19. september 2011 kell 16.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-31457
Tsiviilasi
Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) hagi mittetulundusühingu DKE vastu võlgnevuse ja ebaseaduslikust valdusest vara väljanõudmise nõudes
Tsiviilasja hind
8 319,12 (130 165,91 krooni)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) (asukoht Vabaduse väljak 7, 15199 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja Mittetulundusühing DKE(registrikood XXX, asukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Sergei Tšurkin (Advokaadibüroo Amos, Rävala pst 6, 10143 Tallinn, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses poolte nõusolekul
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Kohustada mittetulundusühingut DKE üle andma Tallinna linnale (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) äriruumid nr 54-1 – 51-14 (korteriomand M54) asukohaga XXX// XXX, Tallinnas ja sellest keeldumise korral tõsta DKE eelnimetatud äriruumidest välja. 3.Välja mõista mittetulundusühingult DKEüüri- ja kõrvalkulude võlgnevus 3 261,90 (kolm tuhat kakssada kuuskümmend üks eurot ja 90 senti) eurot (51 037,71 krooni) ja viivis 1 116,28 (üks tuhat ükssada kuusteist eurot ja 28 senti) eurot (17 466,04 krooni) Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) kasuks. Menetluskulude jaotus Välja mõista mittetulundusühingult DKE menetluskulud täies ulatuses (100%) Tallinna linna kasuks. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2-10-31457 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
1.Hageja on mitteeluruumi nr M54 asukohaga XXX// XXX, Tallinn omanik (tl 5-6).
2.25.04.2005 sõlmisid pooled üürilepingu nr 3-5/145, mille alusel kasutab kostja XXX// XXX, Tallinn asuvaid äriruume 54-1 – 54-14 (korteriomand M54), üldpinnaga 165,9 m2 tähtajaga kuni 25.04.2010 (tl 7-12). Hageja nõue ja põhjendused
3.Hageja palub kohustada kostjat üle andma äriruumid nr 54-1 – 51-14 (korteriomand M54) asukohaga XXX// XXX, Tallinn ning välja mõista üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse 3 261,90 eurot (51 037,71 krooni) ja viivise 1 116,28 eurot (17 466,04 krooni) ning menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes AÕS § 80 lg 1 ja 2, VÕS § 8 lg 2, § 23 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 2, § 108 lg 1, § 309 lg 1, § 334 lg 1, § 335.
4.Hagiavalduse kohaselt edastas kostja hagejale 12.02.2010 taotluse, milles avaldas soovi lepingu tähtaja pikendamiseks järgmiseks viieks aastaks ning remondikulutuste hüvitamist (tl 13-14). 10.03.2010 edastas hageja kostjale meeldetuletuse võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja jättis selle tähelepanuta (tl 15). 19.03.2010 vastuses kostja 12.02.2010 taotlusele (tl 16) selgitas hageja, et linnavara valitsejal ei ole pädevust lepingu tähtaega pikendada. 31.01.2010 jõustus Tallinna Linnavolikogu määrus nr 2 „Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 34 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise korra muutmine“, mille kohaselt võib vara anda otsustuskorras kasutusse juriidilistele ja füüsilistel isikutele, kes on kasutanud vähemalt 5 aastat sama äriruumi ning soovivad kasutuslepingut pikendada. Kasutuslepingu pikendamine eeldab, et lepingulisi kohustusi on täidetud tähtaegselt ja korrektselt ning kasutuslepingu pikendamisel lähtutakse vähemalt kehtivast turuhinnast. Kuivõrd kostja ei ole lepingulisi kohustusi täitnud nõuetekohase hoolsusega ja tähtaegselt, korduvalt on hilinetud üüri tasumisega, kõrvalkulusid ei tasunud kahe aasta vältel, mistõttu oli linnaosavalitsus sunnitud algatama lepingu erakorralise ülesütlemise, ei ole võimalik olemasoleva lepingu tähtaega pikendada. Hageja oli nõus pöörduma Tallinna Linnavalitsuse poole XXX// XXX äriruumide otsustuskorras kasutusse andmiseks kostjale tähtajaga viis aastat, üüritasuga 30 kr/m2 kohta (praegu 8.71 kr/m2), millele lisanduvad kõik kõrvalkulud. Hageja ootas hiljemalt 31.03.2010 kostja seisukohta uue äriruumi üürilepingu sõlmimise osas. Kostja omapoolset seisukohta ei edastanud. 20.05.2010 pöördus hageja teistkordselt kostja poole ja palus likvideerida võlgnevused hiljemalt 25.05.2010 ning esitada seisukoht lepingulise suhte jätkumise osas (tl 17-18). Käesoleva ajani ei ole kostja võlgnevust tasunud ja lepingulise suhte jätkamiseks soovi avaldanud. Seega on pooltevaheline leping lõppenud ning kostja kasutab äriruume ilma õigusliku aluseta.
