Võlaõigus › Võõrandamislepingud

omapoolset lepingujärgset kohustust. Hageja poolt oli alatu kasutada vana käenduslepingut tasumise nõudmiseks. Kostjale II ei ole teada, kes on kauba vastuvõtnud isikud J ja L. Võlgu oli hagejale OÜ Mainstern Grupp, kellel on alates 18.09.2009 uus omanik Avo Lillipuu, kes peab võlgnevuse eest vastutama. Maakohtu otsuse põhjendused 24.11.2010 otsusega võttis Harju Maakohus vastu hagist loobumise OÜ Mainstern Grupp suhtes ja lõpetas selles osas tsiviilasjas menetluse. Maakohus rahuldas hagi osaliselt kostja Ego Laurentsi vastu ja mõistis välja temalt Budingmat OÜ kasuks 140 482,90 krooni, sh põhivõlg 72 746,90 krooni ja seisuga 24.11.2010 sissenõutavaks muutunud viivis 67 736 krooni ja viivised 0,5% põhinõudest (otsuse tegemise seisuga 72 746,90 krooni) päevas alates 25.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid 75% ulatuses Ego Laurentsi kanda ja 25% ulatuses Budingmat OÜ kanda. Hageja esitas kostjate vastu solidaarnõude. Hagist loobumine OÜ Mainstern Grupp suhtes on seaduslik. Kohus võttis vastu hageja hagist loobumise Mainstern Grupp OÜ suhtes ja lõpetas selles osas asjas menetluse. VÕS § 66 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Vaidlust ei ole, et hageja ja OÜ Mainstern Grupp vahel oli sõlmitud ostu-müügileping, mille alusel hageja müüs OÜ-le Mainstern Grupp kaupa. VÕS § 208 lg 1 kohaselt müügilepingust tulenevaks ostja põhikohustuseks on võtta asi vastu ja tasuda asja ostuhind rahas. OÜ Mainstern Grupp rikkus kohustust tasuda saadud kauba eest. OÜ Mainstern Grupp ostu-müügilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmis Ego Laurents, kes sellel ajal oli OÜ Mainstern Grupp juhatuse liige, 20.11.2007 käenduslepingu hagejaga. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Hageja ja kostja vahelises käenduslepingus on käendus kooskõlas VÕS § 142 lg-ga 3 piiratud rahasummaga: käenduslepingu p 1.2 kohaselt Ego Laurents vastutab OÜ Mainstern Grupp kohustuste täitmise eest maksimumsummas 411 000 krooni. Ekslik on E. Laurentsi seisukoht, et tema käendus hõlmas ostu-müügilepingu alusel tehtud tehinguid summas 411 000 krooni ning selles summas müügitehingute toimumise ja OÜ Mainstern Grupp poolt selles summas kauba eest tasumise järel kostja käendus lõppes. Käendusleping hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tähtajatult. Ostu-müügileping, mille alusel hageja müüs OÜ-le Mainstern Grupp kaupa, sõlmiti üheks aastaks ja lepingu p 7.3 alusel see pikenes automaatselt ühe aasta võrra, kui kumbki pool ei teatanud lepingu lõpetamise soovist ette 30 päeva enne lepingu lõppemist. Ostu-müügilepingu alusel OÜ Mainstern Grupp poolt kauba ostmine ei olnud piiratud konkreetse summa ega tähtajaga. Kostja kohustus vastutama ostumüügilepingust tulenevate OÜ Mainstern Grupp kohustuste eest summas 411 000 krooni sõltumata sellest, kui suur oli hageja ja OÜ Mainstern Grupp vaheline kaubakäive. 04.12.2007 OÜ Mainstern Grupp poolt 308 590 krooni tasumine hagejale ei välistanud OÜ Mainstern Grupp poolt hagejalt uute kaubakoguste ostmist. Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide, et 04.12.2007

