Võlaõigus › Alusetu rikastumine

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse eelnev käik ja hageja nõue 16.07.2003 esitas TÜ Madara hagi AS Lasref vastu muuhulgas ka võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud järgmised lepingud Tallinnas Majaka põik 17 ja Tuha 3c asuvate kinnistute kohta: - 04.10.1996 sõlmisid pooled eraldi dokumentidena ostu-müügi eellepingu (edaspidi eelleping I) ja selle lepingu lisaks oleva rendilepingu nr 10 (edaspidi rendileping), mille esemeks oli Tallinnas Majaka põik 17a asuv 5 000 m2 suurune kinnistamata maatükk (tinglik osa Majaka põik 17 asuvast maatükist, mida pooled nimetavad ka Majaka põik 17 osaks), millel asusid kaks pooleliolevat kaarhalli, kokku pindalaga 720 m2. Eellepingu I p 4.1 kohaselt tuli hagejal tasuda ostuhind kostjale võrdsetes osades viie aasta jooksul, kusjuures hinnast tuli maha arvata rendilepingu alusel tasutav rent. Kostja kohustus kuue kuu jooksul sõlmima eellepinguga I samadel tingimustel ostu-müügilepingu. Eellepingu I p 8.5 kohaselt pidid pooled lõpetama ostu-müügilepingu sõlmimisel rendilepingu. Rendilepingu järgi andis kostja hagejale rendile eellepingus I nimetatud objekti rendihinnaga 10 000 krooni kuus, millele lisandus käibemaks. Rendileping pidi kehtima kuni 02.10.2021. - 24.07.1997 sõlmisid hageja ja kostja Majaka põik 17a kapitalirendilepingu (edaspidi kapitalirendileping). Lepingu p 3.1 kohaselt kehtib leping kuni hageja poolt lepinguobjekti hinna täieliku tasumiseni kostjale viie aasta jooksul või enne seda, kui pooled sõlmivad lepinguobjekti notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu. - 04.07.2000 sõlmisid hageja ja kostja Tuha 3c ja Majaka põik 17 asuvate hoonestatud ja kinnistamisel olevate maatükkide ostu-müügi eellepingu (edaspidi eelleping II). Lepingu p 1.2.8 kohaselt pidi hageja tasuma kostjale maatükkide ostuhinna viie aasta jooksul arvates 30.06.2001. - 27.07.2000 sõlmisid hageja ja kostja Tuha 3c ja Majaka põik 17 asuvate hoonete kui vallasasjade ja nende teenindamiseks määratud maatükkide kasutusvalduse lepingu hageja kasuks (edaspidi kasutusvalduse leping). Kasutusvaldus pidi lepingu järgi lõppema, kui hageja omandab kasutusvalduse eseme eellepingu II järgi. - 22.11.2000 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe (edaspidi kokkulepe), millega pooled lõpetasid eellepingu II poolte kokkuleppel ja muutsid kapitalirendilepingut, mis jäi kehtima. Pooled kinnitasid kokkuleppes, et hageja on kapitalirendilepingust tulenevad maksekohustused täitnud ning kostja kohustub sõlmima 01.04.2001 notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu Majaka põik 17a omandiõiguse üleandmise kohta hagejale. - 24.11.2000 koostasid hageja ja kostja võtmete üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt hageja tagastas kostjale Tuha 3c ja Majaka põik 17b asuvad hooned ja ruumide võtmed, mis olid hagejale üle antud eellepingu II alusel. Majaka põik 17 (registriosa nr 30321) ja Tuha 3c (registriosa nr 30304) maatükid kinnistati 22.11.2000 kostja nimele. Alates 07.04.2003 on Majaka põik 17 kinnistu AS Lasref ja OÜ Skrooder kaasomandis. Alates 04.07.2003 on Tuha 3c kinnistu omanik OÜ Lasref Haldus. Hageja nõudis Tallinna Linnakohtule esitatud hagis enda õiguse tunnustamist Majaka põik 17 ja Tuha 3c üürilepingute kohta märke kandmiseks kinnistusraamatusse, kuni ta vara 2(17)

välja ostab, põhjendades nõuet rendilepingu ja kasutusvalduse lepinguga, mis on AÕSRS § 91 (jõustus 01.07.2003) alusel muutunud üürilepinguteks. Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2112/03 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.06.2004 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04 tuvastati, et hageja ja kostja vahel Majaka põik 17 ja Tuha 3c võõrandamiseks sõlmitud lepingud on tühised seaduses sätestatud vorminõude rikkumise tõttu. Hageja on lepinguobjektide omandamise eest osaliselt kostjale tasunud, kuid asjaõiguslepingud omandiõiguse ülekandmiseks jäid sõlmimata. Tulenevalt tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg-st 5 on kostjal kohustus tagastada hagejale tühise tehingu alusel saadud 1 750 000 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hageja säästis Majaka põik 17a kinnistamata maatüki ja kaarhallide kasutamise arvel oma vara. Rendileping on muudetud tähtajatuks kapitalirendilepingu p 3.1 järgi, sest see punkt ei olnud tühine. 22.11.2002 ütles kostja hagejale rendilepingu üles, kuna hageja rikkus lepingut, ehitades lepinguobjekti omavoliliselt ümber. Pärast Riigikohtu eelnimetatud otsust muutis kostja oma vastuväiteid ja asus seisukohale, et rendileping on tühiseks osutunud eellepingu I kõrvalkohustusena samuti tühine ja kuna tühist lepingut ei saa üles öelda, ei omanud rendilepingu ülesütlemine tagajärgi. Kostja väitis, et kasutusvalduse leping on tühine, kuna ei järgitud seaduses sätestatud notariaalse vormi nõuet. Ehitise muutumine kinnisasja oluliseks osaks on sama õigusliku tähendusega, kui vallasasja hävimine, mis AÕS § 207 lg 1 kohaselt on aluseks kasutusvalduse lõppemisele. Käesoleval juhul ei kohaldu AÕSRS § 91 ning hageja ei ole Majaka põik 17 kinnistu osa ja Tuha 3c kinnistu üürnik. Kostja esitas 02.03.2005 vastuhagi, milles palus tuvastada hageja kohustus tagastada kostjale tühise ostu-müügilepingu järgi hagejale üle antud valdus kinnistu Majaka põik 17 osale (5 000 m2, millel asub kaks kaarhalli) ning välja mõista hagejalt TsK § 477 lg 1 ja VÕS § 1032 alusel Majaka põik 17 territooriumi osa ja kaarhallide kasutamisega alusetult säästetud 750 000 krooni. Hüvitisnõude esitamisel lähtus kostja keskmisest üüritasust, kaarhallide ja territooriumi pindalast. Kostja arvates oli hageja 1996. - 2005. veebruarini alusetult säästnud kostja arvel kokku 5 433 626 krooni. Kostja arvates on hagejal õigus kostjalt tagasi saada: tühise eellepingu II alusel hagejale tagastamata 50 000 krooni, ülejäänud osas on kostja eellepingu II tagasitäitmise nõude 22.11.2000 kokkuleppega tasaarvestanud ja seejärel tasunud; tühise kapitalirendilepingu alusel tasutud 1 479 409,50 krooni ning Majaka põik 17 kaarhallide ja territooriumi osa parendamiseks tehtud kulutused 1 396 294 krooni. 01.03.2005 avaldusega tasaarvestas kostja oma nõude täielikult hageja nõudega osas, mida ta tunnistas ning kostja tasaarvestamata nõudeks jäi 2 507 922,50 krooni, millest ta palus hagejalt välja mõista 750 000 krooni. Kostja arvates oli hageja nõue kostja vastu lõppenud tasaarvestusega ja seetõttu taotles kostja hagi rahuldamata jätmist. Hageja ei tunnistanud kostja vastuhagi. Hageja sai Majaka põik 17 osa oma valdusesse kokkuleppe kohaselt ja lepingute alusel ning need alused ei ole ära langenud. Seetõttu ei saa kostja esitada ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kostja ei ole esitanud nõuet lepingu täitmiseks. Kuna hageja esitab tasaarvestusele vastuväited, ei ole tasaarvestus VÕS § 200 lg-st 4 lähtudes võimalik. Tasaarvestatavaid summasid ei saa kontrollida ja vastuhagi on selles osas tõendamata. Alusetu on tasaarvestus hageja tehtud parenduste hüvitamiseks, sest hageja ei ole esitanud kostja vastu selles osas nõuet. Kostjal puudus õigus nõuda renti maa eest enne selle kinnistamist, kuna ta ei olnud maa omanik. Kostja ei esitanud rendiarveid ega soovinud makseid saada, kuna oli ise hagejale võlgu. 26.10.2006 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tühiste lepingute alusel saadud 1 750 000 krooni ja tunnustas hageja õigust nõuda üürilepingu kohta märke tegemist 3(17)

