3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu solidaarselt hagejate Piret Pedanik ́u ja Jaan Pedanik ́u kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.22.02.2010.a esitasid hagejad maakohtusse kostjate vastu hagi, milles palusid kostjatelt solidaarselt välja mõista 220 000 krooni hagejate kasuks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2004.a mais suulise müügilepingu, mille kohaselt Janno Aringo OÜ Landstein nimel sõlmib AS-iga Hansa Liising Eesti sõiduauto Toyota Land Gruiser 120 liisingulepingu. Liisingulepingu lõppedes omandab Osaühing Landstein liisinguandjalt sõiduki ja võõrandab selle hagejatele hinnaga, mis vastab liisingulepingust tulenevate maksete summale. Liisingulepingu järgsed maksed (ca 12 000 krooni kuus) tasub Osaühing Landstein. Hagejad tasuvad Osaühingule Landstein Janno Aringo kaudu osamaksed samas suuruses liisingulepingu järgsete maksetega sularahas või ülekandega. Sõidukit kasutavad liisingulepingu kehtivuse ajal ainult hagejad. Piret Pedanik ja/või Jaan Pedanik võtab endale liisinguandja nõudmisel viimase ees liisingulepingu täitmise tagamiseks isikliku käenduskohustuse. Osaühing Landstein liisis AS-ilt Hansa Liising Eesti sõiduki ja sõiduki registreerimistunnistusele kanti sõiduki kasutajatena hagejad. 13.05.2004.a sõlmis Piret Pedanik AS-iga Hansa Liising Eesti käenduslepingu nr 0078716L, millega kohustus tagama solidaarselt Osaühinguga Landstein liisinguvõtja ja liisinguandja vahel 13.05.2004.a sõlmitud liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Hagejad tasusid osamakseid regulaarselt OÜ-le Landstein J. Aringo kaudu või tema poolt nimetatud pangakontole kuni neil tekkisid ajutised makseraskused. Makseraskuste tekkimisel võttis J. Aringo sõiduki hagejatelt ära ja kasutas vastavalt oma äranägemisele. Kui hagejad olid sõiduki eest tasunud, tagastas J. Aringo sõiduki hagejatele. 2007.a veebruaris tekkis hagejatel OÜ Landstein ees uuesti osamaksete võlgnevus ja J. Aringo võttis hagejatelt sõiduki ära ning nõudis, et hagejad maksaksid sõiduki hagejatele võõrandamise eest korraga 200 000 - 250 000 krooni. Sõiduki hagejate valdusesse tagasisaamise ja omandamise tagamiseks tasus Piret Pedanik 21.02.2007.a ja 14.05.2007.a J. Aringo poolt teatatud pangakontole vastavalt 200 000 krooni ja 20 000 krooni, kokku 220 000 krooni. 2007.a augustis järjekordse makseraskuse tekkimisel võttis J. Aringo hagejatelt sõiduki ära ning ei ole seda tagastanud. Sõiduki äravõtmisel 2007.a augustis teatasid kostjad, et ei kavatse edaspidi liisingumakseid tasuda ja võimaldada hagejatel sõidukit kasutada ega hagejatele sõidukit võõrandada. Hagejad tasusid sõiduki omandamise eest Osaühingule Landstein J. Aringo kaudu kokku 408 000 krooni, millest 220 000 krooni pangaülekandega ja 188 000 krooni sularahas J. Aringole.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071
Kostjad avaldasid hagejatele, et Osaühing Landstein taganeb poolte vahel sõlmitud müügilepingust ning kostjad ei tagasta hagejatele nende poolt sõiduki omandamiseks makstud summasid. Hagejad viitasid menetluse käigus veel sellele, et hagejad müüsid Janno Aringole Sillaotsa kinnistu (müügileping vormistatud notariaalaktis 2452) 200 000 krooni odavamalt tingimusel, et hagejad saavad auto 131 000 krooni odavamalt. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ega tõendatud. Tulenevalt pooltevahelisest kokkuleppest puudub hagejatel õiguslik nõue kostjate vastu. Pooltevahelise lepingu puhul oli tegemist sõiduki kasutamise lepinguga, mille põhitingimused olid samad liisingulepinguga. Müügileping oleks poolte soovil sõlmitud hiljem, tingimusel, et kõik liisingulepingust tulenevad maksed oleksid hagejate poolt tasutud. AS Swedbank Liising teatise kohaselt ütles liisinguandja Osaühinguga Landstein sõlmitud liisingulepingu üles 10.07.2009.a ning nõudis liisingueseme tagastamist. Osaühing Landstein tagastas sõiduauto liisinguandjale ilma tehingust kasu saamata. Lisaks liisingumaksetele tasus Osaühing Landstein kindlustusmakseid perioodil 21.05.2004 – 20.05.2006 summas 42 456 krooni ja perioodil 23.05.2006 - 25.09.2008 summas 45 155 krooni, kokku 87 611 