OÜ Avalist hagi Swedbank Liising Aktsiaseltsi vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.01.2011 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 2 219 738,86 eurot vastuapellatsioonkaebuse hind 2 219 738,86 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus ja OÜ Avalist vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Avalist (registrikood: 10973034, asukoht: Rae vald) tehingulised esindajad vandeadvokaadid Ants Mailend ja Tarmo Peterson;
ja
Kostja: Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood: 10434248, asukoht: Tallinn) tehingulised esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla Toivo Viilup ja Tarvo Lindma ning töötaja Eero Raam Kohtuistungi toimumise aeg
27.05.2010. a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson ja vandeadvokaat Ants Mailend, kostja tehingulised esindajad vandeadvokaat Asko Pohla, vandeadvokaat Toivo Viilup, vandeadvokaat Tarvo Lindma, kostja töötaja Eero Raam
4.OÜ Avalist vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, OÜ Avalist kanda.
1(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997
6.Jätta rahuldamata OÜ Avalist poolt esitatud 27.05.2011.a toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotlus.
7.Välja mõista OÜ-lt Avalist riigi tuludesse vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv summas 19 173,49 eurot.
8.Välja mõista riigi tuludesse OÜ-lt Avalist ja Swedbank Liising AS-lt solidaarselt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuluv riigilõiv summas 19 173,49 eurot.
9.Käesoleva kohtulahendi resolutsiooni punktides 7 ja 8 sätestatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest alates. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud ulatuses.
10.Jätta kohaldamata riigilõivuseaduse lisa 1 viimane lause (kuni 23.03.2011.a kehtinud redaktsioonis) ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks.
11.Algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p-s 10 nimetatud seadusesätte osas ja edastada käesolev kohtuotsus Riigikohtule.
12.Lisada käesoleva kohtuotsuse Riigikohtule edastamisel otsusele riigilõivuseaduse tekst 14.03.2011.a redaktsioonis (PJKS § 9 lg 2).
13.Saata käesolev kohtuotsus peale otsuse jõustumist Kohtute Raamatupidamiskeskusele.
14.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.31.12.2008.a esitas hageja Harju Maakohtusse kostja vastu hagi ja palus lõpliku nõudena kostjalt hagejale välja mõista kahjuhüvitise summas 69 462 732 krooni ja viivise seadusjärgses määras alates 24.09.2009 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt esitasid kostja ja aktsiaselts L.Rei (pankrotis) Tallinna Linnakohtule 06.01.2005.a hageja vastu hagi (tsiviilasi nr 2-05-28) tehingu tühisuse tunnustamiseks ning kinnistusraamatu kande tegemiseks. Kohus seadis 10.01.2005.a hagi tagamise määrusega keelumärke hageja kinnisasjale Tallinnas Tartu mnt 80p (registriossa nr 2482601) kostja ja aktsiaseltsi L.Rei (pankrotis) kasuks. Harju Maakohus (kes menetles tsiviilasja alates 01.01.2006.a) 10.05.2006.a otsusega, Tallinna Ringkonnakohus 01.06.2007.a otsusega ja Riigikohus 13.02.2008.a otsusega jätsid hagi täies ulatuses rahuldamata. Riigikohus nõustus maakohtu otsusega tühistada hagi tagamise abinõuna kinnistule kantud keelumärge. 24.09.2007.a esitasid kostja ja aktsiaselts L.Rei (pankrotis) Pärnu Maakohtule hageja vastu uue hagi (tsiviilasi nr 2-07-39284), milles tugineti samadele asjaoludele kui tsiviilasjas nr
2(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 2-05-28. Maakohus seadis 25.09.2007.a hagi tagamise määrusega vara käsutamise keelumärke hageja kinnisasjale Tallinnas Tartu mnt 80p (registriossa nr 2482601) kostja kasuks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.05.2008.a määrusega hagi tagamise määruse ja rõhutas määruses, et hagi on perspektiivitu ja tagamine ebaproportsionaalne. Keelumärge kustutati kinnistusraamatust 28.07.2008.a. 07.10.2008.a avaldusega kostjad loobusid hagist. Hageja leidis, et hagi tagamistega on talle tekkinud kahju vähemalt summas 69 462 732 krooni, mille hüvitamist ta TsMS § 391 lg-te 1 ja 2 alusel nõuab. Hagejal puudus võimalus kinnistut võõrandada ajal, mil selle turuväärtus oli suurim. 31.12.2006.a oli kinnistu turuväärtus 134 862 732 krooni, 19.02.2008.a 65 400 000 krooni (turuväärtuste vahe 69 462 732 krooni). Detsembris 2008.a oli kinnistu väärtus u 13 000 000 krooni. Hageja on kandnud kahju ning kostjal tuleb see hüvitada, olgu tegemist otsese varalise kahju või saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes või puhtmajandusliku kahjuga. Keelumärkele vaatamata oli hagi tagamise ajal kinnistul ostuhuvilisi ja käisid läbirääkimised. Kahju hüvitamise arvutamisel tuleb lähtuda ajahetkest, mil hageja kaotas kinnistu käsutamise õiguse, s.o hagi tagamise hetkest 10.01.2005 kuni hagi tagamise lõppemiseni, millele on lisatud mõistlik võõrandmisperiood 6-9 kuud. Pooled kokkulepet kahju hüvitamiseks ei ole saavutanud. Puuduvad alused VÕS § 127 lg-te 2, 3, 5, § 140 lg 1, § 139 ja § 138 kohaldamiseks.
Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud endale varalise kahju tekitamist, ainuüksi kinnisvaraturu hinnakõikumistest tingitud väärtuse muutumine ei ole käsitletav kahjuna. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli reaalne ostja vaidlusalusel ajavahemikul, kellele kinnistu võõrandada, samuti, et võõrandamine oleks toimunud 70 000 000 krooni eest. Kahju oleks tekkinud ka hagi tagamiseta, kuna kinnistu väärtus oleks ikkagi langenud. Kostjal ei olnud võimalust ette näha kinnisvaraturul toimuvaid hinnakõikumisi. VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 annavad aluse kahjuhüvitise vähendamiseks tulenevalt kahjustatud isiku osast kahju tekkimisel, samuti lähtudes hea usu põhimõttest. Hageja ei ole tsiviilasja nr 2-05-28 menetluse keskel kordagi kostjat teavitanud soovist kinnistut võõrandada. Hagejal olnuks võimalus TsMS § 389 lg 5 alusel taotleda asja müüki. Kuna kahjuhüvitise täies ulatuses väljamõistmine oleks ilmselgelt ebaõiglane ja ka mõistlikult vastuvõetamatu, tuleb VÕS § 140 lg 1 alusel hüvitise suurust vähendada. Kostjal puudusid mõistlikud võimalused hagejale tekkida võiva kahju ettenägemiseks ja kahjuliku tagajärje vältimiseks. Kostja ei ole oma õiguste teostamisel või kohustuste täitmisel rikkunud seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja soovib kostja arvel alusetult rikastuda. Kostja ja aktsiaselts L.Rei (pankrotis) on osavõlgnikud VÕS § 138 alusel mitte solidaarvõlgnikud, mistõttu kostja vastutuse määr ei saa olla üle 50%. VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata hageja poolt säästetu, s.o vähemalt 3 718 584 krooni, s.o notaritasu, riigilõiv, maakleri vahendustasu ja õigusabikulud. VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 alusel ei olnud kostjale ettenähtav tekkida võiv kahju ja kohustus seda ära hoida. Kostja arvates hagi tagamise ajal kinnistu väärtus vaid tõusis ja oli kokkuvõttes suurem hagi tagamise lõppemisel kui keelumärke seadmisel. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla hageja asetamine kõige soodsamasse olukorda, vaid olukorda, mis oleks kõige lähedasem hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks tagatud. Hüvitada on võimalik ainult kahju, mis on normi kaitse alas. Turuväärtuse hindamisel tuleb lähtuda asjaolust, et keskkonnareostust ei ole kõrvaldatud ja vaidlus on kinnistule juurdepääsu osas, mistõttu kinnistu väärtus on väiksem. Kostja palus viivisenõuet vähendada VÕS § 162 alusel.
