Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

26.01.2010.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27.03.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx /tl.9-11/, mille raames on hageja ja kostja sõlminud 28.04.2006.a. kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta /tl. 5-8/. Kokkuleppega nr 1 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 20 000 kr (1 278.23 euro) võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 34 080,69 kr (2 178.15 eurot) intressimääraga 25,4%. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu hageja edastas kostjale meeldetuletuskirjad. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi täitma ei asunud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema 26.04.2007.a. Hageja palub kostjalt välja mõista seisuga 25.01.2010.a. võlgnevus 4 054,59 eurot ( 63440,55 krooni), millest 2 140,61 eurot (33 493,27 krooni) on tagastamata krediidisumma, 412,62 eurot (6 456,10 krooni) sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 1 501,36 eurot (23491.18 krooni) sissenõutavaks muutunud viivis ning välja mõista alates 26.01.2010.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 25,4% tagastamata krediidisummalt aastas /tl.177/. Jätta menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSE KÄIK

16.03.2010.a. võttis Tartu Maakohtu Valga kohtumaja hagi menetlusse ning väljastas hagiavalduse koos lisadega kostjale, kohustades kostjat kohtule vastama 20 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates /tl.31-33/. 14.04.2010.a. on kostjale edastatud hagiavaldus /tl.45/. 02.05.2010.a esitas kostja hagiavaldusele vastuväited (tl. 52-53), millest nähtuvalt jääb kostjale arusaamatuks, millised summad kandis hageja üle 28.04.2006.a. sõlmitud kokkuleppe alusel. Kostja leiab, et hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta 28.04.2006.a. kokkuleppes väidetava laenusumma 20 000 krooni (1 278,23 eurot) oleks kostja arvele kandnud. Kostja taotleb oma vastuses, et hageja esitaks selge nõude, kust oleks aru saada, kes ja kui palju milliste kokkulepete alusel laenu sai, milline on laenu põhisumma, miks ja millised summad on teise kokkuleppega välja maksmata jäetud, kui suur on intress ja viivis ja selle arvutusmetoodika ja miks üks väidetav laen on välja makstud kolmandale isikule. Samuti leiab kostja, et hageja on jätnud tähelepanuta, et osa väidetavaid nõudeid on kindlasti aegunud. 24.05.2010.a esitas hageja arvamuse kostja vastuväidete kohta (tl 58-62), millest nähtuvalt selgitab hageja laenusumma ülekandmisega seonduvat. 26.01.2006.a. sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx, mille kohaselt hageja maksis kostjale 5 000 krooni. 27.03.2006.a. sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx. Lepingu sõlmimist ajendas kostja soov saada täiendav laenusumma. Tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx järgseks krediidisummaks oli 14 677,35 krooni (938,05 eurot), millest maksti välja 10 000 krooni (639,12 eurot). 4 677,35 krooni (298.94 eurot) tasaarvestati hageja nõudega lepingust nr xxxxxxx/xxxx. Väljamakstavast summast peeti kinni 300 krooni (19,17 eurot) lepingu sõlmimise tasu.

