Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kompromissi sõlmimisega omandas kostja VÕS § 578 lõike 2 kohaselt oma senise (ringkonnakohtu poolt maakohtule uueks läbivaatamiseks saadetud) viivisenõude asemel uued kompromissis nimetatud õigused: 1) õigus saada hagejalt kompromissi punktis 1.3 kirjeldatud osamaksetena kokku 5500 dollarit; 2) õigus saada hiljemalt 20.10.2011-ks kätte kogu 16.12.2010. a kohtuotsusega tema kasuks väljamõistetud rahasumma ehk 7454,08 eurot (kostja senine õigus nõuda kõnealuse summa viivitamatut väljamaksmist asendati VÕS § 578 lõike 2 kohaselt õigusega nõuda selle summa väljamaksmist 20.10.2011-ks); 3) õigus nõuda eelmärgitud summade tasumisega viivitamise korral kompromissi punktis 1.5 nimetatud viivist. Kompromissi punktis 1.2 nimetatud 5500 dollari tasumisega hagejal suuremaid probleeme ei tekkinud: esimene osamakse tasuti 19.10.2011 ehk 19-päevase viivitusega, teine osamakse 1.11.2011 ehk ühepäevase viivitusega ja kolmas osamakse laekus tähtaegselt 30.11.2011. Kompromissi punktis 1.4 kirjeldatud rahasumma väljamaksmisega oli lugu teine. Kompromissi sõlmimise ja Harju Maakohtu 26.09.2011 määruse tegemise hetkel oli hagejal kompromissi punktis 1.4 nimetatud 7454,08 eurost tasumata 4134,09 euro suurune osa, kusjuures 16.12.2010 kohtuotsuse, millega kõnealune summa kostjalt välja mõisteti, täitmiseks oli käimas ka täitemenetlus (täiteasi nr 025/2011/2234). Kompromissis ettenähtud tähtpäevaks (20.10.2011) hageja oma 4134,09 euro suurust võlgnevust ei tasunud ega tasunud seda ka järgnevate kuude jooksul. 2011 novembri lõpus esitas hageja Harju Maakohtule hoopis avalduse täiteasjas nr 025/2011/2234 menetluse ajatamiseks, mille maakohus oma 10.04.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-58366 läbi vaatamata jättis (nimetatud määrus on jõustunud). Kuna hageja viivitus kompromissi punkti 1.4 täitmisel oli kestnud juba enam kui pool aastat, esitas kostja 05.05.2012 uue täitmisavalduse (täiteasi nr 025/2012/2046), soovides, et täitmisele pöörataks ka võlgnetavalt 4134,09 eurolt kompromissi punkti 1.5 kohaselt arvestatud viivisenõue. Täitmisavalduse esitamise hetkeks oli hageja viivitus eelmärgitud summa tasumisel kestnud 197 päeva ja kompromissi punkti 1.5 kohaselt arvestatud viivise summaks oli 570,09 eurot. Niisugusel kujul on see nõue kõnealuses täiteasjas ka täitmisel ja hageja pole viivisearvestust vaidlustanud. Nõue, mille täitmiseks kõnealune täitemenetlus algatati, tuleneb Harju Maakohtu 26.09.2011 määrusega kinnitatud kompromissi punktist 1.5, mille sõnastus on järgmine: «kompromissis märgitud rahasumma tasumisega viivitamisel maksab P OÜ hagejale iga viivitatud päeva eest viivisena 0,07% tähtaegselt tasumata summast». Kõik väited, mille hageja käesolevas asjas esitanud on, tuginevad kompromissi punktis 1.5 kasutatud fraasi «kompromissis märgitud rahasumma» ebaõigele tõlgendusele. Hageja väitel pidasid pooled kõnealuses lauses silmas vaid kompromissi punktis 1.2 nimetatud «kompromissisummat» (5500 dollarit), mitte aga punktis 1.4 nimetatud 7454,08 euro suurust rahasummat, mille hageja pidi välja maksma lisaks kompromissisumma tasumisele. Sisuliselt väidab hageja, et viimatimärgitud summa ei kujutagi enesest rahasummat. Erinevalt hageja esindajast oli kostja esindaja kõnealuse kompromissi sõlmimise juures ning on selle teksti ise koostanud. Kostja esindaja teab täpselt, mida pooled kompromissi sõlmimisel tegelikult silmas pidasid ja kuidas kompromissi punkti 1.5 tõlgendada tuleb. Hagiavalduses toodud väited sellest, et pooled soovisid kohaldada kõnealuses punktis ettenähtud viivist üksnes «kompromissisumma» tasumisega viivitamise korral (mitte aga punktis 1.4 nimetatud rahasumma tasumisega viivitamisel), on vastuolus poolte tegeliku tahtega kompromissi sõlmimise ajal. Selleks, et viivist oleks võimalik nõuda ka kompromissi punktis 1.4 märgitud summa väljamaksmisega viivitamisel, ongi vaidlusaluses fraasis kasutatud mõistet «rahasumma», mitte «kompromissisumma», «kompromissi osamakse» vms ― «kompromissis märgitud rahasumma».