makse tegemise järel väidetavalt OÜ-l Mainstern Grupp mingit võlgnevust hageja ees ei olnud. Kohtule esitatud ja nõude aluseks olevatest arve-saatelehtedest nähtuvalt on kaupu OÜ-le Mainstern Grupp müüdud ka pärast 04.12.2007. Samuti ei olnud käenduslepingu kehtivus seotud E. Laurentsi OÜ Mainstern Grupp juhatuse liikmeks olekuga. Seega ei ole kostja käenduskohustus lõppenud. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 2 ja käenduslepingu p-st 1.2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Õige on kostja väide, et osaliselt on tõendamata kauba OÜ-le Mainstern Grupp üleandmine. Hagile lisatud 27.11.2007 arvesaatelehelt nr SAST-03915 ei nähtu kauba vastuvõtmist. Hageja märkis, et tegemist on ilmselt ebakvaliteetse koopiaga, kuid 04.11.2010 kohtuistungil ei avaldanud hageja soovi esitada parem koopia või võrdlemiseks originaaldokument, vaid pidas võimalikuks asja arutamise lõpetada. Arve-saatelehe nr SAST-03915 alusel kauba kostjale I üleandmine ei ole tõendatud ning arve, summas 24 413 krooni, väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust E. Laurentsi väide, et teiste arve-saatelehtede alusel kauba vastuvõtnud isikud V. J ja U. L on talle tundmatud ning ka nende arvete alusel kauba üleandmine OÜ-le Mainstern Grupp ei ole tõendatud. Ostu-müügilepingu p 1.2 kohaselt oli lepingu lisaks isikute nimekiri, kes olid volitatud kaupa tellima, kätte saama ja arve-saatelehti alla kirjutama. Kohtule lepingu lisa ei esitatud. Hageja esitas täiendavalt arve-saatelehed nr SAST-03365, nr 25/1, mille alusel on kauba vastu võtnud samuti Ü. L ja V. J ja millised arved on OÜ Mainstern Grupp tasunud. Kostja ei tõendanud oma väidet, et V. J ja U. L ei olnud OÜ Mainstern Grupp nimel kauba vastuvõtmiseks volitatud isikud. Kohus rahuldas hageja põhinõude summas 72 746,90 krooni. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Ostumüügilepingus on pooled kokku leppinud viivisemääras 1% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd hageja taotles kostjalt välja mõista seisuga 25.08.2010 sissenõutavaks muutunud viiviseid 35 000 krooni, s.o oluliselt väiksemas summas, kui viivisenõude esitamise seisuga tegelikult oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud, siis põhinõude osaliselt rahuldamata jätmine selles osas hageja viivisenõuet ei mõjuta. Hageja taotles kostjalt välja mõista 02.08.2010 seisuga viivised summaliselt ja alates 26.08.2010 kuni põhivõla tasumiseni viivised 0,5% põhinõudest päevas. Seega nõudis hageja viiviseid väiksemas määras, kui lepingus kokkulepitud. Viivisenõue on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohtuotsuse tegemise seisuga 24.11.2010 on viivised muutunud täiendavalt sissenõutavaks summas 32 736 krooni (90 päeva x 0,5 % x 72 746,90 krooni). Kohus mõistis kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivisesummana 67 736 krooni ning edasi alates 25.11.2010 (põhinõudest 72 76,90 krooni) 0,5% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus Kostja Ego Laurents palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja osa menetluskuludest jäi kostja kanda ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või saata tsiviilasi maakohtule uuesti lahendamiseks või vähendada ja piirata väljamõistetud viivist ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on jätkanud hagimenetluses sellise nõude lahendamist, mis on varem esitatud maksekäsu kiirmenetluses. Sellisel juhul peab olema menetluses tagatud ka isikuline järjepidevus ehk hagejana saab menetluses osaleda üksnes isik, kes esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse või

