Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 12.08.2010 esitas OÜ Runforest Harju Maakohtusse hagi OÜ Brenstol vastu võla ja viiviste nõude. OÜ Runforest ja OÜ TreTimber vahel sõlmitud müügilepingu alusel müüs hageja OÜ-le TreTimber saematerjali. Käesolevaks ajaks on OÜ TreTimber ühinenud OÜ-ga Brenstol, mistõttu on kostja OÜ TreTimber õigusjärglane. Kostjal on saematerjali eest tasumata 1 296 331,60 krooni. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Kostja ei ole vastu vaielnud põhinõudele, kuid ei ole nõustunud tasuma viivist. OÜ-le TreTimber tarnitud saematerjal on omandatud USA-st. Kuna kostja on oma maksekohustuse täitmisega viivitanud on hageja USA dollari kursi muutuse tõttu kandnud märkimisväärset kahju. Müügilepingu p-st 8.1 tulenevalt on hagejal õigus, kui ostja viivitab toodangu eest tasumisega, nõuda viivist 0,1% tähtaegselt tasumata summast päevas. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 1 296 331, 60 krooni ja viivis 463 865,91 krooni ning viivis edasiulatuvalt TsMS § 367 alusel kuni põhinõude täitmiseni. 15.09.2010 täpsustas hageja nõuet kuna pärast hagi esitamist tasus kostja 13.08.2010 nõude osaliselt summas 1 296 331,60 krooni. Tuginedes VÕS § 88 lg-le 8 ning müügilepingu nr 11/02/2009 p-le 7.6 luges hageja esmalt tasutuks viivise ning seejärel põhivõlgnevuse. Arvestades viivisvõlgnevuse suurust jäi pärast viivise tasumist põhivõlgnevuse katteks 831 169,36 krooni. Nimetatud ulatuses vähendas kostja hageja ees oma põhivõlgnevust, võlgnedes hagejale jätkuvalt 465 162,24 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on enne hagi esitamisest teadasaamist, 13.08.2010 tasunud põhivõla summas 1 296 331,60 krooni. Lisaks põhinõudele taotles hageja viivise väljamõistmist. Arvestades, et põhinõue on kostja poolt täidetud 13.09.2010, saab käesoleva haginõude esemeks olla vaid hagi esitamise ajaks sissenõutava viivise 463 865,91 krooni põhjendatus. Viivisnõude põhjendatuse analüüsimisel omab olulist tähtsust ettevõtjate ühinemine, millele hageja hagis viitas. OÜ TreTimber sõlmis ühendatava ühinguna OÜ-ga Brenstol ühinemislepingu 06.07.2009, Ühinemisotsuse vastuvõtmise seisuga 28.07.2009 oli kostjale teadaolevalt OÜ TreTimber võlgnevus hageja ees 2 000 000 krooni. Hageja tarnis OÜ-le TreTimber puidumaterjali veel 2009. augustis ja septembris kokku üle 1,6 miljoni krooni eest. Kostjal õnnestus ajavahemikus 2009. september kuni 2010. aprill kustutada OÜ TreTimber võlgnevusest 2,3 miljoni krooni. Kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul s.o 2009. septembrist kuni 2010. aprillini, ei ole hageja kordagi esitanud nõuet viivise tasumiseks ega teatanud, et ta kavatseb viivist nõuda. Kostja on tegutsenud teadmises, et tema kohustused hageja ees on ligikaudu 1,4 miljonit krooni. Kostjale ootamatult esitas hageja 03.05.2010 koopia OÜ-ga TreTimber 11.02.2009 sõlmitud

lepingust ja nõude viivise tasumiseks summas 600 000 krooni. Hageja tegutses pahausklikult, asudes 9 kuud pärast seda, kui kostja on likvideerinud ohu, et hageja OÜ TreTimber pankrotistumise tõttu üldse oma nõude rahuldamist saavutaks, ootamatult viivist nõudma. Hageja ei ole kasutanud oma tsiviilõigusi heauskselt, esitades leppetrahvi nõude ebamõistlikult hilja ja alles siis, kui OÜ TreTimber oli kostjaga ühinenud. Kuna hageja ei ole leppetrahvi nõuet esitanud mõistliku aja jooksul, on ta kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. 10.12.2010 taotluses palus kostja juhul kui kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud, viivist vähendada mõistliku suuruseni, milleks kostja arvates on 200 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused 15.12.