Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõuded ja põhjendused

24.01.2009 sõlmisid AS Hansapank (edaspidi hageja) ja V. M. (edaspidi kostja) Partner krediitkaardi kasutamise lepingu xx-xxxxxx-xx leping), mille alusel hageja andis kostja kasutusse Partner püsimaksega krediitkaardi, mis oli seotud arvelduskontoga nr xxxxxxxxxxxx ning võimaldas kostjale krediidilimiidi tehingute teostamiseks 5 000,00 Eesti krooni ulatuses. Lepingu järgi arvestas hageja kasutatud krediidilimiidi eest igapäevaselt intressi 18% aastas.. Kahjuks ei ole leping arhiveeritud ettenähtud korras, mistõttu lepingu leidmine ei õnnestunud. Kaardi kasutamine kostja poolt on tõendatud lepingul sooritatud operatsioonidega, millest nähtub nii kaardi kasutamine kui ka püsimaksete tasumine kostja poolt perioodil 05.02.2009 kuni 05.07.2010. Lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale lepingus sätestatud tingimustel ja korras igakuiselt püsimakseid, kohustudes tagama maksepäeval püsimakse debiteerimiseks piisavate rahaliste vahendite olemasolu oma arvelduskontol. Püsimakseks määrati lepingus 200,00 kr kalendrikuus ja maksepäevaks iga kuu 05. Kuupäev. Kostja jäi püsimaksete tasumisega võlgnevusse alates 05.08.2010. Kostja 05.08.2010–05.11.2010 püsimakseid ei tasunud. 12.01.2010 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja, tähtajaga tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 27.01.2010 ja hoiatusega juhul kui kostja võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust kogu võlgnevuste sissenõudmiseks. Samuti hoiatati, et hagi esitamisel lisandub lepingust tulenevatele nõuetele ka menetluskulud ning hiljem kohtutäituri tasud, mis nõutakse sisse võlgnikult. 24.11.2010 sulges hageja lepingu kasutuslimiidi ja kandis võla uue lepingu nr alla. 28.03.2011 seisuga moodustab kostja võlgnevus hageja ees kokku 234,15 eurot s.h. põhiosa 222,56 €, intress 2,22 € perioodi 24.11.2010-24.11.2010 eest, põhiosa viivis 6,17 € perioodi 05.08.2010-28.03.2011 eest ja menetlustasu 3,20 € võlgnevuse kirja koostamise ja saatmise eest. Hageja palub kostjalt välja mõista 234,15 eurot ja välja mõista viivis protsendina põhinõudelt (222,56 eurot) alates 30.03.2011 kuni põhinõude täitmiseni hinnakirjaga sätestatud määras 0,053% päevas. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja on kohtule 12.04.2011.a. esitanud kirjaliku vastuse ( tl 44-45), milles tunnistab hagi osaliselt. Kostja tunnistab poolte vahel 24.01.2009.a. sõlmitud Partner krediitkaardi kasutamise lepingut ja selle tingimusi, samuti kaardi kasutamisest tekkinud tasumata jäänud võlgnevust 222,56 eurot, mida on nõus tasuma koos mõistliku intressiga VÕS §-s 94 lg 1 sätestatud suuruses ja viivistega, mida kostja palub vähendada. Kostja rõhutab, et makseraskused tekkisid seoses elu- ja töökoha vahetusega 2010.a. augustis. Peale selle jäi ta raseduse ajal töötuks. Kostja teavitas sellest hagejat ja soovis võlgnevust tasuda 24.01.2009.a. sõlmitud tingimustel. Hageja aga nõudis igakuiseks püsimakseks 500 krooni, mida ei saanud kostja majanduslikku olukorda arvesse võttes pidada mõistlikuks. Kostja peab seda heade kommete vastaseks käitumiseks. Ka peab kostja heade kommete vastaseks hagi kohtusse esitamist kompromissilahendust otsimata, kuna kostja kahju suureneb ja raskendab tema majanduslikku olukorda veelgi. Seetõttu ei aktsepteeri kostja kohtukulusid ja palub jätta need hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on juba hagiavalduses väljendanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on 12.04.2011.a. vastuses hagile kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on 15.04.2011.a. pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses ja teinud ettepaneku soovi korral esitada oma täiendavad taotlused kohtule hiljemalt 03.05.2011.a. Hageja esitas 03.05.2011.a. kohtule seisukoha, milles palub asjas teha

