumine lepingus näitab, et pooled nägid ette võimaluse kaartide kadumiseks ja varastamiseks ning soovisid leppida kokku sellises olukorras vastutuse jaotamises. Hageja on veendunud, et mõlemad pooled allkirjastasid lepingu heauskselt, aga see ei piira kostja vastutust kaardi hooletu hoidmise puhul. Kohtu korraldaval eelistungil 25.10.2010.a. kostja esindaja võttis hagi õigeks osaliselt s.o. arve FAW7141 summas 1208.89 EUR osas. Kohus arutas asja kohtuistungil 24.01.2010.a. ja kohus pidi asjas otsuse teatavaks tegema 04.03.2011.a. Kohus määrusega 04.03.2011.a. uuendas asjas menetluse põhjusel, et asjas kuuluvad kohaldamisele kuni 22.01.2010.a. kehtinud VÕS §-d 734- 746 ja pooled ei ole asjaolusid vastavalt kohaldatavale õigusele esile toonud. Kohus andis pooltele tähtaja esitada kohtule seisukoht kohaldatava õiguse osas ja omapoolsed seisukohad lähtudes sellest. Peale menetluse uuendamist esitas hageja omapoolsed kirjalikud seisukohad, mille kohaselt asjas ei ole võimalik kohaldada elektroonilist maksevahendit puudutavad sätted, st VÕS § 734-746. Kuna hageja käsitlus erineb Riigikohtu senisest praktikast (RKL 3-2-1-92-05) siis selgitab hageja oma seisukohta. Elektroonilise maksevahendi regulatsioon on kuni Riigikohtu eelviidatud lahendini Eesti õiguses rakendatud reeglina krediidiasutuste või muude makseteenuste pakkujate puhul. Riigikohus laiendas kõnealuse maksevahendi tähendust ka muude isikute vahelistes suhetes maksete teostamisele. Praeguseks kujunenud õiguslikus olukorras võib hinnata, et esineb alus Riigikohtu praktikat muuta. Eesti seadusandja tunnistas VÕS § 734-746 kehtetuks makseasutuste ja e-raha asutuste seadusega (MERAS). MERAS eelnõu seletuskirjast nähtub, et maksevahendi väljaja mõistet hakkab katma makseteenuse pakkuja mõiste. Makseteenuse pakkuja mõiste ja teiste e-rahaga seonduvate mõistete osas juhindus Eesti seadusandja MERAS vastuvõtmisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivist 2007/64/EÜ makseteenuste osutamise kohta, mis jõustus 25. detsembril 2007 ja mille ülevõtmise tähtaeg oli 1. november 2009. Seega ei ole direktiiv

7 (14)