kinnistusraamatusse. Maakohus määras, et Majaka põik 17 kinnistu (registriosa nr 30321) teise jakku esimesele vabale järjekohale tuleb kanda märkus 04.10.1996 üürilepingu (pealkirjastatud rendilepinguna) kohta hageja kasuks tähtajaga 02.10.2021. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.04.2007 otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tegi tühistatud osas uue otsuse. 05.12.2007 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.06.2008 otsusega maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hageja rahaline nõue kostja vastu ja saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonikohus leidis, et hageja rahalise nõude rahuldamisel kostja vastu ei ole kohus tuvastanud, kui palju maksis hageja kostjale tühiste tehingute alusel. Ringkonnakohus leidis, et põhihagi uuesti läbivaatamine on põhjendatud ka seoses vajadusega hinnata kostja vastuväiteid tasaarvestuse kohta ja anda talle võimalus teha tasaarvestuse avaldus hagejal tasumata rendisummadega. Samuti tuleb kostjale anda võimalus kõrvaldada vastuolud tema väidetes 22.11.2000 sõlmitud kokkuleppe suhtes ning kohtul anda hinnang nimetatud kokkuleppe kehtivusele. Tasaarvestust on võimalik teha ka kohtumenetluse ajal. 18.03.2009 esitatud täpsustatud avalduse kohaselt jääb hageja 10.08.2004 haginõude täiendustes (II kd tl 301) toodud kaalutluste ja tühiste tehingute alusel alusetult makstud raha tagasinõude juurde. Kostja tasaarvestuse nõude osas leiab hageja, et kohus ei saa arvestada kostja üürilepingul põhinevaid nõudeid, kuna kostja ei ole esitanud sellekohast lepingunõuet ehk ei ole esitatud kehtival üürilepingul põhinevat nõuet 10 000 krooni kuus. Kostja tugineb ilma õigusliku aluseta aegunud lepingulisele üürinõudele. Kostja ei ole teinud tasaarvestust. Kostja üürilepingul põhinevat nõuet ei saa kohus menetleda, kuna kostja ei ole vastavat lepinguhagi esitanud. Nõue on ka aegunud ja seda ei saaks soovi korral tasaarvestada ega arvesse võtta vastastikuste arvelduste alusena. Lähtuda tuleb igakuise makse aegumisest. Teoreetiliselt saaks hageja nõuda üüri viimase kolme aasta eest. Õige on kostja seisukoht, et kohtud tuvastasid 04.10.1996 rendilepingu kehtivuse. Seadus ei näinud ette „rendi ettemaksuks” lugemist. Hageja täitis tühist kapitalirendilepingut ja tegi kostja kasuks alusetuid makseid. Maksekorraldustest ja arvetest nähtub, et tegemist oli kapitalirendi osamaksetega, mitte rendimaksetega 04.10.1996 rendilepingu alusel. Hageja ei ole avaldanud tahet, et TsÜS § 66 lg 5 summad tuleks arvestada rendi katteks, ettemaksuna või mitte ja sellist kokkulepet ei ole sõlmitud ning pooled ei ole sellele tuginenud ka hagi või vastuhagi alusena. Hageja on 16.07.2003 hagis märkinud teoreetilist võimalust, et põhimõtteliselt on võimalik igakuised kapitalirendimaksed lugeda rendimakseteks, ent ei ole võtnud seoses sellega kohustusi. Rendi ettemaksuks lugemine oleks võimalik vaid siis, kui kostja oleks tähtaegselt rendilepingut tunnistanud ja oleks sõlmitud kompromiss. Tühise tehingu järgi tasutu ei saa olla kehtiva lepingu järgi makstud summa. Hageja muutis tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu lahendist 12.03.2004 hagi alust ja nõudis mitte kahju, vaid raha tagastamist tühise lepingu alusel. Esialgses 16.07.2003 hagis oli aluseks, et kostja ei täitnud süüliselt lepingulisi kohustus, ei andnud omandit üle, mistõttu hageja esitas TsK § 222 kahjunõude. Samas hagis tõi hageja välja, et kuna kostja väitel on lepingud vormivea tõttu tühised, on võimalik hageja positsiooni korrigeerimine ja hagi esitamine TsÜS § 66 lg 5 ja § 477 alusel. Üüri katteks kapitalirendimaksete tasumine oleks saanud läbirääkimiste teemana kõne alla tulla üksnes esialgse hagi piires. Hageja on korduvalt rõhutanud, et kapitalirendileping on tühine ja summad tuleb tagastada restitutsiooni korras (09.08.2004 ühtne haginõue tl 301). Kostja viitas rendilepingu ja kapitalirendilepingu tühisusele. 01.03.2005 esitas kostja tasaarvestamise avalduse (III kd tl 491), kus rõhutab, et kapitalirendileping on tühine ja kõik arvestused tulenevad alusetult 4(17)

säästetud rahast, mitte rendist. Kostja loobus kõigist varasematest tasaarvlemise avaldustest 01.03.2005 (III kd tl 496) lähtuvalt sellest, et Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2004 ja Riigikohtu 17.06.2004 otsusega loeti tehingud tühiseks. Hageja on maksnud kostjale 04.07.2000 tühiseks tunnistatud ostu-müügi eellepingu alusel alusetult 1 000 000 krooni ja intresse 42 707,70 krooni vastavalt lepingu p-le 1.2.2. Hageja on maksnud kostjale 24.07.1997 kapitalirendilepingu alusel kinnistu omandamise eest järelmaksu (osamakseid): 750 000 krooni ja 729 409,50 krooni (igakuised järelmaksu osamaksed 12 500 krooni + intress). Kokku ühekordsetes maksetes 1 792 707,70 krooni + igakuised järelmaksu osamaksed 729 409,50 krooni = 2 522 117,20 krooni. Kostja on esitanud dokumendid hagejale tagastamise kohta: 475 000 krooni (ostu-müügi eellepingu ettemaksu osaline tagastamine) ja 90 423,95 (viide kirjale nr 90), kokku 565 423,95 krooni. Hageja on kostjale alusetult maksnud 2 522 117,20 – 565 423,95= 1 956 693,30 krooni, mille palub kostjalt välja mõista. Kostja tunnistas 01.03.2005 avalduses kohustust tasuda hagejale renoveerimistööde eest, kuid ei selgita täiendustes, miks ta ei võta arvesse selles märgitud kohustust 1 529 407,50 krooni, samuti on kostja nimetanud ka summat 1 396 294 krooni (III kd tl 495). Kostja ei ole esitanud üürinõuet ja hageja ei ole seda ka kunagi tunnistanud. Puudub TsÜS 67 kohane hageja tahteavaldus, kus hageja oleks tunnistanud sõnaselgelt kostja rahalist lepingulist nõuet, samuti puudub võlatunnistus, mis saaks olla hagi aegumise katkemise alus (3-2-1-63-08). Kuna aegumise kulg algab sissenõutavaks muutumisest (TsÜS 147), siis omab tähtsust vaid rahalise kohustuse sissenõutavuse aeg ja seoses sellega, konkreetse rahalise võla tunnistamine (mida pole toimunud), mitte üürilepingu olemasolu, kui sellise tunnistamine. Mingit omaksvõttu ei ole toimunud ja hageja ei ole mingeid rahalisi kohustusi võtnud. Isegi kui hageja oleks tunnistanud lepingu perioodil konkreetsete üürimaksete maksmise kohustust, ei saaks see mõjutada järgmiste maksete osas aegumist, kuna järgmiste maksete sissenõutavaks muutumine toimus hiljem ja iga makse osas aegub hagi iseseisvalt. Tuginemine 20.11.2000 kokkuleppele on alusetu, kuna kokkulepe on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja 31.12.2008 esitatud vastuväidete täienduste kohaselt on hageja esitanud kõikide kostjale sooritatud maksete tagastamise nõude arvestamata, et hagejal oli kohustus tasuda renti (üüri) võõra asja kasutamise eest. Kohtud on tuvastanud pooltevahelise üürisuhte. Menetluse algfaasis esitas kostja Majaka põik 17 rendi nõude ajavahemikul 04.10.1996 23.05.2003 summas 939 432,65 krooni ja maamaksu osas kuni 01.07.2002. Nimetatud summad oleks hageja pidanud tasuma, kuid tasaarvestas need kapitalirendi- ja intressimaksetena 983 422,97 krooni ulatuses. Tasaarvestamisele kuulub ka kohtumenetlusele kulunud aja eest tasumisele kuuluv. Käesoleva aja seisuga on kostja nõue: üür 04.10.1996 lepingu järgi alates 04.10.1996 (2 kuud 26 päeva) + 01.01.1997 01.01.2009 (12 aastat); 2 kuu ja 26 päeva üür 2x10 000 +10 000/30x26 = 28 666 krooni; 12 aasta üür 133 x 10 000 = 1 330 000 krooni; maamaksu osa 43 990,32 krooni; kokku 28 666 + 1 330 000 + 43 990 = 1 402 656 krooni. Kostja ei pea esitama mingit täiendavat avaldust, et kohus saaks arvestada hageja poolt väljaostumaksete nimetuse all tasutud summasid rendina/üürina. Poolte käitumisest tulenevalt tasuti üüri ettemaksuna. See on seaduslik üüri tasumise viis ja puudub põhjus hinnata olukorda nii, et üüri oleks tasutud vaid nõude esitamisel. Arvestada tuleb, et hageja on igakuisest üürist ja maamaksust suuremad maksed tasunud pikema aja jooksul ette omal 5(17)