isik, kes on seaduses ette nähtud korras ja viisil astunud menetlusse esialgse avaldaja õigusjärglasena. TsMS § 210 lg 2 sätestab, et vaidlusaluse nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette, et õigusjärglane võib poole õiguseelneja asemel menetlusse astuda vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul. Sellist nõusolekut ei ole kumbki kostjatest käesolevas menetluses andnud. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS 11. osa ei sätesta praegu uuritavas küsimuses erisusi. TsMS § 487 lg 1 sõnastus toetab seisukohta, et just avaldaja peab esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis. Seega ei saa praegune hageja olla pooleks samas tsiviilasjas, mis algatati kohtus teise isiku, täpsemalt avaldaja avalduse alusel. TsMS § 442 lg 9 nõuab, et otsusest peab nähtuma muu hulgas menetlusosaliste asendamine. Vaidlustatavas otsuses on maakohus küll sedastanud, et avaldaja esitas maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ostja ja apellandi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks, kuid sellest ei nähtu avaldaja asendamine hagejaga. Apellandil puudus maakohtu menetluses reaalne võimalus vaielda vastu viivise nõudele, vastustaja 08.10.2010 esitatud uutele tõenditele ja võtta seisukoht seoses vastustaja loobumisega nõudest OÜ Mainstern Grupp vastu. Seetõttu toimus asja lahendamine ilma apellanti sisuliselt ära kuulamata ja oli apellandile üllatuslik. Maakohus ei arutanud pooltega neid aspekte ja võimalusi, mille najal ta hagi osaliselt rahuldas; samuti ei selgitanud kohus, milliseid tõendeid tuleks apellandil oma väidete tõendamiseks veel esitada. Apellant lähtus põhjendatult eeldusest, et OÜ Mainstern Grupp vaidleb hagile samuti vastu ning asja ei saa sisuliselt lahendada ilma OÜ Mainstern Grupp osavõtuta. Seepärast ootas kostja omapoolsetele vastuväidetele lisaks OÜ Mainstern Grupp vastuväiteid. Eeldatavasti on just OÜ Mainstern Grupp valduses tõend (müügilepingu lisa), millest johtub, kes olid volitatud müügilepingu täitmisel OÜ-d Mainstern Grupp esindama. Apellandile selgus alles 04.11.2010 kohtuistungil, et vastustaja on nõudest OÜ Mainstern Grupp vastu loobunud. Kohus edastas vastustaja 08.10.2010 tõendid ja avalduse nõudest loobumise kohta apellandile alles 03.11.2010 ja kostja ei saanud seda enne 04.11.2010 istungit kätte. Otsuse üllatuslikkus seisnes lisaks selles, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt esitas avaldaja nõude summas 99 822,69 krooni 09.11.2007 arve-saatelehe nr 03739 alusel. Ühelegi muule kauba üleandmise dokumendile või arvele avaldaja maksekäsu kiirmenetluse avalduses ega kohus makseettepanekus ei viita. Vastustaja ega avaldaja ei ole esitanud selget nõude muutmise, sh hagi eseme või hagi aluse muutmise avaldust vastavalt TsMS § 376 nõuetele. Maakohus ei nimeta vaidlustatava otsuse põhjendustes kordagi arve-saatelehte nr 03739. Seega ei ole kohus sisuliselt lahendanud nõuet, millega avaldaja esialgselt kohtusse pöördus, vaid muu nõude, mis on TsMS § 4 lg 2 ja § 439 rikkumine. Maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata apellandi poolt 04.11.2010 istungil esitatud dokumentaalsed tõendid, millega apellant soovis tõendada asjaolusid, mille tõendamist ta eeldas OÜ-lt Mainstern Grupp. OÜ Mainstern Grupp 01.07.2007 teatisega tõendab apellant, et alates samast kuupäevast olid lõppenud Ü. L volitused OÜ Mainstern Grupp nimel kaupu vastu võtta ja kauba saatedokumente allkirjastada. Teatist ajendas OÜ-d Mainstern Grupp koostama asjaolu, et Ü. L tegutses samal ajal OÜ Mainstern Grupp konkurentide juures. Vastustaja arve-saatelehe nr SAST-00006 väljatrükiga summas null krooni tõendas apellant, et tegelikult ei ole V. J (või V. J) mingis väärtuses kaupa välja antud. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 29 lg 1, mille kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Pidades silmas OÜ Mainstern

