Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 23.12.2010 esitas OÜ Kapa Harju Maakohtule hagi A.R vastu, milles palus kostjalt välja mõista 45 000 krooni ja viivised ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2008. veebruari algul suulise lepingu, mille järgi pidi OÜ Kapa tegema ettemaksu ja A. R kohustus selle eest tooma Hollandist emase ja isase alpaka. OÜ Kapa täitis oma kohustuse ja tasus 45 000 krooni kostja teatatud OÜ Donwart arveldusarvele. Kostja oma kohustusi ei täitnud ja hagejale loomi ei toonud. Hagejale oli teada, et kostja veab hobuseid ja tellimisel ka muid loomi Hollandist Eestisse. Hageja küsis 2008. jaanuari lõpus-veebruari alguses kostjalt telefoni teel alpakade hinda Hollandis. Hageja oli saanud ootamatu alpakade pakkumise Poolast, mille hind tundus hagejale liiga kõrge ning ta soovis võrdlevat pakkumist kostjalt. Kostja teatas paar päeva hiljem, et ta on saanud Hollandist hinnapakkumise emasele ja isasele alpakale kokku 45 000 krooni koos kuludega, ning kostjal on just mõne päeva pärast Hollandisse minek. Kuna hagejal sellist raha ei olnud, soovis hageja alpakade ostu edasi lükata suve algusele. Seepeale keelitas kostja hagejat, et pakutav soodne hind kehtib vaid momendil ning suveks on hind juba kõrgem. Hageja veendus Internetist, et alpakade hind on mujal märkimisväärselt kõrgem. Hoolimata hageja rahapuudusest suutis kostja hagejat veenda tehingut tegema. 04.02.2008 tehinguga nõustumisel ei teadnud hageja kostja seotusest OÜ-ga Donwart. Kostja ei informeerinud hagejat, et kavatseb teha tehingu läbi tema ainuomanduses oleva firma arve. Hageja suulisele lepinguga nõustumisele vastas kostja, et kandku hageja raha Donwart OÜ arveldusarvele. 05.02 ja 06.02.2008 kandis OÜ Kapa 45 000 krooni kahes osas OÜ Donwart pangakontole. Loomi hagejale ei toodud. A. R andis tühje lubadusi ja leidis põhjuseid venitamiseks. Hageja sai aru, et teda on teadlikult petetud ning hakkas 2008. aprilli lõpus raha tagasi nõudma, mis oli hageja esimene suuline lepingu lõpetamise soov. Ka raha tagasikandmiseks andis kostja tühje lubadusi. 2008. sügiseni jätkusid kostja lubadused küll raha tagasikandmiseks, küll Riia loomaaiast loomade toomiseks. Kostja eesmärk oligi valetades venitada, sest kostja oli paar päeva enne hagejaga suulise lepingu sõlmimist saanud OÜ Donwart sundlikvideerimisele minemise määruse, kuna firmal olid aastaaruanded esitamata ja puudus raamatupidamine. Hageja leidis, et kostja, olles enne lepingu sõlmimist teadlik ettevõtte sundlikvideerimisest, soovis hagejalt raha välja petta surnud ettevõtte arve kaudu, mille kasutamiseks oli kostjal ainuvoli. Hageja arvates kostja lootis, et ettevõtte arve kasutamine muudab kostjalt raha väljamõistmise keeruliseks, samas kostja lasi ettevõttel meelega pankrotti minna. 01.09.2008 sai hageja teada kostja varasemad pettused. Hagejal oli kahtlus, et kostjal ei olnudki 2008. veebruaris lepingu sõlmimisel lepingu täitmiseks vajalikku loomadeveoautot ning tegelikult kostja 2008. veebruaris - märtsis Saksamaal ja Hollandis ei käinud. Hageja oli seisukohal, et kostjaks on A R eraisikuna, mitte OÜ Donwart, sest sooritatud pettuse pani toime kostja. Kostja käitumine on TsÜS § 94 lg 1 ja VÕS §104 lg 5 alusel kvalifitseeritav tahtliku ja süülise pettusena. Kostjalt kui OÜ Donwart ainuomanikult saab hagejalt väljapetetud raha välja mõista ÄS § 188 lg 1 alusel. Lisaks vastutab kostja hagejale