krooni. Hagejad tasusid nimetatud perioodil ühe kindlustusmakse 18.05.2007.a summas 5 675 krooni. Osaühing Landsein tasus sõiduki eest oluliselt suurema summa kui hagejad Osaühingule Landstein sõiduki kasutamise eest. Osaühingu Landstein kassa sissetuleku orderi kohaselt hagejate poolt J. Aringole tasutud summad on edastatud sõiduki kasutamiseks lepingu sõlminud Osaühingule Landstein. Kostjad ei nõustunud hagejate avaldusega hagi täiendamiseks, kuna see ei ole esitatud tähtaegselt. Samuti ei nõustunud kostjad avaldusega sisuliselt, kuna hagejad ei ole avaldusega täiendanud oma seisukohti, vaid esitanud uued faktilised seisukohad, mis muudavad oluliselt poolte positsioone. Hagejad väitsid esmakordselt, et võõrandasid Osaühingule Landstein kinnistu turuhinnast 200 000 krooni odavamalt, tingimusel, et Osaühing Landstein sõlmib neile sobivatel tingimustel sõiduki liisingulepingu. Esimese astme kohtu otsus
3.Pärnu Maakohus tegi 05.07.2011.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kohtuotsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud sõiduki müügi- või kasutusleping. Hagejad on seisukohal, et sõlmisid suulise ostu-müügilepingu, kostjad, et sõlmisid kasutuslepingu, mille kohaselt Osaühing Landstein liisis sõiduki ja andis hagejatele kasutada. Hagejate väitel maksid nad auto eest kokku 408 000 krooni, mida kostja Janno Aringo ei ole vaidlustanud. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt puudub hagejatel õiguslik alus nõuda kostjatelt tasutud liisingumaksete tagastamist. Tõendatud on, et hagejad kasutasid sõidukit ca 39 kuud, samas jäid nad jooksvate maksetega võlgnevusse, kuna neil tekkisid makseraskused. Ajutiste makseraskuste tekkimisel võttis Janno Aringo neilt sõiduki ära ning peale võla tasumist andis sõiduki tagasi. Hagejate väitel on kostjad taganenud poolte vahel sõlmitud sõiduki võõrandamise lepingust ning kostjad peavad tagastama hagejatele saadud raha. Alternatiivina palusid hagejad kohustada kostjaid raha tagastama alusetu rikastumise sätete alusel.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071 Faktiliste asjaolude alusel oli poolte vahel sõlmitud suuline leping, mis ei vasta müügilepingu tunnustele. Kokkuleppe kohaselt võimaldas Osaühing Landstein hagejatel kasutada tema poolt liisitud sõidukit, mille kasutamise eest kohustusid hagejad tasuma Osaühingule Landstein tasu, mis vastas AS-ga Hansa Liising Eesti sõlmitud liisingulepingust tulenevatele maksetele. Kohus leidis, et pooled sõlmisid kokkuleppe selliselt, et sõiduki võõrandamist hagejatele oli kokkuleppe kohaselt hagejatel võimalik nõuda vaid juhul, kui hagejad oleks tasunud kogu liisinguperioodi vältel nõuetekohaselt ja tähtaegselt Landstein OÜ-le kõik sõidukiga seotud maksed ja Landstein OÜ-l oleks tekkinud seeläbi õigus sõiduk välja osta. Hagi rahuldamiseks puudub õiguslik alus, sest tegelikult kasutasid hagejad sõidukit. Liisingumakseid tasusid hagejad sõiduki kasutamise ajal samas suuruses, mis kostjate poolt liisingufirmaga sõlmitud leping ette nägi. Samuti ei ole õiguslikult põhjendatud hagi rahuldamine alusetu rikastumise sätete alusel, sest kostjad ei ole selle tehinguga midagi võitnud. Tõendatud on, et hagejad jäid liisingumaksetega pidevalt viivitusse ja makseid tasusid hagejate eest kostjad oma vahendite arvelt. Hagejad ei ole kostjatele viivituste eest hüvitist maksnud. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu sisust, ei olnud kohtu hinnangul Sillaotsa kinnistu müügitehing vaidlusaluse sõiduki kasutamise lepingu osaks. Hagejate väited, et kinnistu väärtus oli tegelikust müügihinnast suurem, tuleb jätta tähelepanuta tõendamatuse tõttu. Ostu-müügi puhul lepivad pooled hinnas kokku ja esitatud lepingu järgi müüsid hagejad kinnistu kostja Janno Aringole hinnaga 475 000 krooni. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitasid hagejad apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõistetakse kostjatelt hagejate kasuks välja 220 000 krooni (14 060,56 eurot) VÕS 189 lg 1 alusel või alternatiivselt VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on asunud seisukohale, et asjas on sõlmitud kasutusleping, mitte müügileping, nõustudes kostjate väidetega ja jättes põhjendamata hagejate väidetega mittenõustumise. Kohus on otsuses viidanud hagejate ütlustele, mis kinnitavad müügilepingu sõlmimist ning kostja 1 ütlustele, milles viimane väidab muud. Kohus on arvestanud ainult kostja 1 ütlustega, ega ole põhjendanud, miks hagejate väited on arvestamata jäetud ja miks hagejate ütlusi ei ole tõendina arvesse võetud. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 233 lg 1, mille kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Eelnimetatud säte on kohaldatav käesolevale vaidlusele, kus vallasasi on antud omandajate valdusesse, kuid kuni ostuhinna lõpliku tasumiseni ei ole toimunud omandi täielikku üleminekut ning käsutustehingut omandi üleminekuks ei ole sõlmitud. Käesoleval juhul oli vaidlusesemeks oleva sõiduki müügiks sõlmitud vastustajate ja apellantide vahel omandireservatsiooniga müügileping, mille alusel oli sõiduki valdus antud üle apellantidele ja omandi üleandmine toimunuks siis, kui kõik osamaksed on tasutud. Apellandid on tasunud osamaksetena 408 000 krooni (26 075,95 eurot). Kohus ei ole eeltoodu osas asjakohast analüüsi välja toonud ning on eeldanud kõiki tõendeid hindamata, et tegemist on kasutuslepinguga, kuigi faktilised asjaolud viitavad nõuetekohasele müügilepingule (omandireservatsiooniga müügilepingule).
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071 Kohus leidis, et sõiduki omandamine oli võimalik ainult kõigi osamaksete tasumise korral, kuid ei põhjendanud õiguslikult sellist seisukohta. Kostjate poolt sõiduki väljanõudmine on põhjendatud ainult VÕS § 233 lg 2 alusel müügilepingust taganemise korral. Lepingust taganemine on VÕS § 116 alusel võimalik teise poole lepingurikkumise korral. Käesoleval juhul olid hagejad viivituses müügilepingu osamaksete tasumisega, mille tagajärjel otsustasid kostjad lepingust taganeda. Nii kostjad kui maakohus viitavad lepingu lõppemise alusena müügilepingule omasele lepingust taganemisele, mitte kestvuslepingule (sh kasutuslepingule) omasele lepingu ülesütlemisele. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Käesoleval juhul on hagejad tagastanud sõiduki, kuid kostjad ei ole tagastanud müügihinna osamakseid summas 408 000 krooni (26 075,95 eurot). Seega on hagejatel lepingust taganemise korral õigus nõuda ka müügihinna tagastamist, kuna nemad on omapoolse tagastamiskohustuse täitnud. Seetõttu nõuavad hagejad kostjatelt pangaülekandega makstud 220 000 krooni (14 060,56 euro) tagastamist, kuivõrd kostjad on müügilepingust taganenud ja peavad VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu alusel saadu tagastama. Kehtivast õigusest ei tulene, et omandireservatsioonis kokkuleppimine ei ole võimalik kui asi ei ole veel müüja omandis. Kuna AÕS § 92 alusel käsutustehing sõlmitakse alles kõikide osamaksete tasumisel, on omandiõiguse müüjale kuulumine oluline alles sellel hetkel, mitte varem. Omandiõiguse puudumine ei saa võlaõiguses tunnustatud abstraktsiooniprintsiibi tõttu tühiseks ega võimatuks muuta võlaõiguslikku müügilepingut. Omandireservatsiooniga müügis on kokkuleppimine ilma tegeliku omandiõiguseta võlaõiguses üldiselt ja ka käesolevas asjas võimalik, mistõttu on sellistel tingimustel sõlmitud müügileping kehtiv. Kohus ei ole hinnanud sõiduki omandiga seotud asjaolusid ega poolte väiteid. Kui kostjad sõlmisid hagejatega omandireservatsiooniga müügilepingu, võtsid kostjad, aktsepteerides müügilepingu osamakseid, kohustuse tagada omandi ülemineku võimalikkus osamaksete lõplikul tasumisel. Seega võtsid kostjad müügilepingut sõlmides kohustuse liisinguauto osamaksete lõpliku tasumise hetkeks omandada, et võimaldada omandi üleminek hagejatele. VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe relatiivne suhe ning toimib ainult poolte vahel. Asjakohatud on kostjate ja kohtu väited, et kostjad ei ole võlasuhtest mingisugust kasu saanud. Et kostjad otsustasid liisinguauto liisinguandjale tagastada, ei puuduta hagejaid. Sõlmida omandireservatsiooniga müügileping, millele omandiõigust ei ole saadud, on kostjate risk. Nende kohustuseks on teistest lepingulistest suhetest olenemata täita