2 (5)

õigeksmõistmisel põhineva otsuse, kuna kostja on oma vastuses hagile võlgnevust aktsepteerinud. Hageja leiab, et kostja ei ole põhjendanud, miks viivis on ebamõistlikult suur. Sissetulekute puudumine ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmisele või osalisele rahuldamisele. Muid taotlusi, täiendavaid tõendeid või seisukohti pooled kohtule esitanud ei ole. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei saa teha õigeksvõtmisel põhinevat otsust, kuna kostja on sõnaselgelt õigeks võtnud üksnes põhivõlgnevuse summas 222,56 eurot, intressi VÕS §-s 94 lg 1 sätestatud suuruses. Menetlustasu ja selle suurust ei ole kostja sõnaselgelt õigeks võtnud. Ka on ta palunud vähendada viivist. Vaatamata lepingu enda teksti puudumisele lepingu ja operatsioonide andmed ( tl 15-18) ning kostja omaksvõtt tõendavad, et pooled 24.01.2009 sõlmisid Partner krediitkaardi kasutamise lepingu xxxxxxxx-xx leping), mille alusel hageja andis kostja kasutusse Partner püsimaksega krediitkaardi, mis oli seotud arvelduskontoga nr xxxxxxxxxxxx ning võimaldas kostjale krediidilimiidi tehingute teostamiseks 5 000,00 Eesti krooni ulatuses. Lepingu järgi oli ette nähtud kasutatud krediidilimiidi eest arvestada intressi 18% aastas. Kaardi kasutamine kostja poolt on tõendatud lepingul sooritatud operatsioonidega, millest nähtub nii kaardi kasutamine kui ka püsimaksete tasumine kostja poolt perioodil 05.02.2009 kuni 05.07.2010. Kostja on ka omaks võtnud, et lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale lepingus sätestatud tingimustel ja korras igakuiselt püsimakseid, kohustudes tagama maksepäeval püsimakse debiteerimiseks piisavate rahaliste vahendite olemasolu oma arvelduskontol. Püsimakseks määrati lepingus 200,00 kr kalendrikuus ja maksepäevaks iga kuu 05. kuupäev. Operatsioonide andmetest nähtub ja ka kostja ei ole vaidlustanud seda, et kostja jäi püsimaksete tasumisega võlgnevusse alates 05.08.2010. Kostja 05.08.2010–05.11.2010 püsimakseid ei tasunud. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et hageja ütles lepingu üles. 12.01.2010 saatis hageja kostjale kirja lepingu ülesütlemise hoiatusega ( tl 23). Lepingu andmetest ( tl 19) nähtub, et 24.11.2010 sulges hageja lepingu kasutuslimiidi ja kandis võla uue lepingu nr xx-xxxxxx-xx . VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna on kostja rikkunud krediidilepingust tulenevat kohustust 222,56 eurot krooni tagastada, tuleb see kostjalt hageja kasuks VÕS §-de 396 lg 1, 402, 76 lg 1, 108 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista.

3 (5)

VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et kokku oli lepitud ka intressi tasumises, mille määr oli 18 % aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise intressimääraga so 18 % aastas nõustunud. Kohtu hinnangul pole tegemist ebamõistliku intressi määraga. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku intressi maksmises krediidi kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue ka intressi 2,22 eurot osas põhjendatud ja see tuleb VÕS § 397 lg 1, 76 lg 1, 108 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks mõista. Hageja kinnitusel võlgneb kostja neile menetlustasu 3,20 eurot võlgnevuse kirja koostamise ja saatmise eest. Nagu kohus juba eespool märkis, saatis hageja 12.01.2010.a. kostjale kirja lepingu ülesütlemise hoiatusega ( tl 23). Seega on eluliselt usutav, et hageja täiendavaid kulusid kostjaga peetud kirjavahetuse tõttu kandis. Ka võib eeldada, et kostja oli kirjavahetusega tekkivate kulude tekkimise võimalusest teadlik. Seetõttu kohus leiab, et põhjendatud on hageja nõue ka menetlustasu 3,20 euro osas, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §-s 367 on sätestatud, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt kuni hagi esitamiseni 29.03.2011.a. sissenõutavaks muutunud viivise 6,17 euro väljamõistmist ja alates 30.03.2011.a. lisanduva viivise väljamõistmist hinnakirjaga sätestatud määras so 0,053 % päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja palub viivist vähendada.. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS §-s 162 lg 1 on sätestatud, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohtu hinnangul ei ole hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 6,17 eurot ebamõistlikult suur ja puudub alus selle vähendamiseks. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks viivise katteks 29.03.2011.a. seisuga kindla summana välja 6,17 eurot. Kuna lepingu andmetest ( tl 15) nähtuvalt olid pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud viivisemääras 0,022 %, peab kohus põhjendatuks edasise viivise väljamõistmisel lähtuda lepingus kokkulepitust. Kohus peab vajalikuks märkida, et sellises määras nõudis hageja kostjalt viivise tasumist ka maksekäsu kiirmenetluses. Seda enam on arusaamatu, miks hageja käesolevas menetluses nõuab viivist teistsuguse määra alusel. Viivise 0,022 % päevas puhul on tegemist käesoleval ajal kehtiva seadusjärgse viivisemääraga, mistõttu puudub igasugune alus seda kostja taotlusel veelgi vähendada.

4 (5)

Seoses kostja esitatud väidetega, et võlga sisse nõudes ei ole hageja tema suhtes käitunud heade kommete kohaselt, märgib kohus järgmist. Kostja poolt esile toodud laenu tagasimaksmist takistanud asjaolud ( töökoha ja elukoha vahetus, töötuks jäämine ja rasedus) on küll inimlikult mõistetavad, kuid ei ole vaadeldavad kostja rikkumist vabandavate asjaoludena. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohtu hinnangul tänapäeva majandussituatsioonis ei ole töökoha vahetus või töötuks jäämine asjaolud, mida iga normaalse elukogemusega täiskasvanu ei saaks ette näha. Elukoha vahetamine, samuti rasedaks jäämine sõltub isikust endast. Oma elukorralduse planeerimisel peab isik, kes on võtnud endale rahalisi kohustusi, nendega arvestama. Kostja on soovinud võlga tagasi maksta temale sobivatel tingimustel, mida hageja ei ole aktsepteerinud. Kohus ei loe hageja sellist käitumist heade kommete vastaseks. Seoses kostja poolt kohtumenetluse käigus esitatud ettepanekutega lahendada asi kompromissiga, märgib kohus järgmist. Ka hageja on kohtumenetluse käigus kostjale esitanud omapoolseid seisukohti võimaliku kompromissi tingimuste üle (06.04.2011.a. elektronkiri – tl 41). Kuna pooled käesoleva ajani allkirjastatud kompromissilepingut kohtule esitanud ei ole, puudub kohtul alus asja lahendada poolte kompromissiettepanekutes esitatud seisukohtade alusel. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja nõue oli kostjalt kindla summana välja mõista 234,15 eurot ja kohus on hageja selle nõude rahuldanud. Asjaolu, et kohus vähendas kostjalt kuni põhinõude täitmiseni väljamõistetava viivise protsenti, ei anna alust menetluskulusid jaotada teisiti. Asjaolu, et kostja on asja püüdnud lahendada kohtuväliselt, mida tõendab poolte 2010.a. detsembris peetud elektrooniline kirjavahetus ( tl 47-48), ei anna alust kostjat menetluskulude tasumisest vabastada. TsMS § 162 lg 4 võimaldab küll jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtu arvates ei ole krediidilepingu täitmata jätmisest tuleneva võla sissenõudmisega seonduvate kulude jätmine võlgniku kanda ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib pool nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist.

Kohtunik Rita Kulberg

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.