vabal tahtel ning kostja võttis summad vastu. Hageja peab põhistama, miks ta taganeb poolte käitumisest nähtuvast kokkuleppest tasuda rent/üür ettemaksuga. Hageja 2001. majandusaasta aruandest nähtub, et hageja rahaline nõue kostja vastu moodustas 50 000 krooni. Hageja juhatus on kinnitanud, et tegemist oli õigete andmetega. 22.11.2000 kokkuleppe osas märgib kostja, et tema varasemad seisukohad ei ole vastuolulised, vaid on kujunenud vastavalt pooltevaheliste suhete kohta tehtud kohtulahenditele. Kinnisomandi tekkimisega samaaegselt (22.11.2000) on pooled sõlminud kokkuleppe („Lisa”) 04.07.2000 ostu-müügi eellepingu lõpetamise kohta. Lepiti kokku ka lõpetava lepingu alusel tasutud summade tagastamises. Vaidlust ei ole, et 04.07.2000 leping oli vorminõuete rikkumise tõttu tühine, kuid tagastamisele suunatud kokkulepe omas õiguslikke tagajärgi. Pooled võisid kokku leppida, missuguses ulatuses kuulub lepingu järgi saadu tagastamisele. 22.11.2000 kokkulepet sõlmides oli tühiste lepingute alusel saadu väärtus pooltele teada ning pooled otsustasid tagasitäitmise kasuks. Pooled, lõpetades (tühise) 04.07.2000 ostu-müügi eellepingu, lõpetasid samaga ka (tühise) kasutusvalduslepingu ja leppisid kokku tagasitäitmises (restitutsioonis). Hageja sai tagasi eellepingu järgi tasutud summad, millest kostja jäi võlgu 50 000 krooni. Kostja sai tagasi Majaka põik 17b ja Tuha 3c valduse. 22.11.2000 tagasitäitmise kokkuleppe läbirääkimiste kirjavahetus näitas poolte tahet kompromissi otsimiseks ning tagasitäitmise kokkuleppe kujunemist, mille sisuks oli kostja poolt 04.07.2000 eellepingu järgi saadu tagastamine, hageja kasutusvalduse lepingu täitmise käigus saadud renditasude tagastamine ja lisaks arvestati kokkuleppeliselt hageja pisiinvesteeringuid, mida hageja tegi kasutusvalduse lepingu sõlmimisest kuni 01.11.2000. Kokkuleppes ei ole eraldi välja toodud kummagi poole üksikuid õigusi ja kohustusi ja kokkuleppel on kompromisslepingu tunnused. Eelnenud läbirääkimine kinnitab, et poolte vastastikused nõuded ja õigused on leidnud kokkuleppes kajastamist. Seega 22.11.2000 kokkuleppe tagasitäitmist käsitlev osa (p 2) on kehtiv ja tuleb arvestada poolte vastastikuste rahaliste kohustuste kindlaksmääramisel. 04.05.2009 avalduse kohaselt on hageja avaldanud selget tahet tema poolt teostatud maksete lugemiseks üüri (rendi)makseteks. Poolte tasaarvestatud nõuded olid samaliigilised (rahalised) ja tasaarvestuse tulemusena on nõuded lõppenud kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Vaidlust ei ole, et hageja peab maksma kuus vähemalt 10 000 krooni renti/üüri. Aegumise vastuväited on asjakohatud, kohtumenetlus on käinud 2003. aastast ja see tingib aegumise peatumise. Lisaks on pooled menetluse ajal pidanud läbirääkimisi. Aegumine võib olla katkenud hageja poolt üürimärke nõude esitamisega, millega seoses tunnistab kostja õigust üüri saada. Parenduste teema saab olla arutusel alles üürilepingu lõppemisel. Arvestada tuleb, et kostja on käsitlenud sellelaadseid väiteid teistsuguses õiguslikus olukorras kui praegune. Hageja arvutused ei ole kostjale arusaadavad. Poolte vahel olid ka muud kokkulepped, mida hageja õigustamatult ei arvesta (31.12.2008 kostja selgitus). 31.12.2008 menetlusdokumendis on p 4 osas eksitus, 12 aasta üürisuhtes tuleb korrutis 133 asendada korrutisega 144 (12 x 12 = 144), vastavalt muutub summa 1 440 000 krooni. Vastavalt tuleb muuta ka p-s 5 viidatud summat. Olles lisanud maamaksu osa, oli 31.12.2008 seisuga hageja ettemakstud summa üüriga/rendiga tasaarvestatud summas 1 483 990,32 krooni. 31.05.2009 lisandub sellele vähemalt 5 x 10 000 krooni = 50 000 krooni. Menetluse kestel on jõutud seisu, kus hagejal ei ole nõuet, mille väljamõistmist taotleda.

6(17)

16.11.2009 täienduste kohaselt on kostja käsitlusel alates 2009. maist tekkinud hagejal üürivõlg. Hageja vaidles sellisele käsitlusele vastu ja esitas kostjale tasaarvestusavalduse. (Kostja 08.09.2009 kiri hagejale ning hageja 15.10.2009 vastus). Poolte vahel on vaidlus tasaarvestuse üksikasjades, mille kohta on hageja ja kostja oma seisukohad kohtule esitanud, kuid mitte kostja sisulises õiguses saada oma vara kasutamise eest tasu üüri näol ning õiguslikus võimaluses seesugune nõue teise poole vastunõudega tasaarvestada. Kui kohus 22.11.2000 kompromissilaadset kokkulepet ei tunnista, tuleb arvestada asjaoluga, et hageja pidi alates 1996 oktoobrist tasuma ja tegelikult perioodiliselt tasus kostjale vara kasutamise eest. Tähendust ei oma, et seda tehti teistsuguse seletusega kui „rent” ja lepingulist summat ületavate maksekorraldustega. Maksete lõpetamisega tekkis olukord, kus hagejal oli kostjale ettemaks, mis ajapikku tasaarvestus kostja kasuks hageja poolt kostja vara kasutamise jätkamisega igakuiselt selle summa ulatuses, mida kostja oli õigustatud saama. Saldo täpsustuse kohaselt on saldo käesoleval ajal kostja kasuks 54 850 krooni. Kuna hageja kostja vara faktiliselt kasutas ja kasutab, ei saa ta üürina käsitletavaid tasutud summasid tagasi nõuda. Arvestades maamaksu osa kuni 01.07.2002, oli 31.12.2008 seisuga hageja ettemakstud summa üüri ja maamaksuga tasaarvestatud summas 1 483 990,32 krooni. Sellele lisandub igakuiselt 10 000 krooni. Seega lisandus tasaarvestusperioodil jaanuar kuni mai (osaliselt) 4 x 10 000 + 5 419,50 = 45 419,50 krooni. 2009. mai tasaarvestus ettemakstuga osaliselt, sest siis hageja poolt ettemakstud osa tasaarvestus täies ulatuses ja tasaarvestamata jäi 4 580,50 krooni. 2009. juuni - oktoober lisandus 5 x 10 000 krooni, mistõttu moodustab hageja üürivõlgnevus kostjale 2009. oktoobri seisuga vähemalt 54 850 krooni. Kas nimetatud summa tasaarvestub hageja nõudega kostja vastu või mitte, sõltub kohtu seisukohast 22.11.2000 kompromissilaadsele kokkuleppele. Kostja palus arvestada, et 10 000 krooni kuus kostja vara (5 000 m2 territooriumi, millel asuvad 2 hoonet Tallinna kesklinnas) kasutamise eest on võrreldes tegelike turuhindadega vähemalt 7 - 8 korda väiksem. Maakohtu otsuse põhjendused 22.01.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis välja AS-lt Lasref 1 956 693,25 krooni TÜ Madara kasuks. Lisaks mõistis kohus AS-lt Lasref TÜ Madara kasuks välja riigilõivu 74 000 krooni ja õigusabikulud 100 000 krooni. Vaidlus puudub selles, et varasema kohtuvaidluse käigus on kohtute poolt tuvastatud pooltevahelise 04.10.1996 rendilepingu kehtivus ja 04.10.1996 sõlmitud eellepingu tühisus, samuti 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendilepingu ja selle muudatuse tühisus. Tühiste tehingute järgi saadu pidid pooled tagastama (tehingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 5). 22.04.2009 avalduses suurendas hageja nõuet 1 956 693,30 kroonini. Maksekorraldustega (tl 25-27) loeb kohus tõendatuks, et hageja maksis 10.07.2000 kostjale 04.07.2000 ostumüügi eellepingu alusel 100 000 krooni, 05.07.2000 900 000 krooni, 07.08.1997 24.07.1997 lepingu alusel osamaksu 750 000 krooni, kokku 1 750 000 krooni. Maksekorraldustega (tl 213-268) loeb kohus tõendatuks, et hageja maksis ostu-müügi eellepingu alusel intresse summas 42 707,70 krooni ja kapitalirendilepingu alusel osamakseid ja intresse 729 409,50 krooni. Kokku on hageja maksnud kostjale tühiste 7(17)