3(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 28.01.2011.a otsuse, millega mõistis kostjalt hagejale välja kahjuhüvitise summas 34 731 366 krooni (2 219 738,86 eurot), viivise ajavahemiku eest 24.09.2009.a-28.01.2011.a summas 3 761 406,94 krooni (240 397,72 eurot) ja alates 29.01.2011.a kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 lause 2 järgi. TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekkinud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Kohus leidis, et TsMS § 391 lg 1 p-i 1, samuti kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 162 järgne kahju hüvitamise nõue erineb mitmeti võlaõigusseaduse 53. peatüki järgsest vastutuse üldkoosseisust. TsMS § 391 lg 1 p-i 1 ja kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 162 järgi kahju hüvitamise nõudmiseks ei ole täiendavalt vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Nimetatud sätte mõttes piisab selleks juba hagi tagamisest, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata, st deliktiõiguse mõttes ongi selline hagi tagamine õigusvastane. Lisaks ei saa sellise kahju hüvitamise nõude puhul vabastada kahjutekitajat vastutusest süü puudumine, kuna hagi tagatakse nii enne 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 155 lg 1 kui alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 377 lg 1 kohaselt üksnes poole taotluse alusel, taotluse esitamine on aga teadlik ja tahtlik tegevus. Hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hagi tagamisest kostjale tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata või lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks üksnes tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata või asjas lõpetati menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega, samuti kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Kuna tsiviilasjade nr 2-05-28 ja nr 2-07-39284 raames hagid tagati ja esimeses tsiviilasjas jäeti hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata ning teises tsiviilasjas lõpetati menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega, on TsMS § 391 lg 1 p-is 1 sätestatud eeldused täidetud. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS §-i 162 kui ka alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 391 mõttest tulenevalt algab periood, millest lähtuvalt tuleb kahju tekkimist hinnata, hagi tagamisest, s.o alates 10.01.2005.a ning lõpeb kohtulahendi jõustumisega, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega, s.o kuni hagi tagamise korras sisse kantud käsutamise keelumärke kinnistusraamatust kustutamiseni (28.07.2008). Seega on ebaõige hageja seisukoht, et kahju tekkimise ajalisel piiramisel tuleb menetluse lõpetanud kohtulahendi jõustumisele lisada kuus kuni üheksa kuud tavapärast kinnisasja müügiperioodi. Hagejal ei olnud hagi tagamisest tulenevaid takistusi kinnistu võõrandamiseks keelumärke kinnistusraamatust kustutamisele järgneval päeval. Kohus nõustus hagejaga, et TsMS § 391 mõttest tulenevalt on hagejal kahju tekkinud iseenesest juba sellest, et tal puudus võimalus talle sobival ajal ja tema jaoks parimatel tingimustel kinnistut võõrandada. Sama põhimõte tulenes kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS §-st 162. Kohus leidis, et hagi tagamisega tekitatud kahju hõlmab endas igasugust varalist kahju, sh vara väärtuse muutumist (kasvu), mida hageja ei saanud realiseerida seoses kostja teadliku ja tahtliku tegevusega, s.o hagide tagamisega. Seetõttu puudub vajadus kvalifitseerida tekkinud kahju VÕS § 128 alusel. Toimikus oleva kirjavahetusega (I köide lk 197-198, 199-200) on hageja kohtu arvates piisavalt tõendanud soovi kinnistut hagi tagamise aegsel ajavahemikul võõrandada. 07.01.2005.a kirjavahetus toimus vahetult enne tsiviilasjas nr 2-05-28 toimunud hagi tagamist (10.01.2005.a). Kostja tõendid (I köide lk 150-153, 158-169) ei tõenda vastupidist. Seega jäi
4(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 hagejal kinnistu võõrandamine ajavahemikul 10.01.2005.a-28.07.2008.a lõpule viimata seepärast, et kostja taotlusel oli kinnistusraamatusse sisse kantud käsutamise keelumärge. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda hinnavahest, mida hageja oleks saanud kinnistu võõrandamisel hagide tagamise kestel, võrreldes sellega, milline oli kinnisvaraturu hetkeseis hagide tagamise lõppemisel. Üldteadaolevalt toimus kinnisvaraturul hindade tõus kuni 2006.a lõpuni, seejärel algas hindade langus, mis hoogustus 2007.a teisel poolel ning jätkus 2008.a. Pooltel pole vaidlust selles, et hageja võõrandas kinnistu 17.02.2009.a sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga (I köide 154-157) Alexis Holding OÜ-le 4 000 000 krooniga. Hageja eksperthinnangu (I köide lk 94-116) kohaselt oli kõnesoleva kinnistu turuväärtus kinnisvaraturu kõrghetkel 31.12.2006.a u 134 860 000 krooni. Kostja esitatud eksperthinnangu (II köide lk 46-65) kohaselt oli 31.12.2006.a kinnistu turuväärtus 44 400 000 kuni 55 200 000 krooni, kui jätta arvestamata võimalikud kohtuvaidlused juurdepääsu võimaldamiseks ja tehnovõrkude väljaehitamiseks, on kinnistu turuväärtus 111 000 000 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et juurdepääsu võimaldamise ja tehnovõrkude väljaehitamise osas oleks vaidlusi. Poolte esitatud eksperthinnangute hinnavahe lähteandmete ühtlustamisel on 17,7%, vastavalt 134 860 000 krooni ja 111 000 000 krooni. Kohus leidis, et vaadeldaval perioodil olnuks hagejal võimalik kinnistu võõrandada maksimaalselt 122 930 000 krooni eest (134 860 000 + 111 000 000) : 2). Sellise tehte tegemisel võttis maakohus kaks konkureerivat, kinnisvara väärtuse osas tehtud spetsialisti arvamust ja leidis nendes esitatud hindade aritmeetilise keskmise. Kuna kahju lõppemise ajaks tuleb lugeda hagi tagamise korras sisse kantud käsutamise keelumärke kinnistusraamatust kustutamist 28.07.2008.a, tuleb kinnistu väärtust hinnata 2008.a juuli seisuga. Kostja esitatud eksperthinnangu (II köide lk 250-273) kohaselt oli 31.07.2008.a seisuga kinnisasja turuväärtus 11 600 000 kuni 14 400 000 krooni, kui arvestada võimalike kohtuvaidlustega juurdepääsu võimaldamiseks ja tehnovõrkude väljaehitamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et juurdepääsu võimaldamise ja tehnovõrkude väljaehitamise osas oleks vaidlusi. Seega tuleb lähtuda kinnisasja väärtusest mahaarvamisteta, s.o 28 900 000 krooni. Seega saanuks hageja hagi tagamise ajavahemikul kinnisasja, mille väärtus hagi tagamise lõppemisel oli 28 900 000 krooni, võõrandada turu kõrghetkel, 2006.a lõpul, 122 930 000 krooni eest. Samas ei nõustunud maakohus hagejaga, et eelnevast tulenevalt ongi hagejal kahju tekkinud 122 930 000 - 28 900 00 = 94 030 000 krooni, s.o vähemalt hagis nõutavas summas 69 462 732 krooni. Nimetatu näitab hageja maksimaalset võimalikku kahju. Paljasõnalised on hageja väited, et ta oleks kinnistu võõrandamisega oodanud 2005.a algusest kuni 2006.a lõpuni, arvestades hageja läbirääkimisi võimalike ostjatega nii 2005.a alguses kui ka 2006.a alguses (I köide lk 197-200). Samas ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, et hagejal ei saa olla kahju tekkinudki, kuna eksperthinnangu (II köide lk 25-43) kohaselt oli kinnistu turuväärtus 25.01.2005.a seisuga 26 400 000 krooni (s.o 10 500 000 kuni 13 100 000 krooni, kui arvestada võimalike kohtuvaidlustega juurdepääsu võimaldamiseks ja tehnovõrkude väljaehitamiseks), mis on madalam kui hagi tagamise järgne kinnistu väärtus. Hageja ja NCC Ehitus AS-i vahel käisid 07.01.2005.a läbirääkimised kinnistu võõrandamiseks (I köide lk 197-198), kus NCC Ehitus AS tegi hagejale pakkumise kinnistu ostuks hinnaga 25 000 000 krooni, millele lisandub maksumus, mis saadakse korterite ja ärapindade müüdava pinna korrutamisest kahe tuhandega (40 000 000 krooni), kokku 65 000 000 krooniga. Võimalik et selle tehingu kartuses esitas kostja 10.01.2005.a kohtule hagi koos hagi tagamise taotlusega, mille alusel seadis maakohus hagejale kuulunud kinnisasjale võõrandamise keelumärke. Seega on meelevaldne kostja järeldus, et hagi tagamisega kostja hoidis ära kinnisasja võõrandamise madalama hinnaga (26 400 000 krooni), kui oli kinnisasja väärtus 2008.a juulikuus (28 900 000 krooni). Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda hinnavahest, mida hageja oleks saanud kinnistu võõrandamisel hagide tagamise kestel, võrreldes sellega, milline oli kinnisvaraturu hetkeseis hagide tagamise lõppemisel. Asjasse puutumatud on kostja väited, et hageja püüdis 2004.a kinnistut 3 500 000 - 4 000 000
5(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 krooni eest ebaõnnestunult võõrandada. Samuti on asjasse puutumatu hageja esitatud eksperthinnang (II köide lk 176-191) 2008.a detsembri seisuga, kuna kahju arvetuse periood lõppes juulis 2008.a. Asjassepuutumatu on ka eksperthinnang (I köide lk 94-116), mis kajastab kinnisasja väärtust 19.02.2008 seisuga. Eelnenut kogumis hinnates leidis kohus, et kahju tekkimine hagi tagamise ajal on tõendatud. Võttes arvesse kinnisvaraturu hindade muutumusi ajavahemikul 10.01.2005-28.07.2008, on üldteadaolev ja üheselt mõistetav, et hagejal puudus täielikult võimalus seoses hagi tagamistega kinnistut võõrandada kinnisvaraturu kasvu ajal. Kostja teadlikult ja tahtlikult piiras hagi tagamise ajavahemikul hageja tegutsemisvabadust ja oma vara vaba käsutamise õigust. Hagejal tekkis võimalus võõrandada kinnisasi alles kinnisvaraturu langusfaasis ja hageja müüs kinnisasja 17.02.2009.a hinnaga 4 000 000 krooni (I köide lk 154-157). Sellega on kohtu arvates tõendatud põhjuslik seos hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju ettenähtavuse piirang kohaldub üksnes lepingulise kohustuse rikkumise korral ja ei ole kohaldatav lepinguvälise kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral, mistõttu puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 127 lg 3 alusel. VÕS § 127 lg-t 2 on võimalik kohaldada ka lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, kuid mitte antud juhul, kuna õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli just sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu. Seega peavad olema täidetud järgmised eeldused: kasu peab olema põhjuslikus seoses kahju tekitamisega ning kasu mahaarvamine hüvitisest ei tohi olla vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohus ei nõustunud kostjaga, et kahjust tuleb maha arvata hageja poolt säästetu, s.o vähemalt 3 718 584 krooni, s.o notaritasu, riigilõiv, maakleri vahendustasu, õigusabikulud. Hagejal ei olnud objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida: hagejal ei olnud võimalik kinnistusraamatusse kantud keelumärke kehtimise ajal kinnisasja võõrandada. VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 annavad võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, mille eest kahjustatud isik vastutab, samuti juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja pidanuks tsiviilasjade nr 2-05-28 ja 2-07-39284 menetluste käigus saatma kostjale kirju sooviga kinnistut võõrandada või juhtima kostja tähelepanu võimalikule kahju tekkele seoses hagide tagamisega. Kohus leidis, et nimetatud menetluste käigus on hageja teinud kõik endast oleneva: vaidlustanud hagi tagamise määrust ja juhtinud tsiviilasja nr 2-05-28 menetluse lõppemise järgselt kostja tähelepanu tekkinud ning tsiviilasjas nr 2-07-39284 tekkida võivale kahjule (I köide lk 80-86). Kostjal olid hagejaga samasugused võimalused kinnisvaraturul toimuvast teabe saamiseks ja kahju suurusest arusaamiseks. Alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel puudub. TsMS § 389 lg 5 mõttest tulenevalt ei ole see kohaldatav kinnisasjade korral. Kuna kahju suuruse arvutamise lähtealuseks on hinnavahe, mida hageja oleks saanud kinnistu võõrandamisel hagide tagamise kestel, võrreldes sellega, milline oli kinnisvaraturu hetkeseis hagi tagamise lõppemisel, ei ole hageja tõendanud, et ta oleks võõrandanud kinnisasja kinnisvaraturu kõrgpunktis. Seega oleks ülimalt ebaõiglane mõista kostjalt hagejale välja maksimaalne võimalik kahjuhüvitis. Kooskõlas TsMS § 233 ning VÕS 127 lg 6 ja § 140 lg 1 vähendas kohus kahjuhüvitist 50% võrra 34 731 366 kroonini, leides, et nimetatu sisaldab
6(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 mahaarvamist 4 000 000 krooni ulatuses, s.o osas, mille eest hageja kinnisasja 2009.a võõrandas kolmandale isikule. Kohus nõustus hagejaga, et kahju hüvitamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 137 mitte VÕS §-st
138.Ebaõige on kostja seisukoht, et kahju tekkimisel s.o hagi tagamisel on võimalik eristada kostja ja aktsiaseltsi L.Rei (pankrotis) tegevuse osa suurust. Vaidlust ei ole selles, et hagi tagamise avaldused esitasid kostja ja aktsiaselts L.Rei AS (pankrotis) ühiselt ning keelumärked olid seatud mõlema kasuks. Seega tuleb kostjat ja aktsiaseltsi L.Rei (pankrotis) lugeda solidaarvastutajateks ning hagejal on õigus VÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kogu kahju hüvitamist kostjalt. VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel ei kuulu kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldamisele, kuna VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur, samuti ei ületa see põhinõuet.
Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kostja palub jätta põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata riigilõivuseaduse lisa nr 1 säte, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 639 116,48 euro on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955,82 eurot. 73 804,10 euro suuruse riigilõivu nõudmine apellatsioonimenetluses ei ole proportsionaalne (mõõdukas) ja piirab ebaproportsionaalselt kostja põhiseaduses sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Maakohus jättis õigusvastaselt välja selgitamata, millise kahju ärahoidmine on TsMS § 391 eesmärgiks ning jättis alusetult hageja poolt nõutava väidetava kahju VÕS § 128 alusel kvalifitseerimata. TsMS § 391 lg 1 eesmärgiks on tagada üksnes sellise kahju hüvitamine, mis hagi tagamise hetkel oli või pidi olema mõistlikule isikule ettenähtav ning mille võrra õigustatud isiku varaliste õiguste sfäär oli kahjustunud hagi tagamise aja seisuga võrreldes. Antud juhul saaks hageja kahju hüvitamise nõude esitada üksnes juhul, kui kinnistu turuväärtus hagi tagamise päeva seisuga oleks olnud suurem kinnistu turuväärtusest hagi tagamise tühistamise päeva seisuga. Vaidlus puudub, et faktiliselt kinnistu turuväärtus hagi tagamise perioodil kasvas. TsMS § 391 lg 1 ei võimalda õigustatud isikul taotleda hüpoteetilise kahju hüvitamist, mis on arvestatud lähtudes kinnistu maksimaalsest väärtusest hagi tagamise perioodi kestel. Kohus ei ole vaidlustatud lahendis käsitlenud poolte seisukohti, kas hageja taotleb esitatud hagiga otsese varalise kahju, saamata jäänud tulu või puhtmajandusliku kahju hüvitamist. Kostja arvates kuulub TsMS § 391 lg 1 alusel hüvitamisele üksnes nn negatiivne kahju. Hageja poolt nõutava kahju kvalifitseerimine VÕS § 128 alusel on vajalik ainuüksi seetõttu, et sõltuvalt kahju liigist erineb oluliselt menetlusosaliste poolt tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ning poolte tõendamiskoormis. Maakohus leidis tõendeid ebaõigesti hinnates, et hagejal jäi kinnistu võõrandamine lõpule viimata üksnes kinnistusraamatusse kantud keelumärke tõttu. Selgusetu on, millisel moel jõuab kohus NCC Ehituse AS-i pakkumist analüüsides järeldusele, et NCC Ehitus AS tegi hagejale pakkumise kinnitu ostmiseks 65 000 000 krooniga. Esitatud tõenditest nähtuvalt oli ostupakkumine faktiliselt esitatud hinnatasemelt 25 000 000 krooni ning üksnes juhul, kui hageja oleks edaspidiselt suutnud saavutatud kehtiva planeeringu muutmise, oleks tekkinud teoreetiline võimalus kinnistu ostuhinna suurenemiseks kuni 15 000 000 krooni võrra. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt puudus hagejal tegelik soov kinnistu võõrandamiseks
7(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 ostuhuvilistele vastuvõetava hinnaga ning hageja soovitud tingimustel ei olnud kinnistule ostja leidmine võimalik. Samuti jättis maakohus tähelepanuta, et kinnistu käsutamine oli takistatud täiendavalt ka aktsiaseltsi L.Rei kasuks seatud keelumärke tõttu. Üldteadaolevaks ei saa lugeda kinnisvaraturu käitumise mõju ühe konkreetse objekti turuväärtusele. Maakohus ei ole täpsustanud, milliseid usaldusväärseid menetlusväliseid allikaid kohus kasutas tuvastamaks väidetavalt üldteadaolevad kinnisvaraturu trendid perioodil 2006-2008. Turu keskmised näitajad ei iseloomusta täpselt konkreetse objekti hinna muutumist ajas ega arvesta vastava objekti eripäradega. Hageja väidetava kahju suuruse arvutamisel ei ole võimalik lähtuda suvaliselt valitud ajahetkest, millal kinnistu eeldatav turuväärtus oli kõrgeim. Teoreetilised arutelud kinnistu maksimaalse võimaliku turuväärtuse üle hagi tagamise perioodil ei oma asjas tähtsust, kuna kohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks hagi tagamata jätmise korral kinnistu võõrandamisega viivitanud kuni 2006.a lõpuni ning realiseerinud kinnistu kinnisvaraturu absoluutses tipus. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole hagi tagamise tagajärjel kahju saanud isiku asetamine tema jaoks kõige soodsamasse olukorda, vaid üksnes olukorda, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks tagatud. Hagi tagamise perioodil hagejale mistahes varalise kahju tekkimine tõendamist leidnud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kinnistu hagi tagamise perioodil võõrandada hinnaga, mis oleks ületanud kinnistu turuväärtust hagi tagamise tühistamise päeva seisuga. Sellises olukorras ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgi ja aluspõhimõtetega käsitlus, mille kohaselt võib kahjustatud isik tagantjärele suvaliselt valida kogu hagi tagamise perioodi ulatuses tema jaoks soodsaima ajahetke ning nõuda kahju hüvitamist selle hetke olukorrast lähtudes. Ainuüksi asjaolu, et hagi tagamise perioodil kinnisvaraturu hinnatase kõikus, ei võimalda järeldada, et hagi tagamise ja hagejal väidetava kahju tekkimise vahel eksisteeris põhjuslik seos. Ainuüksi asjaolu, et kinnistu käsutamine oli hagi tagamise perioodil piiratud ning et hagi tagamise perioodil kinnistu turuväärtus muutus, ei ole piisav järeldamaks põhjusliku seose olemasolu hagi tagamise ja hageja väidetavalt kantud kahju vahel. Maakohtu järeldus vastupidises on vastuoluline ning põhjendamata, kusjuures kohus on põhjuslikku seost tuvastades jätnud vastamata kostja faktiväidetele ja õiguslikele argumentidele. Kahju ettenähtavuse ja normi eesmärgi teooriast tulenevalt on välistatud hageja taotletud kahju hüvitamine. Kohus jättis alusetult kohaldamata VÕS § 127 lg 5 ning VÕS § 139 kahjuhüvitise vähendamiseks. VÕS § 139 lg 2 tulenevalt oleks hageja pidanud taotlema kooskõlas TsMS § 389 lg-ga 5 kinnistu müüki kohtu kontrolli all, mis võimaldanuks vaidlusalust kahju vältida. TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohaldamine eeldab, et kahju täpse suuruse kindlaks tegemine on võimatu või seotud ebamõistlikult suurte kuludega.
Vastuapellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi täielikult. Hageja palub jätta põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata riigilõivuseaduse lisa nr 1 säte, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 639 116,48 euro on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955,82 eurot. Riigilõivu määr 73 804,10 eurot on antud vaidluse asjaoludel ilmselgelt põhjendamatult suur ja takistab hagejal põhjendamatult oma põhiseadusliku õiguse teostamist ning ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatud põhiõiguste eesmärgi ja mõttega ning ei võimalda hagejal tõhusat õiguskaitset kohtu kaudu, rikkudes hageja põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
8(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 Maakohus võttis kahju suuruse hindamisel ebaõigesti aluseks 28.07.2008.a seisu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kahju lõppemise ajaks tuleb lugeda hagi tagamise korras sisse kantud käsutamise keelumärke kinnistusraamatust kustutamist. Sellega lõppes üksnes kahju põhjustav tegevus – alusetu hagi tagamisega tekitatud võimatus kinnistut hagejale sobival ajahetkel vabalt käsutada ehk hageja käsutusõiguse rikkumine. Kahju enda suurus ei ole mingilgi viisil piiratud kahju tekitanud asjaolu (alusetu hagi tagamine) enda ajalise kestvusega. Kahju suuruse ja ulatuse määramisel tuleb esmalt aluseks võtta VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud diferentsihüpotees ning seejärel kontrollida, kas esineb aluseid kahju ulatuse piiramiseks sama paragrahvi järgnevate lõigete alusel. Nimetatud sätetega ei ole vastuolus arvestada kahju ulatuse määramisel ka seda negatiivset mõju hageja varalisele sfäärile, mis leidis aset pärast keelumärke kinnistusraamatust kustutamist, kui see on põhjuslikus seoses alusetu hagi tagamisega. Kostja poolt alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju, mis tekitati kinnistu käsutusõiguse rikkumisega, on vaieldamatult põhjuslikus seoses ka kahju, mis tekkis hagejale kinnistu väärtuse vähenemisest perioodil pärast keelumärke kustutamist kuni ajani, mil hagejal oli kõigi eelduste kohaselt võimalik kinnistu võõrandada. Selle perioodi määratlemisel on hageja põhjendatult lähtunud kinnistu tavapärasest müügiperioodist pikkusega 6-9 kuud. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda hinnavahest, mida hageja oleks saanud kinnistu võõrandamisel hagide tagamise kestel, võrreldes sellega, milline oli kinnistu väärtus 2008.a lõpu seisuga. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS §-i 233, VÕS § 127 lg-t 6 ning §-i 140. Kuna hageja poolt nõutava kahju näol on tegemist otsese varalise kahjuga, ei oma tegelikult hageja reaalne soov/kavatsus kinnistut võõrandada kahju olemasolu seisukohalt tähendust. Hagejale tekkinud kahju seisneb kinnistu käsutusõiguse võimaluse kaotuses, mistõttu on hagejale tekkinud kahju sõltumata sellest, kas hageja kinnistut tegelikult võõrandada soovis ning kas selleks esines reaalselt 2006.a lõpus võimalus. Hageja tõendas, et tal oli soov kinnistu võõrandamiseks ning ta pidas selleks läbirääkimisi ja kõigi eelduste kohaselt oleks ta kinnistu võõrandanud just kinnisvaraturu kõrgperioodil. Hagejale jääb selgusetuks, millisel viisil eeldab maakohus hagejalt selle tõendamist, et hageja oleks kinnistu võõrandanud just 2006.a lõpus kinnisvaraturu kõrghetkel. Maakohus ei arvesta, et tegelikkuses oli kinnistu väärtus väga kõrge suurema osa hagi tagamise jõusoleku perioodist. Hagejale tegelikult tekitatud kahju suurus oli 121 860 000 krooni. Ebaõige on maakohtu väide, et hageja maksimaalselt võimalikku kahju (kohtuotsuses vastavalt 94 030 000 krooni) ei saa lugeda hageja tegelikuks kahjuks. Maakohus ei arvestanud, et hageja omaalgatuslikult vähendas nõutavat kahjuhüvitist 43% võrra ja kohus vähendas välja mõistetavat kahju põhjendamatult omakorda 50% võrra.
Vastustajate seisukohad
6.Pooled vaidlesid vastaspoole kaebustele vastu ja palusid need rahuldamata jätta.
Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Seega kuulub kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele ja hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Käesolevas tsiviilasjas esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude, milles tugines sellele, et hagejale tekkis kahju seetõttu, et hagejale kuulunud kinnisasja suhtes rakendati kohtulikke käsutuskeelde, mille nähtavaks tegemiseks kanti kinnistusraamatusse käsutamise keelumärked, samuti sellele, et hageja soovis talle kuulunud kinnisasja müüa
9(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 võimalikult suure hinnaga ning et hageja ei saanud seda keelumärgete tõttu teha ajal, mil kinnisasja hind oli võimalikult kõrge. Esimene hagi tagamise määrus, millega kostja taotlusel kohaldati hageja kinnisasja suhtes kohtulikku käsutuskeeldu, tehti 10.01.2005.a. Viimase hagi tagamise tagajärjel seatud hagi tagamise määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2008.a määrusega. Vastava määruse tagajärjel kustutati keelumärge kinnistusraamatust 28.07.2008.a. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 162 lg 1 kohaselt on kostjal pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis tekitati kostjale hageja taotlusel määratud hagi tagamisega. Alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 391 lg 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama teisele poolele hagi tagamisega tekitatud kahju, kui jõustub lahend, millega jäetakse hagi rahuldamata või kui ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue. Käesoleva tsiviilasja kostja taotles käesoleva tsiviilasja hageja suhtes hagi tagamist ning taotluse alusel rakendati käesoleva tsiviilasja hageja kinnisasja suhtes kohtulikku käsutuskeeldu 10.05.2005.a määrusega. Kuivõrd hageja väitis käesolevas tsiviilasjas, et ta oleks vaidlusaluse kinnisasja võõrandanud alles 2006nda aasta lõpus, sai kohtulik käsutuskeeld ja selle tagamiseks seatud keelumärge avaldada hagejale kahjulikku mõju, mille eest TsMS § 391 lg 1 kaitseb, alles 2006nda aasta lõpust alates, mistõttu tuleb hagi materiaalõigusliku alusnormina kohaldada alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS-i § 391 lg-t 1. Viidatud normi kohaselt saab kahju hüvitamise nõude rahuldada juhul, kui kahju tekkis hagi tagamise tagajärjel. Selleks tuleb muuhulgas tõendada, et hagejal tekkis kahju ja et kahju tekkis just hagi tagamise tagajärjel. Kusjuures vastavate asjaolude tõendamiskoormis lasub TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt hagejal. Kuivõrd hageja väitis, et tal tekkis kahju seetõttu, et ta tahtis talle kuuluvat kinnisasja võõrandada ja ta ei saanud seda hagi tagamise tõttu teha ajal, mil kinnisasja oleks saanud võõrandada kõrge hinnaga ja kuivõrd hageja leiab, et tema kahju seisneb kõrge kinnisasja hinna ja madala kinnisasja hinna vahes, tuleb hagejal tõendada, et tal oli tõsiseltvõetav kavatsus kinnisasi võõrandada ning et hageja kavatses tõsikindlalt kinnisasja võõrandada hinnaga ja tingimustel, millega oleks kinnisasjale leidunud ostja. Kui kohus saab vastavad asjaolud hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel ja hageja poolt kohtule esitatud tõendite alusel tõendatuks lugeda, saab järeldada, et hagejale tekkis hagi tagamise tõttu kahju.
9.Hagi rahuldamiseks tuleb hagejal ka tõendada kahju suurus. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures maakohtuga ega hagejaga, et konkreetse kahju puhul on tegemist sellise kahjuga, mille hüvitise võiks kindlaks määrata TsMS § 233 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt kohtu väärtusotsustuse kaudu. Kahju suuruse saab kindlaks määrata mõistlike pingutustega, eeldusel, et hageja suudab tõendada ajahetke, millal tal tõsiseltvõetav kinnisasja turule sobiva hinnaga võõrandamise soov oli. Kahju suuruse tõendamiseks tuleb hagejal kohtule tõendada ajahetk, millal tal esines tõsikindel ja veenev kavatsus müüa kinnisasi sellise hinna ja selliste tingimusega, millega oleks kinnisasjale ostja leidunud. Kuivõrd ka kahju suuruse tõendamise koormis lasub hagejal, saab hagi rahuldamisele kuuluda üksnes siis, kui hageja toob kohtu ette ja tõendab asjaolud, mille alusel saab tuvastada kahju suuruse, st vaidlusaluse kinnisasja reaalse müügihinna eespool viidatud ajahetkel ning kinnisasja väärtuse ajal, mil hagi tagamise mõju lakkas.
10.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et TsMS § 391 lg-st 1 tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks piisab sellest, kui hageja tõendab, et kohtulikule käsutuskeelule allutatud kinnisasja väärtus hagi tagamise ajal vähenes. Olukorras, kus omanikul kinnisasja võõrandamise kavatsust ei olnud või olukorras, kus kinnisasja omanik ei tõenda, et ta oleks reaalselt kinnisasja võõrandanud, ei saa järeldada, et kinnisasja turuväärtuse vähenemisest tekkinud negatiivne varaline diferents, mis kinnisasja omaniku majanduslikus sfääris tekkis, tekkis hagi tagamise tõttu.
