Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

olevale maksegraafikule. Lepingu punkt 11.1. kohaselt kohustus T. Vaard sõlmima sõiduki suhtes vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. 01.02.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud kindlustusleppe kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. T. Vaard kohustus kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale iga kalendrikuu 15. kuupäevaks. T. Vaard rikkus lepingust ja kindlustuskokkuleppest tulenevaid kohustusi, jättes tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liiklus- ja kaskokindlustuse maksed. Hageja tasus kostja eest 40.76 eurot liikluskindlustuse eest. Hageja on arvestanud tähtaegselt tasumata osamaksetelt ja kindlustusmaksetelt viivist 14.98 eurot. Seoses võlgnevuse tekkimisega saatis hageja T. Vaardile 19.08.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta, kui kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasu. Kostja seda ei teinud, mistõttu hageja luges lepingu üles öelduks lepingu üldtingimuste punkt 7.1.2. alusel, mille kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelduks) kui kostja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on tasunud neid mittetäielikult. T. Vaard ei tagastanud sõidukit pärast lepingu ennetähtaegset ülesütlemist, mistõttu hageja pöördus tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Vara tagastati hageja valdusesse 16.10.2009. Pärast sõiduki valduse taastamist andis hageja selle võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-le. Credit Expert OÜ ja Saksa Auto AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest (vara tagastusteenus, müügieelne tehniline ülevaatus, realiseerimise eest makstav tasu) arved kokku summas 488.56 eurot, mis on hageja poolt tasutud. Sõiduki realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja nõue T. Vaardi vastu koosneb sõiduki jääkmaksumusest 5 689.48 eurot, debitoorsest võlgnevusest 937.33 eurot, viivismaksete võlgnevusest 14.98 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 40.76 eurot ja sõiduki tagastamise ning müügiga seotud kulutustest summas 488.56 eurot. Sõiduki müügist laekus 4 587.58 eurot. T. Vaard võlgneb hagejale 2 583.53 eurot. Lisaks taotleb hageja lisanduva viivise väljamõistmist arvestusega 7 % aastas põhivõlalt, so 2 568.55 eurolt. Kostja vastuväited hagile Maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväidete kohaselt, mille juurde kostja jäi ka kirjalikus vastuses hagile, kostja hageja nõuet ei tunnista. Kostja sissetulek vähenes, mistõttu ta ei suutnud enam liisingulepingust tulenevaid makseid tasuda. Seetõttu nõustus ta lepingu lõpetama ja auto tagastama. Hageja pidi sõiduki hindama ning müügihinnast kostjat teavitama. Kostja korrastas auto, paigaldas sellele uued lamellrehvid, tankis autosse 30 l kütust ning andis auto kokkulepitud ajal ja kohas üle, püüdes vältida täiendavate kulutuste tekkimist. Kostja ei ole saanud teadet sõiduki hindamise kohta. Samuti ei näinud ta sõiduki müügikuulutust üheski portaalis. Kohtuistungil ja järgnevas kirjalikus menetluses täiendas kostja oma vastuväiteid. Sõiduki tagastamiskulude nõudmiseks puudub hagejal alus. Kokkulepet sellise tasu maksmiseks ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud. Kostja oli nõus auto ise Tallinnasse viima, kuid ei oleks jõudnud kohale enne kella 18.00. Siis lepiti kokku, et sõiduki üleandmine toimub Tartus. Kostja oli kokkulepitud ajal kohal ja andis sõiduki üle, mille kohta vormistati dokument. Kostja väitel ostis ta sõidukile 2008 talvel uue ja võimsama aku, kuid dokumenti temal selle kohta ei ole. Kostja ei vaidle vastu liisingumaksete ja kindlustusmaksete võlale. Samuti ei ole kostjal vastuväiteid viivise arvutusele. Kostja on põhimõtteliselt nõus Saksa Auto AS müügiteenuse arvega, kuid vaidleb vastu müügiks ettevalmistamise ajal sõidukile paigaldatud aku maksumusele. Selleks ei olnud vajadust ja kui uus aku paigaldati, siis nõuab kostja äravõetud aku tagastamist kostjale. Kostja on seisukohal, et sõiduki esialgne müügihind 89 000 krooni oli õige. Kuigi müügiportaalides müüdi sel ajal analoogseid Opeleid hinnaga 118 000 ja 125 000 krooni, oli liisinguandja esindajaga juttu sellest, et sõiduk läheb müüki portaalide müügihinnast 20 % odavamalt. Kostja on sellega nõus, kuigi temale ei ole enne hagi esitamist teatatud esialgse müügihinna suurust. Kostjat ei teavitatud ka hinna alandamisest. Kostja väitel oli tema sõber