käesoleva kohtuasja asjaoludele ajaliselt kohaldatav, aga direktiivis sätestatud mõistetega saab arvestada Eesti siseriiklikus õiguses esinevate sarnaste mõistete ja sama eesmärgiga normide tõlgendamisel, seda eelkõige Eesti seadusandja tahte sisustamisel MERAS vastuvõtmisel. Makseteenuse pakkuja on direktiivi artikli 4 p 9 ja artikli 1 kohaselt kas krediidiasutus, elektronrahaasutus või muu võrreldavas rollis olev rahandusvaldkonna ettevõtja või asutus. Hageja neile asutustele kehtestatud tingimustele ei vasta. Järelikult on Eesti seadusandja MERAS vastuvõtmisel ja elektroonilise maksevahendiga seonduvat Eesti õiguses ümber korraldades selgelt väljendanud seisukohta, et maksevahendi väljaja mõiste varem kehtinud VÕS § 737 tähenduses ei hõlma muid äriühinguid ega kauba- ja teenusepakkujaid peale krediidiasutuste, elektronrahaasutuste või muude võrreldavas rollis olevate rahandusvaldkonna ettevõtjate ja asutuste. Eeltoodud seisukohta kinnitab direktiivile ajaliselt eelnenud komisjoni 30. juuli 1997. aasta soovitus 97/489/EÜ, milles käsitletakse elektrooniliste makse-viisidega tehtavaid tehinguid ning eelkõige väljaandja ja omaniku vahelisi suhteid. Soovituse ja VÕS §-de 734-735 sõnastused elektroonilise maksevahendi, sh kaugjuurdepääsuga makse-vahendi kohta on praktiliselt identsed. Samas nähtub soovituse sisust ja põhjendustest, et komisjon peab silmas just krediidiasutusi ja samalaadseid makseteenuse pakkujaid. Nii VÕS § 735 kui ka viidatud soovituse artikli 2 punkti b kohaselt on kaugjuurdepääsuga maksevahendi eelduseks võimalus käsutada kontopidaja poolt avatud kontol olevat raha. Kütuse ja/või muude kaupade ostmiseks ette nähtud kaardid sellele tingimusele ei vasta, sest esiteks ei ava kütuse müüja kaardi kasutajale kontot ning teiseks ei kanta sellele raha. Järelikult ei vasta kostja kasutuses olnud ARIS-kaardid elektroonilise maksevahendi tunnustele. Kui kohus hageja käsitlusega ei nõustu ja VÕS § 734-746 käesolevas asjas kohaldab, siis leiab hageja, et VÕS § 742 lg 1 ei piira antud juhul kostja vastutust. Nimelt on kostja rikkunud VÕS § 741 lg 1 p-des 1-3 kirjeldatud kohustusi: kostja ei teinud kõike vajaliku, et hoida ARIS-kaart ja selle kasutamist võimaldav PIN-kood kaitstuna; kostja ei teatanud viivitamatult kaardi vargusest; kostja autojuht jäädvustas kaardi kasutamist võimaldava PIN-koodi selle vargale või leidjale piisavalt kergesti äratuntavas vormis. Kuivõrd ARIS-kaardiga tankimiseks oli 28. mai 2007 tehingute puhul vaja tanklas sisestada PIN-kood, siis ei ole võimalik, et kütusekaardi väidetava varguse puhul tangiti varastatud kaardiga sellele vastavat PIN-koodi sisestamata. Järelikult on eelneva pinnalt kütusekaardi varguse toimepanemise võimaldamisel kostja autojuht olnud raskelt hooletu. Vastavavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg le 1 vastutab isik, so kostja, teise isiku (käesoleval juhul autojuht) käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja tema käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Need tingimused on käesolevas asjas täidetud. Hageja leiab, et tema eeltoodud seisukoht kostja vastutuse osas on kooskõlas senise kohtupraktikaga elektrooniliste maksevahenditega seotud vastutuse jaotuse kohta. Eelneva põhjal leiab hageja, et hagi on põhjendatud ja palub hagi rahuldada. Kostja omapoolsetes kirjalikes seisukohtades ei nõustu hageja seisukohaga, nagu ei oleks käesolevale vaidlusele kohaldatavad vaidlusaluse tankimise ajal 2007.a. maikuus kehtinud VÕS §-de 734 kuni 746 sätteid. Hageja poolt kostjale väljastatud kütusekaart vastas nii selle väljastamise ajal kui ka vaidlusaluse tankimise (kütusevarguse) ajal kehtinud VÕS §-de 734 ja 735 nõuetele ning kostja leiab, et hagejale kütuse vargusega tekkinud suure kahju üheks põhjuseks oli asjaolu, et pooltevaheline leping ei vastanud selle sõlmimise ajal 19.10.2005 kehtinud VÕS § 739 lg 3 p 2 nõuetele (puudusid maksevahendi kasutamisel kehtivad piirsummad). Kostja leiab, et juba ainuüksi asjaolu, et veoauto tarvis väljastatavate kütusekaartide kasutamise kohta sõlmitud lepingus ei olnud sätestatud ühe kaardiga tangitava