10(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997
11.Hageja leidis, et tal oli reaalne soov kinnisasi müüa juba enne hagi tagamist, kostja väitis vastu, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et mingil konkreetsel ajahetkel esines hagejal tõsiseltvõetav soov ja valmidus müüa kinnisasi sellise hinna ja tingimustega, millega oleks sellele konkreetne ostja leidunud. Kostja väitis veel, et hageja soovib tagantjärgi TsMS § 391 lg-le 1 tuginedes kasu lõigata, väites, et tal oli tõsikindel soov müüa kinnisasi just siis, kui kinnisvara hinnad olid kõige kõrgemal tasemel, teades tagantjärele, et kostja poolt hageja suhtes esitatud hagid jäeti rahuldamata ja teades tagantjärgi kinnisvarahindade kõikumisi. Arvestades neid põhjusi, on eriti oluline tuvastada, kas ja kui siis millisel konkreetsel ajahetkel oli hagejal tõsikindel soov vaidlusalune kinnisasi võõrandada sellistel tingimustel, et kinnisasjale oleks ka ostja leidunud. Kuigi hageja väitis, et vastavaid asjaolusid on väga keeruline tõendada ning et tõendamist raskendab veel see, et hagi tagamise tõttu ei olnud hagejal mõtet tegeleda aktiivselt vaidlusaluse kinnisasja müügiga, ei muuda see tõendamisstandardit. Kohus saab hagi rahuldada üksnes juhul, kui hageja toob kohtu ette kõik hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ja tõendab need. See, kui mõne asjaolu tõendamine on hageja hinnangul keeruline või raske, ei tähenda, et hagi võiks rahuldamisele kuuluda ilma vastavat asjaolu tõendamata või et raskesti tõendatavad asjaolud tuleks kuidagi kergemini tõendatuks lugeda. Tsiviilkohtumenetluses kannab kumbki pool nende asjaolude tõendamise riski, millele pool tugineda soovib. Kuigi hageja väitis, et asjaolusid, et ta tõsikindlalt soovis kinnisasja 2006nda aasta lõpus või 2007nda aasta esimestel kuudel müüa ja et ta soovis teha seda sellise hinnaga, millega oleks kinnisasjale ka reaalne ostja leidunud, on raske tõendada, sest kinnisasja kohtulikule käsutuskeelule allutatuse tõttu ei olnud hagejal põhjust kinnisasja müümisega tegeleda, leiab ringkonnakohus, et vastav hageja väide ei ole usutav ja läheb otseselt vastuollu käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditega. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtub, et ta tegeles vaidlusaluse kinnisasja müümisega 2006nda aasta alguses, so ajal, mil kinnisasi oli koormatud kohtuliku käsutuskeeluga (vt t I kd lk 199 jj). Hageja esitas kohtule kirja, mille hageja saatis kostjale 2008nda aasta märtsikuus ja milles hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist (vt t I kd lk 81). Vastavas kirjas väitis hageja kostjale, et 2006nda aasta lõpus oli hageja reaalsetes läbirääkimistes võimalike kinnistu omandamisest huvitatud isikutega. Seega oleks hageja saanud esitada käesolevas kohtumenetluses ülevaate reaalsetest läbirääkimistest, konkreetsete kinnisasja omandamisest huvitatud isikute andmed, läbirääkimiste käigus esitatud pakkumused ja kirjavahetuse, samuti oleks saanud hageja taotleda läbirääkimiste partnerite tunnistajana ülekuulamist. Hageja seda ei taotlenud, kuigi hageja kinnitas 27.05.2011.a toimunud ringkonnakohtu istungil, et talle oli teada, et temal lasub nende asjaolude tõendamiskoormis, et hageja soovis reaalselt kinnisasja mingil konkreetsel ajahetkel müüa tingimustel, millega oleks kinnisasjale ostja leidunud.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludel ja hageja poolt kohtule esitatud tõenditest tulenevalt tõendatuks lugeda seda, et hagejal oli mingil konkreetsel ajahetkel, perioodil, kui hagi oli tagatud, tõsiseltvõetav soov võõrandada kinnisasi sellise hinna ja selliste tingimustega, millega oleks leidunud ka kinnisasjale ostja. Hageja ise väitis, et ta soovis kinnisasja müüa 2006nda aasta lõpus või 2007nda aasta esimestel kuudel. Hageja väitis, et ta soovis kinnisasja müüa hinnaga, millega oleks leidunud kinnisasjale reaalne ostja. Seega tuleb hinnata, kas hageja väited saab tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tõendatuks lugeda. Tsiviilasja toimikus ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mille alusel saaks järeldada, et hageja oleks sellel perioodil kinnisasja müümise osas läbirääkimisi pidanud, kinnisasja müügiks pakkunud või et keegi oleks kinnisasja osas huvi tundnud. Ka selles osas puuduvad tõendid, et hageja oleks sellel perioodil teinud kinnisasja müümise osas mingeidki ettevalmistusi, näiteks läbirääkimised mõne kinnisvara vahendajaga, kinnisvara hindamised, mis oleksid olnud tellitud sellel perioodil, ettepanekud isikule, kelle kasuks oli hagi tagatud, et
11(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 saavutada kokkulepe kõrge hinnaga kinnisasja müümiseks ja raha kandmiseks kohtu deposiitarvele vms.
13.Hageja leidis, et asjaolu, et ta soovis vaidlusalust kinnisasja müüa 2006nda aasta lõpus või 2007nda aasta alguses, tuleb tõendatuks lugeda kaudsete tõendite alusel. Hageja hinnangul tuleb vastav järeldus teha seetõttu, et hagejal ei olnud selle kinnisasjaga muud plaani kui kinnisasja võimalikult suure tuluga võõrandamise kavatsus, et hageja tegeles kinnisasja müümisega 2004ndal aastal, 2005nda aasta alguses, 2006nda aasta alguses ja et hageja müüs kinnisasja 2009nda aasta alguses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nende asjaolude alusel järeldada, et hagejal oli mingil konkreetsel, tuvastataval ajahetkel tõsikindel kavatsus võõrandada kinnisasi hinna ja tingimustega, millega see oleks ka reaalselt ostetud. Hageja esindaja märkis 19.05.2011.a ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis järgmist: „Meelevaldne ja paljasõnaline on kostja seisukoht, et asjas kogutud tõenditest nähtub üheselt, et hagi tagamata jätmisel oleks hageja kinnistu realiseerinud AS-le NCC Ehitus viimase poolt esitatud pakkumise alusel või mistahes kolmandale isikule 2005.a esimeses pooles ning puudub mistahes alus eeldada, et kinnistu müügiga oleks viivitatud kuni 2006.a detsembrini. Kostja ei ole oma väidete kinnitamiseks viidanud ühelegi tõendile ning kohtuasja materjalide hulgas ka ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks AS NCC Ehitus koostööpakkumist sellisena aktsepteerinud või et hageja oleks kinnistu müünud 2005.a alguses mõnele teisele isikule. Asjaolust, et kolmandad isikud tegid hagejale kinnistu osas pakkumisi ning sellest lähtuvalt peeti läbirääkimisi, ei saa teha kostja soovitud järeldust, et hageja oleks kinnistu kolmandate isikute poolt pakutud tingimustel olnud valmis ka reaalselt võõrandama. Läbirääkimiste pidamises, sh läbi kolmandate isikute tehtavate pakkumiste kinnistu väärtuse osas indikatsioonide saamises ei ole midagi tavapäratut. Sellisest käitumisest ei saa teha aga järeldust, et hageja oleks kinnistu kolmandate isikute poolt pakutud tingimustel olnud valmis võõrandama. /.../ Siinkohal on asjakohane juhtida tähelepanu veel asjaolule, et hageja pakkus kinnistut müügiks ka 2004.a alguses, kuid kuna tollal pakutav hind hagejat ei rahuldanud, siis kinnistut ei müüdud/.../ .“ (vt hageja 19.05.2011.a menetlusdokumendi lk 3 p 11).
14.Hageja enda väidetest võib järeldada, et hageja ei kiirustanud kinnisasja müümisega ning hageja soovis saada kinnisasja müügi võimalike väljavaadete osas indikatsioone nii 2004ndal, 2005ndal kui ka 2006ndal aastal, kuid ei soovinud kinnisasja müüa nendel tingimustel, mida pakkusid need võimalikud ostjad ja koostööpartnerid, keda õnnestus hagejal leida. Seejuures on oluline märkida, et 2004ndal aastal ei olnud kinnisasja suhtes kohtulikku käsutuskeeldu rakendatud ning neid läbirääkimisi ning seda müügitegevust ja müügi väljavaateid ei saanud mõjutada 2005nda aasta alguses seatud kohtulik käsutuskeeld. Ka 07.01.2005.a tehtud nö koostööpakkumine (vt t I kd lk 197 jj), oli tehtud enne seda, kui hageja või pakkumise teinud NCC Ehituse AS esitatud hagist ja hagi tagamisest teada sai. Nii 2004ndal kui ka 2005ndal aastal toimunud nö müügivõimaluste väljaselgitamise osas märkis hageja, et talle tehtud reaalsed müügipakkumised talle ei sobinud. Olukorras, kus hagejal ei olnud kinnisasja müümisega kiire, olukorras, kus hageja pikema perioodi osas koormatistevaba kinnisasja müümisega ei tegelenud viisil, mis oleks võinud viia reaalse müügitehinguni, on ebatõenäoline järeldada, et hageja oleks 2006nda aasta lõpus või 2007nda aasta esimestel kuudel kinnisasja müünud selliste tingimustega, millega oleks leidunud kinnisasjale ka ostja. Seda järeldust toetavad ka asjaolud, et tegemist oli suhteliselt kalli kinnisasjaga, mille ostjate ring oli asja spetsiifilisusest ja eripärast tulenevalt piiratud. Kinnisasja võis reaalselt osta tahta kas mõni kinnisvara arendaja, kellel oli soov, valmidus ja võimekus kinnisasi olemasoleva detailplaneeringu järgi hoonestada ja võimekus ehitust ja muud arendustegevust finantseerida või isik, kes oleks soovinud vastavasse kinnisasja investeerida.
12(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997
15.Kuigi hageja väidab praegu, et tal oli 2006nda aasta lõpus tõsikindel soov võõrandada kinnisasi hinnaga, millega oleks asjale ostja leidunud, tuleb hageja väidete hindamisel arvestada seda, et see väide on esitatud tagantjärgi ajal, mil kinnisvarahindade langus on täpselt teada. Kuid seejuures tuleb arvestada, et 2006nda aasta lõpus ei olnud kinnisvarahindade võimalik muutus teada. Ei olnud võimalik ette prognoosida, kas kinnisvara hinnad jäävad samaks, kas nad langevad, kui palju nad langevad ja kui pikaks ajaks kinnisvarahinnad madalseisu jäävad. Seejuures on oluline märkida, et kuivõrd vaidlusaluse kinnisasja puhul on tegemist suhteliselt raskesti võõrandatava kinnisasjaga, sest lõppkokkuvõttes eeldab konkreetse kinnisasja väljaarendamine projekteerimistegevust, ehitustegevust, ehituse finantseerimise võimekust ja finantseerimist, kommunikatsioonide ja juurdepääsuteede õigusliku võimaluse tekitamist ja kommunikatsioonide ja juurdepääsu teede väljaehitamist, on tõenäoline, et vastava kinnisasja ostja leidmine oleks olnud keerulisem ning aeganõudvam ning ilma täiendavate, hageja poolt tõendatavate asjaoludeta ei saa eeldada, et hageja oleks kinnisasjale 2006nda aasta lõpus või 2007nda aasta alguses ka ostja leidnud. Viimast eriti olukorras, kus varasemad läbirääkimised olid lõppenud ja ostupakkumised tagasi lükatud põhjusel, et pakutud hind ei sobinud hagejale.
