Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

vallandati. Üldteadaolevalt põhjustab tabloode käsitsi paigaldamine tugeva koormuse monteerija kätele. 2001-2006 töötas hageja mitmetel liinidel, kus fiksaatorid olid rikkis või liinid ei töötanud üldse. 2006-2007 töötas hageja defektsete telefonide lammutamisel, hiljem antenniosakonnas. Hageja kutsehaigus seoses kätega sai alguse 2003. Hageja vabastati töölt tervislikel põhjustel 15.11.2007. Hagejat opereeriti 12.06.2007 vasaku käe karpaalkanali dekompressiooni tõttu. 07.10.2009 opereeriti hageja paremat kätt. Enne operatsioone tehti kätele korduvalt blokaadi, kuid see ei aidanud. Raviks kasutati ka füsioteraapiat-magnetravi, hageja tarvitas ka valuvaigisteid. 22.09.2009 tuvastati hagejal püsiv töövõimetus – kahepoolne karpaalkanali sündroom. Hageja leiab, et kostja ei taganud hagejale tervislikke töötingimusi, mistõttu hageja käte liikuvus ei taastu enam kunagi. Viimase 7 aasta jooksul on hageja igal ööl ärganud kätevalu tõttu ning kannatanud valu käes iga päev. Hageja leiab, et temale kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, mis hõlmab valu, mida hageja on pidanud korduvate operatsioonide tagajärjel üle elama. Kahju suuruse arvestamisel võtab hageja arvesse keskmise palga töötamisel ajal 7 000 krooni kuus. Hageja saab invaliidsuspensioni 2 390 krooni ja sissetuleku langus on seega 4 610 krooni kuus. Hagejal on pensionini 14 aastat ja tema töötasu kaotus moodustab seetõttu 774 480 krooni. Sellele lisanduvad kõrvalkulud 500 krooni kuus ehk 84 000 krooni pensionieani. Kahjusumma on kokku 858 480 krooni. Kuna töövõime kaotuse põhjuseks on 40% ulatuses kutsehaigus, palub hageja kostjalt välja mõista mittevaraline kahju summas 343 000 krooni. Eelmenetluses täpsustas hageja nõuet, mille kohaselt varaline nõue moodustab 4 152,54 eurot ja ülejäänud nõue on mittevaraline nõue. Nõue on kokku 343 000 krooni (t lk 95). Selle nõude juurde jäi hageja ka kohtuistungil. Hageja nõue on esitatud kuni seisuga 21.07.2011.

Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi ei tunnistanud. 1999-2002 töötas hageja monteerijana mobiiltelefonide koostamise liinidel. Mobiiltelefonide ekraanid asetati kohale käsitsi, korpuste monteerimisel kasutati vaakumhaaratsit, samuti kasutati töös pintsette. Nii tooted kui töövahendid olid kergekaalulised ega nõudnud füüsilist jõudu. 2003-2005 teostas hageja erinevaid tööoperatsioone mobiiltelefonide koostamise tootmisliinil. Töö vaheldus ning tegemist ei olnud ühetaoliste liigutustega. 2005-2007 töötas hageja reklamatsioonide osakonnas, kus hageja tööks oli toodete kontrollimine ja remont. Ka seal ei rakendanud hageja füüsilist jõudu. 2007 töötas hageja ka mobiiltelefonide koostamise tootmisliinil monteerijana. 2003 palus hageja töötingimuste kergendamist, mida kostja ka tegi. Hagejal olid terviseprobleemid enne kostja juurde tööle asumist. 2004 ja 2007 on töötervishoiuarst kinnitanud hageja vastavust monteerija tööle kostja juures. Hageja püsiva töövõimetuse kestus on 1 aasta. Puudub alus väita, et hageja sissetulek on vähenenud pensionieani. Hageja ei ole tõendanud, et haigestumise põhjustas töötamine kostja juures. 1992.a-st on kostja juures töötanud 4000 monteerijat kestusega üle 1 aasta, kutsehaigus on diagnoositud vaid neljal. 2003 pöördus hageja kostja poole seoses probleemidega põlvedes. Karpaalkanalisündroomi tekke riskiteguriks on ühtlasi reumatoidartriit ehk liigeste põletik. Kostja leiab, et hageja käteprobleem on seotud pigem reumaatiliste probleemidega, mitte tööga. 1983-1990 töötas

