Tsiviilasja number
2-10-23934
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
7.06.2011, Tallinn
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend
Ain Vanatoa hagi Pikkjalg OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Harju Maakohtu 16.12.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Pikkjalg OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg
18 171,40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Ain Vanatoa (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX X, XXXXX XXXXXX), esindaja Kristajn Sikk
14.03.2011
Kostja Pikkjalg OÜ (registrikood 11606266, asukoht Kuninga 4, 10112 Tallinn), esindaja Riho Viik
Tühistada Harju Maakohtu 16.12.2010 otsus viiviste väljamõistmise ja menetluskulude kindlaksmääramise osas ja saata asi nimetatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja ja kostja vahel sõlmiti 06.01.2010 laenuleping, millega hageja andis kostjale laenu 9000 dollarit ning kostja pidi laenu tagastama 01.03.2010. Intressimääraks oli 5,75% aastas vastavalt lepingu p-le 1.2. Laenulepingu p-s 1.3 nähti ette viivis määraga 0,5% iga viivitatud päeva eest tasumata summast. Hageja maksis kogu laenusumma kostjale välja 06.01.2010 sularahas tollasele kostja juhatuse liikmele R. L. ning võttis viimaselt laenusumma kättesaamise kohta kirjaliku kinnituse. Kostja laenu tagastanud ei ole. Asjaolu, et laenulepingu p 1.1. kohaselt tuli laenusumma kostjale välja maksta pangaülekandega, ei oma antud juhul tähendust, kuna kostja nõustus laenusumma vastu võtma ka sularahas. Kassa väljamineku order on käsitletav täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Nii laenulepingu kui ka selle lisaks oleva maksegraafiku allkirjastas R. L. kostja seadusliku esindajana ning tema poolt allkirjastatud kassa väljamineku orderil on selgelt märgitud, et üleantav summa tuleb „välja anda Pikkjalg OÜ-le laenulepingu 06.01.2010“ alusel. Hageja palus Pikkjalg OÜ-lt välja mõista põhivõlgnevuse summas 115 648 krooni, intressi 983 krooni ja kohtuotsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise kindla summana ning pärast kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud viivise 0,5% päevas tagastamata laenusummast. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Laenulepingu p-s 1 on sätestatud, et laenusumma kantakse laenusaaja pangaarvele 2 tööpäeva jooksul. Kostja pangaarvele ei ole nimetatud perioodil ega ka pärast seda laekunud hagejalt ühtegi ülekannet, mis tähendab, et isegi kui hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping, siis laenusumma üleandmist toimunud ei ole. Tulenevalt laenulepingu p-st 3.1. ei ole hagejal väidetavalt sõlmitud laenulepingu alusel tekkinud sissenõutavaks muutnud nõuet kostja vastu. Kassa väljamineku orderist ei nähtu kostja ega tema seadusliku või volitatud esindaja tahteavaldus selle kohta, nagu ta oleks raha kätte saanud. Seega on hageja poolt tõendamata raha üleandmine kostjale. Kui raha üleandmine toimus kassa väljamineku orderi alusel, siis kassa väljamineku orderi on allkirjastanud R. L. kui eraisik, mitte kui kostja seaduslik esindaja. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja Pikkjalg OÜ-lt Ain Vanatoa kasuks põhivõlgnevuse 115 648 krooni, intressi 983 krooni, viivise 16.12.2010 seisuga 167 689,60 krooni ja alates 17.12.2010 viivise 0,5% põhinõudelt kuni põhinõude kohase täitmiseni. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja ja kostja vahel on 06.01.2010 sõlmitud laenulepingu alusel kostja laenusumma kätte saanud, et see tuli maksta vaid pangaülekandega ja et kostja pole raha saanud ning et hagi on esitatud vale isiku vastu. Kohtule on esitatud 06.01.2010 sõlmitud laenuleping, millest nähtub, et laenulepingu poolteks olid hageja ja kostja Pikkjalg OÜ, keda esindas juhatuse liikmena R. L.. Laenulepingu sõlmimise ajal oli R. L. kostja juhatuse liige.