Grupp varasemat võlga vastustaja ees ja käenduslepingu sõnastust, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel, on selge, et käenduslepingu sisuks oli just selle kohustuse käendamine, mis kostjal I oli vastustaja ees käenduslepingu sõlmimise ajal. Muul viisil ei saa mõistlikult seletada sellise piirsumma kokkuleppimist. Apellant selgitas maakohtule, et selline oli tema tahe käenduslepingu sõlmimisel. Maakohus ei viita otsuses tõenditele, millest nähtuks poolte teistsugune tahe käenduslepingu sõlmimisel. Lisaks tuleb arvestada, et müügileping on üksnes raamleping ja igakordseks tehinguks oli konkreetsete kaupade müügileping. Need tehingud toimusid pärast käenduslepingu sõlmimist. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei suurenda tehingud, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, käendaja kohustust. Järelikult pidanuks maakohus kohaldama VÕS § 145 lg 4 ja jätma sel alusel hagi rahuldamata. Käenduslepingu p 2.1 järgi tuli käendajal täita põhivõlgniku kohustus viie kalendripäeva jooksul alates vastustaja sellekohase teate kättesaamisest. Teate kättesaamist ega selle aega ei ole vastustaja tõendanud. Seega ei ole käendaja kohustus muutunud sissenõutavaks. Vastustaja ei ole täitnud käenduslepingu p-s 3.2 kokku lepitud vastustaja kohustust teavitada apellanti müügilepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest. Eeltoodu tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kohustuse sissenõutavus ei ole tõendatud ja apellant võib õiguspäraselt keelduda oma kohustuse täitmisest. Apellant esitas muuhulgas vastuväite, et vastustaja ei ole tõendanud müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist, s.t vastustaja väidetav nõue OÜ Mainstern Grupp vastu ei ole kas tekkinud või muutunud sissenõutavaks. Kui vastustaja väidab, et ta on müügilepingut täitnud ja OÜ-le Mainstern Grupp kaupu üle andnud, peab ta seda väidet tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama. Siinjuures kuulub vastustaja tõendamiskoormisesse asjaolu, et kaubad on OÜ Mainstern Grupp nimel vastu võtnud selleks volitatud isik. Maakohus on ekslikult järeldanud, et mõne volitatud isiku varasemast kauba vastuvõtmise volitusest saab järeldada sellise volituse edasikehtimise. Apellant tõendas, et Ü. L ei olnud tegelikult volitust OÜ Mainstern Grupp nimel kaupu vastu võtta pärast 01.07.2007. Apellandi andmetel ei olnud sellist volitus ka V. J (või V. J). Vastustaja ei ole tõendanud, et neil isikutel oleksid olnud volitused kaupa OÜ Mainstern Grupp nimel tellida ja/või vastu võtta. Ei ole suudetud tuvastada isikut, kes tegelikult oleks kaubad OÜ Mainstern Grupp nimel vastu võtnud. Nime kirjaviisi järgi on selleks V. J, kuid maakohus on arvanud, et see on V. J. Maakohus on põhjendamatult rahuldanud viivise nõude. Apellandi hinnangul tuleks see sarnaselt põhinõudega jätta rahuldamata apellatsioonkaebuse seniste väidete põhjal. Kui apellandi senised väiteid ei osutu edukaks, taotleb apellant viivise vähendamist. Nõutav viivis on ebamõistlikult suur ja maakohus on põhjendamatult rahuldanud viivise nõude sel viisil, et vastustaja saab apellandilt nõuda ka põhivõlga ületavas summas viivise maksmist. Apellandil ei olnud võimalik esitada viivise nõudele vastuväiteid maakohtus. Apellant märgib, et vastustaja viivise nõue ei ole ka arvutuslikult põhjendatud. Müügilepingu p 4.3 kohaselt oli OÜ-l Mainstern Grupp kohustus tasuda vastustajale arve 14 päeva jooksul. Lepingu p 4.1 järgi on tasumise kohustuse aluseks vastustaja esitatud arve. Sellest teeb apellant järelduse, et iga arve maksetähtaeg hakkas kulgema arve kostjani I jõudmise päevale järgnevast päevast. Maakohus ei ole tuvastanud, millal OÜ Mainstern Grupp arved kätte sai ning ei ole täpsemalt märkinud, milliste arvete eest üldse tasuda tuli. Seega ei saa ka viivise nõue olla arvuliselt põhjendatud, sest ei ole selge, millise perioodi eest vastustaja viivist nõuab.

