Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 28.05.2010 esitatud hagis palus hageja mõista OÜ-lt Staatus välja kahe liisingulepingu järgse võlgnevuse kokku 208 745, 07 krooni ning viivise protsendina põhinõudest kuni täitmiseni liisingulepingutes sätestatud määras (s.o 0,25% päevas) Hageja ja kostja sõlmisid 10.01.2005 liisingulepingu nr 0092695L, mille esemeks on sõiduauto Mercedes-Benz C220 ja 22.11.2005 liisingulepingu nr 0114892L, mille esemeks oli kaubik Mercedes-Benz Vito xxx xxx. 10.01.2005 sõlmis kostja kindlustusleppe nr 0092695L, mille kohaselt oli kindlustusandjaks Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS, kusjuures kindlustusmakseid pidi kostja tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel. 10.01.2005, 20.03.2006 ja 06.11.2006 sõlmisid pooled liisingulepingu nr 0092695L lisad, mille kohaselt andis hageja kostjale kasutada kütuse krediitkaardid, kusjuures kostja kohustus kütusekaardiga sooritatud ostude eest tasuma hagejale viimase poolt väljastatud arve alusel. Ka liisingulepingus nr 0114892L osas sõlmisid pooled analoogsed kokkulepped (kindlustuslepe ja kaks lepingu lisa kütuse krediitkaardi kasutamiseks). Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja liisingulepingud nr 0092695L ja nr 0114892L erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Liisingulepingust nr 0092695L jäid kostjal tähtaegselt tasumata järgmised arved: perioodi 31.10.2007 - 30.11.2007 eest arve 8473352387 summas 13 057, 20 krooni; perioodi 01.12.2007 30.12.2007 eest arve 8477593168 summas 14 360, 44 krooni ning perioodi 31.12.2007 30.01.2008 eest arve 8482900461 summas 4762, 41 krooni. Lepingust nr 0092695L tulenev debitoorne võlgnevus hageja ees moodustas seega kokku 32 180 krooni. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 alusel oli hagejal õigus leping üles öelda. Kostja sai hageja kirjaliku lepingu ülesütlemise teatise kätte 19.11.2007, kuid jättis võlgnevuse tasumata. Sellest tulenevalt ütles hageja liisingulepingu nr 0092695L ühepoolselt üles. Kostja ei tagastanud liisingueset vabatahtlikult, mistõttu kasutas hageja vara valduse taastamisel OÜ Reeborn kaasabi, kes tagastas liisingueseme 07.01.2008. Sõidukil tuvastati visuaalselt puudused: vasakpoolne esinurk oli defektiga, tagumise rattakoopa kohal oli defekt. Vara tagastamisteenuse eest maksis hageja OÜle Reeborn 2950 krooni. Hageja tasus vara realiseerimisel AS-le Saksa Auto tehnilise ülevaatuse eest 472 krooni ja sõiduki realiseerimise tasu 9600 krooni. Vara tagastamise ja realiseerimise kulud moodustasid kokku (käibemaksuta) 11 035, 38 krooni. Vara jääkmaksumuseks oli 102 051, 98 krooni. Vara müüdi 11.03.2008 hinnaga 160 000 krooni (135 593, 22 krooni käibemaksuta). Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud lepingust tulenevat hageja nõuet, palus hageja mõista kostjalt välja vahe 9674, 17 krooni (102 051, 98 + 32 180, 03 + 11 035, 38 - 135 593, 22). Liisingulepingust nr 0114892L jäid kostjal tähtaegselt tasumata järgmised arved: perioodi 31.07.2007 - 30.08.2007 eest arve 8461170717 summas 16 851, 84 krooni; perioodi 31.08.2007 2

30.09.2007 eest arve 8464809810 summas 16 846, 22 krooni; perioodi 01.10.2007 - 30.10.2007 eest arve 8469010167 summas 16 379, 99 krooni; perioodi 31.10.2007 - 30.11.2007 eest arve 8473354437 summas 15 761, 72 krooni; perioodi 01.12.2007 - 30.12.2007 eest arve 8477595205 summas 16 530, 91 krooni ning perioodi 31.12.2007 - 30.01.2008 eest arve 8481826562 summas 7592, 98 krooni. Lepingust nr 0114892L tulenev debitoorne võlgnevus hageja ees moodustas seega kokku 89 963, 66 krooni. Kuna lepingu kohaselt kuulus vara pärast lepingu ülesütlemist tagastamisele, kuid kostja seda vabatahtlikult ei tagastanud, kasutas hageja vara valduse taastamisel OÜ Reeborn kaasabi, kes tagastas liisingueseme 27.12.2007. Vara tagastamisteenuse eest maksis hageja OÜ-le Reeborn 2950 krooni. Hageja tasus vara realiseerimisel AS-le Saksa Auto müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonttööde eest 6041 krooni ja sõiduki realiseerimise tasu 10 200 krooni. Vara tagastamise ja realiseerimise kulud moodustasid kokku (käibemaksuta) 16 263, 92 krooni. Vara jääkmaksumus oli 236 911, 12 krooni. Vara müüdi 16.07.2008 hinnaga 170 000 krooni (144 067, 80 krooni käibemaksuta). Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud lepingust tulenevat hageja nõuet, palus hageja mõista kostjalt välja vahe 199 070, 90 krooni (236 911, 12 + 89 963, 66 + 16 263, 92 144 067, 80). Võlgnevus kahe lepingu järgi kokku on seega 208 745, 07 krooni. Kui liisinguandja ütleb lepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses lepingu ülesütlemisega (üldtingimuste p 7.3). Liisinguvõtja kohustub viivitamatult liisingu eseme valduse liisinguandjale üle andma, kui leping on liisinguandja poolt üles öeldud (üldtingimuste p 7.5). Liisingulepingu ülesütlemisel, lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa (liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1). Kostja vastuväited Kostja ei nõustunud nõuete suurusega ning avaldas soovi sõlmida kompromiss. Kohtuistungil on kostja avaldanud arvamust, et hagejale tagastatud sõidukid müüdi turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Hinna oleks saanud määrata ka nii, et kõik hageja kulud oleksid olnud kaetud ja kostja ei peaks neid maksma. Esimese astme kohtu lahend Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja liisinglepingust nr 0114892L tuleneva võla summas 156 078, 15 krooni ning viivise protsendina põhinõudest (156 078, 15 krooni) 0,25 % päevas alates hagi esitamisest 28.05.2010 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Tuginedes VÕS § 367, leidis maakohus, et kostja liisinguvõtjana on kohustatud hagejale hüvitama kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, s.h ostuhinna finantseerimise kulud selles osas, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Ka tuleb kostjal hüvitada vara tagastamise ja realiseerimisega tekkinud kahju, mis liisingulepingu nr 0092695L (leping 1) järgi on hageja andmetel 11 035, 38 krooni, samuti kütuse krediitkaardi võlg 22 341, 67 krooni, tasumata liisingumaksed summas 73 787, 02 krooni, kokku seega 107 164, 07 krooni. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hagejal on nõue kostja vastu sõiduki

jääkväärtuse ulatuses. Sõiduk realiseeriti hinnaga 160 000 krooni (s.h käibemaks). Realiseerimisel saadud summana on hageja märkinud 135 593, 22 krooni, sõiduki jääkväärtus hageja hinnangul oli 102 051, 98 krooni. Seaduse mõtte kohaselt peaks kostja hüvitama sõiduki väärtuse selle osa, mis jäi sõiduki realiseerimisel saamata, võrreldes selle hinnatud jääkväärtusega ehk siis kui jääkväärtus miinus müügitulu on negatiivne. Antud juhul on müügitulu suurem ja katab kõik hageja kulutused (k.a kuni lepingu lõppemiseni saamata jäänud intressid), mistõttu ei ole nõude esitamine kostja vastu põhjendatud. Liisingulepingu nr 0114892L (leping 2) järgi kohustus kostja osamaksetena tasuma 379 742, 51 krooni, millest lepingu ülesütlemise ajaks oli tasutud 156 071, 24 krooni, tasumata 223 671, 27 krooni. Hageja ütles lepingu üles seoses liisingmaksete tasumata jätmisega ja 11.01.2008 müüdi sõiduk hinnaga 170 000 krooni (s.h käibemaks). Saadud tuluks märgib hageja 144 067, 80 krooni. Müügihinnast tuleb maha arvata vara tagastamise ja realiseerimise kulud summas 16 263, 92 krooni, kütuse krediitkaardi kasutamise ja kindlustusmaksete võlg summas 60 210, 76 krooni ja tasumata liisingumaksed 223 671, 27 krooni. Kokku 300 145, 95 krooni. Kuna sõiduk realiseeriti alla tegeliku väärtuse, on kostja kohustatud hüvitama hagejale tehtud kulutuste ja tasumata liisingmaksete arvel veel 156 078, 15 krooni (300 145, 95 - 144 067, 80 = 156 078, 15). Selles osas on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hagejapoolne