16.Kuigi hageja esitas mõlema hagi tagamise määruse peale määruskaebuse, ei saa sellest järeldada, et hagejal oli tõsikindel soov müüa kinnisasi mingil konkreetsel ajahetkel hinnaga, millega see oleks ka ostetud. Hageja ise märkis, et tal tekkis reaalne kinnisasja võõrandamise soov 2006nda aasta lõpus. Seega ei saa 2005nda aasta alguses esitatud hagi tagamise määruskaebus tõendada 2006nda aasta detsembris reaalse võõrandamise soovi tekkimist. Seejuures on oluline hinnata, kas hagejal oli reaalne kinnisasja müümise soov hinnaga, millega oleks ostja leitud, mitte abstraktne soov müüa kinnisasi kunagi tulevikus, kui keegi pakub selle eest hagejale sobivat hinda ja kinnisvara hinnad on võimalikult palju tõusnud. Ka tsiviilasjas nr 2-07-39284 tehtud hagi tagamise määruse (vt t I kd lk 64 jj) määruskaebuse esitamine ei tõenda, et hagejal oli mingil konkreetsel ajahetkel reaalne soov kinnisasi võõrandada hinnaga, millega oleks sellele ostja leidunud. Viidatud määruse peale esitas hageja määruskaebuse. Ei hageja ega kostja ei ole pidanud vajalikuks määruskaebust ennast käesolevas tsiviilasjas tõendina kohtule esitada. Kohus saab tsiviilasjas lähtuda üksnes nendest tõenditest, mida pooled on kohtule esitanud. Sellest hoolimata saab kohus määruskaebusega seotud hageja väiteid hinnata seetõttu, et hageja esitas kohtule Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2008.a määruse, millega lahendati kõnealune määruskaebus (vt t I kd lk 74 jj). Viidatud ringkonnakohtu määruse kirjeldavas osas käsitletakse ka määruskaebuse väiteid. Kusjuures jõustunud kohtulahendi kirjeldava osa õigsust eeldatakse. Kohtumääruse kirjeldava osa kohaselt viitas hageja määruskaebuses üksnes abstraktselt sellele, et keelumärge on intensiivseim kostja õigusi riivav hagi tagamise abinõu, mille rakendamisel lasub kohtul täiendav kaalumiskohustus. Nende asjaolude kohaselt ei viidanud hageja hagi tagamise määrust vaidlustades sellele, et tema huvi ja eesmärk on kinnisasi võimalikult kiiresti võõrandada ja et kinnisvara hinnad on languses ja et hageja sooviks kiiremas korras leida kinnisasjale ostja, kuid keelumärge seda segab. Suure tõenäosusega võib eeldada, et juhul, kui hageja oleks tõepoolest vastaval ajaperioodil soovinud kinnisasja võõrandada, oleks ta sellele hagi tagamise määrust vaidlustades tuginenud ning esitanud võimalikult detailsed väited ja asjaolud, et seda usutavaks muuta. Kuid antud juhul hageja vastavatele asjaoludele isegi ei viidanud. Seejuures on oluline rõhutada, et kõnealuse määruskaebuse esitas vandeadvokaadist esindaja, kellelt oleks saanud seda enam kohaste asjaolude esiletoomist eeldada.
13(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997
17.Hageja leidis, et asjaolu, et tal oli tõsiseltvõetav kavatsus võõrandada kinnisasi hinnaga ja tingimustega, millega oleks keegi selle ära ostnud, tõendavad kirjad, millega hageja nõudis 2008ndal aastal kostjalt kahju hüvitist (vt t I kd lk 80- 86). Ringkonnakohtu hinnangul vastavate kirjade alusel hageja poolt soovitud järeldust teha ei saa. Kõigepealt on oluline rõhutada, et vastavad kirjad saadeti hagejale peale seda, kui esimene hagi oli hageja suhtes jäetud rahuldamata ja esimese hagi raames rakendatud kohtulik käsutuskeeld tühistatud ning kinnisvara turu oluline ning prognoosimatu langus oli realiseerunud. Teine kahju hüvitamise nõudekiri saadeti kostjale peale seda, kui teise kohtuliku käsutuskeelu seadmise määrus oli tühistatud. Seega olid need kirjad koostatud ajal, mil kinnisvarahindade langus oli juba aset leidnud ning osad hagi esitamise formaalsed eeldused (hagi jäeti rahuldamata, hagi tagamine tühistati) olid realiseerunud. Kuid isegi selles olukorras ei viidanud hageja asjaoludele, mille alusel oleks saanud järeldada, et hageja mingil kindlal ajahetkel tõsikindlalt kinnisasja võõrandamist hinnaga, millega oleks sellele ostja leidunud, soovis. Hageja viitas kirjas küll sellele, et ta oli 2006nda aasta lõpus reaalsetes läbirääkimistes võimalike kinnistu võõrandamisest huvitatud isikutega, kuid ei saanud kinnisasja keelumärke tõttu võõrandada. Kostja vaidles vastavatele hageja väidetele vastu. Sellest hoolimata ei esitanud hageja tõendeid, mis tõendaksid seda, et ta 2006nda aasta lõpus kellegagi läbirääkimistes oli ja mis hinnaga kinnisasja osta või müüa sooviti. Vastavate asjaolude tõendamine ei saa olla keerukas, seejuures oleks hageja võinud esitada konkreetsete läbirääkimiste partnerite isikuandmed, kirjavahetuse, vastavad isikud oleks saanud kuulata üle ka tunnistajatena jne. Siinkohal on oluline rõhutada, et hageja väitel oli ta 2006nda aasta lõpus läbirääkimistes lausa mitme kinnisasja ostust huvitatud isikuga.
18.Seda, kas hagejal oli mingil konkreetsel ajahetkel hagi tagamise kehtivuse aja jooksul tõsiseltvõetav kavatsus kinnisasi võõrandada hinnaga, millega oleks sellele ka ostja leidunud, tuleb muuhulgas hinnata ka hageja tegevuse alusel, mis toimus peale seda, kui hagi tagamise toime lakkas. Oluline on rõhutada, et hagi tagamise toime ei lakanud mitte 28.07.2008.a, nagu seda leidis ekslikult maakohus, vaid hagi tagamise toime lakkas 14.05.2008.a Tallinna Ringkonnakohtu määruse (t I kd lk 74 jj) jõustumisega, sest sellest hetkest alates võis hageja kinnisasja käsutada ning kinnisasja omanikuvahetuse kandeavalduse oleks saanud maakohtu kinnistusosakonnale esitada ka koos lahendiga, mille alusel kuulus keelumärge kustutamisele. Hageja ei ole kohtu ette toonud mitte mingeid asjaolusid ega tõendeid, mis viitaksid sellele, et hageja oleks koheselt peale kohtuliku käsutuskeelu tühistamist asunud kinnisasja võõrandama. Kuivõrd hageja esitas mõned tõendid 2005ndast ja 2006ndast aastast, millega ta soovis tõendada, et ta tegeles kinnisasja müügiga, oleks ta saanud esitada ka tõendeid ja asjaolusid, mille alusel oleks saanud järeldada, et ta asus aktiivselt kinnisasja müügiga tegelema siis, kui tal selleks võimalus avanes. Kuigi ringkonnakohus vastavat küsimust 27.05.2011.a istungil käsitles, ei osanud hageja viidata mitte ühelegi toimingule või asjaolule, mille alusel saaks järeldada, et hageja kinnisasja müügiga peale käsutuskeelu lõppemist aktiivselt tegutses. Ei ole isegi teada, mis kanalite kaudu hageja kinnisasja ostjani jõudis. Käesoleva tsiviilasja tõenditest nähtub (vt t I kd lk 154 jj), et hageja võõrandas vaidlusaluse kinnisasja 17.02.2009.a. Kinnisasi müüdi kolmandale isikule 4 000 000 krooni eest, kusjuures ostuhinna võis kolmas isik tasuda hagejale 8 aasta jooksul, samas, kui kinnisasja omandiõigus kanti kolmandale isikule koheselt üle ja ostuhinna tasumise kohustuse tagamiseks ei rakendatud hüpoteeki, eelmärget, kohustusega ühinemist, garantiid ega muid tagatisi. Vastavas kinnisasja müügilepingus kinnitas hageja, et kinnisasja suhtes ei toimu mingeid vaidlusi ning kolmandatel isikutel ei ole selle suhtes mingeid õigusi, st kinnisasi müüdi nii, et hinda ei mõjutanud negatiivselt võimalikud vaidlused või nõuded. Vastasel korral oleksid lepingu pooled need asjaolud müügilepingus kajastanud. Hageja ise esitas kohtule spetsialisti arvamuse (vt t II kd lk 176 jj), mille kohaselt oli kinnisasja hind 2008.a detsembris 13 000 000
14(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 krooni. Hageja poolt esitatud tõendi õigsust eeldades müüdi kinnisasi 3,25 korda odavamalt ning tingimusega, et ostja võib hinna tasuda 8 aasta jooksul ning ostuhinna tasumise tagamiseks ei rakendatud ühtegi tagatist, kusjuures hageja kinnitas müügilepingus müüjana, et kinnisasi on vaba kolmandate isikute õigustest ning asja suhtes ei toimu vaidlusi. Hageja kinnitas, et kinnisasi müüdi isikule, kellel ei ole hagejaga seost ning kinnisasja müügiga ei hõlmatud muid õigussuhteid, kui need, mis olid müügilepingus kajastatud. Nendest asjaoludest järeldab ringkonnakohus, et isegi siis, kui hagi tagamise toime lakkas, ei asunud hageja koheselt kinnisasjale võimalikult kõrge hinnaga ostjat leidma, vaid müüs asja hoopis vähemalt 3,25 korda odavama hinnaga ja tingimustel, millega üks mõistlik isik, kelle majandustegevuse põhisisuks on kinnisvaraga tegelemine, kinnisasja ei müüks. Hageja reaalne tegevus peale hagi tagamise mõju lakkamist seab kahtluse alla selle, et hageja soovis reaalselt müüa kinnisasja hagi tagamise perioodil kohastel turutingimustel, võimalikult suure kasu saamise eesmärgil, hinnaga, millega oleks reaalne ostja leidunud. Juhul, kui hageja oleks ka 2006nda aasta lõpus kinnisasja näiteks vähemalt 3,25 korda turuhinnast odavamalt müünud, võimaldades seejuures tagatiseta 8-aastast järelmaksu, ei saaks kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuda nendest spetsialisti arvamustest, millega määratletakse kinnisasja turuhind mingi ajahetke seisuga.
