Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Tsiviilasja number
2-10-39917
Kohus
Harju Maakohus
Kentmanni kohtumaja kohtunik
Epp Haabsaar
Otsuse tegemise aeg
15.07.2011. a
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi kostjate EK ́i ja AK ́u vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagihind 2192.95 eurot.
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising AS Registrikood 10434248 Liivalaia 8 15040 Tallinn Hageja esindaja: Marge G XXX Kostja 1: AK Isikukood XXX XXX Kostja 2: EK Isikukood XXX XXX Kostjate esindaja: Ivo Kallas OÜ Õigusruum Vana-Viru 4 10111 Tallinn Tel. 6 455 5096 ja 56 242 191 Faks 6 455 5039 E-post: [email protected] Hagiavaldus rahuldada osaliselt. Mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõlg suurusega 2042.12 eurot, ja viivise suurusega 42.02 eurot eurot. Alates hagi esitamisest (28.12.2010. a ) kuni põhinõude täitmiseni mõista kostjatelt solidaarkohustisena välja viivis 7% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jätta 93 % osas kostjate ning 7 % osas
hageja kanda
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt antud tähtaegade kulgemist.
Hagi asjaolud ja poolte seisukohad: Hageja Swedbank Liising AS ja kostja AK sõlmisid sõiduauto Opel Zafira (tehasetähis XXX, ehitusaasta 2003.a., reg.nr. XXX, edaspidi nimetatud ka lepinguese) liisingulepingu nr. XXX (edaspidi nimetatud ka Leping). Lepingu p.-i 1.1.3 kohaselt ostis kostja AK hagejalt lepingueseme maksumusega 9 644,27 eurot Lepingueseme ostuhinna, lepingutasu ja intressi (summas 1 336,27 eurot) kohustus kostja 1 hagejale tasuma maksegraafiku alusel hiljemalt 15.juuliks 2011.a. Kostjal AK hilines igakuiste osamaksete tasumisel ning hageja teatas kostjale Lepingu ülesütlemisest ning nõudis Sõiduki enda valdusse. Lepingu ülesütlemisel oli kostja debitoorne võlgnevus 30 009.49 krooni ning viivisevõlgnevus 657.53 krooni. Kuna kostja väidetavalt Lepingueset ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma tagastamisteenust pakkuva koostööpartneri IIAOÜ poole. Vara valdus taastati 13.04.2009. a. Pärast lepingueseme valduse taastamist andis hageja lepingueseme võõrandamiseks üle SAAS-le, kes selle 60 000.00 krooni eest võõrandas. IIAOÜ esitas osutatud tagastamisteenuse eest hagejale 5600.10 kroonise arve. Kostja EK vastutab võlanõude eest kui käendaja. Lepingust tulenev nõue on hageja andmetel 100 969.72 krooni (lepingueseme jääkmaksumus 64 702.60 krooni, debitoorne võlgnevus 30 009.49 krooni, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 5600.10 krooni, viivisevõlgnevus 657.53 krooni. Kostja on hagejale tasunud 6000 krooni. 100 969.72 - 60 000.00-6 000.00 = 34 969.72 krooni. Seoses eeltooduga palus hageja kostjatelt solidaarnõudena 34 969.72 krooni välja mõista. Samuti viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7% aastas (lepingus kokkulepitud viivis). Kohtuistungil täpsustas hageja nõuet ning palus kostjatelt solidaarkohustisena välja mõista 2192.95 euro suuruse põhivõla ja 42.02 euro suuruse viivise. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning väitsid, et hagejale üle antud lepingueseme väärtus oli selle realiseerimishinnast oluliselt kõrgem, so koos käibemaksuga 6308 eurot ehk 98700 krooni. Leping, mille hageja AK sõlmis, oli järelmaksuga müügileping, mitte liisinguleping. Liisingueseme üleandmisel ei ole kostja hagejale kahju põhjustanud, sest tagastas lepingueseme vabatahtlikult. Väidetavad remondikulud ei ole objektiivselt põhjendatud, kuivõrd hageja andis üle sõidukorras ning nõuetekohaselt hooldatud auto. AK tasus hagejale lepingu lõpetamisel 383.47 eurot, mis on piisav.