Apellandilt nii suures ulatuses viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Vastustaja kui äriühing pidanuks astuma mõistlikke samme OÜ-lt Mainstern Grupp tasumise nõudmiseks koheselt pärast arvete võimaliku maksetähtaja möödumist. Müügilepingu p 4.2 kohaselt oli OÜ Mainstern Grupp krediidilimiidiks vastustaja juures 10 000 krooni. Seda summat ületava võlgnevuse osas on vastustaja ise põhjendamatult võtnud lisariske. Vastustaja jättis apellandi kui käendaja teavitamata võlaga seonduvast, s.t jättis käenduslepingust tuleneva omapoolse kohustuse täitmata. Neil asjaoludel on apellandi arvates põhjendatud taotleda viivise vähendamist 10%-ni põhivõlast. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika, mille kohaselt viivist ei tohiks üldjuhul mõista välja põhivõlga ületavas osas (Riigikohtu 26.10.2010 otsus nr 3-2-1-87-10, p 12 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Maakohtu otsus toob kaasa olukorra, et alates 14 päevast pärast 24.11.2010 ületab väljamõistetud viivis põhivõlga. Apellant palub alternatiivselt vähendada viivist põhivõla summani. Eeltoodu on eriti oluline olukorras, kus vastustajal võib olla sama apellandi vastu sarnaseid nõudeid. Avaldaja esitas sarnasel alusel apellandi ja OÜ Mainstern Grupp vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldused ka tsiviilasjades 2-09-78176 ja 2-09-78182. Neis vaidlustes keeldus maakohus vastavalt 27.05.2009 ja 18.06.2009 määrustega hagisid menetlusse võtmast. On oluline, et vastustaja nõue apellandi vastu oleks kohtuotsusest selgelt ja arusaadavalt järgitav, vastasel juhul ei saa välistada, et vastustaja tuleb samal alusel esitatud arvete või saatelehtedega uuesti apellandi vastu kohtusse ja apellant ei saa edukalt näidata, millises osas on tegemist samal alusel vaidluse või juba täidetud kohustusega. Samuti on nõude alusdokumentide selge osundamine otsuses tarvilik käenduskohustuse puhul, võimaldamaks käendajal sama nõude edukat esitamist põhivõlgniku vastu. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust edasikaevatud osas tühistada. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, seega osas, millega maakohus hagi rahuldas ja menetluskulud jagas. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et maakohus ei ole rikkunud TsMS § 210 lg-s 3 sätestatut. Maksekäsu kiirmenetluses oli nõude esitanud OÜ Onis Inkasso, kes teatas nõude tagasiloovutamisest hagejale ja TsMS § 487 lg 1 järgi hagiavalduse esitas juba hageja. Enne TsMS § 487 lg-s 1 sätestatud nõude esitamist ei ole tegemist hagimenetlusega ja TsMS § 210 lgs 3 sätestatut ei olnud maakohtul alust kohaldada. Lisaks eeltoodule ei saa apellant sellele vastuväitele esmakordselt apellatsioonkaebuses tugineda, kuna ta ei ole kohtule esitanud TsMS §

