Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 05.04.2010 esitas S.T.&V.-Viimistlus OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Eventus Ehitus Osaühingu (kostja) vastu võla 158 190 krooni, viivise 69 537,70 krooni ja lisanduva viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 08.12.2006 kostja tellijana ja osaühing Estras K&V töövõtjana töövõtulepingu nr AL 03-09/06, mille alusel kohustus töövõtja teostama korterelamu Tallinnas, Komeedi 16A plokkvaheseinte ning fassaadi ehitustööd ja tellija kohustus tööde teostamise eest maksma töövõtjale tasu. Kostja ei ole hagejale tasunud arvet nr E07/670 summas 158 190 krooni. Kostja põhjendustel sõlmisid töövõtulepingu pooled 26.07.2007 kokkuleppe, mille kohaselt tellija koguvõlgnevus töövõtja ees on 31 391 krooni. Kokkuleppe ei kajasta garantiiaegseid kohustusi, vaid sellega reguleerisid pooled kogu võlasuhet ja vähendasid tellija võlgnevust töövõtja ees. Hageja selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kokkulepe käsitleb ainult garantiijärgset võlgnevust. Pooled leppisid 26.07.2007 kokku, et garantiid ei esitata, kuid töövõtja tagab garantiisummat vastavas ulatuses sissenõutavaks muutunud summa mittesissenõudmisega. Kokkuleppe järgi on tellija võlgnevus 31 391 krooni, mis tasutakse peale garantiitähtaja möödumist. 2,75% lepingu hinnast moodustab täpselt 31 391 krooni. Tõlgendades poolte kokkulepet, ei ole põhjust asuda seisukohale, et kokkuleppega sätestati kogu võlgnevus. Lepingus ei ole sätestatud välistavat tingimust, viimane tööde üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati pärast kokkuleppe sõlmimist. Hagejal on lepingu punkti 10.2 järgi õigus nõuda viivist 15% tähtajaks tasumata summalt aastas. Hageja viivisenõue perioodi 01.05.2007-01.05.2008 eest on 23 728,50 krooni, perioodi 01.05.2008-01.05.2009 eest 23 728,50 krooni ja perioodi 01.05.2009-01.03.2010 eest 22 080,70 krooni. Hageja nõudeõigus tuleneb 08.01.2008 sõlmitud lepingust, millega Osaühing Estras K&V loovutas 158 190 krooni suuruse põhinõude koos kõrvalnõuete ja kahjuhüvitisega kostja vastu Osaühingule Incure Inkasso Agentuur, kes omakorda loovutas nimetatud nõude hagejale ja teavitas sellest kostjat 01.03.2010. Kostja vastuväited Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. 26.07.2007 kokkuleppega ja 05.08.2007 aktiga lõpetasid töövõtulepingu pooled omavahelised suhted täielikult ja leppisid kokku kõik kostja poolt võlgnetavad summad. Töövõtja edastas nii akti kui kokkuleppe kostjale samal päeval. Akti alusel esitatud arvest tulenes kostjale kohustus tasuda töövõtjale 418 518,40 krooni (mille kostja tasus 31.08.2007) ning kokkuleppest nõude sissenõutavaks muutumisel 31 391 krooni. Selle arve tasumisega luges kostja oma sissenõutavaks muutunud kohustused töövõtja ees täidetuks. Pärast lepingu täitmist lõpetava kokkuleppe sõlmimist täiendavate rahaliste nõuete esitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on kokkuleppe sõlmimisel ja akti allkirjastamisel oluliselt vähendanud omapoolset leppetrahvi nõuet ja loobunud hilisemate sanktsioonide rakendamise kavatsusest. Töövõtja ei ole kordagi nõudega