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus OÜ Runforest hagi ja mõistis välja OÜ-lt Brenstol võla katteks 465 162,24 krooni ja viivise alates 14.08.2010 põhinõudelt (465 162,24 krooni) määraga 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja müüjana ja OÜ TreTimber ostjana sõlmisid 11.02.2009 müügilepingu, mille p 2.1 järgi leppisid pooled kokku, et müüja müüb ja ostja ostab saare saematerjali (kaup) vastavalt ostja poolt esitatud tellimustele. Lepingu p 7.1 esimese lause kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale kauba ja/või teenuste maksumuse müügihindades koos käibemaksuga vastavalt müüja poolt väljakirjutatud arvele. Lepingu p-s 8.1 lepiti kokku, et juhul, kui ostja viivitab toodangu eest tasumisega käesoleva lepingu p-s 7.2 näidatud tingimustel, on müüjal õigus nõuda ostjalt viivisintressi (viivist) 0,1% päevas tähtaegselt tasumata summast ning nõuda kahju heastamist ulatuses, mida viivis ei kata. Vaidlus puudub selles, et OÜ TreTimber ei täitnud oma kohustust tasuda saadud kauba eest hagejale kohaselt. Tasumata jäi osaliselt 12.08.2009 arve nr 12/08/2 summas 142 612 krooni, 14.09.2009 arve l4/09/l summas 561 633,60 krooni ja 17.09.2009 arve nr 17/09/1 summas 592 086 krooni, kokku 1 296 331,60 krooni. Vaidlus puudub ka selles, et OÜ TreTimber ühines OÜ-ga Brenstol ning alates registripidaja poolt 19.04.2010 äriregistrisse ühinemiskande tegemisest on kostja OÜ TreTimber õigusjärglane. Hageja esitas hagi kohtusse 12.08.2010. Kostja tasus 13.08.2010 hagejale 1 296 331,60 krooni viitega, et tasutakse arved nr 12/08/2, 14/09/1 ja 17/09/1. 15.09.2010 teatas hageja, et loeb tasutuks viivised summas 465 162,24, seejärel 142 612 krooni arvest nr 12/08/2, 561 633,60 krooni arvest nr 14/09/1 ja 1 26 923, 76 krooni arvest nr 17/09/1. Puudub vaidlus selles, et hageja pole kunagi avaldanud kostjale või OÜ-le TreTimber seisukohta, et ta ei kavatse viivisenõuet esitada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust nähtuvalt ei sõltu VÕS § 113 järgi viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kostja väitel esitas hageja 03.05.2010 kostjale koopia 11.02.2009 sõlmitud lepingust ja nõude viivise tasumiseks. Kohus asus seisukohale, et käesolevas asjas ei saa erandlikuks asjaoluks, mis annab

võimaluse lugeda viivisenõude maksmapanekut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, olla asjaolu, et kostjat ei teavitatud ühinemisläbirääkimiste ajal hageja ja OÜ TreTimber vahel 11.02.2009 sõlmitud lepingust tulenevast viivisenõudest. Kuna OÜ TreTimber ühinemine OÜ-ga Brenstol jõustus alates registripidaja poolt 19.04.2010 äriregistrisse ühinemiskande tegemisest, ei ole hageja kostjale 03.05.2010 viivisenõude esitamisega viivitatud ebamõistlikult pikalt. Kuna asjas puudub vaidlus, et arveid nr 12/08/2, 14/09/1 ja 17/09/1 kohaselt ei tasutud, 11.02.2009 lepingus oli kokku lepitud viivisemääras ning kostja asjas viiviste arvestuse aluseks olevaid asjaolusid (viivise määr, viivitatud päevade hulk) ei vaidlustanud, siis asus kohus seisukohale, et hagiavalduses esitatud viivisenõue summas 463 865,91 krooni on põhjendatud ja tõendatud. Kostja taotles viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leidis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Käesolevast asjast nähtuvalt moodustab viivise suurus umbes 1/3 põhinõude suurusest. Kostja ei ole tõendanud, et tema majanduslik olukord ei võimalda nimetatud viivist tasuda. Samas on hageja veenvalt põhjendanud viiviste väljamõistmist täies ulatuses, sh ka seda, et kuna põhivõlga kohaselt ei tasutud, siis tekkis hagejal kahju valuutakursi muutumise tõttu. Kohtu arvates ei ole asjakohased kostja väited, nagu peaks hageja kostja poolt põhivõlgnevuse mittekohasest tasumisest tuleneva kahju katma oma äritegevusest saadava tuluga. Kostja on juba hageja poolt nõutud viivise tasunud. Kuna VÕS § 113 lg 8 viitab VÕS §-le 162 tervikuna, tuleb ka viivisenõude vähendamise otsustamisel juhinduda VÕS § 162 lg-st 3, mille järgi leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Kostja leidis, et ta tasus 13.08.2010 põhivõlgnevuse summas 1 296 331,60 krooni. Hageja selle seisukohaga ei nõustunud, viidates 11.02.2009 lepingu