19.09.2011 elektronkirja pealkirjaga „Vanatoa vs P kompromiss“, mis oli adresseeritud hageja tollasele esindajale ning millele on muu hulgas lisatud dokument pealkirjaga Kompromiss.ja.taotlused_Markup.doc. näol on tegemist kohtule kinnitamiseks esitatud kompromissi viimase markup-versiooniga ja sellest on selgelt näha, et koos kompromissile punkti 4 lisamisega (s.o punkt, milles nähti ette P OÜ kohustus maksta kostjale 20.10.2011ks välja 7454,08 eurot) muudeti ka kompromissi punkti 5 sõnastust nii, et seal ettenähtud viivise maksmise kohustus laieneks ka punktis 4 märgitud rahasumma tasumisega viivitamisele ― punktis 5 varem kasutatud mõiste «osamakse» (mis viitas kompromissisumma graafikujärgsetele osamaksetele) asendati fraasiga «kompromissis märgitud rahasumma» (mis pidi hõlmama ka vastlisatud punktis 4 märgitud 7454,08 eurot). Teisisõnu, vaidlusaluse fraasi sõnastus on läbimõeldud ja selge ning mõistet «rahasumma» tuleb tõlgendada nii nagu kostja ja kohtutäitur seda teinud on. Vastav mõiste hõlmab nii kompromissi punktis 1.2 nimetatud 5500 dollarit kui ka punktis 1.4 märgitud 7454,08 eurot ja millise tahes «kompromissis märgitud rahasumma» tasumisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda kompromissi punktis 1.5 ettenähtud viivist. Kuna hageja viivitas kompromissi punktis 1.4 märgitud rahasumma tasumisega enam kui pool aastat, oli kompromissi punktist 1.5 tuleneva viivisenõude esitamine ja sundtäitmisele pööramine igati põhjendatud. Hageja väited sellest, et 7454,08 eurot ei kujuta enesest rahasummat või et ta täitis kompromissi nõuetekohaselt või et kostja või kohtutäitur on kompromissi valesti tõlgendanud, on alusetud. Hageja vastu esitatud viivisenõude sundtäitmine on lubatud ja tuleb lõpule viia. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse ajal esitatud seisukohtadega, tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi esitamise aluseks oleva TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Antud juhul on hageja seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-10-23934 26.09.2011 tehtud kohtumäärusest kostjale tulenev nõue on hageja poolt täidetud ning kostjal puudub õigus 26.09.2011 määruse p-s 1.5 nimetatud viiviseid nõuda. Kostja vaidleb hageja väidetele vastu ning on seisukohal, et hageja ei ole talle 26.09.2011 määrusest tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ning kostjal on õigus selle eest ka viiviseid nõuda. Poolte vahel on seega vaidlus asjaolus, kuidas tõlgendada tsiviilasjas nr 2-10-23934 26.09.2011 tehtud määruse p-s 1.5 nimetatud tingimust, mille kohaselt „kompromissis märgitud rahasumma tasumisega viivitamisel maksab P OÜ hagejale iga viivitatud päeva eest viivisena 0,07% tähtaegselt tasumata summast“. Hageja on seisukohal, et mõiste „kompromissis märgitud rahasumma“ hõlmab üksnes kohtumääruse p-s 1.2 reguleeritud 5500 USD tasumist. Kostja leiab, et viivise tasumise kohustus laieneb ka kohtumääruse p-s 1.4 nimetatud 7454,08 eurole. Lähtuvalt eeltoodust on poolte vahel tekkinud erinev arusaam, kuidas tõlgendada 26.09.2011 määrust ja selle aluseks olnud kompromisslepingut. Kohus osundab, et Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-44-09 p 11 kohaselt tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3

kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Käesoleval juhul on kostja esitanud kohtule tsiviilasjas nr 2-10-23934 poolte poolt kohtule edastatud kompromisslepingu (lk 57-58). Nimetatud dokumendist on näha, et sarnaselt Harju Maakohtu 26.09.2011 määrusele on kompromisslepingu p-s 2 käsitletud „kompromissisumma“ 5500 USD tasumist ning p-s 4 lisaks „kompromissisummale“ 7454,08 euro tasumist. Punktis 5 on reguleeritud, millistel tingimustel tuleb maksta viiviseid, kui P OÜ jääb viivitusse „rahasumma“ tasumisel. Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud sõnastusest on tuvastatav, et pooled soovisid kasutatud nimetustega eristada mõisted „kompromissisumma“ ja „rahasumma“. Seega on põhjendatud kostja seisukoht, et pooled kasutasid p-s 5 teadlikult mõistet „rahasumma“ mitte „kompromissisumma“, kuna soovisid, et viiviseid puudutav regulatsioon kohalduks ka p-s 4 nimetatud summale, mitte üksnes p-s 2 käsitletud „kompromissisummale“. Samuti on kohus seisukohal, et ka VÕS § 29 lg-st 4 lähtuval tõlgendamisel esineb alus jõuda järeldusele, et viiviste regulatsioon hõlmab ka p-s 4 kajastatud summat, kuna mõistlik isik pidi eeldama, et olukorras, kus kostja soovis, et hagejapoolse kohustuse täitmisega hilinemisel tasub hageja talle viivist, hõlmab kostja tahe viiviste osas kõiki võlgnetavaid summasid. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud, et tsiviilasjas nr 2-10-23934 26.09.2011 määruse p-s 5 nimetatud viiviste tasumise kohustus hõlmab nii kohtumääruse p-s 2 kui p-4 nimetatud rahasummasid. Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja on kostjale täielikult tasunud kohtumääruse p-s 4 kajastatud summa. Seega puudub alus tunnistada täiteasjas nr 025/2012/2046 sundtäitmine lubamatuks ning esitatud hagi tuleb TMS § 221 lg 1 alusel rahuldamata jätta. Kooskõlas TsMS § 125 lg-ga oli hagihind 748,25 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 191,73 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega jätta menetluse kulud hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.