8 (14)

kütuse maksumuse päevalimiiti, põhjustas võimaluse tankida korraga autotsisternitäie kütust ning juba see asjaolu välistab kostja vastutuse VÕS § 742 lg 1 sätestatud piirmäära (150 eurot) ületavas summas juhul, kui kohus leiab, et kostja peab kandma varastatud kütusekaardiga tankimise riisikot vaidlusaluse tankimise aja seisuga. Kostja leiab, et ta ei pea vastavalt VÕS § 742 lg 3 sätestatule kandma varastatud kütusekaardiga tankimise riisikot, kuna ta teavitas hagejat telefoni teel viivitamatult kaardi vargusest ning vaadeldav juhtum ei ole käsitletav maksevahendi omaja pettusena. Kui kohus siiski leiab, et hageja teavitamine kaardi vargusest ei ole piisavalt tõendatud, on kostja vastutus piiratud 150 euroga vastavalt VÕS § 742 lg 1 sätestatule, kuna hageja väide, nagu oleks kostja rikkunud raske hooletuse tõttu VÕS § 741 lg 1 sätestatud kohustusi, ei ole millegagi tõendatud. Kostja on tõendanud kaarti vallanud autojuhi kohtuistungil antud ütlustega, et kaardi kasutamiseks vajalikku tunnuskoodi hoidis ta kaardist eraldi ja see ei saanud sattuda kaardi varastanud isiku(te) kätte. VÕS § 742 lg 4 viimase lause kohaselt ei piisa maksevahendi omaja vastutuseks üksi sellest, et kasutati isiklikku tunnuskoodi ning selles kontekstis peab kostja vajalikuks veel kord rõhutada, et vastavalt pooltevahelise lepingu § 4 p 6 pidi tankimise kohta olema vormistatud maksekviitung nii tankla operaatori kui kostja autojuhi allkirjadega ning allkirjadeta tšekk loeti lepingu § 4 p 10 kohaselt kehtivaks üksnes automaattanklates toimunud tankimiste korral. Pooltevahelise lepingu nõuetele vastavat maksekviitungit hageja vaatamata kostja nõudele esitanud ei ole ning kostja leiab, et käesoleva vaidluse puhul ei ole hageja tõendanud, et vaidlusaluse kütuse tankis kostja. Kuna pooltevahelise lepingu § 3 p 1 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma üksnes saadud toodete eest, siis leiab kostja, et ta ei pea tasuma kütuse eest, mida ta saanud ei ole ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Erinevalt hagejast leiab kostja, et Riigikohtu lahendis 3-2-1-92-05, eriti selle punktides 14 kuni 17 esitatud põhimõtted VÕS §-de 734 kuni 746 ning TsÜS § 132 rakendamise kohta on kasutatavad ka käesoleva kohtuvaidluse puhul, kuna sarnaselt Riigikohtu osutatud lahendis käsitletud juhtumiga on ka käesolevas asjas vaidlus väidetavalt kostja kütusekaarti kasutades toimunud tankimise üle. Kuivõrd vaidlusaluse tankimise ajal oli õiguslik regulatsioon sama, mis osundatud Riigikohtu lahendis kirjeldatud tankimise ajal, siis leiab kostja, et ka Riigikohtu praktikat ei ole põhjust muuta nende juhtumite osas, mis on aset leidnud enne VÕS §-de 734 – 746 kehtetuks tunnistamist. Kostja hinnangul ei ole Riigikohtu lahendis 3-2-1-125-08 ja samas asjas järgnevalt tehtud alama astme kohtute otsustes märgitud põhimõtted käesolevas asjas kohaldatavad, kuna Riigikohtu osundatud lahendis käsitletud juhtumi puhul piisas makse sooritamiseks maksekaardi esitamisest ja PIN-koodi teadmisest, käesoleval juhul aga on pooltevahelise lepingu § 4 p 6 kohaselt maksedokumendiks tankla operaatori ja autojuhi allkirjadega kviitung, kuna tangiti mitte automaattanklas, vaid operaatoriga tanklas (see asjaolu on tuvastatud kohtule esitatud Vene Föderatsiooni arbitraažikohtute lahenditega). Seega on kostja jätkuvalt seisukohal, et kostja ei vastuta tankimise eest juhul, kui selle kohta ei ole vormistatud lepingule vastavat maksedokumenti. Kostja hinnangul kannab hageja vaidlusaluse tankimise kogu riisikot olenemata sellest kas maksedokument jäi vormistamata seetõttu, et autojuhti füüsiliselt tanklas ei olnud või seetõttu, et hageja ja Kalinigradnefteprodukti vahelises lepingus sellist nõuet üldse ei olnud. Juhul kui kohus vaatamata ülalmärgitule leiab, et kostja peab hagejale maksma vaidlusaluse kütuse eest, palub kostja kohut, arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, sealhulgas kütusekaardi vargust ja pooltevahelisele lepingule vastava maksedokumendi puudumist, vähendada kostjalt väljamõistmisele kuuluva viivise suurust vastavalt VÕS §- des 113 lg 8 ja 162 lg 1 sätestatule mõistliku suuruseni ja määrata vastavalt TsMS § 445 lg 1 kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja peab väljamõistetud summa tasuma võrdsetes osades 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumise kuule järgnevast kuust.

