Tsiviilasja number
2-10-8932
Kohus
Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Heli Käpp
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu
Tsiviilasja hind
5668,46 EUR (88 692,13 EEK)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15040Tallinn)
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi KV vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
(registrikood
Hageja lepinguline esindaja Marge G ( xxx) Kostja KV (isikukood xxx, elukoht xxx) Menetlusviis
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul (TsMS § 403 lg 1)
23.02.2010 Swedbank Liising Aktsiaselts esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse KVlt põhivõlgnevuse 88 692,13 krooni väljamõistmiseks. Kohus rahuldas avalduse ja
edastas kostjale makseettepaneku. Kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning avaldus anti üle Harju Maakohtule hagimenetluse läbiviimiseks. Kohtu nõudmisel hageja esitas 16.11.2010 põhjendatud nõude hagiavalduse vormis, milles taotleb K. Vlt välja mõista võlgnevuse 88 692,13 Eesti krooni (5 668,46 EUR) ja lisanduvad viivised. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt hageja Swedbank Liising AS ja kostja KV sõlmisid 18.01.2007 järelmaksuga müügilepingu , mille esemeks oli sõiduauto BMW 525D 2,5; ehitusaasta 2002. Lepinguga kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus hagejale selle eest tasuma põhiosa- ja intressimakseid vastavalt maksegraafikule. 18.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja lepingu teenuste lisa, millega hageja võimaldas kostjale lisateenuse näol Statoili kütuse krediitkaardi kasutamist. Kostja kohustus tasuma hagejale teenuste eest vastavalt hageja poolt esitatavatele arvetele. Kostja rikkus lepingust ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa ja intressimakseid ning teenuste lisa makseid kokku summas 17 381,06 Eesti krooni. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7 % aastas (lepingu punkt 5.1.), viivisvõlg moodustab 265,97 Eesti krooni. Seoses kostja võlgnevusega saatis hageja kostjale 27.01.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Teatises informeeris hageja kostjat võlgnevuse suurusest ja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei kustutanud ega hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud. Lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2. tuginedes hageja ütles lepingu võlgnevuse tõttu erakorraliselt üles. Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus kostja, tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5, andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kostja vara ei tagastanud ning hageja oli sunnitud pöörduma vara tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ R poole. Vara valdus taastati 10.03.2009. Pärast vara tagasisaamist andis hageja vara võõrandamiseks üle AA OÜ-le. OÜ R ja AAOÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, vahendustasu, keemiline pesu) eest arved kokku summas 6326,28 Eesti krooni (käibemaksuta), hageja on arved tasunud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju 88 692,13 krooni koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Lepingust tulenev nõue on 158 707,13 krooni, sh vara jääkmaksumus 134 733,82 krooni (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 17 381,06 krooni, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 6326,28 krooni (käibemaksuta) ja viivis 265,97 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 70 000 krooni (käibemaksuta). Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivised 7 % põhivõlast aastas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vastuseks kostja vastuväidetele hageja 20.01.2011 menetlusdokumendis märkis, et hind, millega õnnestus liisinguese võõrandada, vastab liisingueseme väärtusele TsÜS § 65 mõttes. Hageja leiab, et turuväärtuse määramise keskseks küsimuseks on see, millise hinnaga on võimalik vastavat vara müüa. Kui kostja leiab, et liisingueseme väärtus on kõrgem, kui selle reaalne müügihind, peab kostja seda tõendama. Koos lepingu ülesütlemise teatega saadeti kostjale ka müügiprotseduur, milles selgitatakse muu hulgas, et liisinguvõtjal on müügiprotseduuri igas etapis õigus saada liisinguandjalt informatsiooni ja osaleda müügiprotseduuris, aidates kaasa
liisingueseme ostja leidmisele. Kostjal oli võimalus ka ise varale ostja leida. Kostja esitatud sõidukite pakkumishinnad ei tõenda sõiduki turuhinda ehk hinda, millega sõiduk tegelikult võõrandada õnnestus. Teiste sõidukite pakkumishinnad ei tõenda vaidlusaluse sõiduki väärtust. Hageja esitatud sõiduki tehnoaktist nähtuvad sõiduki tehnilised puudused, mis mõjutavad selle väärtust ja müügihinda.
