Harju Maakohus
Tsiviilasja number
2-11-7203
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
26.09.2011, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Kohtuasi
Hagi hind maakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Liili Lauri Bigbank AS hagi LG ja FT vastu solidaarselt 7856.53 euro nõudes 4463.22 eurot 08.09.2011 Hageja: Bigbank AS, registrikood 10183757, asukoht Rüütli 23, 51006, Tartu Hageja esindaja Artur M , XXX Kostja I: LG, XXX, elukoht XXX Kostja II: FT, isikukood XXX elukoht XXX kostja esindaja määratud korras advokaat Ilja Santashev, e-post: [email protected] Kohtuistungil viibisid hageja esindaja Artur M ja kostja FT ning tema esindaja advokaat Ilja Santashev.
Resolutsioon
Hagi rahuldada osaliselt.
Mõista kostjatelt LG ja FT solidaarselt hageja Bigbank AS kasuks välja põhivõlgnevus 4463.22 eurot, intress 564.99 eurot, sissenõudmisega seotud kulu 242.86 eurot ja viivis 500 eurot.
Jätta menetluskulud 50% hageja kanda ja 50% solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. 21.02.2011 esitas hageja kostjate vastu nõude (tlk 1-6, 100-108) mõista kostjatelt LG ja FT solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 4463.22 eurot, intress 564.99 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulu 242.86 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2585.46 eurot. Hageja palus välja mõista kostjatelt solidaarselt alates 19.02.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 29% tagastamata krediidisummalt aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja LG 08.08.2008 tarbijakrediidilepingu , millega sai põhivõlgnik laenu 4473.82 eurot, kokku oli lepitud intressi 29% krediidisummalt aastas. Lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S. Hageja sõlmis 08.08.2008 kostjaga FT käenduslepingu. Kostjad rikkusid lepinguliste maksete tagastamist ja hageja alustas sissenõudmise menetlust. Hageja sõlmis kostjaga tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 kohaselt. Kokku sai hageja laenu 70 00.07 krooni ( 4473.82 eurot). Hageja hoiatas kostjat 28.01.2009 lepingu ülesütlemisest. 19.02.2009 teatas hageja lepingu ülesütlemisest, pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostjad tasunud ühtegi makset. Võlgnevuste sissenõudmiseks algatas hageja inkassomenetlust, mis on praeguseks lõpetatud. Inkassomenetlusekulu on 191.73 eurot, mille mõiste tuleneb üldtingimuste punktist S p.6.6 ja 5.3. Lepingu ülesütlemisel on viivis seisuga 19.02.2009 0.34 eurot, hageja on arvestanud viivise määraga 29% aastas võlgnevuse summalt 4463.22 eurot. Kostja FT vastuväited. Vastavalt TsMS § 207 lg 2 iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt (tlk 50-53, 58, 91-94, 131-134). Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, seega kostja II tegutseb menetluses antud tsiviilasjas iseseisvalt. Vastuseks hagiavaldusele kostja II jätkuvalt teatab, et hagi õigeks ei võta ja leiab et juhul, kui kohus hagi rahuldab, siis kostja II suhtes hagi tuleb rahuldada vaid põhivõlgnevuse osas ja ülejäänud osas kas jätta rahuldamata või vähendada hageja nõuded vastavalt kostja II vastuväidetele ja taotlustele. Antud põhjusel kostja II soovib täiendavalt esitada oma vastuväidet intresside kohta ja viiviste suuruse suhtes. Ülejäänud osas jääb kostja II oma varasemalt esitatule
juurde. Kostja II leiab, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled küll vabad lepingu tingimustes kokku leppima ja seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kuid siiski kostja II leiab, et 29 %-lise aastaintressi on liiga koormav just kostja II jaoks, kuna kostja II reaalselt raha ei saanud ja sellest intressimäärast ei ole hagejaga kokku leppinud. Eesti pankades, aga BIGBANK AS on ka Eesti pank, keskmine aastaintress on 03-04 %, seega otsuse tegemisel võiks lähtuda antud numbritest, ja kostja II on seisukohal, et antud juhul kohus võiks vähendada intressimäär kostjale II kuni 3 % aastas. Vastavalt VÕS § 113 lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus oma praktikas on leidnud, et seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Võlausaldaja peab suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Kuid hageja seda ei põhjendanud ega tõendanud. Arvestades, et hagi rahuldamise puhul saab hageja tagasi kogu laenusumma pluss päris suured intressid ei ole hagejal piisavalt alust nõuda nii suured viivised. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et hagiavaldus oli esitatud alles kaks aastat peale laenulepingu ülesütlemist, mis on toonud nii suurte viiviste kasvatamine. Antud asjaolu on kostja II hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, sest hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. On ilmselge, et antud juhul hageja oma käitumisega tekitas kostjale II kahju, sest kaks aasta jooksul venitas hagiavalduse esitamisega, oodates viiviste suuruse kasvatamist. Seega sellest tuleb järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi. Kostja II on seisukohal, et nii suured viivised on ebamõistlikult koormav ja viiviste vähendamine oleks kooskõlas õigluse ja hea usu põhimõttega. Kostja II, kirjutades alla käendusepingu, ei võinud ette näha, et ta kaotab töö ja peab tagastama rahasummad, mida te pole kätte saanud. Sel alusel tuleb kaitsta kostja II läbimõtlematute otsuste tagajärgede eest ja vähendada kostja II suhtes lepinguline viivisemäär 29,00 % aastas nullini või alternatiivsena vähendada viivisemäär kuni VÕS § 94 sätestatud määrani. Kostja II on jätkuvalt nõus sõlmima kompromissi ja kostja II ettepanekuks oleks: kostja II tasub võlgnevuse katteks 4 000,00 eurot ja sellega kohtumenetlus kostja II suhtes lõpetatakse. TsMS § 162 lg 4 alusel kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja II on seisukohal, et olukorras, kus ta on töötu ja raha kätte ei saanud, oleks ebaõiglane ja ebamõistlik mõista temalt välja hageja kulud, arvestades, et hageja on ilmselgelt võimeline iseseisvalt kandma oma menetluskulud ja see ei too hagejale kaasa olulisi kulutusi ja kahju. Kostja I ei ole kohtule kirjalikku vastust esitanud, kohtuistungile korduvalt ei ilmunud ja 08.09.2011 kohtuistungil rahuldas kohus kohalviibivate menetlusosaliste taotluse asja arutamiseks ilma kostja kohalolekuta (tlk152-153). Kohtu põhjendused.
Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja kostja LG 08.08.2008 sõlmisid tarbijakrediidilepingu , millega sai põhivõlgnik laenu 4473.82 eurot, kokku oli lepitud intressi 29% krediidisummalt aastas (tlk 20-23), lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S, mis on lepingu lahutamatuks lisaks (tlk 24-26). Kohaldamisele tuleb tarbijakrediidilepingut puudutavad sätted, VÕS § 401 kohaselt on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu sõlmimise tingimuste ja laenu üle andmise osas vaidlusi ei ole. Hageja sõlmis 08.08.2008 kostjaga FT käenduslepingu (tlk 27-28), millise sõlmimise asjaolude ja tingimuste üle samuti vaidlus puudub. Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest vastavalt VÕS § - le 142 lg 1 ning käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. VÕS § 416 lg kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Teisest lõikest tulenevalt peab krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks ning kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Hageja on kasutanud oma seadusest tulenevat õigust ja lepingu üle öelnud ( tlk 42), olles eelnevalt sellest kostjaid hoiatanud. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda VÕS § 65 lg 1 alusel kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohustuse rikkumise korral vastutavad VÕS § 145 lg 1 alusel põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab
üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Võlaõigusseaduse ( VÕS) § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Vaidlust ei ole põhivõla saamise ja tasumata jätmise osas summas 4463.22 eurot, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista samuti intressi summa 564.99 eurot, lepingus on nimetatud intressi summa kokku lepitud, mis moodustab 29% krediidisummast ühe aasta kohta. Üldtingimuste punktide 2.1. ja 5.3 alusel tuleb kostjatelt välja mõista intress, mis oli lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud 564.99 eurot. Kohtu hinnangul tuleb kostjatelt välja mõista ka võla sissenõudmisega seotud kulu 242.86 eurot, hageja on tõendanud postiteenuse kulu 51.13 eurot ja inkassoteenuse kulu 191.73 eurot. Üldtingimuste p 6.6 kohaselt on krediidisaaja võtnud kohustuse krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulu. Viivise nõue. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostjal II (tlk 62-82) on tema vastuväidete kohaselt töötus ja majanduslikud raskused ning laenu sai kostja I, kosja palub vähendada viivise hagetavat summat. Kohus arvestab kostja vastuväiteid, et hagi on esitatud 21.02.2011, olles lepingu üles öelnud juba 19.02.2009 on hageja kohtu hinnangul esitanud ebamõistlikult suure viivise nõude, mistõttu on võimalik kohaldada VÕS § 162 lg 1 arvestades kostja majanduslikku olukorda ja soovi menetlust lõpetada kompromissiga. Arvestades hageja viivise nõuet 2585.45 eurot ja kuni asja lahendi täitmiseni 29 % krediidisummalt, leiab kohus, et viivise summa kuulub vähendamisele 500 eurot. Menetluskulude jaotus.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hagimenetluse kulu kannab TsMS § 162 lg 4 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 08.09.2011 toimunud kohtuistungil tegi kostja II, et tasub koheselt 4000 eurot, hageja kostja pakutud kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 165 lg 3 järgi kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus arvestab menetluskulude jaotusel pakutud kompromissi ja hagi rahuldamist osaliselt ning määrab menetluskulude jaotuse 50% hageja kanda ja 50% kostjate kanda solidaarselt. Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.