9 (14)

Kohus määras asjas uue kohtuistungi 10.10.2011.a., kuid pooled kohtuistungile ei ilmunud ja palusid asja arutada ilma osavõtuta kirjalikus menetluses. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus kuulanud ära protsessiosalised, tunnistaja ütlused ja tutvunud asjas kogutud kirjalike materjalidega leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel on 19.10.2005.a. sõlmitud leping F/159/2005, mille § 2 p.1 kohaselt väljastab OÜ Aris Polska AS-le P& J Transport Aris Card kaardid, mis annavad õiguse saada tooteid informatiivsetes materjalides nimetatud tanklates. Lepingu p. § 3 p.1a kohaselt hageja kohustub tarnima kostjale Aris Card kaarte, mis on valmistatud vastavalt kostja poolt esitatud transpordivahendite nimekirjale ja mis võimaldavad saada eelnevalt kooskõlastatud toodete liike. Vastavalt lepingu § 3 p.1 kostja kohustub tasuma saadud toodete eest vastavalt talle esitatud arvetele ja kooskõlas lepingu tingimustega. P3 järgi kostja kohustub säilitama Aris Card kaarte nii, et need poleks kolmandatele isikutele kättesaadavad. Seega väljastas hageja kostjale elektroonilised maksevahendid s.o. Aris Card kaardid , mis andsid kostjale õiguse ja võimaluse kõnealust kaarti aktsepteerivates teenindusjaamades sõidukeid autokütusega tankida ning saada muid teenuseid ning maksta kütuse ja teenuste eest hagejale hiljem vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Lepingu § 4 p.6 järgi toodete hind ja kogus märgitakse maksekviitungile (terminali väljastatud maksedokument) ning selle allkirjastab tankla operaator ja autojuht. Lepingu § 4 p.10 kohaselt iseteenindussüsteemiga tanklates toimub kütuse tankimine pärast PIN koodi sisestamist. Eelmainitud tanklates väljastatav tšekk sisaldab järgmist informatsiooni: tankimise aeg ja koht, Aris Card kaardi number, kütuse liik, kogus ja summa. Tšekk on elektrooniliselt töödeldud ja kehtib ilma allkirjata. Lepingu § 4 p.12 järgi tšeki kaotamise korral tankimist tõendavaks dokumendiks on transaktsiooni elektrooniline kanne täitja serveril. RÕES § 32 lg.1 kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. Poolte vahel sõlmitud lepingu § 9 järgi on pooled kokku leppinud kohaldada kostja asukohamaa seadust s.t. Eesti Vabariigi seadust. VÕS § 76 lg.1 kohustus tuleb täita vastavalt seadusele v. lepingule. VÕS § 101 lg.1 p.1,3ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Poolte vahel on leping sõlmitud 19.10.2005.a. ja lepingu alusel on vaidlusalused kütuse tankimised aset leidnud 28.05.2007.a. ning kohus leiab, et antud vaidlus tuleb lahendada kuni 22.01.2010.a. kehtinud VÕS § 734-746 alusel, mis reguleerivad elektroonilise maksevahendi väljastamise ja kasutamise tingimusi. Enne 01.01.2006.a. kehtinud redaktsioonis VÕS § 734 lg.1 sätestas, et elektrooniline maksevahend on maksevahend, mis võimaldab selle omajal teha sidekanaliste vahendusel v. muul viisil elektrooniliselt rahaülekandeid, võtta välja sularaha sularahaautomaadist ja teha muid pangatoiminguid. Alates 01.01.2006.a. kehtinud redaktsioonis elektrooniline maksevahend on maksevahend, mis võimaldab selle omajal teha sidekanaliste vahendusel v. muul viisil elektrooniliselt rahaülekandeid, võtta välja sularaha sularahaautomaadist ja teha muid pangatoiminguid ning arveldustehinguid. Lg. 2 järgi elektrooniline maksevahend on kaugjuurdepääsuga maksevahend ja e-raha. VÕS nimetatud sätete üldiseks eesmärgiks tuleb elektroonilise maksekäibe kiiret arengut arvestades pidada seda, et seadusliku regulatsiooniga oleksid hõlmatud kõik käibes olevad elektroonilised maksevahendid sõltumata nende nimetustest

