Otsuse tegemise aeg ja koht 08.07.2011.a Tallinn, Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-10-50580
Tsiviilasi
Swedbank AS hagi JVvastu võla nõudes
Hagihind
478,60 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Marena B (XXX); Kostja: JV(isikukood XXX, viibimiskoht XXX).
Menetluse liik
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt JV`ilt hageja AS Swedbank kasuks välja 527 (viissada kakskümmend seitse) eurot ja 47 senti, millest 478,60 eurot on põhivõlgnevus, 14,10 eurot tasumisele kuuluv intress ning 34,47 eurot hagiavalduse esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Mõista kostjalt JV`ilt hageja AS Swedbank kasuks välja viivis protsendina põhivõlgnevuselt (478,60 eurot) alates hagi esitamisest (21.01.2011.a) kuni põhinõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7% aastas.
4.Mõista kostjalt JV`ilt hageja AS Swedbank kasuks välja menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv summas 750 krooni ehk 47,93 eurot ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 54,32 eurot ning seega kokku 102 (ükssada kaks) eurot ja 25 senti.
5.Mõista kostjalt JV`ilt hageja AS Swedbank kasuks välja viivis protsendina menetluskuludelt (102,25 eurot) alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja JV`i kanda.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 21.01.2001.a hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse summas 527,17 euro ja viivise nõudes. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse oma 01.02.2010.a määrusega ning teatas pooltele, et menetleb asja lihtsustatud korras.
2.Kostja vastas hagiavaldusele 16.02.2011.a. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning leidis, et hageja nõue tema suhtes tuleb jätta läbi vaatamata.
3.Kohus andis oma 19.04.2011.a pöördumises mõlemale poolele täiendavalt aega seisukohtade, tõendite ja taotluste esitamiseks ning teatas, et kohtulahend tehakse pooltele teatavaks hiljemalt 16.06.2011.a. Kostja esitas kohtule 29.04.2011.a taotluse riigi õigusabi saamiseks. Harju Maakohtu 16.05.2011.a määrusega anti kostjale riigi õigusabi. Kohus teatas pooltele 17.05.2011.a, et seoses riigi õigusabi andmisega kostjale tuleb kohtu poolt määratud menetlustähtaegu pikendada. Kohus andis kostjale aega nõuetekohase vastuse esitamiseks hagile hiljemalt 03.06.2011.a ning hagejale aega sellele vastamiseks hiljemalt 20.06.2011.a Seejärel oli mõlemal poolel võimalik esitada soovi korral oma lõplikke seisukohti hiljemalt 01.07.2011.a ning kohus teatas, et kohtulahend tehakse pooltele teatavaks 08.07.2011.a. Pärast kohtu antud tähtaja möödumist esitas kostja vaatamata esindaja olemasolule kohtule mitmeid käsikirjalisi seisukohti ja taotlusi, milliste osas kohus selgitas kostjale, et jätab need nõuetele mittevastavuse ja kohtu poolt antud tähtaegade eiramise tõttu tähelepanuta ning et kostjal on võimalik esitada nõuetekohaseid seisukohti oma esindaja abi kasutades.
4.Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
Hageja nõue ja selle põhjendused
5.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.05.2003.a vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse krediitkaardi limiidiga 4000 krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr XXXXXXXXXX. Hageja krediteeris lepingu kohaselt krediitkaardiga tehtud toiminguid alates toimingu tegemise päevast kuni
toimingu summa laekumiseni limiidikontole või kuni lepingu lõppemiseni. Kostja pidi lepingu punkti 5.4. alusel tasuma intressi summas 16%. Lepingu punkti 5.7. järgi kohustus kostja tagama, et maksepäeval ehk iga kuu 15. kuupäeval oleks arvelduskontol intressi debiteerimiseks piisavalt vahendeid.
6.Kostja tegi arvelduskrediidiga tehinguid 478,60 euro väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata, millega kostja rikkus sõlmitud lepingut. Kuna kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi, saatis hageja kostjale 03.03.2010.a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Teatises andis hageja kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles lepingu ühepoolselt üles 21.07.2010.a.
7.Lepingu punkt 6.4. nägi ette, et kui lepingu lõppemise päeval ei ole limiidikontol kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub kostja tasuma tekkinud võlgnevuselt hagejale viimase hinnakirja kohast viivist. Lepingu ülesütlemisel oli kostja kasutanud lepingu alusel krediidilimiiti 478,60 euro ulatuses ning nimetatud summat kostja hagejale lepingu lõppemisel ei tasunud. Seetõttu on hageja arvestanud nimetatud summalt viivist hageja hinnakirjas toodud määra ehk seaduses fikseeritud viivise määra alusel. Hageja palus kostjalt välja mõista 527,17 eurot, millest 478,60 eurot oli põhivõlgnevus, 14,10 eurot tasumisele kuuluv intress ja 34,47 eurot hagiavalduse esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja alates hagiavalduse esitamisest tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras.
