4.Välja mõista Aleksandr Minin’ilt riigi tuludesse menetluskulud (riigilõiv) summas 63,91 eurot. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni (TsMS § 179 lg 9).
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-16307 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.14.04.2009.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 3070 krooni ja viivis 8% (7%+1%) ajavahemikul 19.02.2009 kuni 24.04.2011 kogusummas 34,06 eurot. Hagiavalduse kohaselt karistati hagejat Põhja Politseiprefektuuri 31.03.2004 väärteootsusega rahatrahviga 9000 krooni. Otsus jõustus 25.04.2004 ja saadeti täitmiseks kostjale. Kostja nõudis hagejalt ajavahemikul 25.08.2008 kuni 12.02.2009 sisse 3070 krooni. Kohus lõpetas hageja suhtes täitemenetluse seoses täitmise aegumisega 12.02.2009 määrusega. Hageja tegi kostjale 19.02.2009 ettepaneku sissenõutud summa tagastada, kuid kostja keeldus. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku (KarS) §-s 82 sätestatud 18-kuulise tähtaja jooksul. Hageja väärteoasjas tehtud otsus aegus 25.10.2005 ning seejärel ei olnud kostjal õigust asuda otsust täitma. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et aegumist kohaldas vaid täitmiskohtunik määrusega, kuna rahatrahvi sissenõudmise aegumist ei saa seada nimetatud määrusest sõltuvusse. Juhul kui pidada täitmiskohtuniku määrust vältimatult vajalikuks, pidi kohtutäitur TMS § 202 lg 2 ja kohtutäituri määrustiku § 10 lg 2 kohaselt ise täitmiskohtunikult aegumise kohaldamist nõudma. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuni 31.12.2009 kehtinud TMS § 202 lg 2 kohaselt oli täitemenetluse lõpetamise aluseks rahatrahvi täitmise aegumise tõttu täitmiskohtuniku määrus. Sama TMSi redaktsiooni kohaselt pidi kohtutäitur tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (TMS § 8). Kuni 12.02.2009, millal kohus lõpetas täitemenetluse aegumise tõttu, ei olnud kohtutäituril ühtegi alust menetluse lõpetamiseks või menetlustoimingute tegemata jätmiseks. Hageja oli täitemenetlusest teadlik, kuid ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.h ei esitanud kaebust kohtutäiturile, millega oleks olnud võimalik kahju vältida. Võlgnik peab ise olema huvitatud oma õiguste kaitsmisest ning täitetoimingu vaidlustamata jätmisel kaotab võlgnik õiguse tugineda asjaolule, mida ta oleks saanud vaidlustada. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt kontrollib kohtutäitur täitemenetluse alustamise eeldused ning viib menetluse läbi täitedokumendi ja sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur ei pea ega ole pädev kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid, s.h kas võlgnik on täitemenetlusest kõrvale hoidunud ja kas esineb otsuse täitmise aegumise peatumise aluseid. Õiguskindlus täitmise aegumise osas saabub alles täitmiskohtuniku määrusega. Väärteootsuse täitmise ajal ei olnud kohtutäituril kohustust taotleda aegumise tuvastamist. Menetluse edasine käik
3.Maakohus tegi 27.08.2010.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, kuna alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldused ei ole täidetud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-16307 21.01.2011 maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule tagasi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt nähtub toodud asjaoludest, et esitatud on kahju hüvitamise nõue, mis tuleb lahendada kohtutäituri seaduse § 9 lg-st 1 tulenevalt riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja ulatuses. Esimese astme kohtu otsus
4.Maakohus tegi 26.04.2011.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 196,21 eurot ja viivise 34,06 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada RVastS § 7 lg-t 1, § 8 lg-t 1, § 12 lõikeid 1 ja 2 ning § 7 lg 4 kohaselt ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 804 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sissenõutud KarS §-s 82 sätestatud 18-kuulise tähtaja jooksul. Rahatrahvi otsuse määramisel kehtinud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 kohaselt ei pöörata lahendit täitmisele ega täideta, kui on möödunud KarS §-s 82 sätestatud tähtaeg ja otsuse täitmist ei ole edasi lükatud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et väärteoasjas rahatrahvi täitmine oleks pidanud aeguma 24.10.2005. Samuti puuduvad andmed, et isikule kohaldatud karistuse täitmise tähtaega oleks pikendatud või täitmise aegumine peatatud. Seega ei olnud otsuse täitmise aegumise ajaks rahatrahvi sisse nõutud ja kostjal oli kohustus mitte täita aegunud rahatrahvi. Kostja poolt aegunud nõude täitmist saab lugeda süüliseks ametikohustuste rikkumiseks. Kuna kostja jättis täitemenetluse nõude täitmise aegumisel lõpetamata, tekkis hagejale kahju temalt pärast aegumist sissenõutud rahatrahvi näol. Kui kohtutäitur oleks lõpetanud täitemenetluse, oleks jäänud vaidlustatud summa hagejalt sisse nõudmata. Kohtu hinnangul puuduvad kostja vastutust piiravad asjaolud. Kostja seisukoht, et kostjalt ei saa välja mõista rahatrahvi summat, mille ta on täies ulatuses sissenõudjale edasi kandnud, on ebaõige. Kui kostja vastutab riigivastutuse seaduse alusel, ei ole mõistlik panna hagejale kohustust esitada nõue rahatrahvi lõpliku saaja vastu. Tagasinõude olemasolu ei välista kahju hüvitamise nõuet. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda; alternatiivselt saata kohtuasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagis ning maakohtu otsuses ei ole näidatud, millised apellandi õigusvastased teod tõid kaasa kahju ja millal. Kohus ei ole märkinud, millal pidi apellant täitemenetluse lõpetama. Väärteootsuse väidetava aegumise ajal 2005. aastal kehtinud KTS sätestas, et kohtutäitur vastutab oma ametikohustuste süülise rikkumise eest, seega pidi maakohus RVastS asemel kohaldama võlaõigusseadust (VÕS). 2005.a kehtinud TMS § 804 sätestas üksnes täitemenetluse lõpetamise materiaalõigusliku aluse, kuid mitte täitemenetluse lõpetamise aega. Kohus ei ole põhjendanud, miks kostja poolt väljatoodud asjaolud ei ole käsitletavad kostja vastutusest vabanemise alusena. Kohtud asusid TMS § 804 kohaldamisel seisukohale, et KarS §-s 82 sätestatud aegumistähtaeg on täitmisele pööramise tähtaeg, mitte rahalise karistuse täitmise tähtaeg. Menetluse lõpetamisel seoses aegumisega oleks kostja läinud otseselt vastuollu tolle aja kohtulahenditega. Kui eeldada, et TMS § 804 andis täitemenetluse lõpetamiseks materiaalse aluse, ei saa seda kostjale ette heita, kuna täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip ja kohtutäitur ei saanud ise tuvastada aegumise tähtaja saabumist. Alates 01.01.2006 kehtima hakanud TMS § 202 lg 2 sätestas, et rahatrahvi täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise aluseks on kohtutäituri või võlgniku avalduse lahendamisel tehtud täitmiskohtuniku määrus. Seega ei saanud ilma täitmiskohtuniku määruseta menetlust lõpetada, kuid kohtutäiturile ei tulenenud TMS § 202 lg-st 2 kohustust esitada täitmiskohtunikule vastav avaldus. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei pidanud aegumise
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-16307 kohaldamise avaldust kohtule esitama võlgnik ise, kes ei ole pidanud vajalikuks oma õigust kaitsta alates väärteootsuse aegumisest 2005. aastal. Täitemenetluse läbiviimiseks puudusid formaalsed takistused ning võlgnik ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega vaidlustanud kostja toiminguid. Kui hageja oleks esitanud kohtule õigeaegselt kostjale kaebuse või kohtule avalduse aegumise kohaldamiseks, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Hageja ei saa kahjuna käsitleda tema poolt tasutud ja sissenõudjale ülekantud rahatrahvi, kuna selle summa ulatuses on hagejal nõudeõigus sissenõudja vastu. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja teha asjas uus otsus. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
8.Maakohus on õigesti lähtunud asja lahendamisel riigivastutuse seadusest. Hagejale tekkis kahju ajavahemikul 25.08.2008 kuni 12.02.2009, kui kostja nõudis kaebajalt sisse trahvi summas 3070 krooni. Kahju tekitamise ajal kehtinud KTS § 6 lg 3 kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks, et isikule on kahju tekitatud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus valesti tuvastanud kostja tegevuse õigusvastasuse.
9.Hagejale väärteootsuse koostamise ja jõustumise ajal kehtinud KarS § 82 lg 1 p-i 3 kohaselt ei asuta väärteo kohta tehtud otsust täitma kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta. Alates 21.05.2005 kehtima hakanud KarS § 82 lg 1 p 3 redaktsiooniga pikendati otsuse täitmise aegumist 18 kuuni. Kuna karistuse täitmise tähtaeg on menetluslik, mitte materiaalõiguslik küsimus, kohaldatakse aegumise tuvastamisele kui menetlustoimingule selle ajal kehtinud menetlusõigust (kriminaalmenetluse seadustiku § 3 lg 2) ja hageja karistuse täitmine tuleb lugeda aegunuks 25.10.2005, kuna asjas ei ilmne otsuse täitmise aegumise peatumise aluseid. Karistuse täitmise aegumise ajal kehtinud TMS § 804 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Sama seaduse § 36 lg 1 järgi otsustab täitemenetluse lõpetamise kohtutäitur. Nii väärteootsuse aegumise kui ka kahju tekitamise ajal kehtinud VTMS § 203 lg 5 kohaselt ei pöörata lahendit täitmisele ega täideta, kui on möödunud karistusseadustiku § 82 lõike 1 punktis 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud.