333 lg 1 järgi vastuväidet menetlussätte rikkumise kohta, kuigi ta pidi väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt hagiavalduse ja selle lisade kättesaamisel. Apellandi arvates maksekäsu kiirmenetluse avalduse aluseks olid teised asjaolud, kui hiljem esitatud hagis. Kolleegium sellega ei nõustu. Ebaõige on kaebuse väide, et maksekäsu kiirmenetluse avalduses tugineti saatelehe nr 03739 alusel nõutavale võlale. Avaldaja ei ole märkinud maksekäsu kiirmenetluse avalduse alusena konkreetseid arveid. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusele lisatud arvele nr 03739 on hageja tuginenud ka hagiavalduses. Kolleegiumi arvates ei ole hagejal keelatud TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi ilma vastaspoole nõusolekuta täiendada esitatud faktilisi asjaolusid. Kaebaja väitis, et hageja poolt 08.10.2010 esitatud dokumendid tulid talle üllatusena ja tal puudus võimalus neile vastata. Vaidlust ei ole, et apellant oli enne 04.11.2010 toimunud kohtuistungit hageja poolt esitatud dokumendid kätte saanud. Tulenevalt 04.11.2010 kohtuistungi protokollist ei ole apellant avaldanud kohtule, et tal on vajalik hageja poolt esitatud dokumentidega tutvuda või et ta soovib esitada tõendeid. Apellant on kohtuistungil avaldanud, et ta lõpetas 01.07.2010 Ü. L kauba vastuvõtmiseks antud volituse, kuid pole avaldanud, et ta soovib selle tõendamiseks esitada kohtule tõendeid. Apellant ei ole selgitanud kohtuistungil, millal väidetav teade Ü. L volituste lõpetamise kohta hagejale üle anti. Samas ei ole apellant vaidlustanud, et Ü. L oli OÜ Mainstern Grupp töötaja ka siis, kui hageja poolt müüdud kaup OÜle Mainstern Grupp üle anti. Apellandi väide, et ta esitas kaebusele lisatud tõendid ka 04.11.2011 kohtuistungil ja kohus jättis need vastu võtmata, on vastuolus maakohtu 04.11.2011 kohtuistungi protokollis kajastatuga. Maakohtu 04.11.2011 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et apellant oleks kohtule teinud taotluse tõendite vastuvõtmiseks (lk 118-119). V. J (V. J) volituste puudumise kohta esitatud väide on jäänud paljasõnaliseks. Apellant ei ole oma väidet täpsustanud ja selgitanud, kas V. J (V. J) oli OÜ Mainstern Grupp töötaja ja mille alusel apellant väidab, et V. J (V. J) ei võinud müüdud kaupa vastu võtta. Kolleegium ühineb maakohtu järeldusega, mille kohaselt nende arve-saatelehtede järgi, millel on olemas vastuvõtja allkiri, oli võimalik tuvastada, et hageja oli müügilepingu täitnud ja OÜ-l Mainstern Grupp oli kohustus müüdud ja vastuvõetud kauba eest tasuda. Kaebuses kirjeldatud viisil ei saa apellandi õigusi rikkuda hageja loobumine hagist OÜ Mainstern Grupp suhtes. See, kas kaaskostjal on hageja poolt ühe kostja vastu hagist loobumisele vastuväiteid või mitte, ei ole aluseks, et jätta kohtul loobumine vastu võtmata. Kuna OÜ Mainstern Grupp ei olnud hagile vastuväiteid esitanud, siis ei saanud apellant loota sellele, et hagi rahuldamise tema suhtes võivad välistada OÜ Mainstern Grupp poolt esitatud vastuväited. Apellandil kui OÜ Mainstern Grupp kohustuse käendajal oli hageja nõudele VÕS § 149 lg 1 järgi võimalus esitada ka need vastuväited, mis olid nõudele põhivõlgnikul. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 29 lg 1 ja selgitanud välja käenduslepingu poolte tahte lepingu sõlmimisel. Kaebaja ei ole tõendanud, et poolte tahe erines lepingus kirjapandust. Käenduslepingu p-de 1.1. ja 1.3. järgi vastutas Ego Laurents hageja ees OÜ Mainstern Grupp ja hageja vahel 02.11.2006 sõlmitud müügilepingu nõuetekohase täitmise eest nii juba tekkinud kui ka tulevikus tekkivate nõuete osas. Käendaja vastustuse maksimumsummaks on lepingu p 1.2 järgi 411 000 krooni. Juhul, kui apellant väitis, et tegelikult lepiti kokku muudes tingimustes, siis oleks apellant pidanud seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Ebaõige on apellandi käsitlus, mille kohaselt oleks maakohus pidanud jätma hagi rahuldamata VÕS § 145 lg 4 järgi. Käenduslepingus leppisid pooled kokku, et käendusega tagatakse ka