2(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793 kostja poole pöördunud. Esmakordselt esitas nõude inkassofirma, seejärel hageja. Töövõtja ja hilisemate sissenõudjate passiivsus võla sissenõudmisel näitab üheselt, et viimase akti ja kokkuleppega leppisid pooled kokku, et täiendavaid summasid pooled teineteisele ei võlgne. Kokkuleppe sõlmimisega on pooled sõlminud kompromissi ning muutnud senisest võlasuhtest tuleneva võlgnevuse vaieldamatuks. Töövõtja ja kostja vahelisest kirjavahetusest nähtub üheselt, et tegemist on viimase aktiga. Seda kinnitab töövõtja ise oma 04.07.2007 ekirjas, millest nähtub töövõtja soov vormistada lõppakt. 06.07.2007 edastas töövõtja tellijale faili nimetusega Komeedi 16 akt lõplik. Nii akt kui kokkulepe on töövõtja enda koostatud ning kostjale edastatud. Poolte käitumine kokkuleppe ja akti sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus näitab üheselt poolte tahet sõlmida kompromiss ning muuta võlgnevus vaieldamatuks. Aktis ostsustatakse vastuvõtmiseks esitatud tööde, aga mitte varasemal perioodil väidetavalt teostatud tööde, vastuvõtmine. Hageja vastupidine lähenemine on meelevaldne. Nimetatud viisil nn hiiliv akteerimise katse ei ole töövõtjate ja tellijate vahelises praktikas lubatav ega heauskne. Alternatiivse vastuväitena esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Töövõtja ja tellija vahel puudus vaidlus asjaolus, et töövõtja ületas oluliselt kokkulepitud tähtaegasid, mistõttu leppisid pooled kokku leppetrahvi rakendamises töövõtja suhtes summas 118 000 krooni. Seoses lepingust tuleneva tähtaja ületamisega, esitas aktsiaselts Favorte kostjale leppetrahvi nõude summas 360 000 krooni. Kostjal on seega hageja vastu tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3 kahju hüvitamise nõue. Viivituse põhjustas töövõtja, kes ei olnud suuteline endale võetud lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt täitma. Arvestades kostjale tekkinud kahju suurust, tasaarvestab kostja oma kahju hüvitamise nõude täies ulatuses hageja põhi- ja viivisenõuetega. Seega ületab kostja nõue igal juhul hageja esitatud nõuet. Käesolevas asjas ei esine tasaarvestust välistavaid asjaolusid. Tulenevalt töövõtja ja inkassofirma käitumisest, on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja on minetanud õiguse viivisenõude esitamiseks. Viivisenõude esitamine kolm aastat hiljem on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuni 01.03.2010 pretensiooni esitamiseni ei olnud vaidlusalusest võlgnevusest tulenevat viivist ei töövõtja ega varem kostja poole pöördunud inkassofirma nõudnud. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et tal oleks tekkinud reaalne kahju seoses hageja poolt väidetavalt viivituses olevate maksete teostamisega. Seega oli hageja õiguseellaste käitumine ilmselgelt vastuoluline. Nad jätsid mulje, et (viivise)nõuet faktiliselt ei esitata. Alternatiivselt palus kostja, arvestades töövõtja, inkassofirma ning hageja käitumist võlgnevuse sissenõudmisel ja viivisenõude esitamisega viivitamist ligikaudu kolme aasta võrra, vähendada viivist minimaalse suuruseni ehk nullini. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis 01.11.2010 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kostja tellijana ja osaühing Estras K&V töövõtjana sõlmisid 08.12.2006 töövõtulepingu nr AL 03-09/06 (toimik lk 7-17). Töövõtulepingu punktis 4.1 on pooled kokku leppinud ühikuhindades ning tasu täpsustub tööde lõppedes arvestades tegelikke teostatud mahte. Lõplik teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on 05.08.2007. Selle alusel 06.08.2007 esitatud arve nr E07/724 on kostja poolt tasutud. Töövõtja rikkus lepingus kokkulepitud tähtaega ja tasus hagejale leppetrahvi 118 000 krooni (toimik lk 26, 93-97). Pooltel on vaidlus 02.04.2007 akti ja selle alusel 11.04.2007 esitatud arve nr E07/670 üle (toimik lk 23-24). Hageja nõue tuleneb 11.04.2007 tasumata arvest summas 158 190 krooni ja