Kostja kirjalikus vastuses ei nõustu hageja nõudega summas 88 692,13 krooni ega hagiavalduse õiguslike põhjendustega. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et kostja sõlmis lepingu tarbijana. Õigusliku hinnangu aluseks tuleb võtta VÕS § 367 lg 3 ning lähtuda liisingueseme väärtusest, mitte selle müümise faktist. Hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast. Seega tuleb lähtuda VÕS vastavatest sätetest. Kostja leiab, et liisinguandja on liisingueseme liigodava müügihinna lubamisega põhjustanud kahju ise ja selle kahju hüvitamise nõudmine tarbijalt ei ole kohane. Vastavalt hinnapäringule oli ajavahemikus 01.03.2009 – 31.09.2009, kui toimus ka vaidlusaluse sõiduki müük, seda marki, tüüpi ja väljalaskeaastaga sõiduautode keskmine hind 136 982 krooni. Sel perioodil oli müügis 11 sõidukit, vaidlusalune sõiduk nende hulgas. Vara üleandmisevastuvõtmise aktist nähtub, et kostja esindaja poolt üleantud sõiduk oli heas korras, minimaalsete ja normaalsest kasutusest tingitud defektidega, mis ei saanud oluliselt mõjutada sõiduki väärtust. Eemaldades sõidukite keskmist hinda vähendava hageja sõiduki loetelust, on keskmiseks turuhinnaks 131 977 krooni. Hinnapäringu võrdluses on ka müügihinna viimase muutmise ning kuulutuse arhiveerimise kuupäevad. Nimetatud kuupäevadest nähtub, et viimane kuulutuse müügihinna muutmine ja sellele järgnenud arhiveerimine sai toimuda, kui kuulutust enam ei pikendatud. See aga sai toimuda vaid juhul, kui müüja ei soovinud sõidukit enam müüa või oli sõiduk müüdud. Seega on hinnapäringu alusel keskmise turuhinna tuletamine õigustatud. Kostja leiab, et sõiduki müügihind 70 000 krooni ilma käibemaksuta on ebamõistlikult madal ja kostjat kui tarbijast lepingupoolt kahjustav. Kostjalt puudusid igasugused võimalused müügiprotsessi mõjutamiseks. Põhjendaud müügihind oleks olnud 131 977 krooni. Seega vara turuhinnaga realiseerimise järel tulnuks kostjal tasuda hagejale 158 707,13 – 131 977 – 15 = 26 715 krooni. Hageja nõue ei ole põhjendatud ulatuses, kus nõutakse summat, mis ületab VÕS § 367 lg 3 alusel saadavat, hagi täies ulatuses rahuldamiseks puudub alus, hagi on õiguslikult põhjendamata ja tõendamata.
anda ese kostja (keda pooltevahelises lepingus nimetatakse ostjaks) valdusse ja kasutusse. Pooltevaheline lepinguline suhe vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § -s 361 sätestatud liisingulepingule: liisinguandja kohustub liisinguvõtja huvides omandama eseme ja andma selle liisinguandja valdusse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustub selle eest liisinguandjale tasuma.
tehnilises seisukorras oleva sõiduki võimaliku keskmise müügihinna kohta. Kohus leiab, et üksnes väljalaskeaasta ja automudeli järgi ei ole võimalik määrata, milline oli vaidlusaluse sõiduki harilik väärtus ehk selle konkreetse sõiduki keskmine kohalik müügihind. Lisaks ei tõenda portaalis avaldatud pakkumiskuulutused seda, millise hinnaga tegelikult sõidukeid müüdi, so ei tõenda nende sõidukite tegelikku müügihinda. Kostja väited, et andmete arhiveerimise fakt näitab, et viimase muudetud hinnaga õnnestus sõiduk müüa või loobus pakkuja müümast, kuna hinna veelkordne alandamine tähendanuks müümist alla turuhinna, on oletuslik ega ole veenev.
menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hageja taotlust määrata kindlaks, et kostja on kohustatud menetluskuludelt tasuma viivist VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni, tuleb TsMS § 177 lg 2 kohaselt arvestada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise lahendis.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.