9.Vastuseks kostja vastuväidetele selgitas hageja 18.04.2011.a, et ta ei ole kostjat hagenud lõppenud lepingu alusel. Hageja ja kostja sõlmisid vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu 02.05.2003.a. Kuna nimetatud lepingu alusel antud kaardi tähtaeg lõppes ja kostja soovis saada uut vaba tagasimaksega krediitkaarti, sõlmisid hageja ja kostja uue lepingu 06.12.2006.a. Tegemist on küll kahe erineva krediitkaardiga, aga mitte kahe erineva lepinguga. 06.12.2006.a leping on sisuliselt varasema 02.05.2003.a lepingu lisa.
10.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et hageja nõue on hüvitatav kindlustusandja poolt kindlustusjuhtumi alusel. Kostja vastusele lisatud poliisi punkti kuus kohaselt lõpeb kindlustusleping, kui Hansapank AS (hageja endine ärinimi) alustab kindlustusvõtja suhtes krediitkaardilepinguga seoses tsiviil- või kriminaalmenetlust. Kuna hageja alustas kostja suhtes tsiviilmenetlust, on kindlustusleping lõppenud ja kostja ei saa sellele tugineda.
11.04.07.2011.a kohtule esitatud menetlusdokumendis tõi hageja välja, et saatis lepingu ülesütlemise teate kostja lepingulisele aadressile. Kostja hagejat oma kontaktandmete muutumisest ei teavitanud, kuigi oli selleks kohustatud lepingu üldtingimuste punkti 5.2.4. kohaselt. Üldtingimuste punkt 5.2.7. nägi ette, et kui kostja ei ole oma informeerimiskohustust täitnud, on hagejal õigus eeldada talle teadaolevate andmete õigsust. Hageja ei olnud teadlik kostja vahi all viibimisest. Samuti leidis hageja, et tema nõue ei ole aegunud, kuna ta ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 21.07.2010.a. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja oma allkirjaga, et ta on üldtingimustega tutvunud ja nendega nõus. Kostja väited selle kohta, et hageja ei ole kostjale üldtingimusi piisavalt tutvustanud, on paljasõnalised ja pahatahtlikud. Kostja vastuväited
12.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning leidis, et igasuguse kompromissi sõlmimine hagejaga on välistatud. Kostja teatas, et ta on ennast töötuna arvele võtnud alates 2008.a novembrist. Hetkel on kostja kinnipeetav ning töötutoetuse maksmine temale jätkub pärast tema vabanemist. Kostja leidis, et tal on kehtiv krediitkaardi kindlustus.
13.Kostja tõi välja, et ta on hagejale esitanud avalduse, milles soovib kohtuvälist lahendit, kuid hageja sellele vastanud ei ole. Kostjale jäi selgusetuks, kuidas saab hageja nõue 478,68 eurot ehk 7488,43 krooni olla suurem krediitkaardi limiidist, mis oli 4000 krooni.
14.Kostja leidis, et hageja nõue tema suhtes tuleb jätta läbi vaatamata, kuna hageja on rikkunud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust. Samuti on hageja hagi esitamisel tuginenud 02.05.2003.a lepingule, milline oli lõppenud. Samas on hageja esitanud tõendina operatsioonid, mis on teostatud 26.12.2006.a sõlmitud lepingu alusel. Kuna hageja nägi, et kostja deebetkontole laekub töötu abiraha, pidi hageja teadma, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kostja pidas ebatõenäoliseks, et hageja hagi esitamisel ei teadnud krediitkaardi kindlustuse olemasolust ega sellest, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Hageja eksitab kohut, kuna esitas nõude 2003.a lepingu alusel, millel ei olnud kindlustuslepingut.
15.Kostja leidis, et hageja ei ole esitanud kõiki dokumente, mis tõendaksid veenvalt kostja poolt kasutatud krediitkaardi summat. Lepingu ülesütlemise teatist ei ole kostja kätte saanud, sest ta viibib vahi all alates 26.03.2009.a ning talle oli kehtestatud kirjade ja telefonikõnede keeld kuni 17.04.2010.a. Kostja elukohas ei ela kedagi, kes saaks kirja vastu võtta. Sellise kirja oleks hageja pidanud saatma tähitult. Kostja leidis, et ka menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, kuna hageja sai oma õigusi kaitsta ilma hagiavalduse esitamiseta.
16.Kostja palus kohtu abi mitmete tõendite kogumiseks, sealhulgas selle kohta, et kostja oli vahistatud alates 27.03.2009.a ning et ta oli töötuna arvele võetud. Kostja leidis, et tõendite saamisel esitab ta avalduse kindlustusandjale kindlustusjuhtumi menetluseks ning selle käigus selguks, kas ja kui palju tuleb kostjal endal hagejale maksta. Samuti leidis kostja, et hagejalt tuleb välja nõuda tema deebetkontode väljavõtted.
