OÜ Raualux (pankrotis) hagi Tatjana Bondarenko vastu vara tagasivõitmiseks
Tsiviilasja hind
13 996.65 eurot (219 000 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 21. oktoobri 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Raualux (pankrotis) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – OÜ Raualux (pankrotis) (registrikood: 11165891), esindaja pankrotihaldur Tarmo Villman Vastustaja (kostja) – Tatjana Bondarenko (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Irina Solovjova
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 21. oktoobri 2010 otsus.
2.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
Tunnistada OÜ Raualux (pankrotis) poolt
01.08.2007 kuni 21.01.2008 tehtud rahalised sooritused
Tatjana
Bondarenkole
summas
219 000 kr kehtetuks.
Mõista Tatjana Bondarenkolt välja 13 996,65 (kolmteist tuhat üheksasada üheksakümmend kuus eurot ja 65 senti) (219 000 kr) OÜ Raualux (pankrotis) kasuks.
Jätta rahuldamata hageja viivise väljamõistmise nõue.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Mõista Tatjana Bondarenkolt Eesti Vabariigi kasuks
1438,01
eurot
(üks
tuhat
nelisada
kolmkümmend kaheksa eurot ja 1 sent) (22 500 kr) maakohtus tasumisele kuulunud riigilõivu katteks. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele nr
221023778606
2900078567,
Swedbankis,
selgitusse
märkida
viitenumbriga kohtuasja
number. Menetluskulude jaotus
Maakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud
taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Raualux (pankrotis) esitas 06.10.2009 maakohtule hagi Tatjana Bondarenko vastu, milles palus tunnistada kostja PankrS § 117 lg 3 alusel OÜ Raualux (pankrotis) lähikondseks, tunnistada PankrS § 109 lg 1; § 113 lg 1 p 3, lg 2 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Raualux (pankrotis) rahalise kohustuse täitmine summas 219 000 krooni ning mõista kostjalt OÜ Raualux (pankrotis) kasuks välja 219 000 krooni ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt algatati Viru Maakohtu 24.04.2008 määrusega OÜ Raualux pankrotimenetlus ja Viru Maakohtu 16.06.2008 otsusega kuulutati välja OÜ Raualux pankrot. Võlgniku juhatuse liige alates 23.03.2007 ja ainuomanik alates 15.03.2007 on A.S. . Alates 23.03.2007 on võlgniku registrijärgne asukoht Kohtla-Järve XXX . Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu XXX omanik kostja. Perioodil 01.07.2007 – 21.01.2008 kandis võlgnik kostjale üle oma arveldusarvelt laenumakseid 219 000 krooni. Pankrotihalduri käsutuses ei ole kostjaga sõlmitud laenulepinguid. A.S. elukaaslaseks on kostja tütar O.B. . Võlgnik teostas A.S. juhtimisel laenu tagasimakseid kostjale olukorras, kus võlgnik oli püsivalt maksejõuetu ning sellega eelistati võlgniku lähikondset teistele võlausaldajatele. 01.07.2007 seisuga oli võlgnikul täitmata maksukohustusi Maksu- ja Tolliametile 214 016 krooni (põhivõlg) ja maksuvõlg suurenes. Lisaks oli võlgnikul täitmata kohustusi teiste võlausaldajate ees (kõik nõuded muutusid sissenõutavaks 2006-2007). 01.07.2007 seisuga oli võlgnik püsivalt maksejõuetu, kuna ei suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostja lähikondsust võlgnikuga tõendab ka asjaolu, et 18.07.2007 tasuti kostjale võlgniku arveldusarvelt majanduskulude kompensatsioonina 60 000 krooni, olukorras, kus kostja ei töötanud OÜ-s Raualux. Samuti on võlgniku registrijärgseks asukohaks kostjale kuuluv kinnisasi, kuhu tuli ka võlgniku post. Kuna kostja tuleb lugeda PankrS § 117 lg 3 alusel võlgniku lähikondseks, siis tulenevalt PankrS § 110 lg-st 3 ja § 113 lg-st 2 eeldab hageja, et kostja teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest ning võlgniku püsivast maksejõuetust laenu tagastamise momendi seisuga.