hageja Tootmiskoondises Norma monteerija ja plastikeevitajana, 1990-1994 tubakavabrikus masinistina, 1994-1996 AS-is O õmblejana ja 1996-1999 OÜ-s P õmblejana. Nende tööde tegemisel esineb suurem või väiksem koormus kätele. Seega oli hageja enne kostja juurde asumist töötanud 16 aastat erinevatel käelistel töödel. Selles situatsioonis puudub alus eeldada, et kutsehaiguse tekke põhjuseks on töötamine kostja juures. Hageja haigestumine ei too kaasa automaatset kostja vastutust. Hageja ei ole selgitanud, millist normi on kostja rikkunud. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemisel ei piisa üldisest etteheitest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused 27.11.1999 on pooled sõlminud töölepingu, mille järgi asus hageja tööle kostja juures monteerijana (t lk 12, 80-81) ja alates 01.01.2005 elektroonikaseadmete koostajana (t lk 8485). Puudub vaidlus selles, et hageja töö sisuks oli mobiiltelefonide monteerimine. 12.06.2007 viibis hageja ravil neurokirurgia osakonnas seoses vasaku käe karpaalkanali sündroomiga (t lk 14). 07.10.2009 viibis hageja päevaravil seoses karpaaltunneli sündroomiga paremas käes (t lk 15). 13.08.2004 on töötervishoiuarst leidnud, et hageja võib töötada monteerijana (t lk 37). 12.04.2007 tervisekontrolli otsusega on soovitatud vähendada koormust hageja kätele (t lk 38). 22.09.2009 otsusega nr XXX on Sotsiaalkindlustusameti Tallinna pensioniameti pensionide ja toetuste osakond tuvastanud hageja püsiva töövõimetuse töövõimekaotuse protsendiga 60% ja põhjusega: kutsehaigus. Püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks on märgitud otsuses 14.07.2009 ja kestuseks 1 aasta (t lk 16-17). 28.10.2008 Sotsiaalkindlustusameti Tallinna pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna ekspertiisi otsusest nr XXX nähtub hageja töövõime kaotus 80%, sellest 60% põhjustatuna kutsehaigusest (t lk 48). Eeltoodud faktilistes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need tuvastatuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg 1 kohaselt „isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.„

Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-55-10 võib töötaja valida, kas tema nõue tugineb lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele teole. Hageja on viidanud lepinguvälisele regulatsioonile (t lk 95). VÕS § 1043 kohaselt „teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.“ Vastavalt VÕS § 127 lg 4 „isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).“

Esmalt analüüsib kohus õigusvastast käitumist, seejärel põhjuslikku seost õigusvastase käitumise ja tagajärje vahel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-114-08 märkinud: tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused tööandja juures kahjustasid töötaja tervist ja põhjustasid talle kutsehaiguse ning et tööandja ei võtnud midagi ette töötaja tervist kahjustavate töötingimuste kõrvaldamiseks. Juhul kui isik ei suuda asja tõendada, et tööandja tööprotsess oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et tööandja rikkus tema suhtes nendel ajavahemikel seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid, siis puudub üks tööandja vastutusele võtmise eeldus - teo õigusvastasus. Seega peab kohus järgnevalt tuvastama, kas kostja käitumine on olnud õigusvastane. Kohus on hageja