17.Kohtule 05.05.2011.a esitatud vastuses leidis kostja, et poolte vahel 02.05.2003.a sõlmitud leping lõppes ning 2006.a sõlmiti uus leping. 2006.a lepingust ei nähtu, et tegemist oleks varasema lepingu lisaga. Hageja on muutnud hagi alust ja hageja nõue ületab lepingulist limiiti, millist olukorda olla ei saa. Kostja poolsed kindlustusmaksed lõppesid 2010.a alguses ning seega lõppes kindlustusleping aasta enne seda, kui hageja alustas kostja suhtes tsiviilmenetlust. Kindlustuspoliisi punkt 6 nägi ette, et leping lõpeb kindlustusmakse tasumata jätmisel. Samas nägi kindlustuslepingu punkt 6.1 ette erandi, mille järgi juhul, kui kindlustusleping lõpeb üldtingimuste alusel seoses kindlustusmakse tasumata jätmisega, ei peata ega lõpeta see kindlustushüvitise maksete jätkamist, kui kindlustusjuhtum toimus enne kindlustuslepingu lõppemist. Kindlustusjuhtumiks on poliisi punkti 2.1 järgi – töötuse korral igakuine hüvitis 5% töötuks jäämisest teada saamise päevaks kasutatud krediidilimiidist. Kostja jäi töötuks ja registreeriti töötuna Pärnu Tööhõiveameti otsusega 2008.a novembris/detsembris. Kostja leidis, et hageja ei ole alustanud kostja suhtes tsiviilmenetlust kindlustuslepingu mõttes, kuna kindlustatud oli limiidikonto nr XXXXXXXXXX. Hagi on esitatud limiidikonto nr 2210221982517 alusel ja sellel ei ole kindlustuspoliisi.
18.Kostjale riigiõigusabi osutav esindaja esitas kohtule nõuetekohase vastuse hagile 09.06.2011.a. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 02.05.2003.a. sõlmisid pooled vaba tagasimaksega krediitkaardilepingu. Kas ja kuidas teavitas hageja kostjat lepingu ülesütlemisest ja võlgnevusest, pole hagiavalduse ega selle lisade põhjal võimalik tuvastada. Kostja viibis sellel ajal vahi all ega saanud hageja teadet kätte. Vaidlus puudub ka selles, et teatises märgitud tähtajaks kostja laenusummat ei tagastanud. Rohkem meeldetuletusi hageja ei saatnud. Tõendamata on, et hageja oleks teinud kõik endast oleneva, et kostjale tutvustada laenulepingu üldtingimusi. Puuduvad tõendid, et hageja oleks kostjat teavitanud võimalikest täiendavatest nõuetest ning selgitanud neid. Seega hageja intresside nõue ei põhine õigusnormidel, hea usu põhimõttel ega kohtupraktikal. Arusaamatuks jääb, miks asus hageja kostjalt võlgnevust nõudma sedavõrd hilja. Krediitkaardileping sõlmiti 02.05.2003 ja hageja asus võlgnevust nõudma 2010.a,
on lepingu sõlmimisest alates saabunud 3 - aastane aegumistähtaeg möödunud ja kostja palub kohaldada aegumist. Kostja viitas VÕS §-le 54 ning leidis, et hageja on need kohustused jätnud täitmata. Hageja pidi arvestama, et kostja ei pruugi mõista lepingust kasutatavate mõistete ja väljendite tähendust. Kuna hageja ei ole kostjat kõigist lepingu sõlmimise tagajärgedest teavitanud, puudub kostjal kohustuste rikkumisel süü VÕS § 104 lg 1 tähenduses ja kostja ei vastuta kohustuste rikkumise eest. Kostja palus hagi rahuldamise korral võimalust tasuda võlg 2 aasta jooksul osamaksetena. Kostja palus kogu nõude jätta rahuldamata või alternatiivselt jätta rahuldamata viivisenõue. Kui kostja soovib minna nõudega kindlustusandja vastu, siis ei saa ta seda teha käesolevas menetluses, vaid selleks tuleb tal pöörduda iseseisva nõudega kohtusse.
Kohtuotsuse põhjendused
19.Kohus leiab, hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagiavaldus kuulub tervikuna rahuldamisele. Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
20.Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2003.a vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu ning 06.12.2006.a teise vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas krediitkaarti, kuid tal tekkis hageja ees lepinguline võlgnevus, mida kostja tasunud ei ole. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostjal oli 09.07.2007.a HVAS-ga sõlmitud krediitkaardikindlustuse poliis, milline on käesolevaks ajaks lõppenud.