5.Hageja selgitab, et äriruumi üürilepingu nr 3-5/145 punkti 10 kohaselt kohustus üürnik tasuma üüri ning punkti 17.1 alusel tasuma täiendavalt üürile kõrvalkulud (sh haldus- ja hoolduskulud), maksud ja koormised. Äriruumi üürilepingu nr 3-5/145 punkti 16 kohaselt kehtivad üürilepingu tingimustena Tallinna Linnavalitsuse määrusega kinnitatud „Äriruumi üürilepingu tingimused“ ning üürnik kinnitab lepingu allkirjastamisega, et ta on märgitud tingimustega tutvunud, mõistnud nende sisu ja nõustub üürilepingu sõlmimisega nendel tingimustel. Tallinna Linnavalitsuse 13. augusti 2003 määrusega nr 73 kinnitatud „Äriruumi üürilepingu tingimused“ punkti 10.3 kohaselt kohustub üürnik
2-10-31457 lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hagi esitamise tähtajaga võlgneb kostja hagejale üüritasu ja kõrvalkulude tasu 51 037,71 krooni, millele on lisandunud viivis 17 466,04 krooni, kokku 68 503,75 krooni (tl 1927).
6.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et 25.04.2005 poolte vahel sõlmitud äriruumi üürilepingu nr 3-5/145 punkti 17.4 kohaselt kohustus üürnik teostama äriruumides remonttöid 620 000 krooni ulatuses ühe aasta jooksul pärast üürilepingu sõlmimist ning punkti 17.3 kohaselt ei hüvita üürileandja üürniku poolt hoone ja selles asuvate äriruumide parendusteks tehtud kulutusi. Seega oli investeeringute teostamine üürniku lepingujärgne kohustus, millest tulenevalt oli ka üürihind madal (7 krooni ruutmeeter) ja kulutuste kompenseerimise nõue õiguslikult põhjendamatu. Nimetatu ei ole vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, sest kostja võttis endale lepingujärgse kohustuse investeerida äriruumidesse 620 000 krooni ning lepingu sõlmimisest alates oli selgelt ja üheselt mõistetav, et nimetatud investeeringut üürnikule ei hüvitata.
7.Hageja ei nõustu, et sõlmitud üürileping on muutunud tähtajatuks. Hageja on korduvalt oma kirjades märkinud, et kostja kasutab äriruume ilma õigusliku aluseta. Alates 26.04.2010 on kostjale, tuginedes „Võlaõigusseaduse“ §-le 335 esitanud kahjuhüvitise arveid (tl 62-69). Seega on hageja järginud kehtivaid õigusakte ning konkreetselt ja üheselt mõistetavalt lepingutingimusi tõlgendanud ning pooltevaheline leping ei ole muutunud tähtajatuks.
8.Tallinna Linnavalitsuse 13.08.2003 määrusele nr 72 „Tallinna linnale kuuluvate hoonete või nende osade kasutusse andmisel kasutatavad tasumäärad ja kasutusotstarbe järgne liigitus“ viitamine pole asjakohane, sest määrus kehtestab äriruumide kasutusse andmise alghinnad, mis mittetulundusühingu puhul oli 7kr/m2 kohta. Kahtlemata ei kata nimetatud üür isegi vara ekspluatatsioonis hoidmise kulutusi. Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusega kinnitatud „Äriruumi üürilepingu tingimustele“ üürnik kinnitab lepingu allkirjastamisega, et on märgitud tingimustega tutvunud, mõistnud nende sisu ja nõustub üürilepingu sõlmimisega nendel tingimustel. Kostja vastuväited
9.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata.