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et kostjat ei saa pidada võlgniku lähikondseks. Ülekannete sooritamise ajal oli O.B. A.S. elukaaslane ning võlgniku lähikondseks võiks A.S. kaudu lugeda O.B. t tingimusel, et nimetatud isikute vahel oleks olnud ühine majapidamine, kuid ka seda pole tuvastatud. Õiguslikku alust pidada võlgniku lähikondseks kostjat, kellega A.S. l puudus ühine majapidamine või mistahes muu majanduslik huvi, ei ole. Lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhtes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-153-03 ja 3-2-1-43-07). Isegi kostjal ja O.B. l ei olnud vaidlusalusel perioodil ühist majapidamist ning ema ja tütar elasid eri linnades. Kostja ei saanud mõjutada ega mõjutanud A.S. otsustusi võlgniku tegevuse korraldamisel. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal võimalik aru saada, et ülekannete tegemine kahjustas teiste võlausaldajate huve.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 21. oktoobri 2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis välja hagejalt riigilõivu 22 500 krooni riigituludesse. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tunnistab kohus vastavalt PankrS § 113 lg 1 p-le 3 kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis (PankrS § 113 lg 2). Kohus leidis, et lähikondsuse tunnistamiseks tuleb kõigepealt tuvastada pooltevaheline majanduslik huvi. Riigikohus on leidnud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Kohus oli seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole tõendatud võlgniku ja kostja vaheline oluline majanduslik tegutsemine. Laenusuhete olemasolu ning firma juriidiline aadress ei kinnita iseenesest majanduslikku koostööd ja teineteise kasuks tegutsemist. Juhul, kui 60 000 krooni oligi makstud majanduskulude kompensatsiooniks, siis ei saa väljamakset pidada sedavõrd olulist huvi tõendavaks asjaoluks, mis õigustaks kostja tunnistamist võlgniku lähikondseks. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (3-2-1-53-03). Kogutud tõendite põhjal ei saa vaadelda võlgnikku ja kostjat majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (nagu nt kauba tootja ja edasimüüja või kauba edasimüüjate vahel). Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud mõjutada võlgniku olulisi otsuseid ehk poolte käitumist oleks saanud vaadelda kooskõlastatud ja koordineeritud tegevusena ning et võlgnik ja kostja tegutsesid majanduslikus mõttes kooskõlastatuna ning neil olid ühised olulised majanduslikud huvid. Riigikohus on eelviidatud lahendis pidanud oluliseks küsimust, kas võlgniku tegevust saab majanduslikus mõttes vaadelda kostjast sõltuvana ulatuses, et kostja sai mõjutada võlgniku olulisi otsustusi. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid ja seega ei ole ka tuvastatud, et võlgnik ja kostja oleksid tegutsenud teineteise kasuks ja teadlikult teiste võlausaldajate kahjuks. Seega ei saa nendevahelist majanduslikku huvi pidada piisavalt oluliseks majanduslikus mõttes, mis annaks alust tunnistada kostjat võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg-st 3 tulenevalt. Kuna kostjat ei saa pidada OÜ Raualux (pankrotis) lähikondseks, ei ole alust PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks. Menetluskulude osas leidis kohus, et kuna kohus jätab hagi rahuldamata, kannab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja. 12.01.2010 määrusega andis kohus hagejale menetlusabi ja vabastas hageja menetluskulude kandmisest menetluskulude hüvitamise kohustuseta. Hagejal tulnuks tasuda hagilt riigilõivu 22 500 krooni. TsMS § 190 lg 1 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks (TsMS § 190 lg 2). Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Raualux (pankrotis) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