19.Eespool toodud põhjustel leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli mingil konkreetsel ajahetkel (ei 2006nda aasta lõpus, 2007nda aasta esimestel kuudel ega mingil muul konkreetsel ajahetkel) tõsiseltvõetav kavatsus müüa vaidlusalune kinnisasi hinnaga ja tingimustel, millega oleks kinnisasjale leidunud ostja. Samuti ei ole hageja tõendanud, et hagi tagamisega tekkis konkreetses suuruses kahju, sest selle eeldusena tulnuks tõendada, millise konkreetse ajahetke seisuga hageja kinnisasja selliselt müüa kavatses, et kinnisasjale oleks ka ostja leidunud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et kinnisasja turuhinna muutumine iseenesest ei ole TsMS § 391 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude aluseks. Olukorras, kus kinnisasja omanik kinnisasja müüa ei kavatse või ei kavatse kinnisasja müümiseks teha midagi sellist, mis reaalse müügini viiks, ei saa väita, et isiku, kelle kinnisasja suhtes hagi tagamisega kohtulikku käsutuskeeldu rakendati, majanduslikus sfääris oleks hagi tagamise tõttu tekkinud negatiivne diferents.
20.Eespool toodud põhjustel tuleb jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, kuulub rahuldamisele kostja apellatsioonkaebus ja hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.Käesolevas tsiviilasja puhul tuleb lugeda hageja apellatsioonkaebuse hinnaks 2 219 738,86 eurot ja kostja apellatsioonkaebuse hinnaks tuleb lugeda 2 219 738,86 eurot. Vastavatelt kaebustelt tuleks tasuda riigilõivu apellatsioonkaebuste esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause kohaselt 3% apellatsioonkaebuse hinnast. Seega oleks hageja pidanud maksma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 66 592,16 eurot ja kostja oleks pidanud oma apellatsioonkaebuselt tasuma riigilõivu summas 66 592,16 eurot. Sellise riigilõivu tasumise kohustus tuleneb riigilõivuseaduse lisa 1 viimasest lausest. Juhul, kui vastav säte näeks ette väiksema riigilõivu tasumise, tuleks tasuda väiksem lõiv. Vastavat seadusesätet tuleb lugeda käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvaks, sest selles sättes ette nähtud õiguslikust tagajärjest sõltub käesoleva kohtuasja lahendus. Juhul, kui vastav riigilõivu tasumise kohustus kehtiks, tuleks hagejal ja kostjal tasuda vastav riigilõiv ja kui hageja või kostja lõivu ei maksa, tuleks ringkonnakohtul jätta apellatsioonkaebus või apellatsioonkaebused läbi vaatamata. Kuigi ringkonnakohus ei ole olukorras, kus menetluses ilmneb, et apellatsioonkaebuselt või vastuapellatsioonkaebuselt ei ole nõutavat lõivu tasunud, vältimatult kohustatud apellatsioonkaebust või apellatsioonkaebusi läbi vaatamata jätma, on
15(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 viidatud õigusnorm asjassepuutuv ka siis, kui ringkonnakohus kaebust või kaebusi läbi vaatamata ei jäta, sest sellisel juhul peab kohus vähem tasutud riigilõivu lõivu tasumiseks kohustatud menetlusosaliselt riigi tuludesse välja mõistma (vt TsMS § 179 lg 1). Seega sõltub käesolevas kohtuasjas see, kas apellatsioonkaebused vaadatakse läbi ja see, kas menetlusosalistelt mõistetakse riigilõiv välja, ülalviidatud seadusesättest ning vastavaid sätteid tuleb lugeda asjassepuutuvateks.
22.Ringkonnakohtu hinnangul takistab vastav seadusesäte isikute jaoks ebaproportsionaalselt juurdepääsu õigusemõistmisele ja seetõttu esineb ebaproportsionaalne isikute põhiõiguste riive. Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus kaevata tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Õigusemõistmisele juurdepääsu õigus ja apellatsiooniõigus peavad olema reaalselt tagatud. Seadusesäte, mis näeb ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 66 592,16 eurot piirab ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalselt konstitutsioonilist apellatsiooniõigust ja seeläbi ka põhiseadusega kaitstud õigusemõistmisele juurdepääsu. Kohtusse pöördumisel ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine kujutab endast PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste riivet.
23.Kohtusse pöördumisel, sh apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluvate lõivude kehtestamist võib õigustada teatud määrani vajadus katta konkreetse kohtuasjaga seotud kohtu tegevuse kulud. Miski ei viita sellele, et konkreetse apellatsioonkaebuse läbivaatamisele kuluv kohtu tegevuskulu võiks küündida vastava lõivuni. Kindlasti ei saaks kohtu tegevuskulusid oluliselt ületavaid lõive õigustada see, et nende lõivude arvelt kaetakse kaudselt ka teiste kohtuasjade menetlemisel tekkivad kohtute tegevuskulud. Kuigi mitmeid kohtuasju, näiteks mitmeid hagita asju menetletakse lõivudega, mis vastavate kohtuasjade menetlemisega seotud kohtute tegevuskulusid ei kata, ei saa see tähendada seda, et isikud, kes vajavad omakohtu vältimiseks ja oma põhiõiguste kaitsmiseks põhiseadusega ette nähtud kohtu kaitset, saaksid seda kaitset taotleda alles siis, kui nad maksavad kinni osa muude kohtuasjade menetlemisel tekkinud kohtute tegevuskuludest. Seega ei tohiks kohtute tegevuskulude katmise eesmärgist tulenevalt ületada mitte üheski tsiviilasjas tasumisele kuuluv riigilõiv konkreetse kohtuasja menetlemisega seotud eeldatavaid keskmisi kohtu tegevuskulusid. Ringkonnakohus märgib, et vajadus katta lõivude arvelt konkreetse kohtuasja menetlemisega seotud kohtute tegevuskulud, ei tähenda seda, et lõiv võiks alati küündida vastavat liiki kohtuasja eeldatava keskmise kohtu tegevuskuluni. Olukorras, kus viidatud suuruses riigilõivud peaksid ebaproportsionaalselt riivama isikute õigust kohtulikule kaitsele, ei saa jätta isikuid kohtuliku kaitseta ja seega omavoli kätte. Käesoleva asja asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et selles asjas tasumisele kuuluv riigilõiv ületab olulisel määral sellise asja menetlemisel eelduslikult tekkivaid kohtu tegevuskulusid ning seetõttu ei õigusta sedavõrd suurt lõivu vajadus katta kohtute tegevuskulud riigilõivu arvelt.
24.Kohtusse pöördumisel ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamist võib õigustada seadusandja soov vältida põhjendamatute hagide esitamist, mis võib kaitsta nii kohut põhjendamatute hagide ja avalduste eest kui ka vastaspoolt selle eest, et tema suhtes esitatakse kergekäeliselt põhjendamatu hagi, avaldus või apellatsiooniastmes kaebus, mille menetlemisest võivad vastaspoolele tekkida olulised tagajärjed. Kuid sellise eesmärgi saavutamiseks ei saa olla kohane sedavõrd suure lõivu kehtestamine, mis muudab paljudele isikutele kohtusse pöördumise üleüldse võimatuks või seob kohtusse pöördumise menetlusosaliste jaoks sedavõrd suurte riskidega, et paljud menetlusosalised peavad kohtusse pöördumisest loobuma. Rõhutada tuleb, et perspektiivitute ja õiguskaitset mitteväärivate
16(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 hagide ja avalduste vältimiseks on ka muud võimalused. Nii peab kohtusse pöörduv menetlusosaline arvestama sellega, et tal tuleb katta vastaspoole menetluskulud olukorras, kus lõpplahend tehakse tema kahjuks (vt TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1, § 164 lg 2 ja hagita menetluse puhul § 172 lg 1). Vastaspoole menetluskulude kandmise kohustus ei sõltu ka sellest, kas menetlusosalisele anti menetlusabi või mitte (vt TsMS § 190 lg 1). Teiseks võib kohus kostja taotlusel määrata, et hagejal tuleb tasuda kostja eeldatavate menetluskulude katteks kohtu deposiitarvele kohane rahasumma (vt TsMS § 196 lg 1). Kolmandaks peab kohus hagi ja avalduse menetlusse võtmisel kontrollima, kas hagi või avaldus vastab seaduses sätestatud nõuetele, kas hagis või avalduses esitatud väidete õigsust eeldades võiks hagi või avaldus kas täielikult või osaliselt rahuldamisele kuuluda ja kas hagi või avaldus on esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset (vt näit TsMS § 371 lg-d 1 ja 2). Juhul, kui kohus tuvastab avalduse perspektiivituse, võib kohus jätta hagi või avalduse läbi vaatamata (vt TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2). Perspektiivitute hagide ja avalduste esitamise eest või hageja menetluses osalemise huvi puudumise eest kaitsevad kostjat veel mitmed sätted. Näiteks võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui hageja ei ilmu asjas määratud kohtuistungile, asjas menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta menetluse venimisest tekkinud menetluskulud (vt TsMS § 169) jne. Seega tuleb asuda seisukohale, et riigilõivu suuruses 66 592,16 eurot ettenägemine eesmärgil, et vältida kergekäeliste ja põhjendamatute avalduste, hagide ja kaebuste kohtusse esitamist, ei ole vajalik ega proportsionaalne mõõdukuse tähenduses. Vastava eesmärgi saavutamiseks on muid, menetlusosalisi vähem koormavaid meetmeid, mis on seadustes juba ette nähtud.