10 (14)

ning reguleeritud oleks maksevahendite väljajate ning omajate õigused ja kohustused. Seega ei saa kohaldata elektroonilise maksevahendi regulatsiooni ainult pangakontodel olevate vahendite käsutamist võimaldavatele maksevahenditele , vaid seda tuleb kohaldada palju laiemalt ka kaupade ja teenuste käsutamist võimaldatavatele elektroonilistele vahenditele. VÕS § 735 teise lause kohaselt kaugjuurdepääsuga maksevahend on muu hulgas maksekaart (krediit- kui deebetkaart) , samuti telefoni- ja võrgupanga kasutamise võimalus konto käsutamiseks. See tähendab, et majanduskäibes on levinud ka sellised krediit –v. deebetkaardid, mis ei võimalda kasutada otseselt kontol olevat raha, kuid võimaldavad kaupu ja teenuseid tarbida. Antud juhul võimalus osta kütusekaardiga kütust ja tasuda selle eest hiljem. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-92-05 13.10.2005.a. Kohus ei nõustu hageja seisukohtadega , et vastavad sätted kohaldamisele ei kuulu , kuna VÕS §-id 734-746 on tunnistatud kehtetuks Makseasutuste ja e-raha asutuste seadusega , jõustunud 22.01.2010.a., vaidlusalune leping on sõlmitud 2005 aastal ja vaidlusalune kütuse tankimine on aset leidnud 2007 aastal ja kohus lähtub olemasolevast kohtupraktikast ja hilisemaid seadusemuudatusi arvestades ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Hageja esitas kostjale arved kostjale väljastatud Aris Card kaardiga tankimise eest järgmiselt: arve 2348/2007 summas 9056.07 EUR, millest on tasumata 4685.90 EUR Arve 2626/2007 summas 4671.33 EUR, millest on tasumata 2359.20 EUR Arve 7141/2008 summas 2755,43 EUR, millest on tasumata 1208.89 EUR. Kohtu korraldava eelistungil 25.10.2010.a. võttis kostja õigeks hagi arve 7141/2008 tasumata osas 1208.89 EUR (tl.113). Seega selles osas kuulub hagi rahuldamisele TsMS § 440 lg.1 järgi vastavalt kostja õigeksvõtule. Kostja vaidlustas kütuse saamise arvete 2348/2007.a. ja 2626/2007.a. järgi kokku summas 7045.10 EUR. Kostja väitel autojuht kaotas Aris Card kaardi 28.05.2007.a. öösel LeeduVenemaa piiril ja kaardi kaotusest teavitas ta hagejat telefoni teel 28.05.2007.a. lõuna ajal oskamata täpset nimetada , mis kellaajal ta teatas ja mis telefoninumbril teatas. 28.05.2007 ajavahemikul kella 11.43 – 16.20 kasutati vaidlusalust kaarti autokütuse tankimisel (tl.64). Kostja väitel ei ole tema sel perioodil kütust tankinud. Kohus leiab, et kostjale väljastatud Aris Card kaardiga tangiti vaidlusalune kütus ja tankija on sisestanud kütuse tankimisel ka PIN koodi, mida tõendab hageja poolt kohtule esitatud väljatükk hageja printeri serverist 28.05.2007.a. kostja kaardiga toimunud tankimiste kohta (tl.123-124) ja kostja poolt kohtule esitatud Sankt- Peterburgi linna ja Leningradi oblasti arbitraaži kohtu otsus 20.10.2009.a. kohtuasjas A56-57657/2009 ja Kolmeteistkümnenda Arbitraaži apellatsioonikohtu määrus 25.01.2010.a. kohtuasjas 56-57657/2009 (tl.72-77). Antud vaidluses on kohtuotsustega tuvastatud , et kütuse tankimisel esitati Aris Card kaart nr.70800400206360080 ja riikliku reg.numbrit 008PJT kandva sõiduki dokumendid ning , et kütusepaak täideti täismahus siis nõudis terminal PIN koodi, mille klient sisestas (tl.73-74, 76). Esitatud tõenditega on vastuolus kostja väited, et kostja autojuht kaotas Aris Card kaardi, kuid auto registreerimistunnistust ei olnud kaotatud ega PIN kood ei olnud kolmandatele isikutele teatavaks saanud. PIN koodi kolmandate isikute poolt lihtsalt äraarvamine ei ole usutav. Kostja tunnistaja Igor Bogdanov ütluste kohaselt mais 2007.a. töötas ta kostja juures ja 008 PJT oli auto number, millega ta sõitis. Venemaal sõitis ta tolli, pärast kui kaup maha laeti sõitis Poola ja enne soovis autot tankida ning avastas, et kaart on kadunud. See võis olla kella 13.00- 14.00 ajal. Kaardiga tankimisel operaatoriga tanklas nõuti kaarti ja auto tehnilist passi, vahel nõuti ka PIN koodi sisestamist. Peale kaardi kadumist helistas ta kostja juhatuse liikmele Peep Kalbusele ja teatas kaardi kadumisest , see oli lõuna ajal. PIN kood oli tal märgitud telefoni ja see ei olnud kadunud (tl.133). Antud tunnistaja ütlustega on tõendatud, et