Vastavalt kostja taotlusele kanti summa 9 700 krooni (619.94 eurot) kolmanda isiku, D. M. , arveldusarvele. 28.04.2006.a. sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe nr 1, millega suurendati järjekordselt kostjale väljamakstavat krediidisummat. Lepingujärgne krediidisumma on kokkuleppe kohaselt 34 080,69 krooni (2178.15 eurot), millest 14 080,69 krooni (899.92 eurot) tasaarvestati kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx tuleneva nõudega. Väljamakstavaks krediidisummaks jäi 20 000 krooni (1 278,23 eurot), millest kostja taotluse alusel peeti kinni 300 krooni (19,17 eurot) lepingu sõlmimise tasu. Tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx-x on pooled, kokku leppinud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale intressi 24,29% krediidisummast aastas. VÕS § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- ja kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Hageja leiab, et intressi maksmise kokkulepe on kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Hageja leiab, et kostja on lepingu täitmise õigustatud isikule heaks kiitnud. Kuna kostja hagejaga pärast lepingujärgse laenusumma kandmist õigustamata isiku arveldusarvele ühendust ei võtnud, tähendab, et kostja on nii aktiivse kui passiivse tegevusega loonud eelduse, et ta on täitmise heaks kiitnud. Hageja leiab, et kostja väide, et osa väidetavaid nõudeid on aegunud, on põhjendamata. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kostja sattus viivitusse esmakordselt 16.09.2006.a., mis tähendab aegumistähtaeg hakkab kulgema 01.01.2007.a. 07.08.2007.a. esitas hageja Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale maksekäsu kiiremenetluse avalduse. 25.09.2009.a. tehtud kohtumääruse kohaselt jäeti hageja poolt esitatud avaldus rahuldamata. Seega peatus aegumistähtaeg 2 aastaks, 1 kuuks ja 18 päevaks ning aegunuks saab esimese sissenõutavaks muutunud osamakse lugeda alles 18.02.2012.a. 10.06.2010.a esitas kostja vastuse hageja arvamusele (tl 67-68), millest nähtuvalt on kostja seisukohal, et hageja ei ole esitanud kohtule tarbijakrediidilepingut nr xxxxxxx/xxxx, milles kohaselt on hageja kostjale maksnud 5000 krooni (319.56 eurot). Samuti ei ole hageja esitanud maksekorraldust summa 9 700 krooni (619,94 euro) ülekandmise kohta. Kostja on seisukohal, et kuna kokkuleppega kuu aega peale põhilepingu nr xxxxxxxx/xxxx sõlmimist tehti uus kokkulepe ja uus maksegraafik ei ole võimalik, et krediidisaajal on täitmata rahalised kohustused ca 22 000 krooni (1406.06 euro) ulatuses. Kostja on seisukohal, et viivise maksmises puudus poolte vahel kokkulepe, seega on hageja viiviseid arvestanud meelevaldselt. Intressimäär 25,4% aastas on ebamõistlikult suur, sellega kostja ei nõustu. 05.07.2010.a. hageja vastus kostja vastusele (tl. 83-84). Hageja märgib, et jääb oma hagiavalduses ja 24.05.2010.a. kohtule esitatud nõuete ja seisukohtade juurde. Koopiad sõlmitud lepingutest ja kokkuleppest on hageja poolt edastatud kohtule 25.01.2010.a. koos hagiavaldusega. Hagiavaldus koos lisadega on kohtu poolt edastatud ka kostjale. Seega on kostjal olnud igasugune võimalus esitada kohtule endapoolne seisukoht hageja 24.05.2010.a. esitatud vastusele. Hageja leiab, et antud juhul on lepingujärgselt viivise määraks kokkuleppe nr 1 tingimustes sätestatud intressimäär ehk 25,4% võlgnetavalt summalt aastas ning kostja väide mille kohaselt on hageja leidnud viivise suuruse meelevaldselt on asjakohatu. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul on pooled kokku leppinud 25,4 % suuruses intressimääras aastas. Seega on hageja viivise nõue põhjendatud ja seadusega kooskõlas. 13.05.2011.a. kostja poolt esitatud seisukohtadest ( tl.142-143) nähtub, et pooltel vahel käisid kompromissi sõlmimiseks läbirääkimised, kuid kahjuks pooled kokkuleppele ei jõudnud. Kostja märgib oma vastuses, et 28.04.2006.a. maksekorraldusega nr 42774 alusel on krediidisumma 19 700 krooni (619,94 eurot) üle kantud D. M. kontole. Kostja ei ole lepingus ega kokkuleppes avaldanud, et võetud laen tuleks kanda teise isiku arvele. 28.04.2006.a. kokkuleppes on ainult laenusaaja U. J. andmed ja sõlmitud kokkuleppe kohaselt tuli raha kanda laenusaaja U. J. arvele. Kostja leiab, et kuna kokkuleppes märgitud U. J. kontole hageja krediiti summas 20 000 krooni (1 278,23 eurot) ei laekunud, siis on nimetatud summa ulatuses tegemist rahatu krediidiga. Kostja väidab, et on laenu tagastanud, kuid kostjale ole säilinud dokumente laenu tagastamise kohta. Hageja oma 24.05.2010.a. kirjas kohtule on avaldanud, et kostja sattus esmakordselt laenu tagastamisega viivistesse 16.09.2006.a. lähtuvalt eeltoodust pidi kostjal eelnevad maksed olema tasutud. Seega oli kostja poolt hagejale vastavalt maksegraafikule krediit tagastatud kuni 15.08.2006.a. vähemalt 4 359,33 krooni (278,61 eurot). Kostja tunnistab põhivõlgnevust summas 9 721,36 krooni (621.31 eurot) ja on nõus selle summa väljamõistmisega temalt. Samuti nõustub kostja temalt viivise väljamõistmisega põhivõlaga samas ulatuses s.o. 9 721,36 krooni (621,31 euro). Ülejäänud osas palub kostja hagi jätta rahuldamata ja kohtukulud panna hageja kanda. 20.06.2011 kostja poolt esitatud kokkuvõtlikud seisukohad (tl.153-155). Kostja palub oma varasemad vastused ja seisukohad jätta tähelepanuta ning lähtuda vaid käesolevas dokumendis toodud seisukohtadest. Kostja esindajal leiab, et 26.01.2006.a. sõlmitud leping nr xxxxxxx/xxxx summas 5000 krooni (319,56 eurot) ei ole hageja poolt kostjale üles öeldud. Hagi on esitatud kohtusse 26.01.2010.a. Lähtuvalt sellest on nõue aegunud. Kostja palub kohtul kohaldada aegumist ja jätta nimetatud lepingu alusel esitatud nõuded rahuldamata. 27.03.2006.a. sõlmitud leping nr xxxxxxx/xxxx summas 10 000 krooni (639,12 eurot). Antud lepingut hageja kostjale ei ole üles öelnud. Antud lepingu maksegraafiku kohaselt tuli krediit tagastada hiljemalt 17.03.2008.a. Kolm aastat enne hagi esitamist 26.01.2008.a. on hageja esitatud nõuded aegunud ja seetõttu palub kostja kohaldada asjas aegumist. Antud lepingu maksegraafiku kohaselt on aegumata vaid kaks makset 15.02.2008.a. makse summas 972,84 krooni (62.18 eurot) ja 17.03.2008.a. makse summas 972,84 krooni (62,18 eurot) , kokku 1 945,68 krooni (124.35 eurot). 28.04.2006.a. kokkuleppega on pooled krediidilepingu krediidisummat suurendanud ning lepingutingimusi muutnud. Kostja esindaja leiab, et tegelikkuses nimetatud kokkulepe pooltele mingeid õiguslikke tagajärgi kaasa tuua ei saanud, sest nimetatud kokkuleppe alusel ei ole kostja raha saanud. Kuna kostja ei ole raha saanud, siis ei kuulu nimetatud rahatu kokkuleppe täitmisele. Kostja ei pea tasuma krediidi eest, mida ta saanud ei ole. Eeltoodut tulenevalt kostja tunnistab võlgnevust summas 1 945,68 krooni (124,35 eurot) koos mõistliku viivisega ja intressiga. Ülejäänus osas palub kostja jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud panna hageja kanda. 29.06.2011.a. hageja esindaja vastusest (tl.160-163), nähtub, et hageja on nõus kostja väitega, et kokkuleppe alusel väljamakstav summa on üle kantud kolmandale isikule. Taotluses, mille alusel kokkulepe sõlmiti, on isikuks ja arveldusarve numbriks märgitud

