Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

26.10.2010 esitas hageja kostjale üüri-ja kommunaalkulude arved nr 1-11, mille kättesaamist kinnitas kostja allkirjaga arvetel. Üüriarve nr 12 (lõpparve) saadeti kostjale tähitud kirjaga. Kostja tasus talle esitatud arveid mittetähtaegselt, osaliselt või jättis üldse tasumata, mida tõendab arvelduste seis 26.10.10 ja arveldusarve väljavõte. Ühel korral - 25.03.2010a. tasus kostja hagejale 500 krooni sularahas. Hageja saatis kostjale 4.06.2010 ja 6.01.2010 kirjad kohustuse täitmise nõudega, märkides võla ja viivise suuruse ning hoiatades, et üürilepingu p. 7.2.4 kohaselt on tal õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui kostja ei ole üüri ja kommunaalteenuste võlgnevust kustutanud. Eelnimetatud kirjade kättesaamist tõendavad kostja allkirjad kirjadel. 4.03.2010 ja 18.06.2010 andis kostja kirjalikult lubadusi üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevuse kustutamiseks osade kaupa ja koostas võla tagasimakse graafiku, kuid ei täitnud seda. Seisuga 26.10.2010 oli kostja üüri ja kommunaalteenuste võlg hageja ees 110 024,63 krooni ja täielikust või osalisest tasumatajätmisest viivis 37 616,22 krooni. 16.10.2010 tegi hageja kostjale üürilepingu erakorralise ülesütlemisavalduse lepingu p. 7.2.4, 7.2.5 ja VÕS § 316 lg 1 p. 1, p. 2 ja p. 3 järgi, sest üürnik oli viivituses rohkem kui kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kommunaalkulude või nende olulise osa maksmisega ning võlgnetava üüri ja kõrvalkulude summa ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri ja kommunaalkulude summa. Enne ülesütlemisavalduse esitamist hoiatas hageja 27.02.2010 ja 6.10.2010 kostjat ning andis viimase tähtaja võla kustutamiseks 15.10.2010. Kostja sai kirjad kätte, kuid võlga ei kustutanud, 26.10.2010 vabastas ta üüritud ruumi ning andis hagejale ruumi võtmed ja väravapuldi. Haginõude suurendamise avalduses palus hageja kostjalt välja mõista kehtivas vääringus kokku 13 837,91 €, millest tasumata põhivõlg üüri ja kommunaalteenuste eest on 7 031,86 € ja viivis 6 806,05 €. Kostja vastuväited Kostja võttis hagi õigeks osaliselt 106 789,66 krooni ulatuses. Kostja ei ole nõus, et üürileping lõpetati 26.10.10 vaid leidis, et üürilepingu lõpetamise päevaks tuleb lugeda 21.10.10, üüri tuleb arvestada kuni 21.10.10 ning üürisummast tuleb maha arvestada tagatisraha 17600 krooni. Kostja taotles kohtult viivise vähendamist kuni 1500 €, kuna ta on maksejõuetu ja töötu. Samal põhjusel palus kostja määrata kohtul võla tasumiseks maksegraafik kuumaksega 100 € kuus. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel ei ole vaidlust, et kostja kasutas Tallinnas XXX hoones asuvaid hagejale kuuluvaid äriruume 01.12.09 sõlmitud üürilepingu alusel, et kostja pidi tasuma üüri 17 000 krooni kuus ja kõrvalkulusid vastavalt arvetele, et üürileping lõppes ennetähtaegselt hagejapoolse üürilepingu ülesütlemisega üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse tõttu ning et kostjal on üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus hageja ees. Pooled vaidlevad ruumide üleandmise aja ning võlgnetava üürisumma suuruse üle. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6 annavad hagejale õiguse kohustuste rikkumise korral nõuda kostjalt kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja viivist. Kohtule esitatud arvetega nr 1-11 perioodil 10.12.2009 - 26.10.2010, hageja pangakonto väljavõttega 01.12.09 – 02.11.10, kassa sissetuleku orderiga 25.03.10 ning arvete, laekumiste ja viivise arvestusega on tõendatud, et kostja üüri- ja kõrvalkulude võlg hageja ees seisuga 26.10.2010 oli 110 024,63 krooni/ 7031,86 €. Kostja tasus arveid mittetähtaegselt ja osaliselt või jättis üldse tasumata, mida tõendab arvelduste seis 26.10.10 ja arveldusarve väljavõte. Hageja on arvestanud kostjale viiviseid seisuga 04.09.11 106 491,64 krooni/6806,05 €. Üürilepingu erakorralise ülesütlemise avaldusega 16.10.10 on tõendatud, et hageja ütles lepingu erakorraliselt üles üürilepingu punktide 7.2.4 ja 7.2.5 ning VÕS 316 lg 1 p1-3 alusel ja märkis teates lepingu lõppemise päevaks 21.10.2010. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista

üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Hageja väited, et kostja andis üüritud ruumid üle 26.10.10 on tõendatud 11.11.2010.a. e-kirjaga, milles Turvateenistus A teatas, et kostja lõpetas nendega turvateenuste lepingu 26.10.2010.a. ning EEAS-i klienditeeninduse 03.11.2010 e-kirjaga selle kohta, et kostja esitas lepingu lõpetamiseks avalduse 26.10.2010.a. märkides päevase elektri tarbimise lõppnäiduks 064381 ja öise elektri tarbimise lõppnäiduks 031123. Antud lepingute lõpetamise kuupäevad ja elektrienergia tarbimise lõppnäidud langevad kokku hageja ühepoolselt koostatud teatisega ruumide võtmete tagastamise ja elektri tarbimise lõppnäitude kohta. VÕS § 335 mõttes ei oma tähtsust, kas kostja ise ruume ajavahemikul 22-26.10.10 kasutas või mitte, sest kuni võtmete üleandmiseni ja turvateenistuse lepingu lõpetamiseni ei omanud hageja ruumidele juurdepääsu, mistõttu ei saa lugeda ruume üleantuks. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks ruumide võtmed hagejale üle andnud lepingu lõppemise päeval 21.10.10. Seega on üüri- ja kõrvalkulude nõue kuni 26.10.10 VÕS § 335 alusel põhjendatud ja tõendatud. Üürivõlgnevusest ei ole põhjendatud maha arvestada 17 000 krooni suurust tagatisraha, mis ei kuulunud vastavalt üürilepingu p.-le 3.3 tagastamisele, sest üürileping lõppes erakorralise ülesütlemisega üürilepingu p. 7.2.4 ja 7.2.5 alusel. 600 kroonise tagatisraha on hageja 26.10.10 lõpparves üürivõlast maha arvestanud. Seega on hagi üüri- ja kõrvalnõuete osas põhjendatud ja tõendatud ning kuulub kostjalt täies ulatuses 7031,86 € väljamõistmisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja võlgnikult nõuda viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu punktis 8.1 leppisid pooled kokku viivise määras 0,2% päevas, mis moodustab seisuga 04.09.2011 tasumata summalt 7031,86 € viiviseks 6806,05 €. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162, mille lõike 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja taotles makseraskuste ja töötuks jäämise tõttu viivise vähendamist 1500 euroni. Töötuna arvele võtmist tõendab Eesti Töötukassa otsus 02.06.2011 , muus osas ei ole ta maksejõuetust tõendanud, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks vähendada viivist 1500 euroni. Kohtupraktikas on asutud muuhulgas seisukohale, et kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu seaduses sätestatust suuremas ulatuses. VÕS § 113 sätestatud viivisemäär on käesoleval hetkel 8,25% aastas, mis on oluliselt väiksem poolte vahel kokkulepitud viivise määrast. Hageja väitis kohtuistungil, et tema kahjuks on üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu saamata jäänud üür aga ka periood üürilepingu lõppemisest kuni uue üürniku leidmiseni 2011 aasta juunikuus, kuna hageja arvestas, et sõlmib üürilepingu lõppemisel kostjaga uue üürilepingu. Üürilepingu punktist 2.5 nähtuvalt sõlmiti leping üheks aastaks kuni 30.11.2010, seega jäi hagejal saamata 1 kuu ja 4 päeva üür. Kostja põhjustatud kahjuks ei saa pidada ajavahemikku üürilepingu lõppemisest kuni uue üürniku leidmiseni, hoolimata märkest, et tal on eesõigus uue lepingu sõlmimisel, kuna kostja ei pidanud lepingu sõlmimise ajal rikkumise võimaliku tagajärjena sellist kahju ette nägema. Kohus võttes arvesse, et hageja kahjuks saab pidada üüritulu saamata jäämist 1 kuu 4 päeva ulatuses, et kostja ei ole tõendanud maksejõuetust va. töötuks jäämine, asub seisukohale, et väljamõistetavat viivist tuleb vähendada poolele põhivõla suurusest ja välja mõista viivis 3516 €. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. Kostja taotles võla tasumiseks määrata kohtul maksegraafik osamakse suurusega 100 € kuus. Kohus leiab, et sellise osamakse määramise korral tasub kostja võlga ca 8,8 aastat, mis kahjustab võlausaldaja huve ebaproportsionaalselt palju võrreldes kostja

huvidega tasuda võlga maksegraafiku alusel. Et kostja ei ole kohtule esitanud piisavalt andmeid oma majandusliku olukorra ja maksevõime või maksevõimetuse kohta, siis puudub kohtul alus muu maksegraafiku määramiseks ja kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 7031,86 € ja viivis 3516 €, kokku 10 547,86 €. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte kanda. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, seega tuleb 75% jätta kostja ja 25% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.