lepingute ülesütlemine oli põhjendatud. Pooled on lepingutele lisatud üldtingimuste punktiga 7 kokku leppinud ülesütlemise tingimused. Üldtingimustes ei ole kokku lepitud liisingueseme jääkväärtuse mahaarvamist müügitulust (reaalselt peaks see olema võrdne maksmata osamaksetega), vaid jutt on maksmata osamaksete mahaarvamisest, mida kohus antud juhul ka arvestas. Tulenevalt TsMS § 367 mõistis kohus kostjalt välja viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisinglepingutes sätestatud määras ehk 0,25 % päevas põhinõudelt summas 156 078, 15 krooni. Tuginedes TsMS §-le 163 jättis maakohus menetluskulud kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, märkimata seejuures konkreetse osa suurust. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja vaidlustab kohtuotsuse selles osas, millega kohus jättis rahuldamata liisingulepingust nr 0092695L tuleneva nõude summas 9674, 17 krooni ja liisingulepingu nr 0114892L alusel välja mõistmata 42 992, 75 krooni ning mõistis vastavalt vähem välja ka viivist. Apellant palub teha tühistatud osas uue otsuse ja hagi tervikuna rahuldada. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud materiaal- ja protsessiõiguse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis on viinud vale lõppjärelduseni. Liisingulepingute punktis 3.7 on pooled kokku leppinud, et kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (s.h

liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Kohus oleks lahendi tegemisel pidanud lähtuma poolte vahel sõlmitud lepingust ja selle üldtingimustest, mitte aga lähtuma võlaõigusseaduses liisingulepingu ülesütlemise tagajärgesid puudutavatest sätetest, kuna poolte vahel puudub vaidlus lepingu üldtingimuste kehtivuse üle. Kuna pooled on lepingutes liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede osas kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, ei saa kohus otsuse tegemisel lähtuda seaduses sätestatust seni kuni lepingu punkti pole kehtetuks tunnistatud. Seega on kohus rikkunud materiaalõiguse normi ning selle tulemusena jõudnud kohtuotsuse tegemisel vale lõppjärelduseni. Kohus on lepingute puhul ebaõigesti arvestanud vara jääkmaksumuse ehk lepingute ülesütlemise seisuga tasumata osamaksed. Kohtu seisukoht, mille kohaselt hagejal ei saa olla nõuet kostja vastu sõiduki jääkväärtuse ulatuses, on väär ning põhjendamata. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingute üldtingimuste punktile 3.7 peab kostja hagejale hüvitama vahe, mis tekib kui liidetakse kokku vara jääkväärtus, lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud arved (debitoorne võlgnevus), vara tagastamis- ja realiseerimiskulud ja muud hageja poolt kostja tõttu kantud kulud ning sellest summast arvestatakse maha vara võõrandamisest saadud summa. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagiavaldusele lisatud maksegraafikute kohaselt oli lepingu 1 ülesütlemise hetkel (21.12.2007) Mercedes-Benz C220 (Vara 1) jääkmaksumus 102 051, 97 krooni (käibemaksuta) ja lepingu 2 ülesütlemise hetkel (21.12.2007) Mercedes-Benz Vito xxx xxx (vara 2) jääkmaksumus 236 911, 12 krooni (käibemaksuta). Kohus on otsuse tegemisel ekslikult asunud seisukohale (viitamata seejuures ühelegi asjas esitatud tõendile), et lepingu 1 järgseks vara jääkmaksumuseks on 73 787, 02 Eesti krooni, s.h intress, ja lepingu 2 puhul 223 671, 27 Eesti krooni, s.h intress. Kohus on asjas esitatud tõendeid vääralt hinnates arvutanud varade 1 ja 2 jääkmaksumust valesti ja ei ole oma seisukohti millegagi põhjendanud. Kohus on valesti jääkmaksumuse hulka arvestanud ka intressi. Hagiavaldusele lisatud maksegraafikutest nähtub, et tasumata osamaksete (ehk vara jääkmaksumuse) hulka ei ole intressi arvestatud, intress on graafikus välja toodud eraldi tulbana. Nimetatud seisukohta kinnitab ka VÕS § 367 lg 2, mis sätestab, et kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kohus on lepingute 1 ja 2 puhul hageja nõudest valesti maha arvestanud ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata osamaksed ja intressi. Lepingust 1 tuleneva nõude arvestamisel võttis hageja aluseks ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kostjale esitatud arved (muuhulgas lepingu alusel tasumisele kuuluvad osamaksed ja intress). Lepingu 1 alusel esitas hageja kostjale tasumiseks arved nr 8473352387, 8477593168, 8482900461, kokku summas 32 180, 03 krooni. Kohus on otsuse tegemisel võtnud arvesse üksnes nimetatud arvete alusel tasumisele kuuluvad summad kütusekaardi kuumakse, kütuse ja kindlustuse eest (22 341, 67 krooni), kuid ei ole põhjendamatult arvestanud tasumisele kuuluvaid osamakseid ning intressi summas 9 838, 36 krooni. Lepingu 2 alusel esitas hageja kostjale tasumiseks arved nr 8461170717, 8464809810, 8469010167, 8473354437, 8477595205, 8481826562, kokku 89 963, 66 krooni ulatuses. Kohus on otsuse tegemisel võtnud arvesse üksnes nimetatud arvete alusel tasumisele kuuluvad summad kütusekaardi kuumakse, kütuse, autokaupade ja kindlustuse eest (60 210, 76 krooni), kuid ei ole põhjendamatult arvestanud tasumisele kuuluvaid osamakseid ning intressi summas 29 752,90 krooni. Lepingute üldtingimuste punkti 7.3 kohaselt kohustus kostja hüvitama hagejale liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe ja kulud. Hageja nõude arvestamisel tuleb liita vara

jääkmaksumus ja muud hageja poolt kostja tõttu kantud kulud ning sellest maha arvestada vara võõrandamisest saadud summa. Kostja poolt tasumata osamaksete ja intressi jätmine hageja kanda on põhjendamatu. Liisingulepingu kestvuse jooksul peab liisinguvõtja krediidi koos intressiga liisinguandjale tagasi maksma. Maakohus on ühelegi tõendile tuginemata jõudnud otsuse tegemisel järelduseni, et vara 2 realiseeriti alla tegeliku turuväärtuse. Selline seisukoht peab tuginema konkreetsetele asjas esitatud kirjalikele tõenditele. Vara 2 müüdi hinnaga 170 000 krooni (koos käibemaksuga) ning hageja on selle väite tõendamiseks esitanud kohtule vara müügiakti nr 0114892L. Kostja ei ole hageja väidet ümber lükanud ega ühtegi tõendit kohtule esitanud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja ei ole apellatsioonkaebusele kirjalikult vastanud. Ringkonnakohtu 26.05.2011 istungil vaidles kostja seaduslik esindaja kaebusele vastu ning märkis, et auto liisimisel nõutakse liisinguvõtjalt lisaks auto maksumusele täiendavalt liialt suuri summasid (intressi). Samas kinnitas ta, et viis mõlemad autod isiklikult AS-i Saksa Auto, mistõttu mingeid tagastamise kulusid hageja ei kandnud. Lepingu 1 järgse auto tagastamisel olid autoga kaasas talverehvid valuvelgedel, mida aga auto müümisel hinna osas ei arvestatud. Selle auto kohta märkis vastustaja, et tema arvates oli müügihind liiaga madal, sest juba järgmisel päeval ta autot enam platsil ei näinud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud istungil osalenud isikute seisukohad ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada samuti osaliselt, kuid tervikuna maakohtust erinevatel põhjendustel. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu otsuses sisalduvad arvutused ning mitmed järeldused on ebaõiged ja vastuolulised. Kohus lähtus hüvitamisele kuuluva summa arvutamisel tasumata osamaksetest (s.h intress), jättes kõrvale tegelikud kulutused, mis olid liisingueseme soetamiseks tehtud. Väär on seejuures kohtu järeldus, nagu oleks sõidukite jääkväärtuse puhul tegemist hageja väidetud suurusega. Konkreetne jääkväärtus ei sõltu kellegi hinnangust, vaid tegemist on arvestusliku summaga, mis teatud ajahetkel on sõiduki ostuhinnast tasumata. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingu-maksetega. Sama paragrahvi lg 2 täpsustab, milliseid summasid seejuures ei arvestata (intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). VÕS § 367 lg-test 3 ja 4 tulenevalt arvestatakse kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal, kusjuures liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Ka pooltevahelistes lepingutes sisalduvad analoogsed sätted. Kui liisinguandja ütleb lepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses lepingu ülesütlemisega (üldtingimuste punkt 7.3). Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa (liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.4.1). Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja esitatud andmed vara jääkväärtuse ja maksete võlgnevuse (debitoorse võlgnevuse) suuruse osas on õiged. Seetõttu tuli maakohtul neist andmeist ka lähtuda. Küll vaidles kostja vastu vara tagastamise ja realiseerimise kuludes mõlema lepingu puhul

sisalduva 2500 krooni (käibemaksuta) hüvitamise kohustusele. Kostja väitel tõi ta mõlemad autod isiklikult Tallinnasse ja andis need üle AS-le Saksa Auto (OÜ-le Reeborn). Vara üleandmisevastuvõtmise aktide kohaselt on mõlemad sõidukid V. M poolt üle antud Tallinnas Paldiski mnt 71, vara vastuvõtjaks on märgitud OÜ Reeborn (T. T) ja vara hoiustajaks AS Saksa Auto (nimed loetamatud). Liisingulepingu nr 0092695L järgne sõiduk anti aktiga üle 07.01.2008, liisingulepingu nr 0114892L järgne sõiduk 27.12.2007 (aktid vastavalt tl 31 ja tl 60). Nimetatud tõendite põhjal tuleb kõnealune summa (à 2500 krooni) hageja arvestatud võlgnevusest mõlema sõiduki osas maha arvata. Liisingulepingu nr 0092695L järgne võlgnevus, millest tuleks maha arvata sõiduki realiseerimisest saadud summa, oleks eelmärgitu põhjal seega 142 767, 39 krooni (vara jääkmaksumus 102 051, 98 + debitoorne võlgnevus 32 180, 03 + vara realiseerimise kulud 8535, 38). Vara realiseeriti hinnaga 160 000 krooni (käibemaksuga), seega summa, mida tuleb võlgnevuse määramisel arvestada, on 135 593, 22 krooni. Nimetatud summade vahe, mille puhul saaks rääkida võlgnevusest, on seega 7174, 17 krooni (142 767, 39 – 135 593, 22). Samas on kostja vaielnud vastu selle sõiduki väärtusele ning leidnud, et auto hinnati liialt madalalt. Vara üleandmise akt ei sisalda hinnangut vara väärtusele, kuid selles on märge, et kaasas on neli 16 ́ talverehvi valuvelgedel. Ringkonnakohtu istungil ei vaidlustanud apellandi esindaja viidatud asjaolu, kuigi märkis, et kostja oleks võinud need endale jätta (26.05.2011 istungi protokoll). Kuna liisingueseme tagastamisel võeti vastu ka kõnealused rehvid, oleks tulnud neid arvestada ka vara maksumuse määramisel. Vastav müügiakt (tl 33) sellist märget aga enam ei sisalda. Et vara väärtuse määramisel oleks lisarehve arvestatud, müügidokumendist järeldada ei saa. Kuigi VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt omab tähtsust liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, vara tagastamise dokument vara väärtuse kohta andmeid ei sisalda. Sel põhjusel võib järeldada, et sõiduki väärtus võis tagastamisel olla suurem kui müügiaktis märgitud. Seetõttu ei pea kolleegium põhjendatuks liisingulepingu nr 0092695L järgset hageja nõuet ka summas 7174, 17 krooni rahuldada. Selle lepingu järgse nõude osas jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Liisingulepingu nr 0114892L järgseks võlgnevuseks, millest tuleb maha arvata sõiduki realiseerimisest saadud summa, on 340 638, 71 krooni (vara jääkmaksumus 236 911, 12 + debitoorne võlgnevus 89 963, 66 + vara realiseerimise kulud 13 763, 93). Vara realiseeriti hinnaga 170 000 krooni (käibemaksuga). Seetõttu tuleb võlgnevusest maha arvata 144 067, 80 krooni, võla jääk seega 196 570, 91 krooni (340 638, 71 – 144 067, 80), s.o 12 563, 17 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohtu otsusega väljamõistetud viivis tuleb viia vastavusse hagi rahuldatud summaga. Vastavalt kostjalt väljamõistetud võlgnevusele tuleb välja mõista ka viivis. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.