sõlmitud müügilepingust tulenevaid kohustusi. Hagejate ja kostjate vahel oli omandireservatsiooniga müügileping, mille alusel hagejad pidid omandama sõiduki, kostjad said selle eest osamakseid kogusummas 408 000 krooni (26 075,29 eurot). Seega on kostjad lepingust taganemise korral sunnitud tagastama saadud raha, kuivõrd kostjad said tagasimüügilepingu alusel nimetatud sõiduki. Kostjate kasu seisneb osamaksetena saadud rahas. Lepingust, mille kostjad olid sõlminud kolmanda isikuga, ei tulene kohustusi hagejatele ning väide, et kostjad pidid täitma rahalisi kohustusi kolmanda isiku ees, ei puuduta käesoleva vaidluse esemeks olevat müügilepingut. Seega on põhjendamatu väita, et kostjad ei ole müügilepingust varalist kasu saanud. Kui kohus ei rahulda hagejate apellatsiooni lepingulise regulatsiooni alusel, tuleb nõue rahuldada VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel. Kohus ei ole põhjendanud väidet, et tulenevalt poolte vahel sõlmitud kinnistu ostumüügilepingu sisust, ei olnud Sillaotsa kinnistu müügileping vaidlusaluse sõiduki müügilepingu osaks. Hagejad on selgitanud, et sõiduki müügileping ja kinnistu müügileping
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071 olid seotud pooltevahelise suulise kokkuleppe kaudu, mille alusel kinnistu müük toimus turuhinnast odavamalt eeldusel, et kostjad võimaldavad hagejatel vaidlusaluse sõiduki omandada (osta) osamaksete tasumise kaudu. Kohtuotsuses ei ole põhjendanud, miks kohus ei ole tehingute vahelist seost, mida kumbki pool ei ole vaidlustanud, hinnanud ega arvesse võtnud. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmise osas ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei hakka põhjendusi kordama. Ringkonnakohus peab maakohtu otsuses toodud põhjendustele lisaks vajalikuks märkida veel järgmist.
7.Hagi rahuldamata jätmine kostja 1 suhtes on põhjendatud ka sellega, et hagejad ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega neid tõendanud, mille alusel saaks järeldada, et hagejate ja kostja 1 vahel oli selline õigussuhe, mis võiks anda hagejatele kostja 1 suhtes raha saamisele suunatud nõudeõiguse. Hagejate väide, et lepingu, mille alusel hagejad vaidlusaluse sõiduki enda kasutusse said, sõlmisid hagejatega nii kostja 1 kui ka kostja 2, ei ole tõendatud ega eluliselt usutav. Reeglina sõlmib äriühing tsiviilkäibes lepinguid ainult enda nimel. Väga erakordne oleks see, kui sõiduki kasutusse andmise lepingu sõlmiks äriühing selliselt, et koos äriühinguga vastutaks samade kohustuste täitmise eest ka äriühingu juhatuse liige. Vahel esineb olukordi, kus äriühingu juhatuse liige käendab mõnest lepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuid sellistele asjaoludele hagejad ei viidanud. Hagejad ei ole viidanud sellele, et kostjate tahe oleks sõiduki kasutuslepingu sõlmimisel olnud suunatud sellele, et kostjate poolelt oleksid lepingu sõlminud mõlemad kostjad. See, kui kostja 1 väitiski, et tema tagab, et kostja 2 vastavasisulise kasutuslepingu sõlmib, ei anna alust järeldada, et kostja 2 soovis solidaarvõlgnikuna vastutada kostja 2 kohustuste eest. Samuti ei saaks sellise kostja 1 väite pinnalt järeldada, et kostja 1 oleks soovinud käendada kostja 2 kohustusi. Hagejate poolt kohtu ette toodud asjaolud viitavad sellele, et kostja 1 tegutses kostja 2 esindajana, kes sõlmis kostja 2 nimel kasutuslepingu ning võttis vastu ka hagejate poolt kostjale 2 tehtud sooritusi. Sellist järeldust toetab ka asjaolu, et kostja 1 oli kostja 2 juhatuse liige. Kuivõrd kohus asus eespool seisukohale, et kasutuslepingu poolteks olid hagejad ühelt poolt ja kostja 2 teiselt poolt, siis need rahalised maksed, mida kostja 1 hagejatelt vastu võttis, tegid hagejad kostjale 2 ning kostja 1 võttis need kostja 2 juhatuse liikmena hagejatelt vastu. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hagejatel ei saa olla kostja 1 suhtes ka rikastumisõiguse soorituskondiktsiooni nõuet, sest VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud nõudenormi üheks eelduseks on see, et võlgnik on saanud võlausaldajalt soorituse. Kuid kohus asus eespool seisukohale, et sooritusi sai hagejatelt kostja 2.