tulevikus 02.11.2006 müügilepingust OÜ-le Mainstern Grupp tekkivad kohustused. Kolleegiumi arvates võivad pooled sellisel moel erinevalt VÕS § 145 lg-st 4 kokku leppida. Käenduslepingu p 2.1. kohaselt oli käendaja kohustatud täitma OÜ Mainstern Grupp kohustuse hageja ees 5 kalendripäeva jooksul arvates hagejalt teate saamisest. Hagiavalduse kohaselt on kostjale 16.09.2008 esitatud nõue kohustuse täitmiseks. Kostja sellele faktiväitele maakohtu menetluses vastu vaielnud ei ole. Alles apellatsioonkaebuses on esmakordselt esitatud sellekohane vastuväide. Kuna apellant ei ole põhistanud, miks ta vastuväidet varem ei esitanud, siis tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 jätab kolleegium esitatud väite tähelepanuta. Kaebaja väide, mille kohaselt tal puudus võimalus vastu vaielda viivise nõudele, ei ole õige. Hageja esitas viivise nõude 26.08.2010. Samal kuupäeval toimunud kohtuistungil on pooled arutanud kompromissi sõlmimise võimalikkust ja hageja on selgitanud, et kompromissi korral ta kõrvalnõuete täitmist ei nõua. Pärast 26.08.2010 kohtuistungit ei ole apellant viivise nõudele vastuväiteid esitanud. Ka 04.11.2010 kohtuistungil pole vastuväiteid viivise suurusele ja arvutamise korrale esitatud. Apellatsioonkaebuses esmakordselt viivisele vastuväite esitamist ei ole apellant põhjendanud ja TsMS § 652 lg 4 järgi ei pea kolleegium võimalikuks apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidetega arvestada. Müügilepingu p 4.3. järgi oli arve tasumise tähtajaks 14 päeva ja p 4.4. järgi oli maksetähtaja ületamisel hagejal õigus nõuda viivist 1% tasumata summalt päevas. Hageja on viivise nõude suurust vähendanud ja nõuab viivist 0,5% päevas ja esitanud viivise nõude seisuga 26.08.2010 summas 35 000 krooni. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nõutud viivis on väiksem, kui oleks hageja õigustatud nõudma ka arvestades viivise suuruseks 0,5% päevas. Apellant ei ole kaebuses väitnud, et maakohus oleks arvutanud viivise alates 27.08.2010 kuni otsuse tegemiseni ebaõigesti ega nimetanud, kui suur peaks viivis olema. Apellant on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse viivise vähendamiseks. Maakohtu menetluses sellesisulist taotlust esitatud ei ole. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatu kohaselt tuleb kõik taotlused esitada asja arutamisel maakohtus. Ainult aegumise vastuväite esitamise võimalus esmakordselt apellatsioonimenetluses tuleneb TsMS § 651 lg-st 2. Kuna maakohtu menetluses viivise vähendamise taotlust ei ole esitatud, siis pole kolleegiumil alust esitatud taotlust apellatsioonimenetluses kaaluda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Maakohus on maakohtu menetluses kantud menetluskulud õigesti jaganud.

Margo Klaar

Ele Liiv

Ülle Jänes

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.