kostja nimi ja arveldusarve number. Väljamakstav summa on aga kantud D. M. arveldusarvele. Hageja leiab, et kostja on täitmise õigustatud isikule heaks kiitnud. Kostja on teinud lepingu katteks vastavalt kokkulepitud maksegraafikule ülekandeid. Samuti ei ole kostja hagejaga pärast lepingujärgse laenusumma kandmist D. M. arveldusarvele, ühendust võtnud, mis tähendab, et kostja on nii aktiivse kui passiivse tegevusega loonud eelduse, et ta on täitmise heaks kiitnud. Tulenevalt eeltoodust on hageja seisukohal, et kostja on krediidisumma ülekandmise D. M. arveldusarvele heaks kiitnud. Hageja selgitab, et tagastamata krediidisummas osas, põhivõlgnikule väljastati krediidisumma 34 080,69 krooni (2 178,15 eurot). Tasutud on 587,37 krooni (37,54 eurot). Tagastamata krediidisummaks on 33 493,27 krooni (2 140,61 eurot). Hageja vastusest nähtub, et kui kostja soovib viiviste vähendamist, peab ta tõendama, et viivise suurus on ebamõistlikult suur, et kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ning kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes ebaõiglane. Kostja poolt ei ole tõendatud viivise vähendamiseks vajalike asjaolude olemasolu. Hageja leiab, et viivise määr on seaduslik ja viivise vähendamise taotlus ei ole kostja poolt põhjendatud ega saa kuuluda kohtu poolt rahuldamisele. Hageja palub kostjalt välja mõista 66 986,54 krooni (4 281,22 eurot), millest 33 493,27 krooni (2 140,61 eurot) on tagastamata krediidisumma, 6 456,10 krooni (412,62 eurot) sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 27 036,39 krooni (1 727,99 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja alates 30.06.2011.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,4% tagastamata krediidisummalt aastas. Jätta hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. 06.07.2011.a. esitas hageja kohtule kohta (tl. 172-177).