21.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingulise põhivõlgnevuse, intressi ja viivise tasumist. Kostja on käesolevas asjas leidnud, et hageja hagiavaldus tuleks jätta läbi vaatamata või menetlemata või menetlus käesolevas asjas peatada, kuna kostjal oli krediitkaardikindlustuse poliis. Kostja on leidnud, et esmalt tuleks välja selgitada, kui suure hüvitise saab kostja kindlustuslepingu alusel ning alles seejärel saaks hinnata, kas või millise summa peaks ta tasuma hagejale.
22.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist (VÕS § 100 lg 1 p 1), taganeda lepingust või öelda leping üles (VÕS § 100 lg 1 p 4) ja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6).
23.Hageja vätis, et kostja tegi arvelduskrediidiga tehinguid 478,60 euro väärtuses. Kostja jättis hagejale tasumata põhivõlgnevuse ja intressi. Kuna kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi, saatis hageja kostjale 03.03.2010.a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Teatises andis hageja kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles lepingu ühepoolselt üles 21.07.2010.a. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkt 6.4. nägi ette, et kui lepingu lõppemise päeval ei ole limiidikontol kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub kostja tasuma tekkinud võlgnevuselt hagejale viimase hinnakirja kohast viivist. Samuti väitis hageja, et ta ei ole kostjale nõuet esitanud lõppenud lepingu alusel. Kostja sai esimese krediitkaardi 02.05.2003.a sõlmitud lepingu alusel. Kuna kaardi kasutamise tähtaeg lõppes ja kostja soovis uut krediitkaarti, sõlmisid hageja ja kostja uue lepingu 06.12.2006.a. Tegemist on küll kahe erineva krediitkaardiga, aga mitte kahe erineva lepinguga. 06.12.2006.a leping on sisuliselt varasema 02.05.2003.a lepingu lisa.
24.Kostja pidas nõuet alusetuks ja kostjale jäi selgusetuks, kuidas saab hageja nõue 478,68 eurot
ehk 7488,43 krooni olla suurem krediitkaardi limiidist, mis oli 4000 krooni. Poolte vahel 02.05.2003.a sõlmitud leping, millele hageja tugineb, on lõppenud. Samas on hageja esitanud tõendina operatsioonid, mis on teostatud 26.12.2006.a sõlmitud lepingu alusel. Hageja saadetud lepingu ülesütlemise teatist ei ole kostja kätte saanud, sest ta viibib vahi all alates 26.03.2009.a ning talle oli kehtestatud kirjade ja telefonikõnede keeld kuni 17.04.2010.a. 2006.a sõlmitud lepingust ei nähtu, et tegu oleks varasema lepingu lisaga.
25.Kostja lepinguline esindaja leidis, et on tõendamata, et hageja oleks teinud kõik endast oleneva, et kostjale tutvustada laenulepingu üldtingimusi. Puuduvad tõendid, et hageja oleks kostjat teavitanud võimalikest täiendavatest nõuetest ning selgitanud neid. Seega hageja intresside nõue ei põhine õigusnormidel, hea usu põhimõttel ega kohtupraktikal. Kostja viitas VÕS §-le 54 ning leidis, et hageja on need kohustused jätnud täitmata. Kuna hageja ei ole kostjat kõigist lepingu sõlmimise tagajärgedest teavitanud, puudub kostjal kohustuste rikkumisel süü VÕS § 104 lg 1 tähenduses ja kostja ei vastuta kohustuste rikkumise eest. Kostja palus hagi rahuldamise korral võimalust tasuda võlg 2 aasta jooksul osamaksetena. Kostja palus kogu nõude jätta rahuldamata või alternatiivselt jätta rahuldamata viivisenõue. Samuti leidis kostja esindaja, et hageja lepinguline nõue on aegunud.
26.Kohus leiab, et kostja vastuväited käesolevas asjas ei ole põhjendatud. Poolte vahel 02.05.2003.a sõlmitud vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust (toimiku lk 37-38) nähtub, et nimetatud lepingu kohaselt oli krediidilimiidiks 4000 krooni. Lepingu punkt 9.1. nägi ette, et lepingu alusel antud kaart kehtib kaardile märgitud kuu viimase päevani. Enne kaardi kehtivusaja möödumist valmistab pank ette uue kaardi. Kui konto omanik on vähemalt 40 päeva enne kaardi kehtivusaja lõppemist panka kirjalikult teatanud soovist leping üles öelda või konto omanik või kaardi valdaja ei vasta panga poolt kehtestatud tingimustele, siis pank uut kaarti ei valmista (punkt 9.2). Uue kaardi number võib kehtetu kaardi numbrist erineda. Samuti nägi lepingu punkt 10.4 ette, et kui pooled ei täida lepingu tingimusi, on teisel poolel õigus leping mõjuval põhjusel kohe üles öelda, teatades sellest teisele poolele. Lepingu punkti 10.1. kohaselt jõustus leping hetkel, kui lepingu pooled olid sellele alla kirjutanud ja leping oli sõlmitud tähtajatuna.
