2-09-51250/37 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus jättis 21. oktoobri 2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis välja hagejalt riigilõivu 22 500 krooni riigituludesse. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tunnistab kohus vastavalt PankrS § 113 lg 1 p-le 3 kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetust teadis (PankrS § 113 lg 2). Kohus leidis, et lähikondsuse tunnistamiseks tuleb kõigepealt tuvastada pooltevaheline majanduslik huvi. Riigikohus on leidnud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Kohus oli seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole tõendatud võlgniku ja kostja vaheline oluline majanduslik tegutsemine. Laenusuhete olemasolu ning firma juriidiline aadress ei kinnita iseenesest majanduslikku koostööd ja teineteise kasuks tegutsemist. Juhul, kui 60 000 krooni oligi makstud majanduskulude kompensatsiooniks, siis ei saa väljamakset pidada sedavõrd olulist huvi tõendavaks asjaoluks, mis õigustaks kostja tunnistamist võlgniku lähikondseks. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (3-2-1-53-03). Kogutud tõendite põhjal ei saa vaadelda võlgnikku ja kostjat majanduslikus mõttes kooskõlastatuna (nagu nt kauba tootja ja edasimüüja või kauba edasimüüjate vahel). Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud mõjutada võlgniku olulisi otsuseid ehk poolte käitumist oleks saanud vaadelda kooskõlastatud ja koordineeritud tegevusena ning et võlgnik ja kostja tegutsesid majanduslikus mõttes kooskõlastatuna ning neil olid ühised olulised majanduslikud huvid. Riigikohus on eelviidatud lahendis pidanud oluliseks küsimust, kas võlgniku tegevust saab majanduslikus mõttes vaadelda kostjast sõltuvana ulatuses, et kostja sai mõjutada võlgniku olulisi otsustusi. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid ja seega ei ole ka tuvastatud, et võlgnik ja kostja oleksid tegutsenud teineteise kasuks ja teadlikult teiste võlausaldajate kahjuks. Seega ei saa nendevahelist majanduslikku huvi pidada piisavalt oluliseks majanduslikus mõttes, mis annaks alust tunnistada kostjat võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg-st 3 tulenevalt. Kuna kostjat ei saa pidada OÜ Raualux (pankrotis) lähikondseks, ei ole alust PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks. Menetluskulude osas leidis kohus, et kuna kohus jätab hagi rahuldamata, kannab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja. 12.01.2010 määrusega andis kohus hagejale menetlusabi ja vabastas hageja menetluskulude kandmisest menetluskulude hüvitamise kohustuseta. Hagejal tulnuks tasuda hagilt riigilõivu 22 500 krooni. TsMS § 190 lg 1 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks (TsMS § 190 lg 2). Vastavalt TsMS § 190 lg-le 4, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.

21.oktoobri 2010 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus üldse analüüsinud tehingu tagasivõitmise eelduseid tulenevalt PankrS §-st 109, mis on tagasivõitmise üldnormiks, st kohus oleks pidanud tuvastama, kas rahalise kohustuse täitmine tehti enne pankroti väljakuulutamist ja kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve; 2) ei ole kohus analüüsinud PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel, kas rahaline kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist lähikondsele ning kas võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksevõimeline või kas ta muutus maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu; 3) ei ole kohus hinnanud hageja esitatud tõendeid, vaid on lähtunud ainult kostja paljasõnaliselt seisukohast, et sugulussuhe võlgniku juhatuse liikme elukaaslase ja tema ema vahel ning võlgniku juriidiline aadress ei ole piisav kostja lugemiseks võlgniku lähikondseks; 4) tuleb PankrS § 117 lg 3 järgi võlgnikule lähedase isikuna mõista isikut, kelle suhtes võlgnik käitus teiste võlausaldajate huvisid kahjustades, mitte isikut, kes mõjutas võlgnikku tegema teatud otsuseid. Kui kostja võtab soorituse vastu olukorras, kus võlgnik on maksejõuetu, siis ongi tegemist majandusliku huviga. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-90-08 oli lähikondse isiku puhul tegemist alaealisega; alaealise huve esindas küll tema vanem, kuid tehing tehti siiski isikule, kes kuidagi ei mõjutanud seda tehingut tegema. Hageja on tõendanud, et võlgnik ja kostja tegutsesid teineteise kasuks ning teiste võlausaldajate kahjuks. „Laenu“ tagasimakseid on tehtud võlgniku maksejõuetuse olukorras ja kahjustades teiste võlausaldajate huve. Kostjale 219 000 krooni tasumise hetkel oli võlgniku netovara väiksem kui äriseadustikus sätestatud miinimum, selle tõenduseks oli esitatud võlgniku 2006. majandusaasta aruanne. Pankrotimenetluses esitas suurima nõude Maksu- ja Tolliamet summas 571 466 krooni. Maksukaartide väljavõtete kohaselt olid maksuvõlad olemas juba 01.07.2007 seisuga ning võlad pidevalt kasvasid. Lisaks esitasid nõudeavaldused Marepleks OÜ, OÜ Viktoria Truck ja AS Marmorin. Kõik esitatud nõuded olid muutunud sissenõutavaks 2006. a ja 2007. a 1. poolel, st vahetult enne kostjale maksete tegemist. Kohus ei ole majandusliku huvi hindamisel lähtunud hagiavalduses märgitud asjaoludest ega hinnanud hagiavaldusele lisatud tõendeid, samuti pole otsuses märgitud, miks osa tõendeid on jäetud tähelepanuta. Arusaamatu on ka kohtu järeldus, et firma juriidiline aadress ei kinnita iseenesest majanduslikku koostööd ja teineteise kasuks tegutsemist ning et majanduskulude kompsensatsioon 60 000 krooni ja muud hageja välja toodud asjaolud pole sedavõrd oluline huvi, mis õigustaks kostja tunnistamist võlgniku lähikondseks. Kohus oleks pidanud esitama mingi võrdluse, millest kohus järeldas, et tasutud 60 000 krooni ei ole sedavõrd oluline, et pidada seda oluliseks huvi tõendavaks asjaoluks; 5) on kohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Hagi oli esitatud tulenevalt PankrS § 118 lg-s 1 sätestatud õigusest. Hageja puhul on tegemist pankrotis juriidilise isikuga, kellele anti menetlusabi. Kohus oleks pidanud TsMS § 190 lg 7 alusel vabastamata hageja menetluskulude riigituludesse tasumisest, kuna hageja puhul on tegemist pankrotipesaga, kus puuduvad rahalised vahendid ning nende laekumine sõltubki kohtule esitatud hagiavaldusest ja hagiavalduse rahuldamata jätmisel nimetatud eesmärki pole võimalik saavutada.

1) ei ole apellatsioonkaebus võetud menetlusse õigesti. TsMS § 184 lg 4 järgi on kohtu kohustuseks kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt ebamõistlik ning kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu 08.12.2010 määrusest ei nähtu, et kohus oleks nimetatud asjaolusid kontrollinud ja analüüsinud; 2) ei olnud vaidlust küsimustes, kas rahalise kohustuse täitmine tehti enne pankroti väljakuulutamist ning kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, seega puudus kohtul tulenevalt TsMS § 231 lg-test 2, 4 vajadus nimetatud asjaolusid täiendavalt tuvastada. Asjaolu, et on täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatu, ei muuda isikuid lähikondseteks; 3) ühtib maakohtu seisukoht PankrS § 117 lg 3 sisustamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega (3-2-1-53-03, 3-2-1-43-07). Riigikohus on öelnud, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Kohus asus õigustatult seisukohale, et asjas ei ole tõendamist leidnud poolte ühine, kooskõlastatud tegutsemine, majanduslik koostöö, teineteisest sõltumine. Ei ole leidnud tuvastamist ka see, et kostjal olnuks võimalus mõjutada hageja olulisi otsuseid, mistõttu poolte käitumist ei ole võimalik käsitleda kooskõlastatud, koordineeritud tegevusena. Kokkuvõttes tegi kohus õige järelduse, et ei ole tuvastatud, et pooled oleksid tegutsenud teineteise kasuks ja teadlikult teiste võlausaldajate kahjuks. Kohus toimis vastavuses TsMS § 436 lg 2; § 437 lg 3 sätetega. Kohus valib ise kohtuotsuse vajaliku põhjendamise mahu ja ulatuse; 4) ei ole PankrS § 117 lg 3 kontekstis kostja ja A.S. elukaaslase O.B. sugulussuhe oluline, kuna nimetatud alusel lähikondsuse tuvastamise vajab teisi kriteeriume. Lähikondsuse tuvastamine isikute sugulussuhtele tuginedes on sätestatud PankrS § 117 lg-s 1. Käesolevas asjas ei leitud alust poolte lähikondseteks tunnistamiseks sugulussuhte alusel; 5) jääb vastustaja väite juurde, et 18.07.2007 kostjale tasutud 60 000 krooni ei ole majanduskulude kompensatsioon, vaid kostja poolt võlgnikule antud laenu tagasimakse. Kostja ei saa vastutada selle eest, millise selgituse hageja maksekorraldusele märgib; 6) ei anna võlgniku juriidiline aadress alust järelduseks lähikondsuse kohta. Juriidilise aadressi registreerimiseks ei ole vaja kinnistu omaniku nõusolekut. Märksa olulisem on aadress, kus juriidiline isik faktiliselt tegutseb. Võlgniku faktiline tegutsemiskoht ei asunud juriidilisel aadressil. Samuti ei saanud kostja võlgnikult mingeid materiaalseid hüvesid seoses sellega, et võlgniku registrijärgseks asukohaks oli kostja kinnisasi; 7) on kostja nõuetekohaselt ja piisavalt põhistanud enda mittenõustumist hagiga. Käesolevas asjas jagunes tõendamiskoormis nii, et eeskätt hageja kohustuseks oli esitada ja tõendada asjaolusid, mis puudutavad võlgniku ja kostja lähikondsust; 8) kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jättis kohus põhjendatult TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkohtumenetlus on võistlev menetlus ja TsMS § 190 lg 7 kohaldamine kohtu poolt eeldanuks hageja poolt vastava taotluse esitamist.