10.Kostjale üleantud äriruumid ei olnud kasutuskõlblikud ning vastavalt üürilepingu punktile 17.4. oli kostja kohustatud teostama äriruumides remonti 620 000 krooni ulatuses. Vastavalt töövõtulepingule nr 27-10-2004 teostati tegelikult remonttöid summas 640 000,70 krooni, ehk 40 903,50 eurot (tl 49-53). Ehitustööd olid kooskõlastatud hageja poolt. Samuti on ruumide üleandmisevastuvõtmise akti punktis 2.2. märgitud, et ruumid on viidud kasutuskõlblikkuse seisundisse kasutaja poolt ja on uuendatud tehnosüsteemid - veevarustus, kanalisatsioon, kütte- ja elektrisüsteem. Kostja leiab, et nimetatud kulutuste tegemisega on ruumide väärtus oluliselt suurenenud, kuna varem olid ruumid üldse kasutuskõlbmatud. Üürilepingu punkt 17.3 sätestab küll, et üürileandja ei hüvita üürniku poolt hoone ja selles asuvate äriruumide parenduseks tehtud kulutusi, kuid kostja leiab, et antud juhul suuremahuliste remonttööde maksumuse hüvitamata jätmise nõue mittetulundusühingu puhul ei vasta VÕS § 6 ja § 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele ning seetõttu tuleb üürilepingu punkti 17.3 jätta kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel. Eeltoodust nähtuvalt on pooltel üksteise vastu vastastikused rahalised nõuded. Hageja rahaline nõue 22.06.2010 seisuga on vastavalt hagiavaldusele 68 503,75 krooni. Vastavalt hageja viimasele arvele nr 1600000164 võlgneb kostja hagejale 5 624,33 eurot, ehk 88 001,64 krooni. Eeltoodust tulenevalt teeb kostja avalduse tasaarvestusest oma remontööde maksumuse hüvitamisnõuet summas 40 903,50 eurot hageja nõudega summas 5 624,33 eurot (tl 55), mille tulemusena jääb hageja võlgnevusse kostjale 35 279,17 (40 903,70 – 5 624,33) eurot.
11.Vaatamata sellele, et üürilepingu punkti 19.1 kohaselt ei kohaldata üürilepingule VÕS § 310 sätestatud pikendamist, käitus hageja pärast lepingu kehtivuse tähtaja möödumist täielikult vastupidi. Kostja pöördus 12.02.2010 hageja poole taotlusega pikendada üürilepingu tähtaega 5-ks aastaks ning
2-10-31457 tasaarvestada remondikulusid tekkinud üürivõlaga. Kuigi hageja ei nõustunud esialgselt kostja pakkumisega, pooled jätkasid läbirääkimisi üürilepingu pikendamise kohta, mida tõendab hageja 20.05.2010 kiri nr 9-11/268, milles palus hageja likvideerida võlgnevused ning esitada seisukoht lepingulise suhte jätkamisest. Hageja märkis küll oma kirjas, et vastasel korral pöördub ta kohtusse, kuid seda ei saa tõlgendada muul viisil, kui sundkorras mõjutamine võlgnevuse rahalises vormis kustutamiseks, kuna üürisuhted jätkusid selleks ajaks peaaegu üks kuu ning hageja ei ole mingeid meetmeid võtnud nende lõpetamiseks. Samuti ei ole kostja enne hagiavalduse saamist hagejalt saanud otsesõnalist ülesütlemisavaldust üürisuhte lõpetamiseks. Seega on üürileping muutunud tähtajatuks.