11 (14)

tunnistaja I. B. teatas kostja juhatuse liikmele kaardi kadumisest hiljemalt 28.05.2007.a. kella 14.00. Poolte vahel sõlmitud lepingu § 5 p. 3 kohaselt hageja võtab vastu informatsiooni kaardi kaotamise kohta tööpäevadel kl.07.30 kuni 12.00. Hageja ei vastuta nende transaktsioonide eest, mis on tehtud 24 tunni jooksul peale kaardi kaotamise registreerimist. Sel ajal kehtinud VÕS § 742 lg.1 järgi elektroonilise maksevahendi varguse v. kaotsimineku puhul kannab maksevahendi omaja kuni vargusest v. kaotsiminekust maksevahendi väljajale v. väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule teatamiseni varguse v. kaotsimineku riisikot, kuid mitte rohkem kui maksevahendi väljajaga kokkulepitud piirsumma ulatuses, kõige rohkem aga summa ulatuses , mis vastab 150 eurole. VÕS § 746 järgi samas jaos sätestatust elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sätte eesmärk on kaitsta maksevahendi omajat lepingutingimuste eest, mis on neile seaduses sätestatuga võrreldes kahjulikumad. Seega kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu § 5 p.3 on tühine vastuolu tõttu seadusega ja kahjustab ebamõistlikult kostjat, kuna kostja peab vastutama piiramata ulatuses 24 tunni jooksul ka peale kaardi kaotamisest teatamist. Maksevahendi väljajal on aga alates kaardi kaotamisest teadasaamisest võimalik kasutusele võtta kõik mõistlikud ja talle kättesaadavad abinõud, et peatada maksevahendi edasine loata kasutamine. Kostja juhatuse liige Peep Kalbus kohtuistungil selgitas, et tema teatas koheselt kaardi kadumisest Aris Riia kontorisse , kui autojuht talle helistas (tl.133). Kostja pidi kohtule esitama ka telefonieristuse väljavõtted, kuid hiljem väitis, et neid pole säilinud, esitamata ka selle kohta telefonifirma tõendit. Seega kohus leiab, et kostja ei ole kohtule tõendanud kaardi kadumisest teatamise aega ja kaardi kadumisest teatamine 28.05.2007.a. telefoni teel ei ole tõendatud. Samuti kuni 22.01.2010.a. kehtinud VÕS § 744 lg.1 elektroonilise maksevahendi väljaja v. tema poolt selleks määratud isik peab võimaldama maksevahendi omajal ööpäevaringselt teatada elektroonilise maksevahendi kaotsiminekust v. vargusest. Maksevahendi väljaja peab samuti tagama vajalike vahendite olemasolu, mis võimaldavad omajal teatamist tõendada. Hageja väitel teatas kostja kaardi kadumisest kirjalikult 05.06.2007.a. , mille kohta esitatud kohtule hageja kirjalik teade (tl.42,84). Kuni 22.01.2010.a. kehtinud VÕS § 742 lg.2 järgi sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud summalist piirangut ei