faktiliste töötingimuste väljaselgitamiseks üle kuulanud rida tunnistajaid. Hageja töö sisuks monteerijana oli telefoni korpusesse detailide paigaldamine ja telefonide remont. Hageja on oma seletuskirjas tööülesandeid kirjeldanud (t lk 31-35) ning see kattub tunnistajate ütlustega. Tunnistaja LSütluste kohaselt paigaldati detailid mobiiltelefonide korpusesse käsitsi ja seejärel kontrolliti masinaga üle. Hageja kasutas abivahendeid ja töötas käsitsi. Abimasinad olid rikkis kord nädalas. Kui abimasinad olid rikkis, tuli töid teha käsitsi. Tunnistaja JV ütluste järgi aitasid abivahendid detaili haarata, paigaldada ja kinnitada. Abivahendid olid rikkis mitu korda vahetuse jooksul. Rikkis olid konveierid, liinid ja vaakumhaaratsid. Alati ei sobinud abivahendid ka detailidele. Siis tuli töö teha käsitsi. Tunnistaja JV ütluste järgi ei tulnud tööd teha käsitsi kui abivahend oli rikkis, sest seda oli võimalik välja vahetada. Praktikas tehti tööd ilma abivahendita, mis oli keelatud. Töö tegemine ilma abivahendita tundus mõnele töötajale mugavam. Füüsiline jõupingutus tööle ei olnud suur, kuid see oli korduv. Tunnistaja T Š ütluste kohaselt võis seade minna rikki kaks korda nädalas. Ekraani paigaldamine võidi teha käsitsi ilma abivahendita, kuid siis jäid ekraanile sõrmejäljed, mis ei olnud lubatud. Alguses ei olnud Leonardo liinil vaakumhaaratsit, kuid see võis olla nii nädal või kaks, kuna muidu ei saanud norme täita. Tunnistaja LS andis ütlusi, mille kohaselt Rio liinil oli töötada väga ebamugav, kuna tuli vajutada detail kitsasse raami, mis nõudis teatud määral füüsilist jõudu. Hageja töötas Rio liinil aasta. Tunnistaja JV ütluste järgi raskeid esemeid vaja tõsta ei olnud. Telefoni koostamisel tuli teha vajutusliigutust, see ei olnud raske. D-Cover liin oli raskem liin, sest seal oli vaja kinnitada detail, mis käis kinni raskelt. Hageja leiab, et kostja tegevuse õigusvastasus seisnes selles, et töövahendid olid rikkus ja tööd tuli teha käsitsi. Kostja ei vaidlusta, et osa tööd tuli teha käsitsi (t lk 68). Tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et kuigi monteerijal olid abivahendid, olid need rikkis või muul põhjusel tehti tööd käsitsi. Samas nähtub tõenditest, et rikkis seadmed parandati ära või vahetati välja, sest nad vahepeal töötasid. Samuti ei piisa mobiiltelefonide käsitsi kokkupanemise fakti tuvastamisest selleks, et väita hagejal kutsehaiguse põhjustamist või kostja käitumise õigusvastasust. Käsitsi töö iseenesest ei ole õigusvastane. Iga füüsiline töö võib põhjustada koormust kätele. See aga ei tähenda, et tööandja rikub õigusakte. Hageja leiab, et kutsehaiguse võis põhjustada ka töö monotoonne iseloom. Kohus tegi hagejale ettepaneku tõendada, et töö monotoonsus on kutsehaiguse põhjus (t lk 68). Hageja esitas kohtule allkirjastamata dokumendi karpaalkanali sündroomi kohta (t lk 82-83), kuid kohus on hagejale 25.05.2011 eelistungil selgitanud, et see tõend on mittenõutavas vormis ja