21.oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus üldse analüüsinud tehingu tagasivõitmise eelduseid tulenevalt PankrS §-st 109, mis on tagasivõitmise üldnormiks, st kohus oleks pidanud tuvastama, kas rahalise kohustuse täitmine tehti enne pankroti väljakuulutamist ja kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve; 2) ei ole kohus analüüsinud PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel, kas rahaline kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist lähikondsele ning kas võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksevõimeline või kas ta muutus maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu; 3) ei ole kohus hinnanud hageja esitatud tõendeid, vaid on lähtunud ainult kostja paljasõnaliselt seisukohast, et sugulussuhe võlgniku juhatuse liikme elukaaslase ja tema ema vahel ning võlgniku juriidiline aadress ei ole piisav kostja lugemiseks võlgniku lähikondseks; 4) tuleb PankrS § 117 lg 3 järgi võlgnikule lähedase isikuna mõista isikut, kelle suhtes võlgnik käitus teiste võlausaldajate huvisid kahjustades, mitte isikut, kes mõjutas võlgnikku tegema teatud otsuseid. Kui kostja võtab soorituse vastu olukorras, kus võlgnik on maksejõuetu, siis ongi tegemist majandusliku huviga. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-90-08 oli lähikondse isiku puhul tegemist alaealisega; alaealise huve esindas küll tema vanem, kuid tehing tehti siiski isikule, kes kuidagi ei mõjutanud seda tehingut tegema. Hageja on tõendanud, et võlgnik ja kostja tegutsesid teineteise kasuks ning teiste võlausaldajate kahjuks. „Laenu“ tagasimakseid on tehtud võlgniku maksejõuetuse olukorras ja kahjustades teiste võlausaldajate huve. Kostjale 219 000 krooni tasumise hetkel oli võlgniku netovara väiksem kui äriseadustikus sätestatud miinimum, selle tõenduseks oli esitatud võlgniku 2006. majandusaasta aruanne. Pankrotimenetluses esitas suurima nõude Maksu- ja Tolliamet summas 571 466 krooni. Maksukaartide väljavõtete kohaselt olid maksuvõlad olemas juba 01.07.2007 seisuga ning võlad pidevalt kasvasid. Lisaks esitasid nõudeavaldused Marepleks OÜ, OÜ Viktoria Truck ja AS Marmorin. Kõik esitatud nõuded olid muutunud sissenõutavaks 2006. a ja 2007. a 1. poolel, st vahetult enne kostjale maksete tegemist. Kohus ei ole majandusliku huvi hindamisel lähtunud hagiavalduses märgitud asjaoludest ega hinnanud hagiavaldusele lisatud tõendeid, samuti pole otsuses märgitud, miks osa tõendeid on jäetud tähelepanuta. Arusaamatu on ka kohtu järeldus, et firma juriidiline aadress ei kinnita iseenesest majanduslikku koostööd ja teineteise kasuks tegutsemist ning et majanduskulude kompsensatsioon 60 000 krooni ja muud hageja välja toodud asjaolud pole sedavõrd oluline huvi, mis õigustaks kostja tunnistamist võlgniku lähikondseks. Kohus oleks pidanud esitama mingi võrdluse, millest kohus järeldas, et tasutud 60 000 krooni ei ole sedavõrd oluline, et pidada seda oluliseks huvi tõendavaks asjaoluks; 5) on kohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Hagi oli esitatud tulenevalt PankrS § 118 lg-s 1 sätestatud õigusest. Hageja puhul on tegemist pankrotis juriidilise isikuga, kellele anti menetlusabi. Kohus oleks pidanud TsMS § 190 lg 7 alusel vabastamata hageja menetluskulude riigituludesse tasumisest, kuna hageja puhul on tegemist pankrotipesaga, kus puuduvad rahalised vahendid ning nende laekumine sõltubki kohtule esitatud hagiavaldusest ja hagiavalduse rahuldamata jätmisel nimetatud eesmärki pole võimalik saavutada.