lepingute järgi 2 522 117,20 krooni. Vaidlust puudub selles, et kostja on hagejale tagastanud 565 423,95 krooni (tl 152-155). Kostja asus 31.12.2008 menetlusdokumendis seisukohale, et ta ei pea esitama eraldi vormistatud avaldust, et kohus saaks arvestada hageja poolt väljaostumaksete nimetuse all tasutud summasid rendina. Kostja esitas nimetatud menetlusdokumendis rendinõude arvestuse alates 04.10.1996 koos maamaksuga ja täpsustas oma nõuet 04.05.2009 ja 16.11.2009 menetlusdokumendis, leides, et kohus peab arvestama ka kohtumenetluses kulunud aega. Poolte vaidlus taandub küsimusele, kas kostja on üürisuhtel põhineva tasaarvestuse avalduse teinud ja kui on, siis millal. 01.10.2000 vastastikuste arvestuste saldo (tl 420) ja ettepanek tasaarvelduse tegemiseks hageja renditasuga vastavalt rendilepingutele (tl 424426) tõendab pooltevaheliste läbirääkimiste pidamist ja sellest nähtub hageja soov tasaarvestada 463 361 krooni ostu-müügi lepingu objektide Majaka 15 ja Majaka 17a katteks ning valmisolek pidada läbirääkimisi 536 639 krooni osas kompromissilepingu sõlmimiseks ja hilisemast kirjast nõusolek tasaarvelduse tegemiseks ka kapitalirendilepingu (Majaka 17a) rendisummaga. Nimetatu ei ole kostjapoolne tasaarvestuse avaldus. Kostja ei ole väitnud, et tasaarvestuse tegemisel tugineb ta 10.06.2004 tasaarvestuse avaldusele. Kostja on tuginenud asjaolule, et menetluse algfaasis esitas kostja Majaka põik 17 rendi nõude ajavahemikul 04.10.1996 – 23.05.2003 summas 939 432,65 krooni (II kd, tl 280). Kostja tuginemine rendilepingule nähtub nimetatud tõendist. Kohus ei saa omal algatusel tõendist tuletada muid asjaolusid. Kostja on tuginenud asjaolule, et esitas 01.03.2005 hagejale tasaarvestuse avalduse. 01.03.2005 kirjast (III kd, tl 491) nähtuvalt esitas hageja kostjale tulenevalt muutunud õiguslikust positsioonist alusetul rikastumisel tuleneva säästetud vilja väljaandmise tasaarvestuse nõude perioodi 04.10.1996 30.06.2002 (TsK § 477 lg 1, AÕS § 23, 24, 29 lg 2 ja lg 3 alusel) ja alates 01.07.2002 kuni tasaarvestuse tegemise ajani saadu hariliku väärtuse hüvitamise nõude (VÕS § 1032 lg 1 alusel) (tl 491-493). Kostja tugines varasemalt sõlmitud 22.11.2000 tasaarvestuse kokkuleppele. Kostja on käsitlenud 22.11.2000 kokkulepet kompromissilepinguna. Nimetatud lepingu p-st 2 (tl 39) ilmneb, et pooled on kokku leppinud 04.07.2000 ostu-müügi eellepingu lõpetamises poolte kokkuleppel, kostja kohustuses tagastada eellepingu p 1.2.1 alusel saadud 900 000 krooni, kusjuures sellest summast võetakse maha hageja poolt kostjale tasumata 275 000 krooni 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendilepingu alusel ning tasumisele kuulub 625 000 krooni. Samuti on pooled kokku leppinud intressi maksmises 15% aastas tasumata summadelt kuni nende tasumiseni. Iseenesest ei ole välistatud, et ka TsK ajal said pooled leppida kokku uue võlasuhte tekkimises, ilma et oleks lepitud kokku endise võlasuhte lõppemises ehk pooled võisid ka TsK kehtimise ajal võlasuhet lõpetada või seda kujundada. Kohtu hinnangul ei saanud pooled kompromissilepingus kokku leppida kohustuste tekkimises tühiste 04.07.2000 ja 24.07.1997 lepingute alusel või nende tasaarvestamises. Kompromissileping ei tekita iseenesest uut kohustust, kui ei olnud tekkinud kohustus, mida kompromissiga muudeti vaieldamatuks. Sellist kokkulepet 22.11.2000 kokkuleppe p-st 2 ei tulene. Poolte kokkulepe või hageja tahteavaldus kapitalirendilepingu alusel tehtud kapitalirendi maksete üüri ettemakseks lugemise kohta ei ole leidnud tõendamist.

8(17)

01.03.2005 kostja tasaarvestuse avalduse kohaselt teatas kostja hagejale, et tal on hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue perioodi 04.10.1996 – 30.06.2002 eest. Kohtumenetluses ei ole tõendamist leidnud sellise nõude olemasolu. Seega puuduvad tasaarvestuse tegemise eeldused, kostjal nõude olemasolu ja sellest omakorda nõude sissenõutavus. 01.03.2005 avaldusest nähtuvalt palus AS Lasref mitte arvestada oma varasemas menetluses esitatud 10.06.2004 tasaarvestuse avaldust ja teatas selle tühistamisest (tl 496). Nimetatud kirjal tasaarvestuse seisukohalt tähendus puudub. Tasaarvestus on kujundusõigus ja toimub vastava avalduse tegemisega vastaspoolele, kui on täidetud vastavad eeldused. Apellatsioonkaebus Kostja AS Lasref palus tühistada Harju Maakohtu 22.01.2010 otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning jätnud hindamata tõendeid. Lisaks ei ole maakohus järginud Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2008 otsuse juhiseid, rikkudes TsMS § 658 lg-t 2. 22.11.2000 kokkuleppe sisuks oli poolte vahel tühise tehingu tagasitäitmise kokkulepe vaatamata asjaolule, et pooled ise pidasid kokkuleppe sõlmimisel tehingut, mida täideti tagasi, kehtivaks. Lisaks lahendati kokkuleppega ka muid pooltevahelisi rahalisi suhteid, mis seondusid Majaka põik 17b ja Tuha 3c valduse tagastamisega ning TÜ Madara poolt üüri võtmisega perioodil, mil tal oli valdus nendel objektidel, neid asjaolusid kokkuleppe tekstis täpselt esile toomata. Kostja pidas kokkulepet kompromissilaadseks kokkuleppeks ja esitles seda menetluses vastavalt. Hageja vastuväidete kohaselt on kokkuleppe näol tegemist tühise lepinguga kogu ulatuses, kuigi hageja on kokkuleppe täitmist p 2 osas ja saldot majandusaasta aruandega kinnitanud. Kohus ei ole arvestanud, et pooled on 22.11.2000 kokkulepet reaalselt täitnud, ning ei ole täitmist vaidlustanud ning hageja on majandusaasta aruandes avaldanud, et kokkuleppest tulenev saldo oli 50 000 krooni võrra tema kasuks (ehk kostja võlg oli 50 000 krooni). Ka 22.11.2000 kokkuleppest nähtub, et AS Lasref poolt kuulus ostu-müügi eellepingu järgi saadust tagastamisele ülekannetega saaduga võrreldes väiksem osa, mille kostja ka tagastas, jäädes lõppkokkuvõttes hagejale võlgu 50 000 krooni. Oma põhistused ja viited tõenditele, mis tingis kokkuleppe ostumüügi eellepingu järgi saaduga võrreldes väiksema summa tagastamiseks, on kostja esitanud 31.12.2008 menetlusdokumendi p-des 1 - 5. Maakohus on jätnud arvestamata, et hageja ei ole kokkuleppest taganenud ning kokkuleppe mittekehtivuse vastuväite osas lasus hagejal tõendamiskoormis, kuna ta oli kokkuleppe täitmist majandusaasta aruandega kinnitanud, mis oma olemuselt on võlatunnistusega sarnanev kinnitus. Hageja kokkuleppe kehtetuse tõendamiskoormist ei täitnud. Riigikohtu otsuse 3-2-1-109-07 kohaselt oleks tulnud hinnata, kas kokkuleppe p 2 kehtib ka ilma tühise osata. Maakohus ei ole andnud hinnangut kokkuleppe kehtivusele, samuti ei hinnanud maakohus, kas kokkuleppe p 2 kehtiks ka ilma kokkuleppe tühise osata. Kuigi maakohus ei nõustu kostja käsitlusega, et tegemist võis olla kompromissilaadse kokkuleppega, ei ole kohus andnud hinnangut, missuguse õigussuhtega oli tegemist. Maakohus ei saanud otsuses käsitleda asjaolu, et pooled ei saanud üldse kokku leppida tagasitäitmises sisuliselt tühiste lepingute alusel. Hageja ei ole sellist vastuväidet esitanud, pidades kokkulepet vaid absoluutselt tühiseks. Kohtu seisukoht ei ole põhistatud ka sel põhjusel, et seadusest tuleneb tühise tehingu tagasitäitmise kohustus. Kui pooled lepivad kokku sellest veidi erinevalt, arvestades teiste faktorite ja ka muude tehingute ja toimingutega, mis nende vahel aset leidsid, siis puuduvad igasugused põhjused, et kaaluda kokkuleppe lugemist kehtetuks. Maakohtul jäid hindamata kostja väited, mis esitati menetlusdokumentides. Kohaldamata jäi enne 9(17)