27.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 06.12.2006.a sõlmisid pooled samuti vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu (toimiku lk 73-74). Nimetatud lepingu alusel väljastati kostjale uue numbriga krediitkaart, kuid leping oli endiselt seotud kostja sama arvelduskonto numbriga. Nimetatud lepingu kohaselt oli toimivaks krediidilimiidiks juba 7500 krooni. Lepingule olid lisatud üldtingimused, mis olid analoogilised 02.05.2003.a sõlmitud lepingu üldtingimustega.
28.Võrreldes poolte vahel 02.05.2003.a sõlmitud lepingut ja 06.12.2006.a sõlmitud lepingut, leiab kohus, et 06.12.2006.a sõlmitud lepinguga muutsid pooled varasema lepingu tingimusi. Kostjale väljastati uue numbriga krediitkaart ning suurendati krediidilimiiti. 02.05.2003.a leping oli sõlmitud tähtajatuna ning seega ei saanud nimetatud leping lõppeda tähtaja möödumisel. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud muid asjaolusid, millest tulenevalt lõppes 02.05.2003.a. leping. Seega on 06.12.2006.a sõlmitud lepingu näol tegemist varasema lepingu muudatusega ning hageja võis põhjendatud väita, et lepinguline suhe poolte vahel tekkis 02.05.2003.a. Kohus leiab, et hageja lepingulise nõude rahuldamisel kostja vastu ei oma tähendust tegelikult see, kas 06.12.2006.a leping kujutas endast varasema lepingu lisa või oli tegemist lepingulise suhte ümbervormistamisega. Oluline on see, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud krediitkaardi kasutamise leping, mille alusel kostja krediitkaarti kasutas ning jättis sellest tulenevad maksed tegemata. Ajal, mil kostja krediitkaarti kasutas ning jättis oma lepingulised kohustused täitmata, oli poolte vahel kehtiv leping. Ka 06.12.2006.a lepingu üldtingimuste punkt 11.1. nägi ette, et leping on sõlmitud tähtajatuna.
29.Hageja esitatud lepingu operatsioonide väljavõttest (toimiku lk 40-47) nähtub, et kostjal tekkis lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 2008.a veebruaris ning kostja ei likvideerinud oma võlgnevust sellele järgnenud ajaperioodil. Hageja saatis kostjale 03.03.2010.a viimase lepingulisel aadressil lepingu ülesütlemise teatise ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (toimiku lk 39). Kostja on väitnud, et ta ei ole teatist kätte saanud, kuna viibis alates 27.03.2009.a vahi all. Hageja omakorda väitis, et ta ei teadnud kostja vahi all viibimisest ning kostja ei teavitanud hagejat oma kontaktandmete muutumisest, milline oli kostja lepinguline kohustus.
30.VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (VÕS § 195 lg 2). Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kostja rikkus lepingut ning hageja saatis kostjale viimase lepingulisel aadressil ülesütlemise teate, milles hageja andis kostjale ka täiendava tähtaja oma kohustuse täitmiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 sätestab, et eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 3). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70).
31.Kohus leiab, et eeltoodud sätete alusel tuleb kostjale kui eemalviibijale saadetud hageja tahteavaldus lugeda kättesaaduks. Hageja on tõendanud, et ta väljendas oma tahteavaldust kirjalikult selgelt formuleeritud teatisega, mis saadeti kostjale postiga viimase lepingulisel aadressil. Kostja ei ole tõendanud, et ta teatist tegelikult kätte ei ole saanud ning see läks tema vahi all viibimise tõttu kaotsi. Hagejal puudus teave kostja vahi all viibimise kohta ning hagejal ei olnud võimalust edastada lepingut rikkunud kostjale tahteavaldust muul moel, kui saates selle kostja enda poolt teatatud lepingulisele aadressile. Seega tuleb hageja 03.03.2010.a teatis lugeda kostja poolt kättesaaduks hiljemalt paar päeva pärast teatise postitamist ehk alates 05.03.2010.a, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kostjani jõudnud.
32.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hageja on pooltevahelise lepingu kehtival ja nõuetekohasel viisil üles öelnud. Kuna enne lepingu ülesütlemist tekkinud kohustused tuleb täita, tuleb kostjal tasuda hagejale võlgnevus, mis tal lepingu alusel enne selle ülesütlemist tekkis.