Tunnistajana ülekuulatud R. L. ütlustest nähtus, et Pikkjalg OÜ sai Ain Vanatoalt laenu Pikkjalg OÜ tarvis ehitustöödeks, mida selleks ka kasutati, raha sai tema vastava lepingu järgi enda kätte ja kasutas selle viidatud ehitustöödeks. Seega esines R. L. lepingut sõlmides Pikkjalg OÜ nimel viimase seadusliku esindajana ning TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt on eeltoodu alusel tõendatud hageja väide, et laenuleping sõlmiti hageja ja Pikkjalg OÜ vahel. Mitte ühtegi tõendit selle kohta, et laenulepingu oleks soovinud hageja ja R. L. omavahel sõlmida, ei ole kostja kohtule esitanud. Asjaolu, et hageja on raha andmise vormistanud R. L. nimele kassa väljamineku orderile 06.01.2010, ei oma laenulepingu sõlmimise osas mingit tähendust, tegemist on nn kviitungiga, mis kinnitab raha andmist/ saamist. Kviitungil endal on viide pooltevahelise laenulepingule ning laenu summale. Hinnates esitatud kviitungit ja R. L. ütlusi raha saamise kohta, et raha andmine hageja poolt R. L. kui kostja tollasele juhatuse liikmele vaidlusaluse lepingu alusel on tõendatud. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et kostja ei ole hagejalt saanud laenulepingus nimetatud summat, kuivõrd hageja ei ole 9000 dollarit kostja arveldusarvele kandnud; kui laenulepingus oli kirjas, et laen tuleb kanda kostja arveldusarvele ning hiljem on väidetavalt laen antud kostjale üle sularahas, ei ole hageja poolte vahel sõlmitud laenulepingut kohaselt täitnud ning nõue ei ole muutunud sissenõutavaks; samuti et hageja poolt esitatud kassa väljamineku orderiga ei ole tõendatud raha üleandmist kostjale. VÕS § 76 lg 4 kohaselt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Tunnistaja ütlustega on leidnud tõendamist, et kostja on saanud reaalselt hagejalt raha. Kuivõrd poolte vahel on sõlmitud kirjalik laenuleping, siis võisid pooled laenulepingu tingimusi muuta ning seda võis teha ka suuliselt, kuivõrd laenulepingule ei ole sätestatud vorminõudeid. VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb, et kui võlausaldaja on täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine on nõuetekohane. Seega on hageja tõendanud, et kostja kui laenusaaja on saanud hagejalt ülalviidud lepingu alusel laenu summas 9000 dollarit ning vastupidine ei ole millegagi tõendatud. Lepingu järgi tuli laen ja intress tagasi maksta 01.03.2010. Intressi suurusele kostja vastu ei vaielnud. Seega on hageja nõue laenu tagastamiseks ja intressi saamiseks muutunud sissenõutavaks 01.03.2010 VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1 alusel. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumise korral viivist lepingus kokkulepitud määras. Kostja palus VÕS § 162 alusel viiviseid vähendada. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhjendanud ega tõendanud viiviste vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu puudus ka alus viivise vähendamiseks. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda. Käesolevas tsiviilasjas ei ole tuvastatud asjaolu, et R. L. tegutses kostja nimel. Maakohtu vastupidine seisukoht on väär. Kostja väiteid tõendavad ka tsiviilasjas esitatud tõendid, sh kostja pangakonto väljavõte selle kohta, et kostjale ei ole raha laekunud, hageja esitatud kassa väljamineku order nr. 1, mis on allkirjastatud R. L. kui eraisiku poolt jne. Tsiviilasjas ei ole leidnud tõendamist kostjale raha üleandmise fakt. Kostja palus kohtul vähendada viivist. Maakohus viivist ei vähendanud põhjusel, kuna kostja ei ole põhjendanud viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohus on leidnud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Võlausaldaja peab suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa. Hageja seda teinud ei ole. Olukorras, kus viivis on oluliselt suurem kui põhivõlg, võib eeldada, et viivis ei kanna enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju väljendavat iseloomu, mistõttu võib selle nõudmine täies ulatuses olla vastuolus hea usu põhimõttega.
Viivis arvestusega 0,5% päevas ehk 182,5% aastas ületab igasuguse hageja kahju isegi juhul, kui hageja oleks pidanud raha laenama või kandma muid kulutusi. Riigikohtu otsuses nr 3-21-78-05 on leitud, et lisaks viivise suuruse võrdlemisele kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega tuleb hinnata ka viivise proportsionaalsust. Maakohus seda oma otsuses teinud ei ole. Vastus vastuapellatsionkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.12.2010 otsus tuleb osaliselt tühistada viiviste väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ning saata selles osas uueks läbivaatamiseks. Muus osas, millega mõisteti välgnikult välja põhivõlg, on otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab kostja vastuses hagiavaldusele esitatud vastuväiteid. Kõigile neile väidetele on maakohus hinnangu andnud. Nii hageja kui ka vande all ütlusi andnud R. L. on kinnitanud, et laenu ehitustööde lõpetamiseks vajas kostja. Kostja seaduslik esindaja on ka raha vastuvõtmist kinnitanud (t.l.11). Kostja kahtlused selle kohta, et juhatuse liige võis kasutada raha hiljem oma isiklikes huvides, ei välista hagi rahuldamist. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega põhinõude rahuldamisel, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse p-st 15 nähtub, et maakohus leidis, et kostja on esitanud õigeaegselt nõude viiviste vähendamiseks. Maakohus jättis kostja taotluse viiviste vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud viiviste vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu puudus ka alus viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja 162 alusel. Kolleegium leiab, et selline maakohtu järeldus ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-87-10 leidnud, et kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Kuna kostja nõudis viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pidanud kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust. Kostja on nõudnud viivise vähendamist viimasel kohtuistungil ja kuivõrd sõnaselgelt on see kajastatud alles kohtuistungi protokollile kostja poolt esitatud parandustest, mida hagejale pole tutvustatud (t.l.93), siis ei ole hageja saanud sellele oma vastuväited esitada ning põhjendada viiviste nõudmist üle põhivõla. Maakohus pole seda kohustust hagejale selgitanud. Kuna eeltoodu alusel on asjas vaja tuvastada uusi asjaolusid ja hinnata tõendeid, siis kolleegiumi arvates ei saa ringkonnakohus teha viiviste osas uut otsust, vaid asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud viiviste väljamõistmiseks vajalikke asjaolusid, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud
põhiseaduse § 24 lg-ga 5 ja TsMS § 688 lg-tega 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.