Seoses eeltooduga palusid kostjad jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud panna hageja kanda. Kohtu seisukohad Kohtu hinnangul vaidlevad pooled põhiliselt selle üle, milline oli lepingueseme tagastamisaegne väärtus. Samuti lepingu olemuse ning lisakulude põhjendatuse üle. Esmalt analüüsib kohus vaidlusaluse lepingu olemust. Seejärel võtab kohus seisukoha lepingueseme tagastamisaegse väärtuse osas. Nähtuvalt toim lk 36 sõlmisid Hageja Swedbank Liising AS ja kostja AK järelmaksuga müügilepingu nr XXX sõiduauto Opel Zafira omandamiseks. Lepingu sõlmimisel on lähtutud ostja soovist omandada müüja poolt võõrandatavat eset käesolevas järelmaksuga müügilepingus nr XXX märgitud tingimustel. Liisingufirma finantseeris ostjale vajalikku tehingut, andes ostjale võimaluse lepingueset tulevikus omandada. Lepingus on Kostja AK märgitud kui ostja ning punktis 1.1.2 on müüjaks märgitud AL. Hageja ei ole sõiduki müüjaks, nagu kostjad ekslikult väidavad. Tsiviilkolleegium on selgitanud (tsiviilasi nr 3-21-29-06), et liisinguandja on üksnes krediteerija rollis ning liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Samuti on tsiviilkolleegium asunud seisukohale (tsiviilasi nr 3-2-1-1-07), et ehkki poolte vahel sõlmitud liisinguleping kannab pealkirja „järelmaksuga müügileping“, kohalduvad lepingule võlaõigusseaduse liisingulepingu sätted, kuna oma sisult on leping liisinguleping. Seega lähtub kohus asja lahendamisel liisingulepingu regulatsioonist. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 361 alusel kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Viidatud sätte lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (alates 27. detsembrist 2003 kehtiv redaktsioon).
Riigikohtu Tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, tuleb viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust. Samuti on kolleegium seisukohal, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Kolleegium on rõhutanud, et selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja. Samuti on kolleegium selgitanud, et TsÜS §-st 65 alusel loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Seega ei vasta seadusele lepingu üldtingimus, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust "vara võõrandamisest saadud summaga" kõrvutada (kohtuasi nr 3-2-1-1-07). Kolleegiumi poolt märgitu on rakendatav ka pooltevahelisele vaidlusele. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 362 lg 1 järgi on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. VÕS § 363 kohaselt on liisinguvõtja on kohustatud: 1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel; 2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena; 3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 alusel peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Nähtuvalt vara müügiaktist nr XXX võõrandati sõiduk 28.10.2009.a, kusjuures ostuhind 60 000 krooni oli ilma käibemaksuta (toim lk 77). Nähtuvalt müüki andmise kuupäevast toimus reaalne müügitehing juba paar kuud hiljem, mistõttu sõiduki väärtuse muutumine müügiprotsessi käigus ei ole järeldatav. Kohus möönab, et ekspert TP otsuse nr 11-002
kohaselt on lepingueseme keskmine väärtus koos käibemaksuga 6308 eurot (98 700 krooni), seega ostuhinnast kõrgem. Kohus märgib, et TsMS § 293 lg 2 kohaselt on analüüsitav tõend eriteadmistega isiku kirjalik arvamus, mitte ekspertiis. Arvamus on hinnatav dokumentaalse tõendina. Kohus tegi pooltele TsMS § 293 lg 1 alusel ettepaneku ekspertiisi korraldamiseks, kuid pooled sellekohast taotlust ei esitanud. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul õigus eksperdi arvamust küsida üksnes menetlusosalise taotlusel. Millise võrdlusmaterjali põhjal TP oma väärtushinnanguni jõudis, tõendist ootuspärase täpsusega ei järeldu. Otsuses on üldsõnaliselt viidatud Eesti Konjunktuuriinstituudi hindadekataloogi 2009. a teise kvartali andmetele. Samuti interneti portaali Auto 24 andmetele, mis koosneb müügipakkumistest, mitte ostuhindadest. Võrdlusmaterjali ennast arvamusele lisatud ei ole. TP ́a hinnangu tõenduslik väärtus on küsitav. Samuti nõustub kohus hagejaga, et kostja AK ́ul oli olemas kontroll müügiprotsessi üle. Hageja saatis kostjale 22.01.2009 ülesütlemise teatise, millele oli lisatud liisingueseme müügiprotseduur (viide lisadele, toim lk 68). Lähtuvalt eeltoodust (sh, arvestades kasutatud sõidukite