8.Maakohus asus õigesti seisukohale, et hagejate ja kostja 2 vahelist võlasuhet tuleb kvalifitseerida kasutuslepinguna. Täpsemalt vastab pooltevaheline leping VÕS §-s 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele. Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja poolt kohtu ette toodud väidete kohaselt leppisid hagejad kostja 1 vahendusel kostjaga 2
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071 kokku selles, et kostja 2 omandab konkreetse sõiduki konkreetselt isikult - Hansa Liising Eesti AS-lt selliselt, et kostja 2 peab saama sõiduki omandiõiguse siis, kui on tasutud kõik liisingumaksed. Hagejatel tekkis aga kostja 2 suhtes õigus sõidukit kogu lepingu kestuse jooksul kasutada. Hagejate esindaja leidis 30.09.2011.a toimunud kohtuistungil, et vaidlusalune leping ei saa olla liisinguleping seetõttu, et kostja 2 pidi sõiduki omandama mitte kohe aga alles peale kõikide liisingumaksete tasumist. Kohus märgib, et asjaolu, et liisinguandja ei saa liisingueset koheselt peale liisingulepingu sõlmimist enda omandisse, vaid kohustub sõiduki omandama alles peale kõikide liisingumaksete kohast tasumist, ei välista liisingulepingu sõlmimist. Selline piirang, millele hagejate esindaja viitas, et liisingulepinguga ei saa olla tegemist juhul, kui liisinguandja kohustub liisingueseme omandama alles peale liisingumaksete tasumist, ei tulene seadusest. Vastupidi, VÕS § 12 lg 1 viitab otseselt sellele, et lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust.
9.Kuigi hagejad väitsid, et nende ja kostja 2 vahelist lepingut tuleb käsitleda müügilepinguna seetõttu, et hagejad ja kostja 2 leppisid lepinguga kokku sõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustuses, ei saa hagejate käsitlusega siiski nõustuda. Isegi, kui hagejad sõiduki omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuses kokku leppisid, mõjutab lepingu sisu ja olemuse hindamist oluliselt see, et hagejate ja kostja 2 vahelise lepingu oluline osa seisnes selles, et hagejatel tekkis õigus sõidukit aastate jooksul enne sõiduki omandamist kasutada ja kostjal 2 tekkis kohustus võimaldada hagejatel sõiduki kasutust. Kohus selgitab hagejatele, et lepingut, mille põhisisuks on olulises osas asja teise isiku kasutusse andmine, tuleb käsitleda kasutuslepinguna, seda isegi siis, kui kasutamise õiguse kõrval lepivad pooled kokku ka omandamise õiguses, mis tekib peale liisingumaksete täielikku tasumist. Sellele, et tegemist on liisingulepinguga, viitab veel see, et lepingu esemeks olevat sõidukit kostjal 2 ei olnud, vaid kostja 2 omandas vaidlusaluse sõiduki kolmandalt isikult seetõttu, et hagejad seda soovisid.