01.07.2002 kehtinud TsÜS § 64, mille esimese lõike kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Poolte tahte hindamisel tuli hinnata kokkuleppe täitmise asjaolu, milles tegelikult vaidlus puudub. Kohus on jätnud 22.11.2000 kokkuleppe kui tõendi hindamisel järgimata nii Riigikohtu kui Ringkonnakohtu juhise. Kokkuleppe kehtivaks tunnistamine tähendaks kostja oluliselt väiksemat võlgnevust võrreldes hagis nõutud summaga. Sellest summast ülejäänud hageja nõude osa oli tasaarvestatud üüri nõudega või igakuiste kapitalirendi maksetega lepingulise üüriga võrdelises osas. 04.07.2000 eellepingu alusel tasutud 1 000 000 krooni ja selle intressid 42 707,70 krooni loeti kokkuleppega võlaks 900 000 krooni. Kokkuleppe kehtivaks tunnistamine tähendaks nõutuga võrreldes kostja 417 707,70 krooni väiksemat võlgnevust. Tähtsust ei oma asjaolu, kas pooled olid kokkulepet sõlmides teadlikud 04.07.2000 eellepingu kehtetusest, kuna lepingu alusel saadu väärtus oli neile teada, samuti olid neile teada muud vastastikused kohustused, mis kokkuleppe sõlmimisega leidsid lahenduse. Maakohus on leidnud õigesti, et AS Lasref 01.03.2005 kirjal 10.06.2004 tasaarvestuse avalduse tühistamisest puudub tähendus tasaarvestuse seisukohalt. Kostja käsitlusel puudub kirjal tähendus eelkõige põhjusel, et menetlusliku olukorra muutumise tõttu langesid ära kirja koostamise alused. Ka Ringkonnakohus on 20.06.2008 lahendis möönnud tasaarvestusega seonduva positsiooni muutmise võimalikkust menetluse kestel seonduvalt ekslikust hinnangust õigussuhtele. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kostja ei ole väitnud, et ta tugineb 10.06.2004 tasaarvestuse avaldusele, esile toomata asjaolusid ja põhjendusi, miks kohus seesuguse järelduseni jõudis. Maakohtul on jäänud tähelepanuta, et kostja on osundatud tasaarvestuse avaldusele tuginenud varasemas vastuses (11.06.2004 täpsustav vastus p 6.2) ning tugines sellele avaldusele ka asja arutamisel 23.11.2009 kohtuistungil. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Maakohus on jätnud käsitlemata kostja seisukoha, et kuna hageja kostja vara üürilepingu objekti näol faktiliselt kasutas ja kasutab, ei saa ta üürina/rendina käsitletavaid juba tasutud summasid tagasi nõuda. Kostja palus hinnata poolte käitumist ja lahendada asi sellest tulenevalt. Kostja osundas, et tuleb hinnata, kuidas oleksid pooled mõistlikult käitunud, kui pooltevahelisest suhtest eemaldada tühiste lepingute mõju. Kostja arvates vastus sellele küsimusele ei saa viia tulemini, et hageja ei oleks üldse pidanud perioodilist renti/üüri maksma või oleks seda pidanud tegema vaid tema vastu esitatud hagi rahuldamisel. Hageja hages 04.10.1996 rendilepingu ja ka muudel alustel üürimärkeid, ning 04.10.1996 rendilepingu alusel saavutas ka üürimärke sissekandmise. Kui eeldada, et hageja oleks üürivõlglane, oleks see asjaolu hagejat mõistlikult tagasi hoidnud sellise nõude esitamisest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ise oli nõude esitamisel esile toonud asjaolu, et ta on kostjale ette maksnud ja et ta tasus igakuiseid rendimakseid, mis ületavad kokkulepitud rendi, ning et kapitalirendi makseid on võimalik arvestada üüri katteks. Kaevatavas lahendis käsitlemisele kuuluva mõttes apellant alusetule rikastumisele ei tuginenud ega saagi jõustunud kohtulahendist tulenevalt tugineda. Samas tunnustas kohus varasemas menetluses apellandi õigust tasaarvestusele rendi/üüri summadega (Riigikohtu lahend 3-2-1-109-07 p 29). Riigikohus heitis varasemale tühistatud ringkonnakohtu lahendile ette, et kohus suurendas kostja nõuet ja arvestas kostja üürinõude ise välja. Küsimust, et tasaarvestust poleks üldse tehtud üürinõude alusel, Riigikohtus ei tõusetunud. Maakohus ei saa eitada tasaarvestuse olemasolu üürinõude alusel, kuna Riigikohus on seda juba olemasolevate avalduste alusel tunnustanud. 10(17)