jätab selle tõendi tähelepanuta, kui seda allkirjastatult ei esitata (t lk 98). Allkirjastatult seda tõendit kohtule esitatud ei ole, mistõttu jätab kohus selle tõendi tähelepanuta. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud tõendada, et töö monotoonsus põhjustaks hageja kutsehaigust. Kohus märgib, et kostja on püüdnud töö monotoonsust hajutada, suunates töötajaid erinevatele töökohtadele. Kostja töötajad töötasid mitmetel erinevatel liinidel. Samuti võimaldas kostja puhkepause ning suunas töötajad lõdvestuma. Tunnistaja LS kinnitas, et tööl oli kohvipaus, luna ja seisakud, kuid kuulõpus esines kiirustamisi plaani täitmiseks ja siis juhtus, et ei peetud vaheaegadest kinni. Tunnistaja JV kinnitas, et kui tuli täita suuri tellimusi, olid muutused vaheaegades – vaheaeg oli lühem või nihutati edasi. Tellimuse täitmise lõpus tuli kiirustada. Tunnistaja JV ütluste kohaselt oli kaheksatunnise tööpäeva jooksul ette nähtud vaheajad 30, 20 ja 10 minutit. Vaheajad toimusid graafiku järgi ja neist peeti kinni, kuna tehas on suur. Vaheaegadest peeti kinni ka siis, kui oli vaja tellimust täita. Infostendidel oli leht lõdvestusharjutustega. Töökohal oli vaba pind, kus pauside ajal sai võimelda. Kes seda ei soovinud sunniti aga siiski töökohalt lahkuma ja ringi liikuma. Tunnistaja T Š ei osanud öelda, kas hageja puhkepauside ajal võimles, kuid iga töö kohta oli instruktsioon töövõtetest, puhkepausidest ja võimlemisest. 2004a-st töötas ergonoomikaspetsialist, kes viivs läbi kohustusliuku võimlemise töötajatele. Töötajaid sunniti pauside ajal töökohast tõusma. Seega on tuvastatud puhkepauside esinemine ning see, et töötajatele võimaldadi pausidel võimlemist. Kes seda ei teinud, sunniti lahkuma töökohalt ja ringiliikuma. Kohtu arvates näitab see kostja head tahet töötajate tervise eest hoolitsemisel. Puhkepauside võimalik nihutamine või töötempo kiirendamine ei saa aga olla kostja hageja kutsehaiguse põhjuseks. Kohus leiab, et kostja korraldatud tööprotsess ei olnud vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Samuti ei ole kostja eiranud tööohutuse nõudeid. Kostja on hagejat tööalaselt instrueerinud (t lk 41-47). Kostja on võimaldanud hagejal töötada ka muudel töökohtadel kui liinitööl monteerijana, näiteks reklamatsioonide osakonnas toodete kontrollijana ja remontijana. Kohtul puuduvad kostjale etteheited. Kahtlemata võib esineda olukordi, kus töötajale ei sobi töö ning töö tingimustest võib töötaja tervis halveneda. See võib olla seotud mitmete teguritega, sh töötaja üldise tervisliku seisundiga, varasemate traumadega, võimalike pärilike haigustega, konkreetse töö füüsilise sobimatusega sellele töötajale vms. Sellisel juhul võib aga tervise halvenemine olla seotud kõige enam töötaja endaga ja töö mittevastavusega konkreetsele töötajale. See aga ei tähenda, et tööandja oleks käitunud õigusvastaselt ning vastutaks kutsehaiguse eest. Antud juhul on tegemist aga etteheidetega, et töötingimused tööandja juures kahjustasid töötaja tervist ja põhjustasid talle kutsehaiguse. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-114-08 kohaselt ei ole kahjunõude rahuldamiseks sellisest üldisest etteheitest piisav. Eeltoodud tõendite kohaselt leiab kohus, et kostja ei ole rikkunud õigusnorme, mis võimaldaksid kostjalt kahju välja mõista. Kuivõrd puudub kostja õigusvastane käitumine, puudub ka põhjuslik seos kostja käitumise ja hageja kahjuliku tagajärje vahel. 25.02.2003 on hageja arstile kaevanud, et tal on põlvedes soolad, valutab selg (t lk 13). Kostja viitas vastuses, et reuma põlvedes on karpaalkanali sündroomi riskiteguriks. Kohus tegi kostjale ettepaneku tõendada, et hageja kutsehaiguse on põhjustanud reuma põlvedes (t lk 68). Kostja sellest loobus (t lk 91,99) ja kohus jätab selle väite kõrvale. Samuti ei tuvasta kohus kas tervisekahju võis tekkida hageja eelmistes töökohtades. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.