hageja kokkuvõtlikud seisukohad kostja vastuse

Hageja selgitab, et 27.03.2006.a. sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx. Lepingu põhitingimuste kohaselt tasaarvestati 4 677,35 krooni (298,94 eurot) krediidisummast krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenesid krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx. Vaidlusalusest lepingust tulenevad nõuded tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx ning selle raames sõlmitud kokkuleppest nr 1, millega tasaarvestati kostja varasemad lepingust tulenevad kohustused hageja ees. Eelmistest krediidilepingutest tulenevad kohustused on lepingu nr xxxxxxx/xxxx alusel lõpetatud ning pooled on omandanud uue krediidilepinguga uued õigused ja kohustused. Kostja kohustused põhinevad vaid vaidlusalusel lepingul ning hageja ja kostja vahel varasemalt sõlmitud lepingud ei ole käesoleva hagimenetluse esemeks. Vaidlus käib tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx ning selle raames sõlmitud kokkuleppest nr 1 tuleneva võlasuhte ja sellega seotud kohustuste üle. Hagi on esitatud lähtuvalt lepingust nr xxxxxxx/xxxx ning lepingu nr xxxxxxx/xxxx raames sõlmitud kokkuleppest nr 1 tulenevate kohustuste mittetäitmisest. Hageja leiab, et kostja väide, et kostja ei ole hagejalt lepingu ülesütlemisteadet kätte saanud, tuleb jätta tähelepanuta. Hageja hoiatas oma 02.03.2007.a. kirjaliku teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlguolevaid summasid. Kostja ei reageerinud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles 26.04.2007a. kostjale saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Üldtingimuste p-i 9.1 kohaselt kohustub krediidisaaja krediidiandjat informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Seega kui

krediidisaaja on oma elukoha aadressi muutunud ning pole sellest hagejat informeerinud vastutab kostja selle eest ega saa tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga. Lepingu üldtingimuste punkti 9.2 alusel loetakse kirjalikud teated kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud kolm päeva. Hageja on kostjale edastanud 26.04.2007.a. lepingu ülesütlemise teate, Eesti Posti 26.04.2007.a. kviitung on lisatud käesolevale seisukohale. Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et kostja sellekohased väited tuleb jätta tähelepanuta ning lugeda hageja teated kättetoimetatuks, mh lepingu üldtingimuste punkti 9.2 alusel. Hageja on seisukohal, et kostja on hageja poolt saadetud lepingu ülesütlemisteate kätte saanud. Hageja esindaja leiab, et nõue ei ole aegunud. Hageja leiab, et kostja väide nõuete aegumise kohta on põhjendamata. Kostja sattus viivitusse esmakordselt 16.09.2006.a., millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2007.a. 07.08.2007.a esitas hageja Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale maksekäsu kiiremenetluse avalduse. 25.09.2009.a. tehtud kohtumääruse kohaselt jäeti hageja poolt esitatud avaldus rahuldamata. Seega peatus aegumistähtaeg 2 aastaks, 1 kuuks ja 18 päevaks. Nõude aegumistähtaeg oli enne hagiavalduse esitamist 19.02.2012.a. Kuna hageja on 26.01.2010.a. esitanud hagiavalduse kohtusse, on aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel uuesti peatunud. TsMS § 481 lg 1 sätestab, et teise isiku vastu esitatud eraõigussuhtest tuleneva kindla rahasumma maksmise nõude lahendab kohus avalduse alusel maksekäsu kiirmenetluses. See ei piira avaldaja õigust esitada nõue hagimenetluses. Tulenevalt eeltoodust on hageja seisukohal, et lepingust tulenev nõue ei ole aegunud. Hageja leiab, et kostja on krediidisumma ülekandmise D. M. arveldusarvele VÕS § 79 lg 1 alusel heaks kiitnud. Hageja ja kostja on sõlminud 28.04.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx raames kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe alusel väljamaksmisele kuulunud summa on üle kantud D. M. arveldusarvele. 28.04.2006.a. sõlmitud lepingu kokkuleppe nr 1 kohaselt kohustus krediidisaaja krediidi tagastama osamaksetena, sealjuures lepiti kokku, et esimene makse summas 671,22 krooni (49,90 eurot) kuulub tasumisele 15.05.2006. Hagejale on kostjalt 15.05.2006.a. laekunud makse täpselt ülalmainitud suuruses, millest saab järeldada, et kostja luges krediidisumma ülekandmisega D. M. arveldusarvele krediidisumma endale väljamakstuks (heakskiit), seega saab VÕS § 79 lg 1 alusel lugeda krediidiandja kohustuse krediidisumma üle kanda, täidetuks. VÕS § 79 lg 1 sätestab, et kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks mh, kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Samuti on kostja avaldanud soovi, et väljamakstav krediidisumma tuleb üle kanda D. M. arveldusarvele, mis kajastub lepingu nr xxxxxxx/xxxx põhitingimustes. Tulenevalt eeltoodust on hageja seisukohal, et kostja on krediidisumma ülekandmise