tekitatud kahju eest VÕS § 1043 alusel. 08.02.2011 kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Hageja möönis, et leping alpakade ostmiseks oli sõlmitud OÜ Kapa ja OÜ Donwart vahel. Hageja täpsustas, et tal on lepinguväline kahju hüvitamise nõue kostja A. R kui OÜ Donwart ainuosaniku vastu, kes pettusega keelitas hagejat tehingut tegema, kuid loomi tuua ei kavatsenud ja raha ei tagastanud. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ Donwart vastu, kuid enne maksekäsu tegemist ettevõte likvideeriti ja hagejale tehti kohtumäärusega ettepanek hakata OÜ Donwart likvideerijaks ja maksta likvideerimise tasu 20 000 krooni, mis ei olnud hagejale vastuvõetav. Hageja on ilma jäänud rahast ja võimalusest raha OÜ-lt Donwart välja nõuda, seega on OÜ-le Donwart tasutud summa hageja kahju ning selline kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel õigusvastane. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale kostja vastu. OÜ Kapa arveldusarve väljavõttest on näha, et hageja kandis 05.02.2008 35 000 krooni ja 06.02.2008 10 000 krooni OÜ Donwart arveldusarvele. Hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist suhet. Kuivõrd hageja tasus OÜ Donwart arveldusarvele, on võimalik, et hagejal oli leping sõlmitud OÜ-ga Donwart. Seega kostjaks peaks olema OÜ Donwart, mitte A. R. Kostja leidis, et hagiavaldus on vastuoluline ja nõue ei ole selge. Hagiavalduses viidatud TsÜS § 94 lg 1 ja VÕS § 104 lg 5 ei anna selgust, mis alustel on kostja vastu nõue esitatud. Hageja väitel oli kostja ja hageja vahel suuline leping, seejärel tugines hageja VÕS §-le 1043, mis reguleerib lepinguväliseid suhteid. Kostjale jäi arusaamatuks, kas tema vastu on esitatud lepingust tulenev nõue või nõue lepinguvälise kahju hüvitamiseks. Hagi aluse selgitamisel esitas hageja kostja vastu süüdistusi pettuses, tehingule keelitamises, valetamisest, tühjade lubaduste andmises, OÜ Donwart meelega pankrotti ajamises, varasemates pettustes jms. Nende asjaolude kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas saab ÄS § 188 lg 1 alusel nõuda temalt raha. ÄS § 188 lg 1 kohaldamine eeldab osaniku poolt osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt kahju tekitamist. Hageja ei ole tõendanud kostja süülisust ja seda, kuidas on kostjal tekkinud ÄS § 188 mainitud vastutus. Kostjale jäi arusaamatuks, millist ühingu põhikirjalist või lepingulist kohustust on ta rikkunud, et kohaldada äriseadustikku. Hageja ei ole tõendanud pettuse kui tahtliku süülise tegevuse toimumist.. Hageja esitatud tõendid tõendavad ainult lepingulist suhet hageja ja OÜ Donwart vahel. 08.02.2011 kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete juurde. Kostja möönis, et alpakade ostumüügi ja transpordileping on OÜ Donwart poolt täitmata. Kohustus jäi täitmata hagejast tingitud põhjustel, kuna hageja soovid olid ebareaalsed. Kostja käis hageja soovil Hollandis erinevaid loomi vaatamas ning sellega kaasnesid kulud. Kostja tegutses tehingus OÜ Donwart esindajana, mitte füüsilise isikuna. 45 000 krooni oli ettemaks, hiljem oleks hagejal tulnud kulude katteks juurde maksta. Maakohtu otsuse põhjendused 28.02.2011 otsusega jättis Harju Maakohus OÜ Kapa hagi A R 45 000 krooni ja viiviste väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 04.02.2008 sõlmisid OÜ Kapa ja OÜ Donwart suulise alpakade ostu-müügi ja transpordilepingu. Kokkuleppe kohaselt pidi OÜ Donwart esindaja A.