3(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793 lepingu punkti 10.2 alusel arvutatud viivisest. Pooltel on vaidlus selles, kas 26.07.2007 kokkulepe lõpetas pooltevahelised suhted ning kas sellest tulenevalt on kostja võlgnevus töövõtja ees 31 391 krooni (toimik lk 29). Puudub vaidlus, et 26.07.2007 kokkuleppe teksti koostas töövõtja, mida kinnitavad tunnistajate O. T. ja V. T. ütlused ning kostja seadusliku esindaja L. K. vande all antud seletus (toimik lk 159, 162-163). Kostja ja töövõtja vahel sõlmitud kokkulepe on vaadeldav kompromissilepinguna võlaõigusseaduse mõttes. Sellega loobuvad pooled teatud nõuetest teineteise vastu. Käesoleval juhul tõlgendavad pooled kokkuleppe punktis 1 sisalduvat kostja kohustust erinevalt, mistõttu tuleb kohtul lepingut VÕS § 29 sätestatud põhimõtete järgi tõlgendades tuvastada, milles pooled tegelikult kokku leppisid. 11.04.2007 arve aluseks olev akt on allkirjastamata (toimik lk 23-24). Kostja väidab, et nägi nimetatud akti ja arvet esimest korda alles 2007.a novembris, kui see kostjale faksiti 20.11.2007 (toimik lk 100-101). Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt nägi tema vaidlusalust akti ja arvet 2007.a sügisel, kui need saadeti faksiga. Kõik aktid ja arved on tehtud tunnistaja O. T. poolt, kes oma ütluste kohaselt andis kõnealuse arve ja akti üle kostja objektijuhile M. S. 2007.a aprillis (toimik lk 159). Kostja seadusliku esindaja L. K. vande all antud seletuse kohaselt käisid kõigi Komeedi 16a objektiga seotud arvete tasumised läbi tema, objekt oli tema alluvuses (toimik lk 163). Tunnistaja V. T. ütluste kohaselt jäi 11.04.2007 arve kostja poolt tasumata ning selle avastas töövõtja raamatupidaja. Tunnistaja V. T. ütlustega on tõendatud, et tema faksis arve ja akti kostjale (toimik lk 163). Akti ja arve faksis töövõtja kostjale 20.11.2007 (toimik lk 100-101). Kohtu hinnangul on tõendamata, et kostja oli teadlik töövõtja 02.04.2007 aktist ning selle alusel välja antud 11.04.2007 arvest. Kohtu hinnangul ei saa lugeda üksnes tunnistaja O. T. ütlustega tõendatuks, et ta andis 2007.a aprillis aktid üle kostja töötajale M. S.. Ükski teine objektiivne tõend seda ei kinnita. Kostja seaduslik esindaja on selle väite vande all antud seletusega vaidlustanud. Seega lähtub kohus sellest, et kuni 2007.a novembrini ei teadnud kostja vaidlusalusest aktist ja arvest. Sellist kohtu järeldust kinnitavad tunnistaja O. T. ütlused, mille kohaselt 05.08.2007 oli lõppakt ja sellel on lõppsumma, mis jäi kostjal maksta ning need tööd, mis on allkirjastamata 02.04.2007 aktis, on lõppaktis kajastatud (toimik lk 159). Seega on kõik tööd vastu võetud 05.08.2007 lõppaktiga ning selle akti tasumisega tasus kostja töövõtjale tasu kõigi teostatud tööde eest. Kostja väidab, et töövõtja edastas nii akti kui kokkuleppe kostjale samal päeval. Seda kinnitab kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus (toimik lk 163). Hageja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Kokkuleppe kohaselt on kokku lepitud alljärgnevas: punkt 1 – pooled on