10.Ringkonnakohus märgib, et isegi siis, kui tegemist oleks müügilepinguga, sisaldas hagejate ja kostja 2 vaheline leping asja kasutusse andmise ja kasutuse võimaldamise kohustust, mis ei ole müügilepingule iseloomulik kohustus. VÕS § 1 lg 2 kohaselt, kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt. Seega tuleks aastate pikkuseks perioodiks kasutuse võimaldamise kohustuse osas kohaldada ikkagi mõne kasutuslepingu kohta käivaid sätteid ning eespool viidatud põhjustel vastab pooltevaheline kokkulepe kõige enam liisingulepingu tunnustele.
11.Ringkonnakohus selgitab hagejatele täiendavalt, et isegi siis, kui käesolevas asjas kuuluksid kohaldamisele üksnes müügilepingu kohta käivad sätted, siis tekiks hagejatel lepingust taganemise korral kohustus tagastada lisaks lepingu esemeks oleva sõiduki valdusele ka viljad ja muu kasu, mille hulka tuleb lugeda ka kasutuseelised (vt TsÜS § 62 lg 1). Kasutuseeliste tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada eeliste harilik väärtus (VÕS § 189 lg 2). Seega oleks ka müügilepingu pinnalt ekslik hagejate seisukoht, et sõiduki valduste tagastamise korral tekkinuks hagejatel õigus nõuda selle raha tagastamist, mida nad lepingu alusel kostjale 2 tasusid.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad jäid lepingujärgsete maksete tasumisega viivitusse ja kostja 2 ütles lepingu üles. Hagejad leiavad, et kostja 2 ütles lepingu üles konkludentse tahteavaldusega, mis seisnes selles, et kostja 2 võttis sõiduki hagejatelt ära.
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071 Kostjad leiavad, et ülesütlemine toimus mõned päevad hiljem, kuid lepingu ülesütlemise täpse aja määratlemine ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendust. Oluline on see, et pooled ei vaidle selle üle, et hagejad olid lepingujärgsete maksete tasumisega viivituses ja kostja 2 väljendas tahet leping rikkumise tõttu lõpetada. Liisingulepingu ülesütlemise korral reguleerib liisingulepingu poolte vahelisi suhteid VÕS § 367, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad pidid tasuma kostjale 2 need summad, mida kostja 2 pidi kostja 2 ja Hansa Liising Eesti AS-i vahelisest liisingulepingust tulenevalt tasuma Hansa Liising Eesti AS-le. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad tasusid kostjale 2 raha summas 408 000 krooni ning et kostja 2 tasus Hansa Liising Eesti AS-le 747 127,35 krooni (vt 30.09.2011.a istungi protokolli). Viimati nimetatud summat tuleb käsitleda kostja 2 poolt hagejate ja kostja 2 vahel sõlmitud liisingulepingu raames kantud lepingueseme omandamise kuludena ja ülesütlemisest tekkinud lisakulude summana (VÕS § 367 lg 4). Kuivõrd viidatud asjaoludest tulenevalt ei ole välistatud hagejate hüvitamiskohustus kostja 2 suhtes, ei saa kõne alla tulla hagejate nõue kostja 2 vastu, mis võiks tuleneda hagejate ja kostja 2 vahelisest lepingust. Ringkonnakohus hindab käesoleva menetluse raames seda, kas maakohtu otsus, millega jäeti hagejate (liisinguvõtjate) hagi kostja 2 vastu rahuldamata, on seaduslik. Sellel põhjusel ei tule kohtul käesoleva menetluse raames hinnata, kas ja kui suur nõue võiks kostjal 2 hagejate vastu olla.
13.Kuivõrd eespool asus kohus seisukohale, et kõik eespool kirjeldatud hagejatepoolsed sooritused tehti hagejate ja kostja 2 vahelise lepingu alusel, siis ei saa hagejatel olla kostja 2 suhtes alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, sest VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud nõue eeldab seda, et sooritus tehakse ilma õigusliku aluseta.