12.Tulenevalt hageja seisukohast märgib kostja, et Tallinna Linnavalitsuse 13.08.2003 määrusega nr 72 kehtestatud „Tallinna linnale kuuluvate hoonete või nende osade kasutusse andmisel kasutatavad tasumäärad ja kasutusotstarbe järgne liigitus“ punktis 2.2.6. sätestatud koefitsiendi (0,25) kohaselt keldriruumides asuvate ruumide alghind peaks olema kostja jaoks 4 korda väiksem, ehk 1,75 krooni. Võttes ka arvesse, et kõige kõrgem hind on määruse kohaselt ainult 39 krooni ruutmeetri eest, siis ei olnud esialgne üüritasu kostja jaoks madal. Samuti tõsteti esialgset üürihinda 8,71 kroonini ruutmeetri eest. Seega on kostja seisukohal, et suuremahuliste remonttööde maksumuse hüvitamata jätmise nõue mittetulundusühingu puhul ei vasta VÕS § 6 ja § 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele ning seetõttu tuleb üürilepingu punkti 17.3 jätta kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel.
13.Hageja märkis küll oma 20.05.2010 kirjas nr 9-11/268, et pooltevaheline leping on lõppenud ning kostja kasutab äriruume ilma õigusliku aluseta, ei ole hageja nõudnud ruumide vabastamist, vaid nõudis üürivõla kustutamist ning seisukoha üürisuhete jätkamisest esitamist. Seega kirja eesmärgiks oli mitte suhete lõpetamine, vaid nende jätkamine teatatud tingimuste täitmisel kostja poolt. Seoses sellega leiab kostja, et üürisuhted jätkasid ning analoogselt VÕS § 310 sätestatule muutus üürileping tähtajatuks ning selle lõpetamiseks pole alust, eriti pärast seda, kui kostja poolt oli tehtud tasaarvestus 31.01.2011 hagile vastuse esitamisel. Kohtuotsuse põhjendus
14.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 403 poolte nõusolekul seda kohtuistungil arutamata kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjendustel.
15.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.
16.Poolte vahel puudub vaidlus, et äriruumide M54 asukohaga XXX// XXX, Tallinn omanik on hageja (tl 5-6), kes 25.04.2005 sõlmis kostjaga äriruumi üürilepingu nr 3-5/145, mille alusel sai kostja oma kasutusse eelnimetatud äriruumid 54-1 – 54-14 (korteriomand M54), üldpinnaga 165,9 m2 tähtajaga kuni 25.04.2010 (tl 7-12). Puudub vaidlus, et kostjal on üüri- ja kõrvalnõuete võlgnevus.
17.Poolte vahel on vaidlus, kas üürileping on muutunud tähtajatuks ning, kas kostja saab tasaarvestada äriruumile tehtud kulutused üüri- ja kõrvalkuludega.
18.Esmalt annab kohus hinnangu, kas üürileping on muutunud tähtajatuks. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 309 lg 1 alusel tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 334 lg 1 sätestab, et üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Asjaõigusseadus (edaspidi AÕS) § 80 lg 1 alusel omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.
2-10-31457 25.04.2005 sõlmisid pooled äriruumi üürilepingu nr 3-5/145 tähtajaga 5 aastat kuni 25.04.2010 (tl 7). Äriruumi üürilepingu tingimuste (edaspidi tingimused) punkti 19.1.1 kohaselt leping lõpeb lepingu tähtaja möödumisel. Lepingule ei kohaldata võlaõigusseaduse § 310 sätestatud pikenemist. Vara üleandmise-vastuvõtmiseaktiga on tõendatud, et hageja andis äriruumid hagejale üle 25.04.2005 (tl 12). 12.02.2010 edastas kostja hagejale taotluse üürilepingu pikendamiseks (tl 14), millele hageja edastas 15.03.2010 vastuse, et hageja pädevuses ei ole lepingu tähtaega pikendada, kuid on nõus pöörduma Tallinna Linnavalitsuse poole üürilepingu pikendamiseks 5 aastaks üüritasuga 20 kr/m2 + kõrvakulud, millele hageja ootas seisukohta kuni 31.03.2010 (tl 16). 20.05.2010 kirjaga teavitas hageja kostjat, et üürileping on lõppenud ning kostja kasutab äriruume õigusliku aluseta (tl 17-18). Lähtudes eeltoodust on kohu seisukohal, et üürileping ei ole muutunud tähtajatuks. Üürilepingus ja selle tingimustes on konkreetselt märgitud, et leping kehtib kuni 25.04.2010 ning üürilepingule ei kohaldata võlaõigusseaduse § 310 sätestatud pikenemist. Samuti on hageja kostjat 20.05.2010 kirjaga teavitanud, et kostja kasutab äriruume õigusliku aluseta ning 15.03.2010 ja 20.05.2010 kirjaga, et hagejal ei ole õigust üürilepingut pikendada. Kuna kostja ei esitanud oma seisukohti hageja 15.03.2010 kirjale, kus hageja teavitas, et on nõus pöörduma Tallinna Linnavalitsuse poole üürilepingu pikendamiseks, siis ei saanud kostja eeldada, et üürileping kehtib edasi esialgsetel tingimustel, kuna kostja, allkirjastades üürilepingu, teadis, et leping kehtib kuni 25.04.2010 ning leping ei pikene. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei ole saatnud kostjale üürilepingu ülesütlemisavaldust ega võtnud tarvitusele meetmeid üürilepingu lõpetamiseks. Hageja on kostjat korduvalt teavitanud, et kostja kasutab äriruume õigusliku aluseta ja samuti pidi seda teadma kostja ise, kuna vastav on kirjas poolte vahel sõlmitud üürilepingus, samuti on hageja pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et üürileping lõppes 25.04.2010 ning kostja kasutab äriruume õiguslikku aluseta, mistõttu on kostja kohustatud hagejale tagastama äriruumid nr 54-1 – 51-14 (korteriomand M54) asukohaga XXX// XXX, Tallinn ja sellest keeldumise korral kuulub kostja äriruumidest väljatõstmisele.
19.Järgmiseks annab kohus hinnangu üüri- ja kõrvakulude võlgnevusele ning asjaolule, kas kostjal on õigus tasaarvestada tehtud paranduste maksumus võlgnevusega. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 alusel lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 335, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Üürilepingu kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 1 161,30 krooni kuus ehk 7 kr/m2 (tl 7) ja kõrvalkulud (tl 7 pöördel). Samuti võttis kostja üürilepingu punkt 17.4 kohaselt kohustuse teostada äriruumides remonttöid 620 000 krooni ulatuses ühe aasta jooksul pärast äriruumi üürilepingu sõlmimist ja punkti 17.3 järgi üürileandja ei hüvita üürniku poolt hoone ja selles asuvate äriruumide parendusteks tehtud kulutusi (tl 7 pöördel). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjal on üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus, millest hageja palub kostjalt välja mõista summas 3 261,90 eurot (51 037,71 krooni). Kostja leiab, et ei ole kohustatud võlgnevust tasuma, kuna tasaarvestab tehtud parendused summas 640 000,70 krooni, ehk 40 903,50 eurot (tl 49-53) võlgnevusega, mille tagajärjel tekib hagejal võlgnevus kostja ees. Kohus on seisukohal, et kostjal puudub tasaarvestamise võimalus, kuna kostja on võtnud kohustuse teha äriruumides parendusi 620 000 krooni ulatuses ning üürilepingus on välja toodu, et üürileandja ei hüvita parendusteks tehtud kulutusi. See, et kostja on teinud suuremas ulatuses kulutusi remondiks on kostja enda risk. Samuti seoses tehtavate parendustega kehtestati kostjale madal üürihind 7 kr/m2. Seoses sellega on kohus seisukohal, et üürilepingu punkt 17.3 ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on kostja ise võtnud endale vastavad kohustused, allkirjastades vastava üürilepingu vastavatel tingimustel, seega pidi kostja
2-10-31457 arvestama, et kostjale ei hüvitata tehtavaid parendusi. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kostja poolt tehtud parendused ei kuulu tasaarvestamisele üüri- ja kõrvalkulude võlgnevusega ning parenduste mitte hüvitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõtetega. Kuna üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus ei kuulu tasaarvestamisele, siis kuulub kostjalt väljamõistmisele üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus summas 3 261,90 eurot (51 037,71 krooni).
20.Tingimuste punkti 10.3 kohaselt kohustub üürnik lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud viiviseid 17 466,04 krooni ehk 1 116,28 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja mõistlik ning kuulub kostjalt väljamõistmisele. Menetluskulud
21.Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2,3 jätab kohus hageja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv, täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.