kokku leppinud, et tellija võlgnevus töövõtjale Komeedi 16 objektil välisfassaadi ladumise eest moodustab koos 18% käibemaksuga 31 391 krooni; punkt 2 – tellija võlgnevus tasumata summas 31 391 krooni tasutakse Komeedi 16 objektil ehituse garantiiaja 24 kuu möödumisel; punkt 3 – garantiiperiood algab akti allakirjutamise kuupäevast; punkt 4 – juhul, kui töövõtja ei täida garantiiperioodi kohustusi nõuetekohaselt, siis on tellijal õigus realiseerida võlgnevus; punkt 5 – töövõtja ei vastuta garantiiperioodil selliste puuduste ja defektide eest, mis on tekkinud seoses töö ebasihipärase või ebaperemeheliku kasutamisega tellija või kolmandate isikute poolt; tellija või kolmandate isikute süülise käitumise, tegevuse või tegevusetusega (s.h ettevaatamatusest või hooletusest), töö normaalsest kulumisest, vääramatu jõu puhul. Lepingu p-i 12.1.2 kohaselt oli kokku lepitud garantiikirja andmises kuni 2,75% ulatuses lepinguhinnast (koos käibemaksuga). Tunnistaja O. T. ütluste kohaselt oli tema töövõtja projektijuht ning kokkulepe tuli sellest, et lepingu järgi pidi jätma 2% garantiiraha ning

4(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793 kokkuleppe sisuks on vaid raha garantiitööde eest (toimik lk 159). O. T. teatati kokkuleppe allkirjastamisel, et kõik teostatud tööde aktid on alla kirjutatud ning ta ei teadnud, kas aktide alusel oli ka töövõtjale kõik tasutud. Samuti kinnitab tunnistaja V. T., kes oli vaidlusalusel perioodil töövõtja juhatuse liige, et kokkuleppe eesmärk oli sisse jätta garantiiraha tagatisena (toimik lk 163). Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et selle kokkuleppega ei ole kokku lepitud, et 11.04.2007 arve nr E07/670 jääb tasumata. Samas on kostja seaduslik esindaja, kes osales kokkuleppe läbirääkimistes, vande all andnud seletuse, et kuna oli lõppakti allkirjastamise ja objekti lõpetamise aeg, siis kokkuleppe eesmärgiks oli, et pärast lõppakti tasumist pole võlgnevusi (toimik lk 163). Kuna kostja garantiikirja ei saanud lepingu p 12.1.2 kohaselt tuua, siis selle kokkuleppega lepiti kokku ka garantiisumma. Lõppakti allkirjastamisel oli kostja seaduslikul esindajal ees raamatupidamisdokumendid, projekti eelarve ja panga väljavõte ning kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostjal arusaam, et võlgnevust töövõtja ees ei ole. Kostja jaoks oli kõige tähtsam kokkuleppe esimene punkt ning selles punktis sisalduva summa määras O. T. (toimik lk 163). Eelnevalt tuvastas kohus, et kostjale ei olnud 02.04.2007 akti ega ka 11.04.2007 arvet üle antud. Seega ei pidanud kostja kokkuleppe ning 05.08.2007 akti allkirjastamisel teadma, et tal on varasemast perioodist võlgnevusi. Kostja sai eeldada, et akti ja kokkuleppe allkirjastamisega leppisid pooled kokku kõik võlgnetavad summad. Nõude esitamine sai olla kostjale üllatus. Hageja rõhutab, et pooled ei ole sõlminud ühtegi kokkulepet, millest nähtuks, et töövõtja oleks loobunud 11.04.2007 arve sissenõudmisest. Kohtu hinnangul tulnuks hagejal tõendada, et kokkuleppe ja lõppakti allkirjastamisel ning ka enne seda, on töövõtja juhtinud hageja tähelepanu tasumata arvele. Pärast kokkuleppe sõlmimist täiendavate rahaliste nõuete esitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest ka kostja on kokkuleppe sõlmimisel ja akti allkirjastamisel oluliselt vähendanud omapoolset leppetrahvinõuet (toimik lk 96) ja loobunud