9.Apellandi väide, et maakohus ei ole tuvastanud tagasivõitmise nõude üldist eeldust – asjaolu, et hagis märgitud sooritustega kahjustati teiste võlausaldajate huvisid, on õige. Maakohus ei ole asjas esitatud tõendeid hinnanud ega esitanud kohtu seisukohta selle kohta, kas hagis märgitud soorituste tegemisega kahjustati teiste võlausaldajate huvisid. Asja materjalide kohaselt teostas võlgnik rahalised ülekanded kostjale ajal, millal ta oli püsivalt maksejõuetu, tal oli täitmata kohustused Maksu- ja Tolliameti ees summas 214 016 kr ja maksuvõlg suurenes pidevalt. Lisaks oli võlgnikul täitmata kohustusi teiste võlausaldajate ees. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et võlgnikul oli erinevate võlausaldajate ees suures ulatuses kohustusi, kuid ta täitis vaid ühe võlausaldaja ees oma kohustuse, näitab, et teiste võlausaldajate huvid said kahjustada. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku raamatupidamine ei kajastanud üldse kostja ees võetud kohustusi. Kostja on maakohtus piirdunud tõdemusega, et kirjalikke lepinguid laenu andmiseks hagejale ei ole. Asja materjalides puuduvad tõendid, millal, mitme lepingu alusel, millistes summades ja millise tagasimaksmise tähtajaga kostja hagejale laenu andis. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlgniku raamatupidamises dokumendid kostjaga sõlmitud tehingute kohta puudusid, siis lasus kostjal tõendamiskoormis tõenda, millal laenulepingud sõlmiti ja millise tähtajaga. Asjas ei ole kumbki pool esitanud väiteid, et laenud oleksid olnud seotud kostja majandustegevusega ning, et laenude tagasimaksmine oli kostja majandustegevuse jätkamiseks vajalik. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et võlgniku poolt kostjale soorituste tegemisega juulist 2007 kuni jaanuarini 2008 kahjustas võlgnik teiste võlausaldajate huvisid, kuna teiste võlausaldajate nõudeid ei täidetud ning kohustuste täitmine kostjale ei olnud seotud võlgniku majandustegevusega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik oli oma majanduslikust

10.Õige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tõendeid hinnanud ja teinud ebaõige järelduse, et kostjat ei saa lugeda võlgniku lähikondseks. Hageja on esitanud järgmised asjaolud, mis hageja arvates annavad aluse lugeda kostja võlgniku lähikondseks: 1) kostja on võlgniku ainuomaniku ja juhatuse liikme elukaaslase ema; 2) võlgniku asukoha aadressiks on äriregistris märgitud kostja elukoht; 3) võlgnik on teinud perioodil 01.07.2007 – 21.01.2008 kostjale ülekandeid kokku 219 000 kr ulatuses. Ringkonnakohtu arvates saab lähikondse määratlemisel arvestada nii kostja seotust võlgnikuga kui ülekannete tegemise aega ja alust. Kostja on eitanud majanduslikku huvi ja seotust võlgnikuga, kuid samas ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, mis olid kostja ja võlgniku vaheliste laenusuhete aluseks. Laenusuhete olemasolu kostja ja võlgniku vahel kinnitab, et kostjal oli majanduslik huvi võlgniku äritegevuse suhtes. Võlgnik tegi ülekanded osaliselt võlgniku raamatupidamises kajastamata laenulepingute alusel ning 60 000 kr kohta on märgitud ülekande aluseks „majanduskulude kompensatsioon“. Alust, mis oleks andnud kostjale võlgniku poolt kompensatsiooni maksta, asjas esitatud ei ole. Kostja esitas vastuväite, et ka nimetatud summa oli laenu tagasimakse, üksnes ülekandel on ebaõige alus märgitud, kuid ei tõendanud oma väidet. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlgniku ainuomanik ja juhatuse liige tegi ajal, mil teiste võlausaldajate nõuded olid muutunud sissenõutavaks ja võlgnik oli maksejõuetu, rahalised sooritused oma elukaaslase emale selliste lepingute täitmiseks, mida võlgniku raamatupidamine ei kajastanud, siis on see piisav, et tuvastada, et kostja on isik, kellel oli võlgnikuga (ainuomanikuga) ühine oluline majanduslik huvi. Olulist ühist majandushuvi kinnitab ka see, et võlgniku juhatuse liige kasutas elamiseks ja registreeris ka talle kuuluva äriühingu kostjale kuuluvale kinnistule. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolud on piisavad, et tuvastada PankrS § 117 lg 3 alusel, et kostja on isik, keda saab lugeda võlgniku lähikondseks.