huvitatud võimaluse korral sõiduki ostmisest, kuid kostjale midagi ei teatatud. Müügihinna alandamist 74 000 kroonini peab kostja täiesti põhjendamatuks. Tegelik müügihind oli veelgi madalam. Kostja on seisukohal, et sellise hinnaga müüki ei saa ajada majanduslanguse süüks. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 440 lg 1 kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kui hagi õigeksvõtmine on esitatud kohtule avalduses, võetakse avaldus toimikusse. VÕS § 367 lg 1 kohaselt Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kostja on kohtule avaldanud, et kostjal ei ole vastuväiteid liisingulepingu ülesütlemise osas. Kostja ei suutnud lepingulisi kohustusi täita, mistõttu kostja ei vaidle vastu hageja nõuetele debitoorse võlgnevuse 937.33 eurot, kindlustusmaksete võlgnevuse 40.76 eurot ning viivise 14.98 eurot osas. Kostja on kohtuistungil nõustunud ka Saksa Auto AS poolt esitatud arvete kohaselt tehtud kulutustega sõiduki müügieelse tehnilise ülevaatuseks, aku vahetuseks ja sõiduki puhastamiseks ning müümiseks. Sõiduki müügiks ettevalmistamise kulu on tl 50 oleva arve kohaselt 137.63 eurot ja müügikulu on tl 52 oleva arve kohaselt 191.15 eurot (käibemaksuta). Kokku on kostja õigeks võtnud hageja nõudeid 1 321.85 euro ulatuses. Kohus jätab tähelepanuta kostja nõude liisitud sõidukile väidetavalt paigaldatud aku tagastamiseks, sest see ei ole esitatud nõuete kohaselt. Sõiduki müügiks ettevalmistamise käigus on ilmnenud vajadus aku vahetamiseks. Selle eest peaks maksma sõiduki omanik, liisingus oleva sõiduki puhul sõiduki valdaja. VÕS § 367 lg 1 alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral kandma kõik liisinguesemega seotud kulutused ja lisakulutused liisinguvõtja. Seega tuleb T. Vaardi kanda jätta ka sõidukile uue aku paigaldamise maksumus. Kostja vaidleb vastu vara tagastamise kulutusele, mis tl 48 oleva Credit Expert OÜ arve kohaselt on 2 500 krooni, so 159.78 eurot. Kostja väitel toimus sõiduki tagastamine kokkuleppel hageja esindajaga Tartus 16.10.2009. Kostjat ei informeeritud eelnevalt sellest, et sõiduki tagastamisel Tartus tuleb temal maksta tagastamise tasu. TL-l 15-18 oleva Järelmaksuga müügilepingu nr 0189909L punkt 5.3. kohaselt kui ostja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, on ostja liisingfirma nõudmisel kohustatud viivitamatult andma eseme liisingfirma valdusesse. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste (tl 21-25) punkt 7.5 kohaselt „Lepingu ülesütlemisel kohustub ostja viivitamatult eseme valduse üle andma liisingfirma volitatud esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras.“ ning punkt 7.5.1 kohaselt „Kui ostja ei täida nõuetekohaselt lepingu üldtingimuste punktis 7.5 sätestatud eseme üleandmise kohustust ning liisingfirma kannab seoses eseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on ostja kohustatud eeltoodud kulutused liisingfirmale hüvitama.“ Kohtule ei ole tõendatud, et hageja oleks esitanud kostjale nõude üle anda liistud sõiduk „liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras“. Hageja esindaja poolt kohtuistungil esitatud arvutis peetava registri väljatrükist ei nähtu, et kostjale oleks teatatud tähtaeg ja koht liisitud sõiduki tagastamiseks. 8.10.2009 on tehtud sissekanne, mille kohaselt kostjaga sõlmitud liisinglepingu määratud varaolek on Tagastuses. Kuidas kostjale vara tagastamise võimalus(t)est teatati, seda registrist ei nähtu. Veel 13.10.2009 on tehtud kanne selle kohta, et kostja soovib (lepingut) ennistada ja temale on vastatud, et enam ei saa kokkulepet sõlmida. Vara tagastamise aja ja koha teatamisest ei ole märget tehtud. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja vastuväited selle kohta, et tema tagastas sõiduki hageja volitatud esindajale kokkulepitud ajal ja kohas, on õiged. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole täitnud liisitud sõiduki üleandmise kohustust