14.Ringkonnakohus märgib, et hagi ei saa rahuldamisele kuuluda ka seetõttu, et väidetavalt müüsid hagejad kostjale 1 Sillaotsa kinnisasja 200 000 krooni võrra odavamalt. Selline hagejate väide ei ole tõendatud. Kostjad ei ole sellist väidet ka omaks võtnud. Sellist järeldust ei saa teha ka hagejate poolt kohtus antud ütluste alusel. Selliseid asjaolusid hagejad otsesõnu kohtule väitnud ei ole ning ka hagejate ütluste konteksti hinnates ei saa selliseid asjaolusid hagejate ütluste alusel järeldada. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Lisaks märgib ringkonnakohus veel järgmist. Tsiviilõiguses kehtib eeldus, et kirjalik lepingudokument annab ammendavalt ja ilma lünkadeta edasi kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Notariaalselt tõestatud kinnisasja müügilepingus auto omandamisega seotud asjaoludele ei viidata. Vastupidi lepingu p-s 4.2. leppisid pooled kokku, et lepingu sõlmimisega lõpetavad lepinguosalised kõik nende vahel varem sõlmitud lepinguobjekti müüki puudutavad kokkulepped (vt t II kd lk 19). Juhul, kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe, et osa kinnisasja müügihinnast tasutakse muu hüve võimaldamise teel (auto liisimine kostja 2 poolt), oleksid pooled selle eelduslikult kinnisasja müügilepingus ära toonud ning pooled ei oleks igal juhul kasutanud kinnisasja müügilepingus välistavat tingimust. Hagejad ei ole kohtu ette toonud mitte ühtegi asjaolu, mis muudaks usutavaks selle, et hagejad ja kostjad soovisid kinnisasja müügilepingus osasid kinnisasja müügihinnaga seotud olulisi asjaolusid varjata. Hagejate ja kostjate vaheliste õigussuhete hindamisel tuleb tõendina arvestada ka hagejate ja kostja 1 vahel sõlmitud kinnisasja müügilepingut, mis viitab sellele, et kinnisasja müügihind tasuti rahas ning mingeid muid lisahüvesid pooled kokku ei leppinud. Hagejad ei ole kõnealust väidet tõendanud ning kohtule on esitatud tõendid, mille alusel saab teha hoopis vastupidise järelduse. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071
15.Apellatsioonkaebuses ei ole viidatud asjaoludele, mille alusel saaks tuvastada maakohtupoolset menetlusnormide rikkumist. Sellisele rikkumisele ei viita ka muud tsiviilasja materjalid. Apellatsioonkaebuses heidetakse maakohtule ette seda, et maakohus andis menetlusosaliste vahelisele õigussuhtele apellantidest erineva õigusliku hinnangu. Apellantide hinnangul rikkus maakohus sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus, kvalifitseerides pooltevahelist õigussuhet apellantidest erinevalt, toimis õiguspäraselt ja kehtivale õigusele vastavalt. Seejuures esitas maakohus ka põhjendused, mille alusel ta pooltevahelise õigussuhte kasutuslepinguks kvalifitseeris. Sellega täitis maakohus põhjendamiskohustuse. Isegi siis, kui apellatsioonkaebuses esitatud väited paika peaksid, ei saaks tegemist olla TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõude rikkumisega, sest TsMS § 442 lg 8 lause 2 kohaselt peab kohus põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega, apellatsioonkaebuses heidetakse aga maakohtule ette apellantide poolt soovitust erineva õigusliku hinnangu andmist. Ringkonnakohus selgitab, et faktiväidetega nõustumine või mittenõustumine ja õigusliku hinnangu andmine on erinevad asjad.
16.Tsiviilasja materjalide pinnalt ei saa järeldada, et maakohus oleks jätnud apellantide ütlused arvestamata. Maakohus arvestas apellantide ütlusi tõendite hindamisel. Maakohus järeldas õigesti, et kõiki tõendeid hinnates ei saa teha apellantide poolt soovitud järeldusi. Veelgi enam, apellantide poolt antud ütluste alusel ei saa järeldada, et poolte vahel oleks olnud selline õigussuhe, mis annaks apellantidele õiguse hageda 220 000 kroonile vastava rahasuma tagastamist. Apellantide ütluste kohaselt sõlmisid nad sellise lepingu, mille kohaselt tekkis neil õigus kasutada sõidukit aastate pikkuse perioodi jooksul ning õigus peale kõikide maksete tasumist sõiduk enda omandisse saada. Nimetatud ütlused viitavad selgesti sellele, et poolte vahel oli kasutusleping, mida tuleb eespool viidatud põhjustel lugeda liisingulepinguks. Ringkonnakohus rõhutab, et tõenditega saab tõendada elulisi (faktilisi) asjaolusid, mille tõendatuks lugemise korral teeb faktiliste asjaolude pinnalt õiguslikud järeldused kohus. Ka seda, et apellandid pidid sõiduki saama kinnisasja müügi arvel odavamalt, ei saa tsiviilasjas kogutud tõendite alusel tõendatuks lugeda. Sellist järeldust ei saa teha kõiki tõendeid kogumis hinnates. Sellisele asjaolule ei viidanud selgelt ja üheselt isegi mitte apellandid oma ütlustes.