D. M.

arveldusarvele VÕS § 79 lg 1 alusel heaks kiitnud. Samuti leiab hageja, et viivisemäär on seaduslik ja viivise vähendamise taotlus ei ole kostja poolt põhjendatud ega saa kuuluda rahuldamisele. Hageja leiab, et intressi maksmise kokkulepe on kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Hageja arvestas lepingu intressi vastavalt poolte vahel sõlmitud maksegraafikule. Lepingu nr xxxxxxx/xxxx raames sõlmitud kokkuleppe nr 1 intressi arvestas hageja kuni 26.04.2007.a ehk kuni lepingu ülesütlemiseni. Seega on hageja seisukohal, et hagiavalduses esitatud intresside arvestus on tõene. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, on lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 6 456,17 krooni ( 412,62

eurot). Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtult hagi esitamise seisuga 25.01.2010.a., mõista kostjalt hageja kasuks välja 63 440,55 krooni (4 054,59 eurot), millest 33 493,27 krooni (2 140,61 eurot) on tagastamata krediidisumma, 6 456,10 krooni (412,62 eurot) sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 23 491,18 krooni (1 501,36 eurot) sissenõutavaks muutunud viivis ning mõista kostjalt alates 26.01.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,40% tagastamata krediidisummalt aastas. Jätta hageja menetluskulud kostja kanda ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. 15.07.2011 kostja seisukohad seoses hageja 06.07.2011.a. kirjaga (tl.194-196). Kostja esindaja leiab, et jätkuvalt, et summas 20 000 krooni (1 278,23 eurot) on laenuleping rahatu. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et laenuleping on osaliselt rahatu. Samuti leiab kostja, et hageja seisukoht, et vaidlusaluse lepingu ülesütlemist ja ülesütlemisavalduse mittesaamist peab tõendama kostja on väär. Kostja leiab, et hageja väide, et ülesütlemisavaldus tuleb lugeda kätteantuks on vale, sest ülesütlemine muutub seaduse kohaselt kehtivaks alles selle kättesaamisega. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et lepingut nr xxxxxxx/xxxx hageja kostjale üles öelnud ei ole, samuti ei ole hageja ülesütlemisavaldust kostjale kätte toimetanud. Kostja leiab, et juhul kui kohus peaks välja nõudma vaidlusaluse lepingu alusel üle kantud 10 000 krooni 639,12 eurot), siis kostja jääb oma 20.juuni 2011.a. kirjas viiviste arvestamise ja nende vähendamise taotluse juurde.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26.01.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx (tl. 116), mille kohaselt hageja maksis kostjale 4 700 krooni (300,38 eurot). Kostja soovist saada täiendav laenusumma, sõlmisid hageja ja kostja 27.03.2006.a. tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxxx/xxxx (tl. 9-10) krediidisummaga 14 677,35 krooni (938,05 eurot). Hageja maksis kostjale välja 10 000 krooni (639,12 eurot) . 4 677,35 krooni (298,98 eurot) tasaarvestati hageja nõudega lepingust nr xxxxxxx/xxxx ning väljamakstavast summast peeti kinni 300 krooni (19,17 eurot) lepingu sõlmimise tasu. Vastavalt kostja taotlusele kanti summa 9 700 krooni (619,94 eurot) kolmanda isiku D. M. arveldusarvele (tl. 122). Vastavalt maksegraafikule tuli laen tagastada ajavahemikus 27.03.2006.a. kuni 17.03.2008.a. (tl.10). 28.04.2006.a. sõlmisid hageja ja kostja tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxxx/xxxx kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamiseks ja lepingutingimuste muutmiseks (tl. 5). Antud lepinguga pooled tasaarvestasid kostja varasemad lepingust tulenevad kohustused hageja ees. Kokkuleppega nr 1 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 20 000 krooni võrra (1278,23 euro). Maksekorraldusega nr 42774 kanti väljamakse 19 700 krooni (1 259,06 eurot) D. M. arveldusarvele (tl. 123). Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 34 080,69 krooni (2 178,15 eurot) intressimääraga 25,4% aastas (tl. 5). Eelmistest krediidilepingutest tulenevad kohustused on lepingu nr xxxxxxx/xxxx alusel lõpetatud ning pooled on omandanud uue krediidilepinguga uued õigused ja kohustused.

Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx kokkuleppe nr 1 alusel saadud laenu 20 000 krooni (1278,23 euro) kostjale üleandmise osas ja nõude aegumise osas. Samuti intressimäära ja viivise nõude osas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Aegumine Kostja oma vastuses kohtule 13.05.2011.a. /tl. 153/ viitab, et nõue on aegunud. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks, sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Lõike 3 kohaselt lõppeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga. Kostja sattus viivitusse esmakordselt 16.07.2006.a., millest tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema 01.01.2007.a. 07.08.2007.a. esitas hageja Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale maksekäsu kiirmenetluse avalduse /tl.183-185/. 25.09.2009.a. tehtud kohtumääruse kohaselt jäeti hageja poolt esitatud avaldus rahuldamata / tl. 187/. Seega peatus aegumine. Kuna hageja esitas 26.01.2010.a. hagiavalduse kohtusse, on aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel uuesti peatunud. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hagi ei ole aegunud. Rahatu tehing Kostja on oma vastustes viidanud, et antud juhul on tegemist rahatu krediidiga, kuna hageja poolt kanti 28.04.2006.a. maksekorraldusega nr. 42774 alusel krediidisumma 19 700 krooni (1259.06 eurot) D. M. kontole (tl.123) nagu oli 27.03.2006.a. maksekorraldusega nr 38951 ( tl. 122) kantud D. M. kontole 9 700 krooni (619,94 eurot). Kostja ei ole lepingus ega kokkuleppes avaldanud, et võetud laen tuleks kellegi teise arvele kanda (tl.142). Kostja leiab, et kuna kostja U. J. kokkuleppes märgitud kontole hageja krediiti summas 20 000 krooni ei laekunud, siis on nimetatud summa ulatuses tegemist rahatu krediidilepinguga, ning kostja ei pea tasuma krediidi eest, mida ei ole saanud. Lepingu nr.xxxxxxx/xx põhitingimustes on kajastud, et krediidisumma tuleb üle kanda D. M. arveldusarvele (tl. 9). Lepingu kokkuleppes nr 1 on märgitud, et krediidisumma 19 700 krooni kantakse krediidisaaja arveldusarvele (tl. 5). Vastavalt tarbijakrediidilepingule krediidiandja annab krediidisumma krediidisaajale üle kahe pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 9.1. krediidisaaja kohustub krediidiandjat viivitamatult informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist (tl.8). Kostja ei ole hagejat teavitanud, et talle ei ole lepinguga sõlmitud krediidisummat üle kantud tema arveldusarvele. Sellest nähtub, et ta aktsepteeris krediidisumma ülekandmist D. M. arvele. Samuti on kostja tasunud 15.05.2006.a. osamakse 671,22 krooni (42,90 eurot), millest