33.Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 alusel algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul ei ole seaduses sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 näeb ette, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja lepinguline nõue kostja vastu muutus lepingu kohaselt sissenõutavaks alates lepingulise maksepäeva saabumisest, millal hagejal oli õigus kostja arvelduskontolt debiteerida igakuist intressi ja kuutasu. Lepingu kohane maksepäev oli 2. kuupäev. Kuna kostjal tekkis võlgnevus veebruaris 2008.a, muutus hageja nõue sissenõutavaks 02.03.2008.a. Hageja nõue oleks aegunud 02.03.2011.a, kuid hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 07.12.2010.a ning hagiavalduse 21.01.2011.a. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
34.Kostja esindaja on väitnud, et hageja rikkus lepingu sõlmimisel VÕS § 54 ega selgitanud
kostjale piisavalt üldtingimusi. VÕS § 54 reguleerib tarbija teavitamist sidevahendi abil sõlmitud teenuste osutamise või eseme üleandmise lepingute puhul. Antud juhul sõlmisid pooled lepingu hageja kontoris, millise fakti üle poolte vahel vaidlus puudub. Tegemist ei olnud sidevahendi abil sõlmitud lepinguga ning VÕS § 54 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav. Kostja ei ole samas tõendanud, et hageja talle piisavalt lepingu üldtingimusi ei selgitanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on kummalgi poolel hagimenetluses kohustus tõendada oma nõudeid ja vastuväiteid. Kostja ei ole ka põhistanud, millised õiguslikud tagajärjed tulenevad tema hinnangul väidetavast ebapiisavast teavitamisest. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, milliste hea usu põhimõtetega on hageja nõue vastuolus. Seetõttu leiab kohus, et kostja väited tema ebapiisavast teavitamisest ja lepingu vastuolust hea usu põhimõtetega on paljasõnalised ja tõendamata.
35.Kostja esindaja on samuti väitnud, et kostja ei vastuta lepingu rikkumise eest VÕS § 104 lg 1 tähenduses, kuna hageja oleks pidanud arvestama, et kostja ei pruugi lepingutingimusi mõista. VÕS § 104 lg 1 sätestab, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Antud juhul ei näinud pooltevaheline leping ette, et kostja peaks oma lepinguliste kohustuste rikkumise eest vastutama üksnes süü olemasolul. Süülist vastutust ei näe krediidilepingute puhul ette ka seadus. Seega vastutas kostja lepingu rikkumise eest sõltumata süüst vastavalt VÕS §-le 103. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
36.Käesolevas asjas ei ole kostja välja toonud ega põhistanud ühegi sellise asjaolu esinemist, millest tulenevalt oleks tema poolt lepingulise kohustuse rikkumine olnud vabandatav. Kohus selgitas kostjale oma 19.04.2011.a pöördumises (toimiku lk 108), et kostjal tuleb oma vastuväiteid hagiavaldusele põhistada, kuid kostja on kohtu selgitused jätnud tähelepanuta.
37.Kostja on hagiavaldusele vastu vaieldes viidanud ainsa sisulise põhistusena sellele, et tal oli sõlmitud Hansa Varakindlustusega krediitkaardikindlustuse poliis (toimiku lk 78, 79). Kostja väited seoses kindlustuslepinguga on olnud vastuolulised. Kohus selgitas kostjale 19.04.2011.a (toimiku lk 108), et kostjal tuleb põhistada, kuidas vabastab krediitkaardikindlustuse poliis teda kohustusest tasuda hagejale võlgnevus. Kohus selgitas kostjale, et kostjal tuleb välja tuua, millise kindlustusjuhtumiga tegemist on, millal see aset leidis ja millal kostja sellest kindlustusandjale teatas ning milline sisuline seos on kindlustusjuhtumil hageja nõudega.
38.Vastuseks kohtu selgitustele teatas kostja, et kindlustusjuhtumiks oli tema töötuks jäämine, mis toimus 2008.a detsembris ja novembris. Samas ei vastanud kostja kohtu küsimustele kindlustusandjale juhtumist teatamise ning kindlustusjuhtumi ja hageja nõude vahelise seose kohta. Kostja väitis sootuks, et kuna ta jättis kindlustusmaksed tasumata 2010.a alguses, siis kindlustusleping lõppes. Samas nägi kindlustuslepingu punkt 6.1 kostja hinnangul ette erandi, mille järgi juhul, kui kindlustusleping lõpeb üldtingimuste alusel seoses kindlustusmakse tasumata jätmisega, ei peata ega lõpeta see kindlustushüvitise maksete jätkamist, kui kindlustusjuhtum toimus enne kindlustuslepingu lõppemist.
39.Hageja kostja väidetega ei nõustunud ning tõi välja, et poliisi punkti 6 kohaselt kindlustusleping lõppes, kui hageja alustab kostja krediitkaardilepinguga seoses tsiviil- või kriminaalmenetlust. Kuna hageja alustas kostja suhtes tsiviilmenetlust, on kindlustusleping lõppenud ja kostja ei saa sellele tugineda.