5.T. Bondarenko vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) ei ole apellatsioonkaebus võetud menetlusse õigesti. TsMS § 184 lg 4 järgi on kohtu kohustuseks kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt ebamõistlik ning kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu 08.12.2010 määrusest ei nähtu, et kohus oleks nimetatud asjaolusid kontrollinud ja analüüsinud; 2) ei olnud vaidlust küsimustes, kas rahalise kohustuse täitmine tehti enne pankroti väljakuulutamist ning kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, seega puudus kohtul tulenevalt TsMS § 231 lg-test 2, 4 vajadus nimetatud asjaolusid täiendavalt tuvastada. Asjaolu, et on täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatu, ei muuda isikuid lähikondseteks; 3) ühtib maakohtu seisukoht PankrS § 117 lg 3 sisustamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega (3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Riigikohus on öelnud, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Kohus asus õigustatult seisukohale, et asjas ei ole tõendamist leidnud poolte ühine, kooskõlastatud tegutsemine, majanduslik koostöö, teineteisest sõltumine. Ei ole leidnud tuvastamist ka see, et kostjal olnuks võimalus mõjutada hageja olulisi otsuseid, mistõttu poolte käitumist ei ole võimalik käsitleda kooskõlastatud, koordineeritud tegevusena. Kokkuvõttes tegi kohus õige järelduse, et ei ole tuvastatud, et pooled oleksid tegutsenud teineteise kasuks ja teadlikult teiste võlausaldajate kahjuks. Kohus toimis vastavuses TsMS § 436 lg 2; § 437 lg 3 sätetega. Kohus valib ise kohtuotsuse vajaliku põhjendamise mahu ja ulatuse; 4) ei ole PankrS § 117 lg 3 kontekstis kostja ja A.S. elukaaslase O.B. sugulussuhe oluline, kuna nimetatud alusel lähikondsuse tuvastamise vajab teisi kriteeriume. Lähikondsuse tuvastamine isikute sugulussuhtele tuginedes on sätestatud PankrS § 117 lg-s 1. Käesolevas asjas ei leitud alust poolte lähikondseteks tunnistamiseks sugulussuhte alusel; 5) jääb vastustaja väite juurde, et 18.07.2007 kostjale tasutud 60 000 krooni ei ole majanduskulude kompensatsioon, vaid kostja poolt võlgnikule antud laenu tagasimakse. Kostja ei saa vastutada selle eest, millise selgituse hageja maksekorraldusele märgib; 6) ei anna võlgniku juriidiline aadress alust järelduseks lähikondsuse kohta. Juriidilise aadressi registreerimiseks ei ole vaja kinnistu omaniku nõusolekut. Märksa olulisem on aadress, kus juriidiline isik faktiliselt tegutseb. Võlgniku faktiline tegutsemiskoht ei asunud juriidilisel aadressil. Samuti ei saanud kostja võlgnikult mingeid materiaalseid hüvesid seoses sellega, et võlgniku registrijärgseks asukohaks oli kostja kinnisasi; 7) on kostja nõuetekohaselt ja piisavalt põhistanud enda mittenõustumist hagiga. Käesolevas asjas jagunes tõendamiskoormis nii, et eeskätt hageja kohustuseks oli esitada ja tõendada asjaolusid, mis puudutavad võlgniku ja kostja lähikondsust; 8) kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jättis kohus põhjendatult TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkohtumenetlus on võistlev menetlus ja TsMS § 190 lg 7 kohaldamine kohtu poolt eeldanuks hageja poolt vastava taotluse esitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi põhinõude
osas ning jätab rahuldamata viivise nõude. Menetluskulud maakohtus jätab ringkonnakohus kostja kanda.
7.Apellant taotles asja saatmist uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus asja uueks läbivaatamiseks saatmiseks. Hageja on maakohtule esitanud asjas tähtsust omavad asjaolud ja neid tõendanud. Kostjat esindas õigusteadmistega esindaja ja toimiku materjalidest nähtub, et kostja sai aru hagi esemest ja alusest ning esitas oma vastuväited. Kostja ei ole esitanud maakohtule tõendeid ning ei taotlenud täiendavate tõendite esitamist ka ringkonnakohtult. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusnorme, siis esineb TsMS § 656 lg 2 sätestatud alus, mis lubab ringkonnakohtul tuvastada esimese astme kohtus tuvastamata asjaolud ja anda hinnangu maakohtu poolt hindamata tõenditele TsMS § 652 lgte 2 ja 5 alusel.