kohaldata, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult v. raske hooletuse tõttu VÕS § 741 lõikes 1 sätestatud kohustust või kui tegemist on maksevahendi omaja pettusega. VÕS § 741 lg.1 kohaselt elektroonilise maksevahendi omaja on kohustatud : p. 1 kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muu hulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood v. muu kood ) kaitstuna ja p.3 mitte jäädvustama elektroonilise maksevahendi kasutamist võimaldavat isiklikku tunnuskoodi v. muud koodi kergesti äratuntavas vormis, muu hulgas elektroonilisel maksevahendil v. muul esemel, mida ta kannab koos maksevahendiga. Antud juhul maksevahendi omaja kostja AS P&J Transport (kostja oli Aris Card kaardi koos salakoodiga usaldanud oma töötajale autojuht I. B. ja vastutab oma töötaja tegevuse eest Aris Cardi ja salakoodi salajasuse tagamise osas). VÕS § 104 lg.1 järgi seaduses v. lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuste rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Lg. 2 järgi süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Lg.4 järgi raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Lg. 5 järgi tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel v. lõpetamisel. Antud juhul on eelpoolnimetatud asjaoludel tõendatud , et kütuse tankimisel kasutati koos kaardiga ka kaardi salakoodi ja esitati sõiduki

12 (14)

registreerimistunnistus. Kostja autojuhi I. B.ütlustega kohtuistungil on tõendatud , et ta kaotas Aris Card kaardi. Kaotsiminek tähendab VÕS-i regulatsiooni tähenduses elektroonilise maksevahendi füüsilise kandja (Aris Card) väljumist maksevahendi omaja valdusest. Samuti hõlmab see elektroonilise maksevahendi kasutamist võimaldavate abivahendite (salakood) maksevahendi omaja valdusest tahteta väljumist, mille tulemusel tekkib kolmandal isikul võimalus maksevahendi omaja elektroonilise maksevahendi kasutamiseks. Kohus leiab, et kostja on rikkunud kohustust raske hooletuse tõttu s.t. ta on jätnud käibes vajalikku hoole olulisel määral järgimata e. kaotanud Aris Card kaardi ja võimaldanud kolmandatel isikutel teada saada kaardi salakoodi. Kostja väited, et tangiti operaatoriga tanklast ning tankimise kohta pidi vastavalt lepingule olema vormistatud tankla operaatori ja autojuhi allkirjadega maksekviitung ning ainult automaattanklas toimus tankimine allkirjadeta tšeki alusel, ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et kuna tankimisel kasutati Aris Card kaarti koos salakoodiga ei ole allkirjadega maksekviitungi olemasolu vajalik. Seega kohus leiab, et hagi on rahuldamisele.