R tooma hagejale 2 alpakat ning hageja pidi selle eest tasuma. 05.02.2008 ja 06.02.2008 tasus hageja OÜ Donwart arveldusarvele kokku 45 000 krooni (2 876,02 eurot). 05.09.2008 esitas hageja Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ Donwart vastu. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati 06.02.2009 võlgniku äriregistrist kustutamise tõttu. 05.12.2008 kustutati OÜ Donwart äriregistrist Harju Maakohtu 06.11.2008 määruse 2-08-59508 alusel, millega OÜ Donwart sundlõpetati likvideerimismenetlust läbi viimata. Kustutamiskanne on tehtud ÄS § 60 lg 3 alusel registripidaja algatusel. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal ja kuni OÜ Donwart registrist kustutamiseni oli kostja A R OÜ Donwart ainuosanik ja juhatuse ainus liige. Pooled on andnud erinevaid ütlusi sõlmitud lepingu tingimuste kohta. Hageja väidetel lubas kostja tuua 45 000 krooni eest kaks alpakat. Kostja väidetel lubas ta hagejale alpakad tuua, hageja soovis kolme alpakat, kostja küsis ettemaksuks 45 000 krooni, kuna eelmisel korral hagejaga tehingut tehes oli raskusi hagejalt tasu kättesaamisega. Kostja väidetel 45 000 krooni eest oleks saanud Hollandist 2 alpakat, hollandlasel oli 3 alpakat ja ta ei olnud nõus ainult 2 ära andma; hageja ei olnud nõus kolmanda alpaka eest juurde maksma. Eeldades, et õiged on kostja väited, et hageja soovis 3 alpakat, kostja küsis üksnes ettemaksuks 45 000 ning lõplik arvestus oleks toimunud pärast loomade kohaletoomist, ei ole tõenäoline, et kostja oleks jätnud 3 alpakat toomata, kuna hageja ei olnud nõus kolmanda alpaka eest juurde maksma. Võttes arvesse, et H. R e-kirjas (tl 44) ei ole juttu ettemaksust, vaid on palutud teha ülekanne alpakade eest, luges kohus tõendatuks, et pooled leppisid kokku 2 alpaka ostmises 45 000 krooni eest. Kohus leidis, et hageja väited tema pettusega tehingu tegemisele kallutamise ja keelitamise kohta on vastuolulised. Ühelt poolt hageja väidab, et tal ei olnud raha ega soovi 2008. veebruaris alpakasid osta, teisalt hageja ise pöördus alpakade hinnapakkumise saamiseks kostja poole. Hageja veendus ise Internetis, et alpakade hinnad on mujal kõrgemad, mistõttu ei saa pettuseks pidada kostja väidet, et sellise hinnaga alpakasid mitme kuu pärast tõenäoliselt osta ei õnnestu. Subjektiivsed väärtushinnangud ning reklaamilaadsed kirjeldused, mille tõeväärtust ei ole võimalik kirjeldada, ei too endaga kaasa pettust. Põhjendamatu ja tõendamata on hageja väide, et kostjal ei olnud lepingu täitmise kavatsust, vaid hagejalt raha väljapetmine oli kostja teadlik ja ettekavatsetud tegu. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Kostja poolt hageja väidetav ettekavatsetud petmine ja lepingu sõlmimine selle täitmise tahteta vastab KarS § 209 lg-s 1 sätestatud kelmuse tunnustele (varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel), mis on kriminaalõiguslikult kvalifitseeritav süütegu. Hageja ei ole kuriteokaebust uurimisorganitele esitanud. Hageja väited lepingu sõlmimise ja pettuse toimepanemise asjaolude osas on vastuolulised. Ühelt poolt hageja möönab, et tehingu poolteks on äriühingud, teisalt leiab, et kostja pettuse ettekavatsetus ja tahtlus seisneb selles, et kostja lasi raha kanda OÜ Donwart arvele, olles teadlik äriühingu peatsest sundlõpetamisest. Kostja kui ühe lepingupoole seadusliku esindaja, kelle kaudu äriühing faktiliselt tegutseb, kohustuste rikkumine ega tema poolt pettuse toimepanemine ei saa toimuda sel teel, et kostja palub lepingust tuleneva rahalise kohustuse täita raha kandmisega lepingupooleks oleva äriühingu arveldusarvele. Kohus leidis, et hageja on ebaõigetele andmetele tuginedes teinud ekslikke järeldusi kostja poolt pettuse planeerimise kohta. Hageja väide, et kostjale oli juba enne lepingu sõlmimist 2008. veebruaris saadetud teade OÜ Donwart sundlõpetamise kohta, ei vasta tõele. Äriregistri teabesüsteemist ja Ametlikest Teadaannetest nähtuvalt toimetati kostjale 16.02.2007 hoiatusmäärus kätte avalikult, teadaande avaldamisega elektroonilises väljaandes „Ametlikud