turusituatsiooni, üldteadaolevat ülepakkumist) asub kohus seisukohale, et lepingueseme (sõiduki) tagastamisjärgne väärtus langeb antud juhul kokku selle faktilise müügihinnaga. Järgnevaga analüüsib kohus VÕS § 367 lg 4 sätestatud lisakulude põhjendatust. Nähtuvalt üleandmise-vastuvõtmise aktist oli lepingueseme üleandmise kohaks SAK asutatud Liisinguautode plats, kusjuures tulenevalt hageja selgesõnalisest omaksvõtust oli lepingueseme tagastamine (üleandmine) vabatahtlik (toim lk 113), toimudes küll hilinenult. Lepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt pidi kostja lepingueseme viivitamatult liisingufirma volitatud esindajale üle andma liisingufirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras toim lk 46. Seega oli kostja jaoks ootuspärane, et talle antakse lepingueseme üleandmiseks mingi konkreetne tähtaeg. Kohus nendib, et lepingu ülesütlemise teatises (toim lk 68) paluti kostjal lepingueseme tagastada. Millise tähtaja jooksul kostja lepingueseme tagastama pidi, teatises ei märgita. Teatises on märgitud üksnes võlgnevuse tasumise tähtaeg, mis oli 14 päeva. Kostjat kui tarbijat ei ole seega piisavalt ning arusaadaval kujul teavitatud ning väidetava tagastamisteenuse kostjalt väljamõistmine ei ole juba seetõttu õigustatud. Samuti ei järeldu ühestki tõendist, mis ajal kostja vaidlusaluse teatise üldse kätte sai. Nähtuvalt IIAOÜ teatisest hagejale (toim lk 71) oli teenuse sisuks vara tagastus. Arvestades, et lepinguese tagastati vabatahtlikult, ei ole teenuse faktiline osutamine piisavalt tõendatud. Tsiviilkolleegium on rõhutanud, et müügikulud peaksid olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud. Samuti võib lisakulu olla sõiduauto tagastustasu, kui see on põhistatud liisingulepingu ülesütlemisest (tsiviilasi nr 3-2-1-112-06). Arasaamatuste vältimise ja vaidluste vähendamise huvides on liisingulepingute üldtingimustes soovitav võimalikult täpselt kirjeldada neid kulusid, mis liisinguvõtjat võivad oodata, kui liisinguvõtja ütleb lepingu üles. Lepingu üldtingimuste p 7.5.1 mainitakse valduse ülevõtmisega seotud lisakulusid, lisakulusid samas täpsustamata. Seega jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et väidetava tagastamisteenus väljamõistmine põhjendatud ei ole ning väljamõistetavat põhivõlga tuleb 150.83 euro ulatuses vähendada.
Lepingueseme müügieelsed hoolduskulud on kohtu hinnangul mõistlikult põhjendatud, toimides lõppkokkuvõttes võimalikult eduka müügi huvides. Kuna toimus mootoripesu, on ka mootoriõli väljavahetus eeldatav. Vaidlusaluste kulutuste suurus on 1298 krooni ehk 82.96 eurot, kuuludes väljamõistmisele. Sõiduki realiseerimistasu on SAAS arve nr 292604940 alusel tõendatud (toim lk 73) ning komisjonitasuna põhjendatud. Nähtuvalt juba viidatud VÕS-i liisingulepingu regulatsioonist ning juba analüüsitud lepingu sätetest tuleb võlgnevus selle põhjendatud suuruses kostjalt AK hageja kasuks välja mõista. Põhjendatud suurus on 2042.12 eurot (nõutav põhivõlg 2192.95 eurot – tagastamisteenus 150.83 eurot = 2042.12 eurot). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivitusintressi ehk viivist nõuda. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Nähtuvalt viivise arvetest toim lk 65 kuni 67, samuti nõude arvestusest (toim lk 78) on viivisevõlgnevuse suurus 657.53 krooni ehk 42.02 eurot. Viivise arvutusi kostja vaidlustanud ei ole ning viivis kuulub VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 alusel kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 143 lg.1 on käendusleping, kus käendajaks on tarbija, tarbijakäendusleping. Kostja EKiga oli sõlmitud käendusleping, kusjuures käendatavaks summaks on 10110.65 eurot. Väljamõistetav võlgnevus jääb käendatava summa piiresse. Kohus mõistab kostjatelt hageja kasuks seega solidaarselt välja põhivõla suurusega 2042.12 eurot, samuti viivise suurusega 42.02 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, välja mõistmist kohtult mitte kinda summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on nimetatud nõude esitanud ning see on põhjendatud. Dokumentaalseid tõendeid, mida eraldi ei ole analüüsitud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning märgib, et põhiolemuselt oli vaidlus õiguslik või taandus tõendite piisavusele. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte kanda.
Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.