8.Käesolevas asjas on hagi esitatud PankrS § 113 lg 1 p-i 3 alusel, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Nimetatud sätte alusel tagasivõitmise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et sooritused tehti võlgniku lähikondsele ja nende sooritustega kahjustati võlausaldajate huve. Sealjuures eeldatakse, et lähikondne võlgniku maksejõuetusest teadis. Sisuliselt on tegemist ühe võlausaldaja eelistamise tagasivõitmisega. Võlausaldaja, kellele sooritus tehti, asetatakse hagi rahuldamise tulemusel teiste võlausaldajatega võrdsesse positsiooni.
9.Apellandi väide, et maakohus ei ole tuvastanud tagasivõitmise nõude üldist eeldust – asjaolu, et hagis märgitud sooritustega kahjustati teiste võlausaldajate huvisid, on õige. Maakohus ei ole asjas esitatud tõendeid hinnanud ega esitanud kohtu seisukohta selle kohta, kas hagis märgitud soorituste tegemisega kahjustati teiste võlausaldajate huvisid. Asja materjalide kohaselt teostas võlgnik rahalised ülekanded kostjale ajal, millal ta oli püsivalt maksejõuetu, tal oli täitmata kohustused Maksu- ja Tolliameti ees summas 214 016 kr ja maksuvõlg suurenes pidevalt. Lisaks oli võlgnikul täitmata kohustusi teiste võlausaldajate ees. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et võlgnikul oli erinevate võlausaldajate ees suures ulatuses kohustusi, kuid ta täitis vaid ühe võlausaldaja ees oma kohustuse, näitab, et teiste võlausaldajate huvid said kahjustada. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku raamatupidamine ei kajastanud üldse kostja ees võetud kohustusi. Kostja on maakohtus piirdunud tõdemusega, et kirjalikke lepinguid laenu andmiseks hagejale ei ole. Asja materjalides puuduvad tõendid, millal, mitme lepingu alusel, millistes summades ja millise tagasimaksmise tähtajaga kostja hagejale laenu andis. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlgniku raamatupidamises dokumendid kostjaga sõlmitud tehingute kohta puudusid, siis lasus kostjal tõendamiskoormis tõenda, millal laenulepingud sõlmiti ja millise tähtajaga. Asjas ei ole kumbki pool esitanud väiteid, et laenud oleksid olnud seotud kostja majandustegevusega ning, et laenude tagasimaksmine oli kostja majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et võlgniku poolt kostjale soorituste tegemisega juulist 2007 kuni jaanuarini 2008 kahjustas võlgnik teiste võlausaldajate huvisid, kuna teiste võlausaldajate nõudeid ei täidetud ning kohustuste täitmine kostjale ei olnud seotud võlgniku majandustegevusega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik oli oma majanduslikust
olukorrast teadlik ja seega ta vähemalt pidi ette nägema võimaliku tagajärjena võlausaldajate huvide kahjustamist. Võlgniku maksejõuetust soorituste tegemise ajal tõendab 05.06.2008 Viru Maakohtu otsus, millega kuulutati välja hageja pankrot (tlk 14-17), maksehäireregistri raport (tlk 40) ja võlgniku 2006 a majandusaasta aruanne (tlk 41-58).