hilisemate sanktsioonide rakendamise kavatsusest. Hageja ei ole tõendanud, et töövõtja oleks juhtinud kostja tähelepanu enne lõppakti ja kokkuleppe sõlmimist 11.04.2007 arve tasumata jätmisele ja sellest tulenevale võlgnevusele. Kui kostja seaduslik esindaja allkirjastas lõppakti ning kokkuleppe, siis raamatupidamisdokumentidest, projekti eelarvest ega ka panga väljavõtetest ei nähtunud, et kostjal oleks olnud töövõtja ees võlgnevus. Kohtu hinnangul tuleb sellisest faktilisest olukorrast ka kokkuleppe punkti 1 tõlgendamisel lähtuda. Tunnistaja V. T. möönab, et kokkuleppe punktis 1 ei ole garantiid sees, kuid tema hinnangul peaks seda mõistma, kuna punktis 3 on sätestatud garantiiperiood (toimik lk 163). Seega ei saanud kostja töövõtja tegelikku tahet teada, et vaatamata kokkuleppe ja lõppakti allkirjastamisele võib veel olla töövõtja ees võlgnevusi ning kostja ei pidanudki seda teadma, kuna arvet polnud kostjale esitatud. Seega tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, võttes arvesse lõikes 5 märgitud asjaolusid ning lõiget 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohtu hinnangul ei tulene kokkuleppe tõlgendamisest, et sellega reguleeritakse vaid garantiirahasid. Kui töövõtjal selline tahe oli, tulnuks tal sellest ka vastaspoolt teavitada, kuna kokkuleppe punktidest 1 ja 2 sellist tõlgendust ei tulene. Kohus arvestab ka poolte käitumist enne ja pärast kokkuleppe ja lõppakti allkirjastamist. Puudub vaidlus, et nii vaidlusalune kokkulepe kui ka lõppakt on töövõtja poolt koostatud (toimik lk 96). Töövõtja ei esitanud kostjale ühtegi pretensiooni 11.04.2007 arve tasumata jätmise kohta. Tunnistaja O. T. on põhjendanud arve ja akti allkirjastamata jätmist sellega, et arvatavasti oli raha laekunud ja keegi ei pannud allkirjastamata akti tähele (toimik lk 159). Töövõtja saatis 20.11.2007 kostja faksile käesoleva nõude aluseks oleva 02.04.2007 akti ja 11.04.2007 arve. Seejärel esitas kostjale 14.01.2008 nõude inkassofirma ja 01.03.2010 nõudekirja hageja (toimik lk 36-

5(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793 37, 45). Kohtu hinnangul tuleneb kokkuleppe punktidest 1 ja 2 selgelt, et kostja võlgnevus töövõtja ees on 31 391 krooni ning kokku on lepitud tingimus, millal selle võlgnevuse tasumine toimub. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletustest nähtub, kuidas tema kokkuleppe punkte tõlgendas ning mis ajendas pooli kokkulepet sõlmima. Sarnane mõistlik isik oleks samadel asjaoludel samamoodi mõistnud, et kokkuleppe olemus ja eesmärk on lõpetada kõik võimalikud kohustused poolte vahel ning fikseerida võlgnevus 05.08.2007 lõppakti allkirjastamiseks. Lõppaktis on kajastatud ettemaksud ning leppetrahv ning pärast selle tasumist 31.08.2007 ei saanud kostjal olla 11.04.2007 arvest tulenevat täitmata kohustust töövõtja ees, v.a kokkuleppe punktis 1 märgitud 31 391 krooni, mis kuulub tasumisele 24 kuu möödumisel ning garanteerib töövõtja kohustuste täitmist garantiiperioodi ajal. Seega 06.08.2007 arve nr E07/724 (toimik lk 25) tasumisega sai lugeda, et kostja on oma sissenõutavaks muutunud kohustused töövõtja ees täitnud. Kuna kohus on eeltooduga tuvastanud, et töövõtjal ei saanud olla 08.12.2006 lepingust tulenevat nõuet 11.04.2007 arve maksmata jätmisest summas 158 190 krooni, puudub alus ka viivisenõude rahuldamiseks. Kohus ei pea hagi rahuldamata jätmisel andma hinnangut kostja alternatiivsetele vastuväidetele ja jätab hindamata sellega seotud tõendid (toimik lk 65-92, 102-112). Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kui kohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Poolte kokkulepet tõlgendades oleks kohus pidanud arvestama, et töövõtulepingu p-s 12.1.2 nimetatud garantiikirja, mis vastab 2,75% lepingu hinnast, asendamiseks kokkulepitud garantiiperioodi möödumiseni mittesissenõutav summa 31 391 (vastavalt 26.07.2010 kokkuleppele) vastab 2,75% lepingu hinnale. Kostja pidi aru saama, et vaatamata sellele, et kõik tööd on tehtud, on esitamata arve summas 158 190. Teostatud tööde maht ja hind tuleneb üheselt üleandmise-vastuvõtmise aktist jaotisest ehituse algusest krooni. Sellisel juhul pidi kostja teadma, et talle on jäänud esitamata arve summas 158 190 krooni ja lähtuvalt hea usu põhimõttest juhtima sellele töövõtja tähelepanu. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kostjal ei olnud teada varasemaid võlgnevusi. Lisaks pidi kostja kui professionaalne ehitaja aru saama, et tööd on tehtud. O. T. ütlustest tuleneb, et ta andis 11.04.2007 arve ja akti üle 2007. a aprillis kostja töödejuhatajale M. S.. Kostja seadusliku esindaja ütlused seda ümber ei lükka. 05.08.2007 lõppaktiga ei tasutud kõigi tööde eest. Akt ei kajasta, kas jooksvale kuule eelneval kuul tehtud tööde eest on makstud, ka esitatud arved ei kajasta võimalikku varasemat võlgnevust. Arve anti kostjale üle 2007. a aprillis ning lõppaktist, arvetest ei tulene, et lõppakti alusel esitatud arve tasumisega on võlgnevus kustutatud. Lõppakti allkirjutamisel olid kostja seaduslikul esindajal raamatupidamisdokumendid, projekti eelarve ja panga väljavõte ja ta pidi aru saama, et tehtud tööde eest on osaliselt tasumata. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et kokkuleppega ei lepitud kokku, et 11.04.2007 arve nr E07/670 jääb tasumata. Kostja pidi kokkuleppe ja lõppakti allakirjutamisel teadma, et tal on varasemaid võlgnevusi ning seetõttu ei saanud eeldada, et tehingu tegemisega lepiti kokku kõik võlgnetavad summad, samuti asjaolu, et arve hilisem esitamine ei oleks pidanud tulema kostjale üllatusena. Läbirääkimisi 11.04.2007 arve sissenõudmata jätmiseks pole peetud. Kokkuleppe tõlgendamisel pole olulised kostja väited, et ta on oluliselt vähendanud enda leppetrahvinõuet ja loobunud hilisemate sanktsioonide rakendamise kavatsusest. Kohus ei arvestanud tehingu tõlgendamisel asjaoluga, et võlgnetav

6(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793 summa vastab garantiisummale. O. T. ei teadnud kokkuleppe allkirjastamisel, et on varasemaid võlgnevusi ning et kokkuleppe oli ainult garantiikokkulepe. Kostjaga sarnane mõistlik isik oleks samadel asjaoludel mõistnud, et kokkuleppe eesmärk ja olemus oli fikseerida ainult garantiile vastava summa tasumata jätmine kostja poolt kuni garantiiperioodi lõpuni. Kohtu järeldus, et lõppaktis olid kajastatud ettemaksud ning pärast selle tasumist ei saanud kostjal olla 11.04.2007 arvest tulenevat täitmata kohustust, ei põhine tõenditele. Kokkulepe ei ole käsitletav kompromisslepinguna, millega loobuti varasematest nõuetest. Tasumata arve uuesti esitamine ja tasumise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. 