põhjendatud

7045.10 EUR põhivõla osas ja kuulub

Hageja nõuab kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju summas 90,20 eurot s.o. kohtumenetluse –eelne õigusabikulu 340.20 eurot, millest kostja on tasunud 250 eurot. Seega tasumata 90.20 eurot. Hageja pöördus kostja poolt lepingu mittetäitmise korral kohtueelselt õigusabi saamiseks HETA advokaadibüroo poole ja tasudes kaasuse avamise, info kogumise , pretensiooni koostamise, võlglase vastusega tutvumise ja kokkuvõtte edastamise eest ja bürookulusid kokku 340.20 eurot (tl.43-44). VÕS § 115 lg.1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega v. selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 128 lg.3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud v. hävinud vara väärtuse v. vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud v. tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks v. vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude (s.h. hoiatuskirjade, pretensioonide ja ülesütlemiskirjade ja pankrotihoiatuste koostamise kulud) hüvitamist tsiviilprotsessiõigus ei reguleeri. Seega saab nende hüvitamist nõuda VÕS § 115 lg.1 ja § 128 lg.3 alusel. Advokaadibüroo on koostanud 01.06.2009.a. pretensiooni ja pankrotihoiatuse 4 lehel, millele kostja on esitanud omapoolsed vastuväited (tl.35-40). Tegemist on mõistliku kuluga ja hageja kahjunõue summas 90,20 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt VÕS § 115 lg.1 ja § 128 lg.3 alusel väljamõistmisele. VÕS § 113 lg.1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse § -is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu § 5 p.1 hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist 0,2% ulatuses tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Arve FAW 7141/2008 tasumata osa 1208.89 EUR tasumisega viivitamise eest nõuab hageja viivist alates 09.07.2009.a. – hagi esitamiseni 01.02.2010.a. s.o. 207 päeva eest 500,48 EUR ja edasine viivis 0,2% tasumata põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Viivis alates 09.07.2009.a. kuni kohtuotsuse tegemiseni 03.11.2011.a. on 847 päeva eest, 2,417 eurot päevas kokku 2047.19 eurot.

13 (14)

VÕS § 113 lg.8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § le 162. VÕS § 162 lg.1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt , teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majandusliku seisundit. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Kostja on arve FAW 7141/2008 kogusummas 2755.43 EUR suuremas osas tasunud, tasumata 1208.89 EUR, selle arve osas on kostja hagi õigeks võtnud. Seega kohus peab võimalikuks viivist vähendada tasumata põhivõla suuruseni s.o. 1208.89 euroni. Hageja on arvestanud viivist arve FAW 2348 /2007 tasumata osas 4685.90 eurot alates 15.06.2007.a. , 962 päeva eest summas 9015.67 eurot ja arve FAW 2626/2007 tasumata osas 2359.20 eurot alates 30.06.2007.a., 947 päeva kokku summas 4468.32 eurot. Hageja nõuab nende arvete tasumata jätmise eest viivist põhivõla suuruses summas s.o. kokku 7045.10 eurot. Hageja on viivist vähendanud põhivõla suuruseni. Kostja taotleb viivise vähendamist arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid , kütusekaardi vargust ja pooltevahelisele lepingule vastava maksedokumendi puudumist. Kohus leiab arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid (kütusekaardi kaotus, hagejale kaardi kaotusest teatamise piiratud võimalused, hagejal vajalike vahendite olemasolu puudumine, mis võimaldavad kaardi omajal teatamist tõendada), et on põhjendatud viivise vähendamine antud kahe arve tasumata jätmisel ja kohus vähendab viivist ning leiab, et põhjendatud viivise suuruseks on 1/3 arvete kogusummast s.o. 2348.36 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis kogusummas 1208.89 + 2348.36 eurot = 3557.25 eurot. Hageja on esitanud kohtule taotluse võlgnevuse tasumise ajatamiseks. TsMS § 445 lg.1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja v. tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata v. et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Võlgnevust on põhjendatud ajatada eelkõige juhul, kui kostjal on majanduslikud raskused ja te ei suuda võlgnevust koheselt tasuda. Antud juhul ei ole kostja selliseid asjaolusid esile toonud ega neid asjaolusid põhistanud. Seega tuleb taotlus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg.1 kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt (hageja nõue 8253.99 + 90.20+7545.58 = 15 889.77 eurot, rahuldamisele kuulub 8253.99 + 90.20+ 3557.25= 11 901.44 eurot s.o. 75 %) tuleb menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele 75% kostja kanda ja 25 % hageja kanda.

Ivika Sillaots Kohtunik

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.