40.Kohus leiab, et kostja viited kindlustuslepingule ei vabasta kostjat kohustusest täita oma lepinulised kohustused hageja ees. VÕS § 423 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokku lepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusrisk on VÕS § 423 lg 2 järgi oht, mille vastu kindlustatakse.
Soodustatud isikuks on VÕS § 425 lg 1 järgi isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist, kokku lepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. VÕS § 448 lg 1 järgi peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama.
41.Kostja poolt esitatud krediitkaardi kindlustuse poliisist (toimiku lk 78, 79) nähtub, et lepingujärgseks soodustatud isikuks oli hageja. Lepingu punkti 6 kohaselt pidi leping kindlustusmakse tasumata jätmisel lõppema. Kostja ja hageja vahel puudub vaidlus selles, et kostja jättis kindlustusmaksed tasumata. Kostja on väitnud, et seetõttu lõppes kindlustusleping 2010.a alguses. Samas on kostja leidnud, et antud juhtumi puhul kuulub kohaldamisele lepingu punkt 6.1, mis nägi ette, et kui kindlustusleping lõpeb üldtingimuste alusel seoses kindlustusmakse nõuetekohase tasumata jätmisega, ei peata ega lõpeta see kindlustushüvitise maksete jätkumist, kui kindlustusjuhtum toimus enne kindlustuslepingu lõppemist. Sellisel juhul puudub kindlustuskaitse järgnevate kindlustusjuhtumite osas.
42.Kohus ei nõustu kostja väitega, et viidatud erandi alusel on kostjal õigus saada kindlustushüvitist, mis välistab hageja nõude rahuldamise tema vastu. Erandi kohaldamine kindlustuslepingu punkti 6.1. alusel eeldab seda, et kindlustusandja on juba kindlustusjuhtumit menetlenud, määranud hüvitise ning ta peab hüvitise maksmist jätkama ka siis, kui kindlustusvõtja jätab hiljem maksed tasumata. Käeolevas asjas ei ole kostja vaatamata kohtu selgitustele tõendanud, et ta oleks kindlustusandjat nõuetekohaselt kindlustusjuhtumist teavitanud ning talle oleks tasunud kindlustushüvitise makseid sellest tulenevalt. Olukorras, kus kindlustusleping on juba lõppenud, ei saa kostjal olla täiendavaid õigusi kindlustusandjalt hüvitise nõudmiseks lõppenud lepingu alusel.
43.Kohus leiab, et isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud kindlustusjuhtumi menetlemist kindlustusandja poolt ja talle hüvitise maksmist, ei vabasta see kostjat oma lepinguliste kohustuste täitmisest hageja ees. Krediitkaardikindltustuse poliis ei näinud ette, et krediitkaardikindlustuse lepingu rikkumise kindlustusvõtja poolt lähevad tema lepingulised kohustused üle kindlustusandjale. Kindlustusleping ei näinud ette ka hagejale kohustust esitada krediitkaardilepingust tulenev nõue üksnes kindlustuandja, mitte oma lepingupartneri vastu. Kuigi hagejat on nimetatud kindlustuslepingus soodustatud isikuks ja kindlustusagendiks, ei tulenenud hagejale nimetatud lepingust kindlustusandja kohustusi ega kohustust iseseisvalt ja omal algatusel menetleda kindlustusjuhtumit. Seega on kostja etteheited hageja tegevusetusele seoses kindlustusjuhtumi mittemetlemisega põhjendamatud.
44.Isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja sellest kindlustusandja nõuetekohast teavitamist ning viimase poolt kindlustushüvitise maksmist kostjale, nägi lepingu punkt 2.1 ette, et töötuse korral tasutakse kindlustusvõtjale vaid 5% sellest kasutatud krediidilimiidist, mida kindlustusvõtja on kasutanud töötuks jäämisest teada saamise päevaks. Seega ei kataks kindlustushüvitis ühelgi juhul kogu hageja lepingulist nõuet kostja vastu, vaid üksnes 5% sellest. Eeltoodust lähtudes on kostja vastuväited seoses tema võimaliku õigusega saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist asjakohatud ja põhjendamatud käesoleva vaidluse raames. Kindlustuslepingu sõlmimine ei vabasta kostjat oma lepinguliste kohustuste täitmisest hageja ees. Kindlustushüvitise saamise õiguse olemasolu ei ole kostja tõendanud, kuigi TsMS § 230 lg 1 kohaselt lasub hagimenetluses kummalgi poolel kohustus tõendada oma nõudeid ja vastuväiteid ning kohus on kostjale selgitanud tema kohustust tõendada kindlustushüvitise saamisega seonduvaid väiteid.