26.07.2007 kokkuleppega reguleeriti ainult garantiisummale vastava summa hilisem sissenõudmine ning sellega ei lepitud kokku 11.04.2007 arve tasumata jätmist kostja poolt. Kuigi kohus ei hinnanud kostja alternatiivseid vastuväiteid, leiab hageja jätkuvalt, et need pole põhjendatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebuse väited rahuldamata. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki kostja seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks kuulub hageja nõue rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et töövõtulepingu hind oli kokku lepitud ühiku maksumuses ja mitte lepingu hinnas konkreetselt. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus ei hinnanud 26.07.2010 kokkuleppe tõlgendamisel, et kokkuleppes kajastatud summa vastab pooltevahelise töövõtulepingu p-s 12.1.2 nimetatud 2,75 %-le lepingu hinnast (31 391 krooni). Vaidluse lahendamisel ei omanud aga tähendust üksnes see, kas kostja sai või ei saanud aru sellest, millises ulatuses on tal tööde eest tasumata ja seetõttu ei pidanud maakohus tõlgendama kokkulepet üksnes garantii suurusest lähtudes. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei lükka kostja seadusliku esindaja ütlused ümber tunnistaja O.T. ütlusi selle kohta, et tunnistaja andis 11.04.2007 arve ja akti üle 2007 aprillis kostja töödejuhataja M. S.. Tunnistaja ütles kohtuistungil akti ja arve üleandmise kohta M.S. järgmist: „Võib arvata, et see võis toimuda aprilli alguses 2007.a. Ma ei tea, miks see akt on allkirjastamata. Raha oli arvatavasti laekunud ja keegi ei pannud seda tähele, miks see akt on allkirjastamata.“ Tunnistaja ebakindlus on seletatav pika aja möödumisega vaidlusalustest sündmustest. Kostja juhatuse liikme L.K. vande all antud seletuse kohaselt oli „kokkuleppe sõlmimise ajal kostja nägemus, et võlg on 0 krooni. /.../Enne novembrit, kui faksiti arve ja akt, mingit nõuet selle arve osas kostjale ei esitatud.“ Maakohus leidis tunnistaja O.T. ütlusi koosmõjus kostja juhatuse liikme L.K. vande all antud seletustega hinnates õigustatult, et nimetatud tõendite pinnal pole võimalik täie kindlusega väita, et vaidlusalused arve ja akt tegelikult aprillis 2007 üle anti.

7(8)

Tsiviilasi nr: 2-10-15793

Oluline on ringkonnakohtu arvates, et kostja ei juhtinud enne kokkuleppe sõlmimist tähelepanu väidetavalt tasumata arvele. Tasumata arvetele tähelepanu juhtimist ei saa ette heita tellijale, kes ei ole akti ega arvet saanud. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt ei saanud 26.07.2010 kokkuleppe sõlmimisel olla läbirääkimiste objektiks arve nr E07/670 tasumine või tasumata jätmine. Asjaolu, et töövõtja esindaja ja 26.07.2010 kokkuleppe koostaja O.T. ei teadnud aprilli arve tasumata jätmisest, ei ole samuti etteheidetav kostjale. Maakohus käsitles õigustatult leppetrahvi nõude vähendamist kostja poolt. Isegi juhul, kui kostja oli professionaalina teadlik, et kõigi tööde eest ei olnud makstud, tuvastas kohus, et töövõtja viivitas oma kohustuste täitmisega, kuid kostja tellijana vähendas leppetrahvi nõuet. Seega oli poolte vahel vaieldavaid õigussuhteid ja maakohus leidis 26.07.2010 kokkulepet hinnates õigustatult, et tegemist on kompromissilepinguga. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et antud asjaoludel oli arve uuesti esitamine ja tasumise nõudmine novembris 2007 vastuolus hea usu põhimõttega. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud hageja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.