10.Ringkonnakohus möönab, et grammatiliselt tõlgendades võiks järeldada, et kohtutäituril oli hagejale koostatud väärteootsuse aegumise ajal TMS § 804 ja § 36 lg 1 järgi nii pädevus kui ka kohustus lõpetada täitemenetlus olukorras, kus väärteootsus on küll täitmisele pööratud, kuid seda ei ole veel täidetud ehk trahvi ei ole veel õnnestunud sisse nõuda. Samas tuleb ka arvestada väärteootsuse aegumise ajal kehtinud üldist praktikat. Sellel ajal oli valitsev arusaam selline, et KarS § 82 lg 1 p 3 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist ning täitemenetluse alustamise korral aegumist ei järgne. VTMS § 203 lg 5 sõnastust „lahendit ei pöörata täitmisele ega täideta...“ tuleb tõlgendada selliselt, et „lahendit ei pöörata täitmisele ja seetõttu ei saa seda
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-16307 loogilise järeldusena ka täita – s.t ei täideta...“. (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2007 määrus nr 4-06-4918, 20.03.2007 määrus nr 4-07-111, 26.03.2007 määrus nr 4-07-187, 28.06.2007 määrus nr 4-07-928, 12.07.2007 määrus nr 4-07-929, 21.11.2007 määrus nr 4-075602, 09.07.2008 määrus nr 4-08-5153). Kuna tolleaegse (kohtu)praktika järgi ei loetud aegunuks väärteootsuseid, mis olid küll täitmisele pööratud, aga ei olnud veel jõutud täita, ei saa täitemenetluse lõpetamata jätmist lugeda kohtutäituri poolseks kohustuse rikkumiseks.
11.Alates 01.01.2006 kuni 01.01.2010 sätestas TMS § 202 lg-d 1 ja 2 järgmist: Täitemenetlus väärteo asjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Rahatrahvi täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise aluseks on kohtutäituri või võlgniku avalduse lahendamisel tehtud täitmiskohtuniku määrus. Nimetatud normidest tuleneb, et kohtutäituril ei olnud võimalik ilma täitmiskohtuniku määruseta, milles tuvastati väärteootsuse aegumine, täitemenetlust lõpetada. Täitmiskohtunik otsustas aegumise kohaldamise kohtutäituri või võlgniku avalduse alusel ehk nii kostjal kui hagejal oli võimalus ja õigus avaldus esitada. Kuna võlgnikul puudus kohustus esitada avaldus aegumise kohaldamiseks, ei saa samast lõikest järeldada, et kohtutäituril selline kohustus oli. Kuna tegemist oli kohtutäituri õiguse, mitte kohustusega, ei ole kostja rikkunud alates 01.01.2006 kehtima hakanud TMS-is sätestatud teenistuskohustusi.
12.Isegi juhul, kui ringkonnakohus tuvastaks kostja teenistuskohustuse rikkumise, ei tooks see kaasa kahju hüvitamist, kuna hageja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RVastS § 7 lg 1), mis oleksid aidanud kahju täielikult vältida. Hageja ei pöördunud rohkem kui 4 aasta jooksul alates väärteootsuse aegumisest aegumise kohaldamiseks täitmiskohtuniku või täitemenetluses selgituste saamiseks kohtutäituri poole. Keskmise mõistliku ja kohusetundliku inimesena pidi hageja mõistma, et väärteootsuse täitmine on tema kohustus, ning tundma oma kohustuse täitmise suhtes varakult küllaldast huvi.
13.RVastS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või – vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole ka nimetatud alusel võimalik rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 punktide 1 ja 3 kohaselt ei saa nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides (p 1) ning isikul on hüvitist võimalik saada mujalt, sealhulgas kindlustuselt (p 3). Hagejale koostati väärteootsus ning määrati rahatrahv summas 9000 krooni, seega on hageja oma põhiõiguste piiramise (trahvisumma sissenõudmine) ise põhjustanud. Samuti ei ole hageja pöördunud trahvi sissenõudja poole, kellelt oleks võimalik taotleda kogu sissenõutud summa hüvitamist. Lisaks ei ilmne käesolevas asjas, et isiku õigus oleks erakordselt piiratud. Jõustunud väärteootsusega määratud trahvi maksmine on menetlusaluse isiku kohustus ning trahvi täitmise aegumise tähtaja näol on tegemist riigi kui sissenõudja poolse soodustusega hagejale, mitte iseseisva põhiõigusega.
14.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-09-16307 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
15.Hageja vabastati 03.02.2010 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega täies ulatuses 1000 krooni (63,91 euro) suuruse riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 179 lg 1 alusel mõistab asja lahendav kohus kohustatult isikul välja menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, mõistab kohus hagejalt riigituludesse riigilõivu summas 63,91 eurot.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.