10.Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tõendeid hinnanud ja teinud ebaõige järelduse, et kostjat ei saa lugeda võlgniku lähikondseks. Hageja on esitanud järgmised asjaolud, mis hageja arvates annavad aluse lugeda kostja võlgniku lähikondseks: 1) kostja on võlgniku ainuomaniku ja juhatuse liikme elukaaslase ema; 2) võlgniku asukoha aadressiks on äriregistris märgitud kostja elukoht; 3) võlgnik on teinud perioodil 01.07.2007 – 21.01.2008 kostjale ülekandeid kokku 219 000 kr ulatuses. Ringkonnakohtu arvates saab lähikondse määratlemisel arvestada nii kostja seotust võlgnikuga kui ülekannete tegemise aega ja alust. Kostja on eitanud majanduslikku huvi ja seotust võlgnikuga, kuid samas ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, mis olid kostja ja võlgniku vaheliste laenusuhete aluseks. Laenusuhete olemasolu kostja ja võlgniku vahel kinnitab, et kostjal oli majanduslik huvi võlgniku äritegevuse suhtes. Võlgnik tegi ülekanded osaliselt võlgniku raamatupidamises kajastamata laenulepingute alusel ning 60 000 kr kohta on märgitud ülekande aluseks „majanduskulude kompensatsioon“. Alust, mis oleks andnud kostjale võlgniku poolt kompensatsiooni maksta, asjas esitatud ei ole. Kostja esitas vastuväite, et ka nimetatud summa oli laenu tagasimakse, üksnes ülekandel on ebaõige alus märgitud, kuid ei tõendanud oma väidet. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlgniku ainuomanik ja juhatuse liige tegi ajal, mil teiste võlausaldajate nõuded olid muutunud sissenõutavaks ja võlgnik oli maksejõuetu, rahalised sooritused oma elukaaslase emale selliste lepingute täitmiseks, mida võlgniku raamatupidamine ei kajastanud, siis on see piisav, et tuvastada, et kostja on isik, kellel oli võlgnikuga (ainuomanikuga) ühine oluline majanduslik huvi. Olulist ühist majandushuvi kinnitab ka see, et võlgniku juhatuse liige kasutas elamiseks ja registreeris ka talle kuuluva äriühingu kostjale kuuluvale kinnistule. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolud on piisavad, et tuvastada PankrS § 117 lg 3 alusel, et kostja on isik, keda saab lugeda võlgniku lähikondseks.
11.PankrS § 113 lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis. PankrS § 113 lg 1 p 3 rõhutab, et kostjal on kohustus eeldus ümber lükata ja sellisel juhul puudub alus hagi rahuldamiseks. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud väiteid, seisukohti ega tõendeid, mis annaksid aluse tuvastada, et võlgnik oli soorituste tegemise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks ka kostjale tehtud soorituste tõttu. Hageja on võlgnikuna esitanud tõendid, mis annavad aluse tuvastada, et võlgnik oli soorituste tegemise ajal maksejõuetu.
12.Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas esitatud asjaolude alusel saab tuvastada, et võlgnik oli maksejõuetu kostjale soorituste tegemise ajal ning esinevad alused tuvastada, et kostjat saab lugeda võlgniku lähikondseks, siis tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista pankroti varasse 13 996,65 eurot (219 000 kr). PankrS § 119 lg 6 kohaselt on kostjal õigus PankrS § 119 lg-s 4 või lg-s 5 nimetatud nõue esitada kuue kuu jooksul tagasivõitmise korras tehingu teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest, kui aga tehingu teine pool andis tagasivõitmisele kuuluva vara kohtuotsuseta pankrotivarasse, siis vara üleandmise päevast.
13.Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hagi on esitatud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks pankrotimenetluses. Tagasivõitmise nõude rahuldamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Ringkonnakohtu arvates kohalduvad PankrS § 113 alusel esitatud nõudele kui ühele tagasivõitmise erialusele tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed, mis on sätestatud PankrS §-s 119. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tegemist on seadusest tuleneva erialusega, mille kohaselt tuleb tagastada saadu koos viljade ja muu kasuga. Kasu TsÜS § 62 mõttes ei hõlma viivise nõuet, mistõttu ringkonnakohus leiab, et tagasivõitmise õigusliku tagajärjena ei teki kummalgi tehingu poolel õigust nõuda viivist.
14.Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja põhinõue tuleb täies ulatuses rahuldada, siis maakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest summas 22 500 kr ( 1438,01 eurot) hagi esitamisel. TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb nimetatud summa välja mõista riigi tuludesse kostjalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, mistõttu ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus luges menetlusabi andmise TsMS § 184 lg 4 alusel jätkuvaks. Ringkonnakohus leiab, et kuna asja materjalidest nähtub, et hageja on pankrotis olev isik ja tema apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis on käesolevas asjas põhjendatud TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada apellant riigilõivu tasumise kohustusest riigituludesse ja jätta apellatsioonimenetluse riigilõivu kulu riigi kanda.
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.