Asjas ei ole esitatud uusi tõendeid, mis annaksid alust kostja varasemaid avaldusi ümber vaadata ja hinnata neid kui "mittetaasarvestuslikke" avaldusi. Tasaarvestuse avalduse olemasolu üürinõudega tunnustati ka ringkonnakohtu 20.04.2007 lahendiga, kuigi lahend tühistati. Pärast 20.06.2008 ringkonnakohtu lahendi tegemist on kostja menetluses oma üürinõuet käsitlenud vastavalt kohtute poolt kehtivaks tunnistatud 04.10.1996 üürilepingus toodud üürile 10 000 krooni kuus ja sellest tuleneva summa välja arvutanud ning kohtule esitanud nii, et soovib selle tasaarvestamist hageja nõudega. Arvestusi on täpsustatud 31.12.2008, 04.05.2009 ja 16.11.2009. Apellandi alusetust rikastumisest tulenevate avalduste käsitlemine maakohtus ei olnud õige, kuna kohus ei rahuldanud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Maakohtul puudus igasugune vajadus käsitleda õigussuhet, mille osas oli tehtud jõustunud kohtulahend. Maakohus ei arvestanud, et apellant ei tuginenud tasaarvestusele alusetust rikastumisest tulenevalt pärast seda, kui vastuhagi oli jäetud rahuldamata ja kohtulahend jõustus. Samas nähtub ka alusetu rikastumise nõude puhul esitatud tasaarvestuse avaldustest, et apellant arvestas vastavad summad lähtudes üürist, kuid seda põhjendamatult lepingulisest alusest mitte lähtudes. Apellant leiab, et saab tasaarvestuse osas tugineda ka 01.03.2005 tasaarvestuse avaldusele, kuivõrd see baseerub üüril. Pelgalt väljaarvestatud summa ei olnud õige osas, milles see erines lepingulisest üürist. Tasaarvestus kehtis apellandi käsitlusel igal juhul vähemalt summades, milles oli vastustajal kohustus tasuda 04.10.1996 rendilepingu järgi 10 000 krooni kuus. Apellandi 31.12.2008 menetlusdokumenti on kohus käsitlenud kontekstiväliselt, süüvimata selle sisusse. Apellant võis tõepoolest selles menetlusdokumendis väita, et tema ei pidanud just siis (31.12.2008) vormistama eraldi avaldust ehk nn mitteprotsessuaalset avaldust tasaarvestuseks vastustajale selleks, et kohus saaks arvestada väljaostumaksete nimetuse all tasutud summasid üürina. Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi seletuse, mis tingis sellise väite esitamise. Nimelt pidas apellant eraldi avalduse esitamist põhjendamatuks poolte varasema käitumise tõlgendamise seisukohalt, mille järgi on võimalik teostatud ülekandeid lugeda üürimakseteks juba siis, kui neid tehti. Apellant arvestas menetlusdokumenti koostades, et ta on juba varem esitanud tasaarvestuse avaldusi, lähtudes asjaolust, et kohus olid nende olemasolu ka tunnistanud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-109-07). Vastavat väites ei loobunud apellant protsessuaalsete tasaarvestuste tegemise õigusest. Eeltoodud põhjusel ei ole arusaadav maakohtu käsitlus apellandi 31.12.2008 menetlusdokumendist, kui kohus samas ise möönab protsessuaalse tasaarvestuse tegemise võimalust. On õige, et protsessuaalse tasaarvestamise avalduse võib teha ka kohtumenetluses. Nii leidis apellant näiteks, et tasaarvestuse saab lugeda toimunuks ka vastastikuste nõuete summeerimisega (04.05.2009 menetlusdokument p 3 ja 7, kus apellant avaldas, et 31.12.2008 seisuga oli vastustaja ettemakstud summa üüriga tasaarvestatud summas 1 483 990,32 krooni ning et 31.05.2009 lisandub sellele summale igakuiselt veel vähemalt 5x10 000 krooni, kokku 50 000 krooni). Apellant on leidnud, et tasaarvestuse tulemusena on tasaarvestuse poolte nõuded lõppenud kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Edasi täpsustas apellant seoses menetluse kestusega tasaarvestatavat üürinõuet 16.11.2009 menetlusdokumendis, avaldades, et vastustaja nõue on apellandi üüri vastunõudega tasaarvestatud ja vastustaja üürivõlgnevus apellandile 2009 oktoobri seisuga oli vähemalt 54 850 krooni. 11(17)

20.06.2008 ringkonnakohtu lahendis sisalduvat lauset, mille kohaselt „kostjale ... tuleb anda võimalus teha tasaarvestuse avaldus hagejal tasumata rendisummadega", ei saa apellandi käsitlusel tõlgendada nii, et tasaarvestuse avaldusi ei oleks enne ringkonnakohtu osundatud lahendi tegemist üldse tehtud. Ringkonnakohtu lahendis sedastatut saab mõistlikult käsitleda nii, et ringkonnakohus arvestas seesuguse võimaluse andmisel menetlusele kulunud ajaga, sealhulgas ka menetlusajaga, mis kulus pärast asjas esimese maakohtu otsuse tegemisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Kuivõrd tsiviilasi oli kõrgemate kohtute menetluses olnud pikemat aega, arvestas ringkonnakohus ilmselt asjaoluga, et möödunud aja jooksul on apellandi üüri vastunõue oluliselt suurenenud ning poolte vastastikuste nõuete kompleksse lahendamise eesmärgil tuleb arvesse võtta ka kõrgemates kohtutes menetlusele kulunud ajaga. Tasaarvestuse teemat arvestamata pidi maakohus leidma, et pooltel on vastastikuseid nõudeid ning apellant on avaldanud, et temal on vastustajale nõudeid, mis seisnevad tasumata üüris ja mida on võimalik saldeerida ka nii, et selleks ei tehta eraldi tasaarvestuse avaldust, pidades eesmärgina silmas pooltevaheliste samast õigussuhtest (vastastikused võlad) tulenevate nõuete kompleksset lahendamist (seesugust võimalust möönab Riigikohus lahendi nr 3-2-1-136-05 p-s 27). Arusaamatu on maakohtu tõdemus, et vastustaja tahteavaldus kapitalirendilepingu alusel tehtud maksete üüri ettemakseks lugemise kohta ei ole leidnud tõendamist. Maakohus ei ole hagiavaldusega tutvunud. Apellant osundas täpselt, kus vastavad vastustaja käsitlused sisalduvad. Apellant viitas vastustaja käsitlusele hagiavalduses (kuigi vastustaja sellest käsitlusest hiljem loobus), mis seisnes selles, et vastustaja möönis, et ta pidi perioodil, mil ta tasus makseid „väljaostu" eest, tegelikult tasuma üüri/renti ning väljamakseid saab sellistena käsitleda. Vastava asjaolu sai menetluses esitada ilma eraldi avaldust vormistamata. Menetluses ei ole seejärel toimunud midagi, mis oleks võinud olla vastustajale aluseks sellisest seisukohast loobumiseks. Vastustaja on õigesti väitnud, et tema tasus igakuiseid rendimakseid, mis ületavad kokkulepitud renti (kd I, lk 7), samuti seda, et tema on tasunud igakuiseid kapitalirendi makseid, kuid neid on võimalik arvestada üüri katteks (kd I, lk 6). Seega on TÜ Madara üürinõuet tunnistanud. Oma rahalise nõude esitamisel osundas TÜ Madara üürisuhtele ja tegi avaldusi, millest võib mõistlikult järeldada, et tema on üüri tasunud muude maksete näol. Vastustaja sellisest positsioonist hilisem loobumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohtul on võimalus teha uus otsus, milles kostja poolt tehtud tasaarvestusest lähtudes vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvat summat. Kuna pooled ei ole vaidlustanud, et kostjal tuleb hagejale tagastada tühiste tehingute järgi saadu summas 1 956 693,25 krooni, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kolleegium ei kontrolli maakohtu otsust selles osas. Kostja on kaevanud maakohtu otsuse peale osas, milles maakohus ei ole tasaarvestanud kostja üürinõuet hageja vastu ega arvestanud 12(17)

22.11.2000 sõlmitud kokkuleppest tulenevat nõuete tasaarvestust. Kolleegium kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eeltoodud osas. Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et 22.11.2000 poolte vahel sõlmitud kokkuleppest tulenevalt ei ole pooltevahelisi kohustusi kehtivalt tasaarvestatud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldustega 22.11.2000 kokkuleppe osas. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus kokkulepet hinnates rikkunud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 20.06.2008 otsuses antud juhiseid. Maakohus on andnud hinnangu 22.11.2000 kokkuleppe kehtivusele, nii nagu ringkonnakohus on talle 20.06.2008 otsuses ülesandeks teinud ja see, et maakohtu järeldus ei ühti kostja positsiooniga, ei tähenda, et maakohus oleks ebaõigesti täitnud ringkonnakohtu juhist. Kolleegium leiab, et õige on hageja käsitlus, mille kohaselt poolte vahel 22.11.2000 sõlmitud kokkulepe on tervikuna tühine. Kokkuleppes oli kokku lepitud poolte vahel 04.07.2000 sõlmitud ostumüügilepingu eellepingu lõpetamises ja 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendilepingu muutmises, kusjuures lepiti kokku, et kapitalirendilepingu objekti (hooned ja osa kinnistust) osas sõlmitakse hiljemalt 01.04.2001 notariaalne asjaõigusleping omandi üleandmiseks. Vaidlust ei ole, et nii 04.07.2000 sõlmitud ostu-müügilepingu eelleping kui ka 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendileping olid tühised. 22.11.2000 kokkuleppe peamiseks sisuks ja eesmärgiks oli kokkulepe, et hageja omandab kapitalirendilepingu esemeks olevad kaarhallid ja selle teenindamiseks vajaliku maa 5000 m2 (kokkuleppe p 4.1). Eeltoodud kokkulepe, mis on käsitletav kinnistu võõrandamise eellepinguna, on AÕS § 119 ja § 120 järgi notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi. Samuti on tühised kokkuleppe p-d 1, 3, 4.2 ja 4.3. P-s 1 lõpetati kokkuleppel 04.07.2000 sõlmitud ostu-müügilepingu eelleping, mis oli vormivea tõttu tühine. Tühist lepingut ei ole võimalik lõpetada kokkuleppel, mistõttu on kokkuleppe p 1 tühine. P-s 3 lepiti kokku 24.07.1997 sõlmitud tühise kapitalirendilepingu kehtivuses ja hageja poolt selle lepingu täitmises. Tühise lepingu kehtivuse kinnitus ei oma õiguslikke tagajärgi ja on tühine tulenevalt sellest, et 24.07.1997 leping oli tühine. P-des 4.2 ja 4.3 on pooled kokku leppinud 24.07.1997 kapitalirendilepingu muutmises ja kõrvalkohustustes, mis tulenevalt kapitalirendilepingu tühisusest on samuti tühised. Seega on vaieldamatult tühised 22.11.2000 kokkuleppe punktid 1, 3 ja 4. 22.11.2000 kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 68 järgi tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Järgnevalt tuleb otsustada, kas 22.11.2000 kokkuleppe p 2 oleks kehtiv ka siis, kui kokkuleppe ülejäänud osa ei kehti. Kolleegiumi arvates ei ole tõendatud, et kokkuleppe p 2 kehtiks ka ilma tühise osata. Kokkuleppe p-s 2 on pooled kokku leppinud 04.07.2000 sõlmitud müügilepingu tagasitäitmises ja 24.07.1997 sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevate nõuete tasaarvestamises. Kolleegium leiab, et tühistest tehingutest tulenevate kohustuste tasaarvestamise kokkulepe ei saa olla kehtiv. Kõne alla võiks tulla 04.07.2000 müügilepingu tagasitäitmise kohustuse tasaarvestamine, kuna olenemata sellest, kas pooled olid kokku leppinud lepingu lõpetamises või tuleb tühise lepingu alusel saadu tagastada, on kostjal hageja eest kohustus maksta tagasi lepingu järgi saadud raha, kuid seda kohustust ei saa kehtivalt tasaarvestada hageja kohustusega tasuda kostjale tühise kapitalirendilepingu järgi rendimakseid. Oluline on, et kapitalirendilepingu järgi maksete tegemine andis hagejale võimaluse omandada kapitalirendilepingu esemeks olev vara. Ilma vara omandamise võimaluseta ei oleks tõenäoliselt ka tasaarvestust tehtud. See, et pooled on kokkuleppe p 2 enamuses täitnud ja poolte raamatupidamine kajastab 22.11.2000 kokkuleppe p-st 2 tulenevat võlga, ei anna alust järelduseks, et kokkuleppe p 2 on kehtiv. 13(17)