25.Riigilõivu summas 66 592,16 eurot nõudmine piirab olulisel määral isikute jaoks juurdepääsu õigusemõistmisele ja jätab isikud olulisel määral ilma kohtuliku kaitseta, sest ebamõistlik oleks eeldada, et isikud peaksid vara omades, lepinguid sõlmides või mistahes viisil tsiviilõiguslikes suhetes osaledes jätma varuks 6% neile kuuluva vara väärtusest, lepinguga omandatava või võõrandatava vara väärtusest vms, sest seaduse kohaselt peab isik arvestama, et summat 639 116,48 eurot ületava hagihinnaga hagi puhul tuleb riigilõivu tasuda 3% hagihinnast. Kuid hageja peab arvestama ka võimalusega, et tal tuleb esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebus, mille esitamisel tuleb samuti tasuda lõiv suuruses 3% kaebuse hinnast. Oluline on rõhutada, et hagide puhul hinnaga alla 639 116,48 euro on riigilõivud protsentuaalselt suuremad, mitte väiksemad. Lähtuda ei saa sellest, et kui isikule kuulub kallihinnaline varaese või kui isik tahab teise isiku vastu suurt nõuet esitada, siis tal peab endal olema vähemalt 6% ulatuses vara, et tasuda riigilõivu (3% hagi esitamisel ja 3% apellatsioonkaebuse esitamisel). Tsiviilkäibes osaleja ei pea kallihinnalise kinnisasja omandamisel arvestama sellega, et ta omandab sellise hinnaga kinnisasja, et talle jääks vastavalt 6% kinnisasja hinnast alles võimalike tekkida võivate kohtumenetluste lõivude jaoks. Samuti ei pea suure tasuga lepingut sõlmiv tsiviilkäibes osaleja arvestama, et talle jääks 6% lepinguga ette nähtud hüve väärtusest alles. Tänapäeval omandavad näiteks paljud isikud kinnisvara ostuhinna finantseerimiseks väga pikaajalisi laene kasutades. See on paljudel juhtudel põhjus, miks isik on suutnud omandada mingi kallihinnalise varaeseme või sõlminud suure tasuga lepingu, millega seoses või mille pinnalt võib tekkida kohtuvaidlus. Seadusandja eeldab, et isikul peab olema vaidluse tekkimisel 3% asja väärtusest või lepingutasu suurusest kohtusse pöördumisel tasumisele kuuluva lõivu tasumiseks ning vajadusel veel 3% apellatsioonkaebuse lõivu tasumiseks. Sedavõrd suurte lõivude tasumise kohustus ei saa olla põhjendatud ka majandustegevuses tegutsevate äriühingute suhtes, sest ka äriühing ei pea oma majanduskäibest ja omandatava ning võõrandatava vara väärtusest või võetavate kohustuste väärtusest jätma sedavõrd suurt osa võimalike kohtulõivude jaoks reservi.
17(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997
26.Reeglina ei saa hageja kohtusse pöördumisega ka oodata seni, kuni ta suudab riigilõivu tasumiseks kuluva rahasumma koguda, sest põhjendatud kohtuliku kaitse vajaduse korral ei anna raha kogumist oodata. Hagi esitamise aeg on piiratud ka aegumistähtaegadega, samuti on mitmete õigussuhete puhul kehtestatud õigust lõpetavad tähtajad. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv tuleb leida apellandil 30 päeva jooksul alates sellest, kui ta maakohtu otsuse kätte saab, sest lõiv tuleb tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel.
27.See, et riigilõivu tasumise kohustuse korral võib isik, sh ka juriidiline isik taotleda menetlusabi, ei tähenda, et lubamatut põhiõiguste riivet ei esine. Rõhutada tuleb seda, et reeglina peaks keskmine isik, keskmine kohtusse pöörduja suutma ise tasuda asjas tasumisele kuuluva lõivu. See põhimõte peaks kehtima nii keskmise füüsilise isiku suhtes kui ka keskmise majanduskäibes osaleva juriidilise isiku suhtes. Menetlusabi saamise vajadus peaks olema erandlik. Teiseks tuleb rõhutada, et menetlusabi ei tähenda seda, et asjas, milles antakse menetlusabi, toimuks kohtumenetlus tasuta. Menetlusabi andmine tähendab seda, et lõivu ei tule maksta üksnes hagi või apellatsioonkaebuse esitamisel. Lõiv tuleb menetlusabi andmise korral tasuda hiljem. Hageja peab ka menetlusabi saamise korral arvestama sellega, et hagi rahuldamata jätmise või osalise rahuldamata jätmise korral mõistetakse temalt tasumisele kuuluv lõiv välja. Kostja peab arvestama, et hagi rahuldamise korral mõistetakse riigilõiv välja temalt. Üksnes väga erandlike asjaolude korral võib kohus määrata, et lõiv, mille tasumisest oli hageja menetlusabi korras hagi esitamisel vabastatud, jääbki riigi tuludesse välja mõistmata (vt TsMS § 190 lg 7). Kuid need asjaolud peavad olema väga erandlikud, sest menetlusabi antakse üleüldse erandlikel juhtudel, st siis, kui isik ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline lõivu tasuma ning TsMS § 190 lg 2 tõttu peab kohus menetluse lõppedes ikkagi selle lõivu hagejalt välja mõistma, olgugi, et kohus tuvastas, et hageja majanduslik olukord lõivu tasumist ei võimalda.
28.Kuigi hageja võib põhjendatud hagi korral eeldada, et tasutud riigilõiv mõistetakse tema kasuks kostjalt välja, kannab riigilõivu kostjalt tagasi saamise riski hageja. Teiseks peab olema hageja jaoks tagatud kohtulik kaitse ka nendes olukordades, kus edulootus ei ole juba etteulatuvalt 100%-liselt tagatud. Seadusandja ei tohiks asetada hagejat olukorda, kus ta on sunnitud loobuma kohtusse pöördumisest seetõttu, et ta ei ole 100%-liselt kindel, et kohus hagi rahuldab. See, et riigilõiv mõistetakse hagi rahuldamise korral kostjalt välja, ei õigusta ebaproportsionaalseid riigilõive, sest ka kostjal peab olema võimalus hagile vastu vaielda olukorras, kus ta ei ole 100%-liselt hagi rahuldamata jäämises veendunud. Kostjat ei tohi asetada olukorda, kus ta on sunnitud loobuma kohtulikust kaitsest suure riigilõivu tasumise kohustuse hirmus ja võtma hagi õigeks. Siinkohal on oluline rõhutada, et paljudel juhtudel ei saa hagejale ega kostjale rahuldamata jäänud hagi esitamist või edutut hagile vastu vaidlemist ette heita. Paljude kohtumenetluste tulemus selgub alles asja sisulise arutamise käigus, kui selgub näiteks, milliseid tõendeid õnnestus koguda vms.
29.Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et riigilõivuseaduse lisa 1 viimane lause on käesoleva kohtuasja lahendamise puhul asjassepuutuv säte, et selle sättega piiratakse isikute PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud õigust kohtulikule kaitsele, et võimalikud legitiimsed eesmärgid, mille tagamiseks riive toimub, ei kaalu üles isikute konstitutsioonilist õigust kohtulikule kaitsele ja seetõttu ei saa vastavat riivet pidada põhiseaduspäraseks, mistõttu tuleb jätta riigilõivuseaduse lisa 1 viimane lause (apellatsioonkaebuste esitamise ajal kehtinud, so kuni 23.03.2011.a kehtinud redaktsioonis) kohaldamata ja tunnistada vastav õigustloova akti norm põhiseadusega vastuolus olevaks. Käesolev kohtuotsus tuleb saata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise eesmärgil Riigikohtule. Kuigi
18(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 Riigikohus tunnistas riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause põhiseadusega vastuolus olevaks (vt RKÜKo 3-2-1-62-10), tehti seda kuni 31.12.2010.a kehtinud redaktsiooni osas, mistõttu ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuste esitamise ajal kehtinud seadusesätet lihtsalt kohaldamata jätta. PJKS § 9 lg 2 kohaselt on vaja lisada Riigikohtule saadetavale otsusele õigustloova akti tekst, mille sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatatakse. Sellest tulenevalt lisab kohus apellatsioonkaebuste esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse teksti käesolevale otsusele.
Protokolli parandamise taotluse lahendamine
30.Hageja esindaja esitas 27.05.2011.a toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Ringkonnakohus, tutvunud taotlusega, leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Protokoll vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kajastab menetlusosaliste avaldusi tegelikkusele vastavalt. Ringkonnakohus märgib, et istungi protokoll koostati TsMS § 50 lg 2 lauses 2 sätestatud viisil, st vanemistungisekretär kandis andmed protokolli vastavalt eesistuja poolt istungil suuliselt tehtud kokkuvõttele, mida menetlusosalised kuulsid ja mille osas said menetlusosalised paluda, et kohus kokkuvõtet muudaks ja täiendaks. Kõiki vastavaid taotlusi kohus ka arvestas. Ringkonnakohus rõhutab, et protokoll saab kajastada üksnes seda, mida menetlusosalised tegelikult kohtuistungil avaldasid, seda isegi siis, kui mõnest avaldusest ei tulnud avalduse mõte menetlusosalise hinnangul kõige paremini välja. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta protokolli parandamise taotlus rahuldamata. Taotlus lisatakse toimikusse.
Riigilõivu väljamõistmine
31.Hageja ega kostja apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasunud ei ole. Ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et apellandil ja vastuapellandil tulnuks asjas tasuda lõivu summas 66 592,16 eurot. Ringkonnakohus jättis vastava sätte kohaldamata. Kuivõrd lähim säte, mis seaduses selle lõivu tasumisele kõige lähedasemat lõivu tasumise olukorda reguleerib, on riigilõivuseaduse lisa 1 tabeli nö viimane rida, mille kohaselt tuleb kuni 639116,48 eurose hagihinnaga hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 19173,49 eurot, tuleb antud juhul kohaldada lähimat sätet ja määrata, et apellandil ja vastuapellandil tuleb apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasuda lõivu summas 19 173,49 eurot. 27.05.2011.a toimunud kohtuistungil kinnitasid menetlusosaliste esindajad, et nad on sellise kohtu seisukohaga nõus. Kuivõrd lõivu tasutud ei ole, tuleb apellandilt riigi tuludesse välja mõista 19173,49 eurot ja vastuapellandilt riigi tuludesse välja mõista 19173,49 eurot. Kuivõrd hagi jäetakse käesoleva otsusega rahuldamata ja sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja kanda, vastutab hageja TsMS § 146 lg-st 2 tulenevalt kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva lõivu tasumise eest riigi ees kostjaga solidaarselt. Omavahelises suhtes jaguneb vastutus TsMS § 146 lg-st 3 tulenevalt selliselt, et lõiv jääb hageja kanda.
Menetluskulude jaotus
32.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
19(20)
Tsiviilasi nr: 2-08-91997 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Tiit Kollom
Kaupo Paal
Ande Tänav
20(20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.