Teadaanded“. Vastav teade avaldati 24.04.2007 ning teade loetakse kättetoimetatuks teate avaldamisest 30 päeva möödumisel. Hoiatusmääruse tegemine ei tähenda ilmtingimata ettevõtte sundlõpetamist. Sundlõpetamise teade avaldati „Ametlikes Teadaannetes“ 10.03.2008, so rohkem kui kuu pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist ja hageja poolt OÜ Donwart arvele tasu maksmist. Hageja esitas kostja vastu lepinguvälise kahju hüvitamise nõude ja leidis, et kostja OÜ Donwart osanikuna vastutab kahju hüvitamise eest VÕS § 1043 ja ÄS § 188 järgi. Seega kostja vastu esitatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: hagejal on tekkinud kahju, kahju on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kahju tekitamine on õigusvastane ning kostja on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vaidlust ei ole, et hageja on OÜ-le Donwart 45 000 krooni üle kandnud. Hageja enda sõnul tühistas ta lepingu pettuse tõttu, teatades tühistamisest kostjale kui OÜ Donwart esindajale telefoni teel. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tehingu tühistamine toob kaasa selle tagasitäitmise VÕS § 1028 jj alusel. Lepingu alusel saadu tagastamise nõue tuleb esitada teisele lepingupoolele. OÜ Donwart vastu ei ole hagejal enam võimalik raha tagasisaamiseks nõudeid esitada, sest OÜ Donwart õigusvõime on registrist kustutamisega lõppenud. OÜ-le Donwart makstud 45 000 krooni võrra hageja vara vähenemine võib VÕS § 128 lg 3 järgi olla käsitatav otsese varalise kahjuna. Hageja leidis, et kostja vastutab hagejale kahju tekkimise eest OÜ Donwart osanikuna ÄS § 188 alusel. Selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes tuginemisest tekkinud kahjule ja sellele, et kostja on OÜ Donwart osanik. Hageja peab tooma esile konkreetsed kostja vastutust põhjendavad asjaolud. Hageja kohtuistungil ei osanud nimetada, milliseid konkreetseid seadusest tulenevaid osaniku kohustusi on kostja rikkunud. Samuti ei ole osaniku rikutud kohustusi nimetatud hagiavalduses ega hageja kirjalikes täiendavates seisukohtades. Hageja käsitluse järgi on hagejale kui kolmandale isikule OÜ Donwart osaniku (kostja) poolt tekitatud süüliselt kahju sellega, et osanik ainuisikuliselt pettuse teel ebaõigete lubadustega keelitas hagejat tehingut sõlmima. Mööndes kohtuistungil, et igapäevases majandustegevuses (st ka tehingute tegemisel) esindab äriühingut juhatuse liige, mitte osanik, hageja kinnitas, et nõue on esitatud kostja kui osaniku vastu ning ta ei soovi esitada nõuet kostja kui juhatuse liikme vastu. Eeltoodust tulenevalt on täitmata kostja suhtes VÕS § 1043 sätestatud deliktilise vastutuse kohaldamise oluline eeldus, kostjapoolne osaniku kohustuste rikkumine. Samuti ei ole tõendamist leidnud põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja kostja kui osaniku tegevuse vahel. Hageja esitas põhivõlgniku OÜ Donwart vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kohus tegi OÜ-le Donwart 29.10.2008 makseettepaneku. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati maksekäsku tegemata kuna OÜ Donwart kustutati registrist. Enne OÜ Donwart sundlõpetamist 16.09.2008 registriosakond edastas hageja nõude maakohtule likvideerimismenetluse algatamiseks. Hagejale selgitati, et OÜ Donwart sundlõpetamise menetluse läbiviimiseks tuleb esitada nõuetekohane avaldus (nimetada likvideerijaks soovitavad isikud ning tasuda likvideerimismenetluse kulude katteks kohtu nõutud summa). Hagejat hoiatati, et kui avaldust tähtaegselt ei esitata ega esitata ka OÜ Donwart pankrotimenetlust, siis likvideerimismenetlust läbi ei viida. Hageja tähtaegselt avaldust ei esitanud, misjärel kohus otsustas OÜ Donwart sundlõpetamise likvideerimist läbi viimata. Seega tekkis hagejale kahju eelkõige sellega, et OÜ Donwart kustutati registrist ja maksekäsu kiirmenetlus lõpetati, kusjuures hagejal oli võimalus OÜ Donwart registrist kustutamist