nähtub, et kostja on aktsepteerinud laenu saamist. Vastasel korral ei oleks kostja asunud oma lepingujärgseid makseid tasuma. VÕS § 76 lg 3 alusel loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 79 lg 1 kohaselt, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. TsÜS § 86 lg 3 tagab võimaluse tekitada õiguslikke tagajärgi muuhulgas konkludentselt. Kaudseks tahteavalduseks loetakse tahteavaldust, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Kostja on teinud lepingu katteks vastavalt kokkulepitud maksegraafikul ülekande. Kuna kostja ei ole pärast lepingujärgse laenusumma kandmist D. M. arveldusarvele hagejaga ühendust võtnud, tähendab, et kostja on nii aktiivse kui passiivse tegevusega loonud eelduse, et ta on täitmise heaks kiitnud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja on krediidisumma ülekandmise D. M. arvele VÕS § 79 lg 1 alusel heaks kiitnud. Seega asub kohus seisukohale, et kostja poolt ei ole tõendamist leidnud, et krediidisumma ülekandmisega D. M. arveldusarvel oleks olnud kostja suhtes rahatu tehinguga. Materiaalõiguslik regulatsioon Lepingu ülesütlemine “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §76 lg.1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. VÕS §100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS §101 lg.1 pp.1,3,4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist; lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti; kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS §116 lg.6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS §196 lg.1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS §402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Käesoleva kohtuvaidluse asjaoludest nähtuvalt on vaidlusaluse lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS §416 lg.1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Lepingu ja selle kokkuleppe tingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama laenu maksegraafiku alusel igakuuliste osamaksetena alates 28.04.2006.a. kuni 15.04.2013.a. (tl. 6-7) ning maksma krediidiandjale intressi 25,4% krediidisummast ühe aasta kohta. Asja materjalide ja poolte poolt kohtule esitatud avaldustega on tõendatud, et kostja pole hagejale intresse ja laenu tagasimakseid graafikujärgselt tasunud, -ning hageja on lepingu ülesütlemisavalduse 26.04.2007.a. tegemisel VÕS § 416 lg.1 nõuded täitnud (tl. 12). Kostja oma vastustes kohtule leiab, et kostjale lepingut ei ole üles öeldud ja. 26.04.2007.a. kostjale saadetud ülesütlemisteadet kostja ei ole saanud kätte. Sellest tulenevalt leiab kostja, et antud juhul ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldused ja seega ei ole tõendatud hageja poolt kostjale tarbijakrediidilepingu ülesütlemine. (tl.198-199). Lepingu üldtingimuste punkt 5.1.1 alusel on krediidiandajal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles (tl.10). Üldtingimuste punkti 9.1 kohaselt kohustus krediidisaaja krediidiandjat informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Krediidisaaja kohustus krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Nimetatud kohustuse mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendel asjaoludel vaidlustes krediidiandjaga (tl.11). Lepingu üldtingimuste punkti 9.2 alusel loetakse kirjalikud teated kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödas kolm päeva (tl.12). Hageja on kostjale edastanud 26.04.2007.a. lepingu ülesütlemise teate Eesti Posti kaudu (tl.182). Kohus leiab, kui krediidisaaja on oma elukoha aadressi muutnud ning pole sellest hagejat informeerinud, siis vastutab ta selle eest ega saa tugineda nendele asjaoludele vaidluses krediidiandjaga. Kohus on seisukohal, et kostja on hageja poolt saadetud lepingu ülesütlemisteate kätte saanud. Seega on kostja kohustust rikkunud ning hageja oli õigustatud VÕS §196 alusel lepingu erakorraliselt üles ütlema ning nõudma kostjalt krediidi tagastamist ja lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi maksmist. Intress VÕS §94, §397 ja §401 lg.1 annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt intressi tasumist lepingus ettenähtud määras. Lepingu lisakokkuleppe tingimuste kohaselt kohustus kostja maksma krediidiandjale intressi 25,4% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuigi kohus möönab, et poolte poolt lepingus kokkulepitud intressimäär on finantsoperatsioonides tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, ei anna see antud juhul alust intressi vähendamiseks, sest lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning intresside ülempiiri pole võimalik kindlaks määrata. Eeltoodust lähtuvalt on ekslik kostja seisukoht lepingujärgse intressi ülemäärasele suurusele ning –põhjendamata taotlus jätta sellekohase tüüptingimuste tühisuse tõttu hageja see nõue rahuldamata. Hageja on intressi arvutamisel lähtunud lepingus sätestatud määrast (25,4% krediidisummast aastas) ja eelnimetatud tingimustest, saades intressivõla suuruseks lepingu ülesütlemise aja 26.04.2007.a. seisuga 6 456,10 krooni (412,62 eurot). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 412,62 eurot ( 6 456,10 krooni).