p-le 7.6, mille kohaselt võlgnevuse korral loetakse tasutuks kõigepealt viivis ja leppetrahvid, seejärel põhivõlgnevus. Lepingu p-st 7.6 nähtuvalt lepiti kohustuse täitmisel erinevate kohustuste korral kokku VÕS § 88 lg-s 1 sätestatust erinevalt. Seega on hageja põhjendatult arvestanud 13.08.2010 tasutud summast maha kõigepealt viivised ja seejärel põhivõlgnevuse. Kuna põhivõlgnevusest on seetõttu käesoleva ajani tasumata 465 162,24 krooni, tuleb nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja esitas ka viivisenõude TsMS § 367 järgi, mille kohaselt võib viivisenõuded esitada koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna alates 14.08.2010 on kostjal tasumata 465 162,24 krooni, tuleb nimetatud ajast kostjalt välja mõista viivis 0,1% päevas vastavalt 11.02.2009 lepingu p-s 8.1 sätestatule kuni põhinõude tasumiseni.

Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt tühistada maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, vähendades viivisenõuet mõistliku suuruseni. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellandile jääb selgusetuks, miks luges kohus tuvastatuks, et asjas pole vaidlust selles, et vastustaja ei ole avaldanud apellandile või OÜ-le TreTimber seisukohta, et ta ei kavatse viivisenõuet esitada. Kohus ei ole viidanud tõenditele, millele selline tuvastus on rajatud. Apellant selgitas, et vastustaja andis oma käitumisega apellandile põhjendatud aluse arvata, et vastustaja on loobunud viivisenõudest eesmärgiga saada põhivõlgnevus. Apellant tegi võla vähendamiseks vastustajale makseid 2009. septembrist kuni 2010. märtsini, vähendades võlgnevust ligi 147 000 euro (2,3 miljoni krooni) võrra. Vastustaja ei lugenud neid tagasimakseid viiviste tagasimakseteks. Apellandi arvates on see loogiline, vastustaja ei arvestanud viiviseid, kuna polnud kavatsust viivise nõuet esitada. Apellant oli oma majandustegevust kavandades arvestanud, et OÜ TreTimber ja OÜ Brenstol ühinemise järgselt tema kohustused vastustaja ees ei ole suuremad, kui tasumata põhivõlg. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-2, leides otsuses, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivise maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohus viitab küll VÕS § 113, millest ei tulene kohtu arvates võimalust viivise nõudeõiguse kaotamiseks, kuid ei selgita, miks ei kohaldu VÕS § 159 lg 2, kuivõrd viivis on samuti rahaline kohustus, mis järgneb lepingu rikkumisele. Riigikohus lahendites nr 3-2-1-70-09, p 11 ja nr 3-2-1-132-09 on väljendanud seisukohta, et ka viivise nõudmine võib teatud juhtudel olla heade kommetega vastuolus, mis põhinevad käsitlusel, et viivise nõudmine peab olema võlgnikule ettenähtav ja arusaadav ega tohi tulla üllatuslikuna. Lahendis nr 3-2-1-15-08 on Riigikohus rõhutanud, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Antud juhul ei ole vastustaja kasutanud oma tsiviilõigusi heauskselt, esitades leppetrahvi nõude ebamõistlikult hilja ning alles siis, kui OÜ TreTimber oli OÜ-ga Brenstol ühinenud ning vastustaja nõude rahuldamine tagatud. Ühinemislepingu lõpuleviimiseks oli apellandi jaoks oluline määratleda kohustuste kogumaht, mis kaasneb OÜ TreTimber õiguste ja kohustuste ülevõtmisega. Apellandi otsus ettevõtete ühinemise lõpuleviimiseks ja ka varasem käitumine oleks olnud teistsugune, kui ta oleks teadlik olnud, et vastustaja hakkab täiendavaid summasid nõudma. Selleks, et ettevõtja saaks majandustegevuses otsuseid vastu võtta adekvaatsest infost lähtudes, ongi seadusandja kehtestanud nõude teatada sanktsioneeriva iseloomuga rahaliste kohustuste arvestamise ja sissenõudmise kavatsusest mõistliku aja jooksul. Valides käitumisvariantide vahel peab ettevõtjal olema ette näha, milliseid tagajärgi üks või teine valik kaasa toob. Sellised valikud on ka võlausaldajal. Kui ta ei teata mõistliku aja jooksul kavatsusest esitada viivisenõue, siis ei ole tal põhjust arvestada sellise sissetulekuga.