Veenev on hageja väide, et kokkuleppe p 2 ei saa olla kehtiv, kuna 22.11.2000 kokkuleppe eesmärk oli määrata 24.07.1997 kapitalirendilepingu täitmise tulemusena vara omandi üleminek hagejale ja kuna seda eesmärki ei olnud kokkuleppega võimalik täita p 4.1 tühisuse tõttu, siis ei ole alust pidada ka p 2 eraldi kehtivaks. Ilma p-ta 4.1 ei oleks sõlmitud ka kokkuleppe p 2. Poolte vahel ei ole enam vaidlust, et 04.10.1996 sõlmitud üürileping kehtib. Vastavalt üürilepingu p-le 4.2 tuli hagejal tasuda kostjale üüri (renti) kord kuus, kandes selle üle iga kuu 20. kuupäevaks. Ühe kuu üüri suuruseks vastavalt lepingu lisale 3 oli 10 000 krooni + käibemaks. Vaidlust ei ole, et hageja ei ole kostjale üüri maksnud. Kuna pooled olid kokku leppinud üüri tasumises igakuiselt 20. kuupäeval, siis muutus kostja nõue üüri saamiseks sissenõutavaks iga kuu 20. kuupäeva saabumisel. Pooled ei olnud kokku leppinud, et kostja peab esitama hagejale igakuiselt arve tasumisele kuuluva üüri kohta ja alles pärast seda on hagejal kohustus tasuda. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt üüri tasumist ja seda ilma tema poolt arvet esitamata. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 173 lg 1 järgi tuli kohustused täita kokkulepitud viisil ja ajaks. VÕS § 76 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Hageja oma kohustust tasuda üüri täitnud ei ole. Kostja väitis, et ta on üürinõude tasaarvestanud hageja alusetult saadu tagastamise nõudega. Enne võlaõigusseaduse kehtima hakkamist ei ole kostja hagejale üürinõude tasaarvestamiseks avaldusi teinud. Pooled on küll pidanud 2000. aastal läbirääkimisi tasaarvetuse osas, kuid need ei ole lõppenud kokkuleppe sõlmimisega. Esimene kostja poolt esitatud avaldus tasaarvestuse tegemiseks kannab kuupäeva 10.06.2004. Järelikult tuleb tasaarvestuse kehtivuse tuvastamisel lähtuda võlaõigusseaduses sätestatust. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 186 p 2 järgi lõpeb kohustus tasaarvestuse tulemusel. Kolleegium leiab, et kostjal oli võimalik oma nõue hageja nõudega VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestada, kuna pooltel on vastastikused rahalised nõuded. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on vaielnud vastu kostja tasaarvestuse avaldusele, väites, et kostja üüri nõue on aegunud ja kostja ei ole kehtivat tasaarvestuse avaldust teinud, samuti ei ole tuvastatav nõude suurus. Järgnevalt tuleb kolleegiumil kontrollida, kas kostja on teinud kehtiva tahteavalduse selleks, et arvestada oma üürinõue hageja nõudega tasa. Juhul, kui kostja on seda teinud, siis tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses oli võimalik kostja üürinõuet hageja nõudega tasaarvestada, tulenevalt hageja esitatud vastuväidetest. Esimese tasaarvestuse avalduse on kostja teinud 10.06.2004 (I kd lk 280). Selles tasaarvestuse avalduses on kostja arvestanud hageja nõudega tasa oma nõude üüri ja maamaksu saamiseks alates üürilepingu sõlmimisest 04.10.1996 kuni 23.05.2003 summas 983 422,97 krooni. Eeltoodud tasaarvestuse on kostja 01.03.2005 avaldusega tühistanud põhjusel, et ta oli eksimuses üürisuhte olemasolu osas ja tulenevalt poolte vahel teises vaidluses tehtud kohtusotsusest ei ole üürileping kehtiv. Sama kuupäeva avaldusega on 14(17)