kokkulepitud ajal ja kohas, mistõttu hagejal tekiks nõudeõigus kulude hüvitamiseks üldtingimuste p 7.5.1 kohaselt. Hageja nõue 159.78 euro suuruse vara tagastamise kulu hüvitamiseks on põhjendamata, sest ei ole tõendatud sõiduki üleandmise kohustuse rikkumine kostja poolt. Liisingueseme müümise korraldas hageja. Sõiduki hindamise akti selle üleandmise aja või hilisema väärtuse kohta kohtule esitatud ei ole. Sõiduk Opel Vectra suunati müüki 5.11.2009 hinnaga 89 000 krooni (ilma käibemaksuta), nähtuvalt hageja saadetud teatisest kostjale. Kostja väitel ei ole tema kunagi saanud sõiduki müümise kohta infot, kuid vaidlust sõiduki sellise väärtuse üle ei ole. Kostja on 12.09.2011 kohtuistungil avaldanud, et selline võis olla vaidlusaluse sõiduki väärtus, so õige müügihind. Kaks nädalat hiljem, 19.11.2009 saadetud teatises teatas hageja kostjale, et sõiduki uueks müügihinnaks on määratud 74 000 krooni ilma käibemaksuta, Tl-l 54 oleva vara müügiakti kohaselt müüdi vaidlusalune sõiduk 20.11.2009 hinnaga 71 780 krooni, mis ei sisalda käibemaksu. Hageja poolt esitatud müügiportaali väljatrüki kohaselt oli teadmata ajal kahe Opel Vectra 2.2, esmase arvelevõtmise aastaga 2003, müügihind 99 000 krooni. Vaidlusalune sõiduk realiseeriti 2 nädala jooksul, mille kestel langetati sõiduki esialgset müügihinda ca 20 % võrra. Kohtule ei ole hageja poolt põhjendatud, miks pidi lühikese müügiaja kestel langetama müüdava sõiduki hinda niivõrd oluliselt. Kostjat sisuliselt ei kaasatud müügiprotsessi. Sõiduki müügihinna alandamise kiri on dateeritud 19.11.2009 ning see on saadetud posti teel Valgamaale. Sõiduk müüdi alandatud hinnaga järgmisel päeval. Tõenäoliselt ei olnud kostja selleks ajaks veel teatist kätte saanud. Kohus on seisukohal, et selline informeerimine on formaalne, mistõttu sisuliselt teavitamiskohustust täidetud ei ole. Hageja esitatud Liisingueseme müügiprotseduur, millega hageja tõendab kostja informeerimist müügikorraldusest, on lihtsalt arvuti väljatrükk, sellel puuduvad dokumendile omased tunnused: kelle poolt, millal koostatud, kellele millal üle antud, mis ajast alates kehtib jne. Sisu osas peab kohus vajalikuks märkida, et kui hageja siiski nimetatud protseduurile tugineb, siis on ta seda omapoolselt järjekindlalt rikkunud. Punkt 4 kohaselt pidi hageja koostama liisingueseme müüki suunamise akti, milles on määratud kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sellist akti ei ole kohtule esitatud isegi pärast kohtu poolt antud täiendavat tähtaega tõendite esitamiseks. Alghind nähtub ainult kostjale saadetud kirjast ning hageja poolt arvutis peetava programmi väljatrükist. Samuti pole kohtule esitatud ühtegi müügiprotseduuri punktis 9 märgitud komisjoni otsust müügihinna alandamise kohta. Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et väidetavalt kehtestatud müügiprotseduuri kohaselt alandatakse müügihinda igakuiselt. Käesolevas vaidluses on müügihinna oluline (20 % ulatuses) alandamine toimunud kahe nädala möödumisel sõiduki müüki andmisest. Sisuliselt on punktis 9 lahti kirjutatud ka ostja poolt pakutava hinna ja liisingueseme eeldatava väärtuse (kohtu allakriipsutus) kaalumise vajadus liisinguandja vastava komisjoni poolt. Sellis(t)e otsustuste tegemist ja põhjendusi liisinguandja poolt ei ole kohtule tõendatud. Ühest küljest ei tohi tagastatud liisingueseme müük jääda venima aastateks, kuid sõiduki müük kahe nädala jooksul ca 1/5 ulatuses alandatud hinna eest ei ole taganud seda, et liisinguandja oleks täitnud oma kohustuse asja võõrandamisel kõrgeima tasu saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-33-08 punkt 18 kohaselt Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja

lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Arvestades hageja poolt määratud müügihinda 89 000 krooni ja kostja nõustumist sellega, saab kohus asuda seisukohale, et konkreetse sõiduki kokkulepitud väärtus oligi selline. Kostjale osalemise võimaldamist sõiduki müügiprotsessis hinna alandamisel ei ole toimunud, sest müük alandatud hinnaga toimus sisuliselt enne kui kostja sai kätte kirja sõiduki müügihinna alandamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-77-08 p 16 kohaselt Kolleegium märgib veel seda, et liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on tunnustanud hageja õigust nõuda kostjalt 1 321.85 euro tasumist debitoorse võla, kindlustusmaksete, vara müümise kulutuste ja viivise katteks. Sõiduki hageja poolt hinnatud ja kostja poolt aktsepteeritud väärtus oli novembris 2009 a 89 000 krooni, so 5 688.14 eurot. Sõiduki jääkmaksumuse üle vaidlust ei ole, see oli 5 689.48 eurot, so liisingulepingu kohaselt kostja poolt tasumisele kuulunud, kuid lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu tasumata jäänud summa. Sellest tulenevalt võlgneb kostja hagejale (5 689.48+1 321.85-5 688.14) 1 323.19 eurot, so summa, mille võrra liisingueseme väärtus ei kata kostja võlgnevust hageja ees. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni. Kostja on lepingu p 5.1 kohaselt kohustatud maksma viivist arvestusega 7 % tasumata liisingusummalt/osamakselt aastas. Lepingu p 10. kohaselt kohustus kostja tasuma tähtaegselt osamaksed ja intressi kui ka kindlustusmaksed. Lepingus puudub otsene viide kostja kohustusele maksta viivist ka lepingu ülesütlemisest tulenevate kulutuste hüvitamise nõudelt. Samas on kohus tuvastanud mõnede nõuete põhjendatuse ning hageja vastava nõudeõiguse. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Hageja nõutud debitoorses võlas 937.33 eurot on nii liisingu osamaks kui ka intress, kuid viimast ei ole hagis eraldi välja toodud. Intressilt viivise arvutamine ei ole lubatud. Tarbija poolt ebapiisava makse tegemisel tuleb saadud summast arvestada maha kulutused võla sissenõudmiseks, mille suurust ei ole kohtule ei esitatud ega tõendatud, ning teises järjekorras võlgnetav põhisumma, tulenevalt VÕS § 415 sätestatust. Sõiduki väärtus katab sõiduki jääkväärtuse, mistõttu kostja ei pea maksma viivist pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäänud liisingusummalt. Kohus mõistab kostjalt välja viivise enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäetud summadelt, mis on kohtule tõendatud. Kostjalt tuleb TsMS § 486 lg 4 alusel välja mõista viivis alates maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisest 17.08.2010 arvestusega 7 % aastas summalt 9 673.01 krooni, so 618.22 eurot, vastavalt tl-del 31-35 olevatele arvetele, kus on eraldi välja toodud osamakse rida, mis on liisingulepingust tulenev põhivõlg. Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud arved on kostja poolt tasumata. Samuti on hagejal VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda viivist tasutud kindlustusmaksetelt summas 40.76 eurot ning sõiduki müügiks ettevalmistamise ja müügikulude katteks tasutud summadelt vastavalt 137.63 eurot ja 191.15 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 7 % aastas summalt (618.22+40.76+137.63+191.15) 987.76 eurot.

Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga, tulenevalt TsMS § 163 lg 1 sätestatust. Kohus rahuldab hageja nõude 2 583.53 euro väljamõistmiseks 1 321.85 euro, so 51 % ulatuses, mistõttu hageja kanda jääb 49 % ja kostja kanda 51 % kõikidest menetluskuludest. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.