17.Apellatsioonkaebuses heidetakse maakohtule ette seda, et maakohus ei lähtunud sellest, et pooled rakendasid omandireservatsiooni ilma käsutustehingut tegemata. Selline etteheide ei põhine kehtival õigusel. Ringkonnakohus selgitab, et omandireservatsiooniga müügi korral sõlmivad pooled müügilepinguga paralleelselt tingimusliku asjaõiguslepingu, milles sätestatud õiguslik tagajärg (omandiõiguse üleminek) saabub edasilükkava tingimuse saabumisel (TsÜS § 102 lg 2). Olukorras, kus apellandid viitavad apellatsioonkaebuses ise sellele, et müügilepingu sõlmimisel asjaõiguslepingut ei sõlmitud, vaid pooled leppisid kokku, et asjaõigusleping sõlmitakse alles peale lepingujärgsete maksete täielikku tasumist, ei saa omandireservatsiooni rakendamine kõne alla tulla. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus apellandid väitsid, et asjaõigusleping tuli sõlmida peale maksete tasumist, viitasid ajaolud selgelt sellele, et omandireservatsiooni igal juhul ei rakendatud ja apellantide etteheited, et maakohus jättis omandireservatsiooni regulatsiooni kohaldamata, on alusetud.
18.Maakohus lähtus otsuse tegemisel tõepoolest sellest, et sõiduki omandamine oli poolte kokkuleppest tulenevalt võimalik siis, kui hagejad oleksid tasunud kõik lepingujärgsed maksed. Sellise järelduse täiendav põhjendamine, mille puudumist apellatsioonkaebuses maakohtule ette heidetakse, ei olnud aga vajalik, sest väite, et poolte vahel selline kokkulepe oli, esitasid apellandid hagiavalduses ning kostjad sellise väitega nõustusid. Ka kasutuslepingu puhul on kasutustasude maksmata jätmine oluline lepingurikkumine, mis
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-9071 annab lepingu ülesütlemiseks õigusliku aluse, mida kostja ka kasutas. Lepingu ülesütlemine lõpetab lepingust tulenevate kohustuste täitmise nõude. Lepingust tulenevate kohustuste nõuete täitmise kohustus lõpeks ka siis, kui poolte vahel oleks olnud sõlmitud müügileping ja kui sellest müügilepingust taganetakse. Ringkonnakohus selgitab apellantidele, et nad on mainimata jätnud, et müügilepingust taganemise korral tuleb lisaks müügilepingu esemeks oleva asja valdusele tagastada ka kasutuseelised ja muu kasu mida lepingu alusel saadi. Seega, isegi siis, kui poolte vahel oleks olnud müügileping, millel kasutuslepingu tunnuseid ei esinenuks, saaksid hagejad nõuda tasutud ostuhinna tagastamist üksnes osas, mis kasutuseeliste ja muu kasu väärtuse mahaarvamisest üle jääks. See apellantide väide, et see asjaolu, milliseid kulutusi kostja sõiduki kolmandalt isikult omandamisel omakorda kandis, ei oma tähendust, on ekslik. Konkreetsel juhul omandas kostja 2 sõiduki hagejate juhiseid järgides ning sõiduki omandamise kulusid tuleb ülesütlemisel sissenõutavaks muutuvate nõuete määratlemisel arvesse võtta (VÕS § 367). Kuivõrd hagejad ja kostja 2 tegid üksteise suhtes sooritusi lepingu alusel ja hagejate ja kostja 1 vaheliste soorituste toimumine ei ole tõendamist leidnud, ei saa hagi rikastumisõiguse alusel rahuldamisele kuuluda. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostjad ei vaielnud vastu sellele hagejate väitele, et kinnisasja müügileping ja sõiduki müügileping olid omavahel seotud, on paljasõnaline ning läheb vastuollu tsiviilasja materjalidega. Kostjad sellist väidet omaks ei võtnud ning vaidlesid sellele väitele vastu. Menetluskulude jaotus
19.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hagejate kanda. Kuivõrd hagejad esitasid nõude ühiselt, tegutsesid kohtumenetluses ühise esindaja kaudu, tegid kõik menetlustoimingud ühiselt ning palusid raha välja mõista hagejatele ühiselt, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud tuleb jätta hagejate kanda solidaarselt. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab sellist menetluskulude jaotust TsMS § 165 lg 1 lause 1. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Gaida Kivinurm
Kaupo Paal
Tiit Kollom
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.