45.Täiendavalt peab kohus kostjale vajalikuks veel kord selgitada, et kuna kohus lahendab asja lihtmenetluse korras, ei ole kohus seotud poolte sooviga arutada asja kohtuistungil. Käesolevas asjas ei esitanud kumbki pool tunnistajate ülekuulamise taotlusi ning kohtu hinnangul puudusid
muud menetluslikud takistused asja menetlemiseks kirjalikus menetluses. Kohus selgitab kostjale, et hagimenetluses tsiviilasja lahendaval kohtul puudub pädevus algatada muid menetlusi selleks, et välja selgitada, kas kostjal on õigus saada kindlustushüvitist ning kas see võiks vabastada kostjat kohustusest täita oma lepingulisi kohustusi hageja ees. Kohus peab asja lahendamisel olema erapooletu (TsMS § 7) ning kohus saab menetlusosalistele üksnes selgitada, milliseid asjaolusid neil tõendada tuleb, mida kohus on antud menetluses ka korduvalt teinud. TsMS § 5 lg 1 näeb ette, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega ei saa kohus ise uurida ega välja selgitada, kas või milliseid vastuväiteid võiks kostja esitada ning kas kostjal on õigus saada kindlustushüvitist või mitte. Kuna puuduvad mistahes teised kohtuvaidlused või menetlused, mis seonduksid käesoleva tsiviilasjaga, puudub alus menetluse peatamiseks käesolevas tsiviilasjas. Kohus ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hageja hagiavalduse menetlemisest oleks tulnud TsMS §371 lg 2 p 1 alusel keelduda. Kohus on käesolevas lahendis tuvastanud, et hageja nõue kostja vastu oli põhjendatud ning kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi. Kostja on hagejale ette heitnud märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seaduse rikkumist, kuid kohus selgitab kostjale, et nimetatud seadus § 2 lg 1 kohaselt on antud seadus täitmiseks kohustuslik riigi või kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku asutusele, organile, ametnikule, töötajale või kollegiaalorgani liikmele. Hageja näol on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kellele ei laiene märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seadusest tulenevad kohustused. Kostja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks on kohus jätnud rahuldamata, kuna TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult selle tõendi ja korraldab ainult selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtstust see, alates millisest ajast täpselt viibis kostja vahi all ning millal kostja töötuna arvele võeti. Mõlema viidatud fakti osas puudub poolte vahel ka vaidlus.
46.Samuti ei nõustu kohus kostja esindaja taotlusega ajatada kohtuotsuse täitmine või alternatiivselt jätta rahuldamata hageja viivise nõue. Kostja esindaja ei ole põhistanud, millisel põhjusel tuleb kostjale anda lausa 2 aastat aega võlgnevuse tasumiseks pärast vabanemist. Kohus peab sellise pika ajaperioodi andmist võlgnevuse tasumiseks põhjendamatuks. Kostja ise on keeldunud mistahes kompromissi sõlmimisest hagejaga ning kostja ise on seega välistanud võlgnevuse tasumise maksegraafiku alusel osamaksetega. Kostja on kohtule teatanud, et ta oma esindaja seisukohtadega ei nõustu.
47.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud tähtaegselt, millisel juhul on võlausaldajal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Hageja on kostjalt nõudnud viivise tasumist seadusjärgses määras ning kohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas mistahes sellised asjaolud, mis võimaldaksid kohtul jätta hageja viivisenõue kostja vastu rahuldamata. Kostja hageja viivise ja intressi arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole.
48.Eeltoodust kogumis lähtudes tuleb hageja nõue kostja vastu tervikuna rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 527 (viissada kakskümmend seitse) eurot ja 47 senti, millest 478,60 eurot on põhivõlgnevus, 14,10 eurot tasumisele kuuluv intress ning 34,47 eurot hagiavalduse esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis.
49.TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on kohtule esitatud taotluse mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni seaduses sätestatud määras. Kohus leiab, et see hageja nõue kuulub samuti rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis protsendina põhivõlgnevuselt (478,60 eurot) alates hagi esitamisest (21.01.2011.a) kuni põhinõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1
sätestatud määras ehk Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7% aastas.
50.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 sätestab, et lihtmenetluse korral võib kohus näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja taotles kostjalt menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu väljamõistmist summas 750 krooni ehk 47,93 euro ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist summas 54,32 eurot ning seega kokku 102 (ükssada kaks) eurot ja 25 senti. Samuti taotles hageja kostjalt viivise väljamõistmist menetluskulude summalt alates lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni seaduses sätestatud määras.
51.Kohus leiab, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuludena välja mõista maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv summas 750 krooni ehk 47,93 euro ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 54,32 eurot ning seega kokku 102 (ükssada kaks) eurot ja 25 senti. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis protsendina menetluskuludelt (102,25 eurot) alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
Anu Uritam Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.