Laen (krediit) VÕS §108 lg.1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS §401 lg.1 kohaselt peab krediidisaaja lepingu lõppemisel krediidi krediidiandjale tagastama. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et krediidisumma ülekandmine D. M. arveldusarvele tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx kokkuleppe nr 1 alusel on kostja poolt heaks kiidetud vastavalt VÕS § 79 lg 1. Asja materjalidega /tl.177/ on tõendatud, et kostja võlgneb hagejale tagastamata krediidina 2 140,61 eurot ( 33 493,27 krooni). Kostjale väljastati krediiti 2 178,15 eurot (34080.64 krooni). Kostja on tasunud kuni lepingu ülesütlemiseni 26.04.2007.a. krediidisumma katteks (tl. 161) 37,54 eurot ( 587,37 krooni). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata krediit summas 2 140,61 eurot (33 493,27 krooni). Viivis Kostja on vaielnud viivise määra vastu ja taotlenud viivise vähendamist. VÕS §113 lg.1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on viivise arvutamisel võtnud aluseks lepingujärgse intressimäära – 25,4% võlgnetavalt summalt aastas, saades sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 1 501,36 eurot (23 491,18 eurot) (tl.177). Kuigi kohus möönab, et poolte poolt lepingus kokkulepitud viivisemäär on finantsoperatsioonides ja riiklike sissenõudeorganite poolt (maksuamet, kohtutäitur jne.) tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, on Riigikohus oma varasemates lahendites /nr.3-21-120-08/ antud juhistes ja VÕS § 415 lg.1 ja §113 lg.1 sätete tõlgendamisel asunud seisukohale, et lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Siit johtuvalt on ekslik kostja seisukoht lepingujärgse viivise ülemäärasele suurusele ning põhjendamata taotlus jätta sellekohase tüüptingimuste tühisuse tõttu hageja see nõue rahuldamata. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist määras, mis vastab tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Hageja on arvestanud viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile. Seoses lepingu ülesütlemisega kaotas hageja võimaluse saada intressimakseid, millega ta lepingu sõlmimisel oli arvestanud. Kostja on rikkunud hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi, jättes lepingu kehtivuse ajal hagejale tasumata kokkulepitud krediidi- ja intressimaksed, mistõttu oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema. Kostja on rohkem kui neli aastat kasutanud krediiti summas 2 140,61 eurot (33 493,26 krooni). Kostjapoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. Sellest tulenevalt võib pidada viivist kui kahju hüvitamist hagejal. Kohus on seisukohal, et viivise suurus vastab hageja õigustatud huvile, kuna viivise suurus on samas määras, mis lepingujärgne intressimäär. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et viivisemäär on seaduslik ja viivise vähendamise taotlus ei ole kostja poolt põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

29.06.2011.a. seisuga (tl. 166) on lepingu ja seaduse alusel sissenõutavaks muutunud viivis 2 274,48 eurot (35587.88 krooni). Hageja nõuab kostjalt viivist üksnes osaliselt summas 1 5013,36 eurot (23 491,18 krooni). Seega tuleb kostjalt välja mõista lepingujärgne viivis summas 1 501,36 eurot (23 491,18 krooni). Jätkuv viivis Nagu eelpoolviidatud, on VÕS §113 lg.1 kohaselt võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni. TsMS §367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS §461 lg.4 sätestab, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS §113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Seega tuleb kostjalt mõista välja alates 26.01.2010.a.kuni tagastamata krediidisumma 2 140, 61 euro (33 493,27 krooni) täieliku tasumiseni viivis 25,40% aastas. Menetluskulud TsMS §173 lg.1 kohaselt lahendab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohtunik Annemarie Gerassimov

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.