vältida sundlõpetamise avalduse või pankrotiavalduse esitamisega. Kohus asus seisukohale, et eeltoodu alusel tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, siis tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus Hageja OÜ Kapa palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus ei ole tuginenud otsuse tegemisel seadusele ning ei ole kõiki asitõendeid ja kohtuistungil esitatud väiteid analüüsinud. Kohtu pikad ja seadustega vastuolus olevad põhjendused viitavad kohtu püüdele kaitsta vastustajat. Apellant soovib esitada asitõendina (mida pakkus ka eelistungil) e-kirjavahetuse Poolas tegutseva eksootiliste loomade kasvataja ja vahendajaga, tõendamaks, miks ta pöördus hinnapäringuga 2008. jaanuari lõpus vastustaja poole. Nimetatud kirjavahetus on oluline tõend selle kohta, millest asi alguse sai ning miks apellant vastustajalt võrdlevat hinda küsis. Otsuse p-s 3 on kohus tõdenud, et vastustaja kirjeldused toimunu kohta on vasturääkivad olemasolevate tõenditega. Otsuse p-s 4 püüab kohus vasturääkivate ja seosetute väidetega näidata, et vastustaja pole petnud, sest apellant pöördus hinnapäringuga vastustaja poole. Samas on vastustaja pettusele keelitamise lause, et sellise hinnaga alpakasid mujalt ja hiljem osta ei õnnestu. Tõestatud on, et lubatud hinnaga alpakasid apellandile ei toodud. Otsuse p 5 on väidetega vastuolus ja tõendab, et kohus püüab leida põhjendusi vastustaja kaitseks, teades et karistusseadustiku kohaldamiseks on aeg möödas. Pettuse teadlikkus ja ettekavatsetus on tõestatav faktiga, et vastustaja pani teadlikult endaga sõlmitud lepingut vahendama firma, millel peale pangaarve numbri muud vara ega vahendeid ei olnud lepingu tegelikuks teostamiseks ja otsuse p 6 andmetel teadis vastustaja tema ainuomanduses oleva firma peatsest sundlikvideerimisest. Samuti teadis vastustaja, et firmal ei ole raamatupidamist ega kontrolli arveldusarve kasutamise üle. Lisaks pettusele rikkus vastustaja oma seadusega ettenähtud kohustusi ning ei maksnud lepingu tühistamise järgselt raha tagasi ning ei reageerinud maksekäsu kiirmenetluse avaldusele. Kohus püüdis suunata apellanti taganema nõudest osaühingu omaniku vastu ja asendama see nõudega A. R kui juhatuse liikme vastu. Apellant on teadlik, et nende vastutused seaduse järgi on erinevad. Otsuse p-s 10 on VÕS 1043 tegelikust sisust püütud välja tuua palju kitsam ja leebem võimalik õigusrikkumine, osaniku kohustuste rikkumine. Käsitletav juhtum on tahtlik ja ettekavatsetud pettus, mille vastustaja pani toime, olles formaalse osaühingu ainuomanik. Pettus on ka tsiviilseadustes käsitletav õigusvastane süütegu, millega tekitatakse kahju. ÄS § 188 lg 1 ei käsitle osaniku kohustuste rikkumist, vaid süülist kahju tekitamist, samuti ei käsitle seda VÕS § 1043. Seetõttu jääb apellandile arusaamatuks, miks püüdis kohus teadliku pettuse asendada kohustuste rikkumisega. Apellandile on arusaamatu, kuidas kohus saab väita, et tõendamata on põhjuslik seos apellandil kahju tekkimise ja vastustaja kui osaniku tegevuse vahel. Kohus püüdis vastustajale kaitsekilbiks seada sundlõpetatud osaühingut, kust ei oleks likvideerijaks asudes midagi saada olnud, sest osaühingul registrivara ei olnud ning apellant oleks endale täiendavaid kulutusi tekitanud. Apellandi arvates on tõestatud, et kostja oli algusest peale teadlik, et osaühing on sundlikvideerimisele määratud, kuivõrd oli ilma reaalse vara ja raamatupidamiseta. Pangakonto oli kostja. valduses ja selle kasutamise üle puudus igasugune kontroll. Samuti on tõestatud, et vastustaja valetas lepingule keelitamisel, et tal on Hollandis ainult sel momendil soodus hinnakokkulepe. Mingit hinnakokkulepet ei olnud ning vastustaja pakkus poolakast

madalamat hinda, et raha välja meelitada. Apellant on seisukohal, et on dokumentaalselt tõestatud, et talle on tekitatud kahju, kahju on põhjuslikus seoses vastustaja süülise tegevusega, kahju tekitamine oli teadlik ja õigusvastane ning vastustaja on kahju tekitamises süüdi ja peab vastutama kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on otsust põhjendanud ja tõendeid analüüsinud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti. Apellandi väidetel maakohtu otsus on vastuolus seadusega, kuid märkimata on jäänud, millise seaduse sätte vastu on maakohus eksinud. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kohus oleks pooli ebavõrdselt kohelnud ning soosinud vastustajat. Kolleegium ei tuvastanud asjaolu, et kohtunik ei olnud tsiviilasja arutamisel erapooletu. Kolleegium ei tuvastanud kohtu tegevuses sellist olulist menetlusõiguse normi rikkumist, mis annaks alust otsuse tühistamiseks. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Otsuses on kohus analüüsinud esitatud tõendeid, milleks on ka kostja vande all antud seletus, ning on jõudnud põhjendatult järeldusele, et poolte kirjeldused lepingu tingimuste osas on erinevad, kuid sellest ei piisanud hagi rahuldamiseks. Apellatsioonkaebusele lisas apellant elektroonilise kirjavahetuse, millise maakohus jättis vastu võtmata. Õige on, et hageja soovis esitada maakohtus elektroonilise kirjavahetuse Poolast saadud hinnapakkumise kohta, millise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Maakohus tagastas hagejale tõendi põhjusel, et nimetatud tõend ei tõenda kostja poolt pakkumise tegemist (t.lk. 122). TsMS § 651 lg 3 sätestab alused, mil ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid. Nimetatud paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt ringkonnakohus hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäi põhjendamatult tähelepanuta Käesoleval juhul on kohus põhjendanud tõendi vastuvõtmisest keeldumist. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et 08.02.2010 kohtuistungil hageja seaduslik esindaja E. A märkis, et sai 27.01.2008 Poolast hinnapakkumise, kuid hind oli kõrge ja ta võttis ühendust kostjaga, kes teatas, et on võimalik tuua Hollandist 45 000 krooni eest emane ja isane alpaka (t..lk. 152). Nimetatud asjaolu üle vaidlus puudus. Seega oli hageja otsustada, millist pakkumist ta paremaks pidas. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus ja alus tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Maakohus tuvastas, et alpakade müügi- ja veoleping sõlmiti suulises vormis hageja ja OÜ Donwart vahel ning selle lepingu täitmiseks tasus hageja eelnimetatud osaühingu, milline on sundlõpetatud, arvele kokku 45 000 krooni. Nimetatud asjaolusid ei ole apellant ka sisuliselt vaidlustanud. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt tekkis hagejal

lepinguline suhe OÜ-ga Donwart ning hagejale sobis, et vastaspool on ka ettevõte ( t.lk. 152). Seega oli maakohtu seisukoht põhjendatud, et hageja sai oma nõude esitada eelnimetatud osaühingu vastu. Kostja oli kuni OÜ Donwart registrist kustutamiseni osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja esitas nõude kostja kui OÜ Donwart osaniku vastu. Apellatsioonkaebusest ilmneb, et apellant on teadlik, et osaühingu juhatuse liikme ja osaniku vastutus on erinev ning hagi on esitatud kostja kui osaühingu osaniku vastu, milleks annab õigusliku aluse äriseadustiku (ÄS) § 188 lg 1. ÄS § 188 lg 1 osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Seega oli hageja kohustuseks tõendada kostja kui osaühingu osaniku vastutuse eelduste olemasolu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei suutnud tõendada kostja käitumises asjaolusid, mis tõendaksid hageja kallutamist tegema tehingut pettuse mõjul TsÜS § 94 lg 1 tähenduses ning et esineks alus hagi rahuldamiseks hagiavalduses toodud alustel. Apellandi väidetel püüdis kohus suunata apellanti taganema nõudest kostja kui osaühingu omaniku vastu ja asendama see nõudega kostja kui juhatuse liikme vastu. Kohus on kohustatud tsiviilasja arutamisel täitma selgitamiskohustust. Seda nõuet ongi kohus täitnud, juhtides hageja tähelepanu hagi aluse muutmise võimalusele. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kui hageja ei nõustunud kohtu tegevusega, siis tulnuks esitada TsMS § 333 lg 1 kohaselt vastuväide. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, seega kohaldab kohus ise seadust, millist nõuet ongi kohus täitnud. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonkaebuses olev väide kohtu poolt tsiviilasjas esile toodud asjaoludele õigusliku hinnangu andmise kohta ekslikud. Maakohus põhjendas, miks hageja poolt esile toodud asjaoludel ei ole võimalik hagi rahuldada ei VÕS § 1043 ega ka ÄS § 188 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Kolleegium nõustub vastustajaga, et apellatsioonkaebuses olevaid väiteid on maakohus otsuses käsitlenud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ande Tänav

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.