Esitades viivisenõude 9 kuud pärast arve esitamist on vastustaja pannud apellandi olukorda, kus võimalike nõuete suurus pole apellandile ettenähtav ega arusaadav ning ei ole apellandi arvates VÕS § 159 lg 2 kohaselt lubatav. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kuna vastustaja esitas viivisenõude alles 03.05.2010, lubab see eeldada, et selle ajani oli vastustaja nõustunud kohustuse täitmise edasilükkamisega. 03.05.2010 alustatud kirjalike läbirääkimiste käigus vastustaja keeldus edasisest võlgnevuse ositi likvideerimisest ning nõudis võla kohest tasumist. Apellant leiab, et heade kommetega on vastuolus viivise nõudmine aja eest, mil vastustaja nõustus kohustuse täitmise edasilükkamisega. Kohus on asunud seisukohale, et heade kommetega ei ole vastuolus, et vastustaja ei teavitanud viivise nõudmise kavatsusest OÜ TreTimber ega apellanti enne, kui apellandi ja OÜ TreTimber ühinemine oli lõpule viidud 19.04.2010. Kas mingid asjaolud oma kogumis on heade kommetega vastuolus või mitte, on hinnanguline küsimus. Kohus ei ole põhjendanud oma hinnangut ja on vaid väitnud, et kohe pärast ühinemist esitas vastustaja apellandile viivisenõude ja seega on nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Apellandi arvates rikub kohus ÄS § 391 lg-t 4, mille kohasel ühinemisel läheb ühendatava ühingu vara, sealhulgas kohustused, üle ühendavale ühingule - seega toimub õigusjärglus. Õigusjärgluse korral ei hakka kohustuste täitmise tähtajad uuesti kulgema, vaid kohustused võetakse üle ning seetõttu on just õigusjärgluse korral eriti oluline, et kohustuste ülevõtja teaks, mida ta üle võtab. Antud asjas on vastustaja alles siis, kui oli teada saanud, et OÜ TreTimber pankrotti ei kuulutata välja ja OÜ Brenstol võtab kohustused üle, esitanud täiendavaid nõudeid, mida ta varasemalt ei ole esitanud. Apellandil puudus ühinemiseeelselt teave, et selliseid nõudeid kavatsetakse esitada. Kui apellant poleks heauskselt OÜ TreTimber kohustusi üle võtnud ja oleks teadnud, et vastustaja kavatseb veel ligi 30 000 euro eest viiviseid nõudma asuda, poleks ühinemist toimunud. OÜ TreTimber oli pankrotisituatsioonis ja vastustaja nõue nii põhivõla 83 000 eurot kui ka viiviste osas oleks jäänud pankrotimenetluses tõenäoliselt rahuldamata, kuna OÜ TreTimber bilansis oli kohustusi ligi 1 miljoni euro võrra rohkem kui vara. Vastustaja esitas viivisenõude, kui oli aru saanud, et OÜ TreTimber ei lähe pankrotti ja OÜ Brenstol suudab ja soovib võlausaldajate nõudeid rahuldada. Apellant on tegutsenud teadmises, et tema kohustused vastustaja ees piirduvad põhinõudega tarnitud puidu eest. Vastustaja ei ole viivisenõudest mõistliku aja jooksul teatanud. Kohus ei ole selgitanud, miks juhul, kui apellandi toodud asjaolud ei ole piisavad, et lugeda vastustaja käitumist heade kommetega vastuolus olevaks, ei anna samad põhjendused alust viivise vähendamiseks kooskõlas VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1. Kuna vastustaja viivisenõue on heade kommetega vastuolus ja apellant on 13.08.2010 põhivõla tasunud, on alusetu lugeda apellandi poolt põhivõla tasumist viivisenõude kustutamiseks ning sellest tulenevalt puuduvad apellandil rahalised kohustused hageja ees. Kui kohus leiab, et viivist saab siiski nõuda, leiab apellant, et viivise nõudmine oleks põhjendatud vaid ajavahemiku 03.05.2010 - 13.08.2010 eest. Kui kohus ka selle seisukohaga ei nõustu, palub apellant vähendada viivist mõistliku suuruseni, milleks apellant peab 12 782,30 eurot.