kostja arvestanud hageja nõudega tasa oma nõude summas 5 433 626 krooni, mis tulenes hageja poolt väidetavalt ilma õigusliku aluseta kostja vara (5000 m2 kostja kinnistust asukohaga Majaka põik 17 ja sellel paiknevaid tootmishooneid) kasutamisest alates 04.10.1996 kuni tasaarvestuse tegemiseni. Kolleegiumi arvates oli kostjal võimalik 10.06.2004 tasaarvestuse avaldus tulenevalt TsÜS § 90 lg-st 1 tühistada, kui see oli tehtud eksimuse mõjul. Kuna 10.06.2004 tasaarvestuse avaldus oli tühistatud, tuleb hinnata, kas kostja on 01.03.2005 tasaarvestuse avaldusega oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud. Kostja poolt tühistatud 10.06.2004 avalduse sisu hindab kolleegium eesmärgil, et tuvastada, milline oli kostja tahe tasaarvestuse avalduse tegemisel ja kas hagejal oli võimalik saada aru kostja avaldustest, millise nõude soovis kostja tasaarvestada. Kolleegium leiab, et maakohus on esitatud tasaarvestuse avaldusi hinnanud ebaõigesti. Seadus ei sätesta nõudeid tasaarvestuse avalduse sisule ja vormile, kuid avaldusest peab olema aru saada, milliseid nõudeid tasaarvestav pool tasaarvestada soovib, kui ka teise poole nõue, mida tasaarvestatakse. Hageja väitis, et kostja 01.03.2005 tasaarvestuse avalduses oli toodud nõude alusena alusetu rikastumine hageja poolt, millise nõude olemasolu ei ole leidnud kohtumenetluses tuvastamist ja sellel alusel esitatud vastuhagi on jäetud rahuldamata. Kolleegiumi arvates tuleb tasaarvestuse avalduse kehtivuse hindamisel arvestada mitte tasaarvestava poole õiguslike väidetega, vaid sellega, millised asjaolud on tasaarvestav pool toonud välja oma nõude alusena. Tasaarvestuse avaldusest ei pea tulenema tasaarvestatavate nõuete täpne suurus, kuid vaidluse korral peab olema seda võimalik tuvastada tulenevalt tasaarvestuse avalduses toodud asjaoludest. Oluline on arvestada ka sellega, et pooltevahelised õigussuhted olid keerukad, mille tõttu oli poolte vahel mitu kohtuvaidlust. Käesolevas tsiviilasjas vaidlesid pooled üürilepingu kehtivuse üle ja muude lepingute kehtivuse osas oli toimunud vaidlus tsiviilasjas nr 2-2112/03, milles Riigikohus tegi 17.06.2004 otsuse. Tulenevalt kohtuvaidlustes tehtud otsustest on pooled muutnud oma õiguslikke väiteid. Kostja on nii 04.06.2004 kui ka 01.03.2005 tasaarvestuse avalduses esile toonud oma nõude alusena selle, et hageja kasutab kostja kinnistut ja sellel asuvaid rajatisi ja hagejal on kohustus kostjale selle eest tasuda. Kolleegiumi arvates soovis kostja tasaarvestada hageja nõudega oma nõuet, mis tulenes hageja poolt kinnistu kasutamisest ja selline tahteavaldus väljendus ka mõlemas esitatud tasaarvestuse avalduses. Kolleegiumi arvates on 01.03.2005 tasaarvetuse avaldusest võimalik hagejal aru saada, et kostja soovib hageja nõudega tasaarvestada oma nõude, mis tulenes hageja poolt kostja ehitiste ja maa kasutamisest. Tasaarvestust ei välista see, et avalduse tegemise ajal oli poolte vahel vaidlus nõude õigusliku aluse üle ja kostja on avalduses õigusliku aluse ja summa määranud ebaõigesti. Ka hageja on kohtumenetluse vältel möönnud, et tal on kohustus tasuda kostja vara kasutamise eest. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kui suures summas oli kostja oma nõude hageja nõudega tasa arvestanud. 04.10.1996 üürilepingu lisa nr 3 (I kd lk 30) järgi tuli esimene üürimakse hagejal teha 45 kalendripäeva möödumisel üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisest. Akt kirjutati alla 09.10.1996. Seega tuli makse teha hiljemalt 23.11.1996 ja pärast seda oli hagejal kohustus tasuda iga kuu 20. kuupäevaks. Tulenevalt esitatud dokumentidest ja arvetest ei ole kostja arvestanud üürile juurde käibemaksu. Seega oli hagejal kohustus maksta üüri 10 000 krooni kuus. 10.06.2004 tasaarvestuse avalduses ja hilisemates menetlusdokumentides on toodud hageja võlana ka maamaks, kuid selle tasumise kohta ei ole kostja tõendeid esitanud ega selgitanud, millal ja kui palju on ta maamaksu maksnud. Seega ei ole kolleegiumil võimalik selle suurust kontrollida. Lepingus maamaksu tasumise osas pooled kokku leppinud ei olnud. Eeltoodu tõttu kolleegium ei arvesta hageja võla hulka maamaksu. Seisuga 01.03.2005 oli kostja õigustatud hagejalt nõudma üüri 100 kuu ja 26 päeva eest. Seega võlgnes hageja kostjale seisuga 01.03.2005 üüri 1 008 666 krooni. 15(17)

Hageja on esitanud kostja nõudele aegumise vastuväite, mis välistab VÕS § 200 lg 4 järgi tasaarvestuse tegemise. Kolleegiumi arvates ei olnud kostja nõue 01.03.2005 tasaarvestuse tegemiseks aegunud. Tasaarvestuse avaldus on hagejale saadetud 01.03.2005 ja arvestades posti kulgemise aega, pidi ta avalduse kätte saama hiljemalt nädala jooksul. Hageja ei ole väitnud, et ta pole tasaarvestuse avaldust kätte saanud. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitsmise üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Seega ei olnud kostja nõue võlaõigusseaduse kehtima hakkamisel aegunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg-te 1 ja 2 järgi kohaldus alates 01.07.2002 nõudele kolmeaastane aegumistähtaeg. Tasaarvestuse tegemisel (01.03.2005) ei olnud kostja üürinõue seega aegunud. Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et kostja on 01.03.2005 tasaarvestuse avaldusega arvestanud oma nõude hageja nõudega tasa summas 1 008 666 krooni. Pärast tasaarvestust jäi hageja nõudeks kostja vastu 948 027,25 krooni. Järgnevalt tuleb kontrollida kostja väiteid, kas ta on üüri nõude hageja vastu tasaarvestanud ka pärast 01.03.2005. Kostja väitis, et tasaarvestuse avalduse on ta esitanud 31.12.2008. VÕS § 198 järgi võib tasaarvestuse avalduse esitada ka kohtumenetluses vastuväitena. 31.12.2008 menetlusdokumendis on kostja soovinud hageja nõude tasaarvestada oma üürinõudega hageja vastu seisuga kuni 01.01.2009. Edaspidi esitatud menetlusdokumentides on kostja soovinud jätkuvalt sissenõutavaks muutunud üürinõude tasaarvestamist. Arvestuslikult on kostja teinud vahet sellel, kas kohus arvestab 22.10.2000 kompromissilaadset kokkulepet või mitte, kuna sellest tulenevalt on tasaarvestuse tulemus erinev. Viimati on maakohtu menetluses soovile nõuded tasaarvestada tuginenud kostja 23.11.2009 toimunud kohtuistungil. Samuti apellatsioonkaebuses on kostja soovinud oma üürinõude hageja nõudega tasaarvestada ja oma soovi kinnitanud ka ringkonnakohtu istungil. Ebaõige on hageja käsitlus, et kostja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendid ei sisalda kehtivat tasaarvestuse avaldust. Kolleegiumi arvates seadus ei sätesta tasaarvestuse avaldusele vorminõudeid ja seetõttu võib tasaarvestuse avalduse teha ka suuliselt. Oluline on see, et isik, kellele tasaarvestuse avaldus on suunatud, saab aru, millist nõuet soovib tasaarvestav pool tasaarvestada (aktiivnõue) ja millise nõudega tasaarvestus toimub (passiivnõue). Kolleegiumi arvates olid kostja menetlusdokumentides tehtud avaldused piisavalt selged selleks, et aru saada nii aktiiv- kui passiivnõudest. Kohtu vahendusel on hageja saanud kätte kostja poolt vormistatud menetlusdokumendid, mis sisaldavad tasaarvestuse vastuväidet. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et ringkonnakohtul tuleb kaaluda nõuete tasaarvestamist kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Kuna kostja nõue kuni veebruarini 2005 (k.a) oli hageja nõudega tasaarvestatud, siis tuleb kontrollida, kas üürinõue alates märtsist 2005 ei ole aegunud. TsÜS § 154 järgi korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Arvestades, et kostja tegi tasaarvestuse avalduse 31.12.2008, ei olnud 2005. aasta üürimaksete nõue aegunud ja 16(17)

kostjal oli alates märtsist 2005 võimalik oma üürinõue hageja vastu tasaarvestada hageja alusetu rikastumise nõudega. Alates märtsist 2005 kuni ringkonnakohtu poolt otsuse tegemiseni 28.06.2011 on hagejal kostjale tasumata üür 76 kuu eest, mis, arvestades igakuise üüri suurust 10 000 krooni, on 760 000 krooni. Ringkonnakohus arvestab võla hulka ka 2011 juunikuu üüri, kuna lepingu järgi pidi hageja tasuma 20. kuupäevaks. Kolleegium leiab, et selles osas on võimalik kostja nõue hageja nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohtu otsuse seisuga jääb kostja võlaks hagejale 188 027,20 krooni. Selles osas tuleb hageja nõue kostja vastu rahuldada. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1, tuleb käesolevas asjas kohtukulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt ca 10% ulatuses. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et kohtukulud tuleb enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 3. lause järgi jätta poolte endi kanda. Eeltoodud otsustuse tingib see, et kohtumenetlus käesolevas asjas on kestnud väga pikka aega, hagi esitati 2003. aastal, ja kohtumenetluse vältel on kostja üürinõue hageja vastu muutunud sissenõutavaks ning kostja on saanud selle tasaarvestada. Ebaõiglane oleks panna kostja kohtukulude kandmise kohustus hagejale. Samal põhjusel tuleb ka ringkonnakohtus kantud kohtukulud jätta poolte endi kanda. Harju Maakohus on 19.06.2009 määrusega asendanud hagi tagamise abinõu ja seadnud hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi summas 1 956 693 krooni kostjale kuuluvale 11969/14762 mõttelisele osale kinnistust asukohaga Tallinn, Majaka põik 17 (registriosa 3032101). Kolleegium leiab, et hagi tagamise abinõu tuleb TsMS § 442 lg 5 ja § 445 lg 2 järgi muuta hüpoteegi summa osas ja jätta kohtulik hüpoteek summas 12 017,13 eurot (188 027,25 krooni) tagama kohtuotsuse täitmist.

Margo Klaar

Ülle Jänes

Reet Allikvere

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.