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. 1) 11.02.2008 sõlmis hageja OÜ Runforest müüjana ja OÜ TreTimber ostjana müügilepingu nr 11/02/09 saare saematerjali (kauba) müügiks-ostuks. 2) Hageja OÜ Runforest andis ostjale OÜ-le TreTimber kauba üle ning esitas alljärgnevad arved: 12.08.2009 arve nr 12/08/2 summas 460 968 krooni, 14.09.2009 arve nr 14/09/1 summas 562 633,60 krooni, 17.09.2009 arve nr 17/09/1 summas 592 086 krooni. 3) Hagiavalduse esitamise ajaks 12.08.2010 oli tasumata eelnimetatud arvetest 1 296 331,60 krooni. 4) 28.07.2009 ühinemisotsuse alusel Osaühing Brenstol kui ühendav ühing ühines OÜ-ga TreTimber ning kostja on OÜ TreTimber õigusjärglane. 5) 13.08.2010 kandis kostja hagejale üle 1 296 331, 60 krooni, märkides selgituses OÜ-le TreTimber esitatud arveid nr 12/08/2, 14/09/1, 17/09/1. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et hageja oli õigustatud lepingu nr 11/02/09 p 8.1. alusel nõudma ostjalt toodangu eest tasumisega viivitamisel viivist 0,1% päevas tähtaegselt tasumata summast. Vaidlusküsimuseks oli see, kas müüja oleks pidanud viivise nõudest eelnevalt teatama mõistliku aja jooksul ning kas viivisenõude esitamisel on hageja järginud hea usu põhimõtet. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Asjaolu, et OÜ TreTimber ei teavitanud kostjat võimalikust viivisenõudest ühinemisläbirääkimistel, ei oma tähendust. Seega, kas kostja oleks viivisenõudest teadasaamise korral üldse ühinenud või mitte, on äriühingu otsustada ning see ei saa mõjuda hageja õigustele. Maakohus asus seisukohale, et VÕS § 113 järgi viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta lepingus nr 11/02/09 olevat pooltevahelist kokkulepet viiviste nõude esitamise kohta. Vaidlusaluse lepingu nr 11/02/09 p 7.5 kohaselt oli ostja kohustatud viivisearveid tasuma 21 tööpäeva jooksul arvestatuna arve väljakirjutamise kuupäevast (t.lk.13). Eelnimetatud tingimusest tuleneb, et müüja pidi ostjale esitama viivisearve. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks OÜ-le TreTimber või ka kostjale mingeid viivisearveid esitanud. Kostja vastuväidete kohaselt viiviste nõudest sai ta teada alles 03.05.2010 ning antud asjaolu ei ole hageja ümber lükanud. Toimikus olevatest materjalidest ilmneb, et poolte vahel toimusid pärast viiviste nõudest teadasaamist läbirääkimised võla tasumiseks, milles kokkuleppele ei jõutud ( t.lk.18-22). Toimiku materjalidest ilmneb, et kostja on OÜ-le TreTimber põhivõla tasunud. Kostja

väidetel hageja käitumine on vastuolus heade kommetega. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et viiviste nõude esitamine ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega, kuivõrd rahalise kohustuse täitmise rikkumisel on võlausaldajal õigus nõuda viivist tulenevalt seadusest. Kolleegiumi arvetes asjaolu, et hageja ei esitanud lepingu nr 11/02/09 p-s 7.5 kokkulepitud viivisearvet, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks, kuivõrd nõude viivise tasumiseks ta esitas 03.05.2010. Poolte vahel puuduv vaidlus selles, et hagi esitamise seisuga ning tulenevalt lepingu nr 11/02/09 p-st 7.5 oli selleks ajaks viivise suuruseks 465 162,24 krooni. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha apellandi taotluse osas viiviste vähendamiseks, milline esitati kostja poolt ka maakohtus. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 162 lg-s 1 on sätestatud leppetrahvi vähendamise asjaolude näidisloetelu. Igal konkreetsel juhul tuleb arvestada esile toodud asjaolusid. Hageja on väitnud kahju esinemist arvete mittetasumisest tulenevalt, kuid ühtegi arvestust kahju suuruse kohta esitatud ei ole. Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt TsMS § 162 lg-st 3 ei saa kostja viiviste vähendamist nõuda, kuivõrd on hageja poolt nõutud viivise tasunud. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kostja on 13.08.2010 maksekorralduse nr 19816 kohaselt tasunud hagejale 1 296 331,60 krooni arvete nr 12/08/2, 14/09/01 ja 17/09/021 (TreTimber) eest (t.lk. 51). Eelnimetatud arved viiviseid ei sisalda (t.lk.15-17). VÕS § 162 lg 3 järgi leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Käesoleval juhul ei ole selle asjaoluga tegemist. Kostja on esile toonud viivise vähendamise asjaoluna, et ta tasus OÜ TreTimber võlgu märtsiks 2010 2 633 283,6 krooni ja selle võla osas viiviseid ei nõutud ning viiviseid hakati nõudma alles 3.05.2010 vaidlusaluste arvete osas. Seda kinnitas 21.09.2011 kohtuistungil ka hageja seaduslik esindaja A.Aasmaa, et viivisenõue esitati kirjalikult esimest korda 3.05.2010. Seega hageja ei järginud lepingus kokku lepitud korda ning viivisearveid eelnevalt mitte esitades suurenes viivise summa ebamõistlikult suureks. Vastavalt lepingu 11/02/09 p-le 8.1 oli viivise suuruseks 0,1 % päevas, mis tunduvalt ületab seadusjärgse viivise määra. Käesolevas tsiviilasjas oli viivisemääraks päevas 1 296, 33 krooni, mis 12.08.2010 seisuga moodustas 465162,24 krooni. Viivise arvestuse osas vaidlus puudub. Riigikohus on viivise vähendamise põhjusena tunnustanud ka seda, et kui viivisenõue või arve jäeti esitamata mõistliku aja jooksul (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-66-05). Kolleegium leiab, et arvestades eelnimetatud asjaolusid esineb alus VÕS § 162 lg 1 järgi viivist vähendada. Apellant taotleb viivise vähendamist summani 12 782, 30 eurot. Apellatsioonikohtu istungil pooled kompromissile ei jõudnud, kuid apellandi väidetel aktsepteeritavaks viivise suuruseks võib veel olla 15 000 eurot. Kolleegium leiab, et viivise tuleb vähendada mõistliku summani, milleks on 15 000 eurot (234 699 krooni). Kostja poolt 13.08.2010 üle kantud summast 1 296 331, 60 krooni oli hageja õigustatud lepingu 11/02/09 p 7.6 alusel maha arvama viivise, milliseks mõistlikuks summaks peab kolleegium 234 699 krooni (15 000 eurot). Seega tuleb lugeda võla suuruseks 234 699 krooni (15 000 eurot), millises ulatuses tuleb hagi rahuldada. Hageja taotles viivise väljamõistmist VÕS § 367 järgi alates 14.08.2010, millise nõude kohus

rahuldas. Kolleegium leiab, et kuivõrd hagi põhinõude osas kuulub osalisele tühistamisele, siis tuleb otsust muuta ka väljamõistetud viivise osas ning viivis tuleb välja mõista põhivõlalt 234 699 krooni (15 000 eurot) määraga 0,1 % päevas alates 14.08.2010 kuni põhinõude tasumiseni TsMS § 367 lg 1 järgi. Kuivõrd hagi tuleb jätta osaliselt rahuldamata, siis tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Mare Merimaa

Fred Fisker

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.