Võlaõigus › Võõrandamislepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Maakohus Jõgeva kohtumaja · 03.06.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
Kohtuasja number: 2-10-39663/13
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Võõrandamislepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 03.06.2011
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 5410

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-10-39663

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maimu Laumets

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. juuni 2011. a, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-10-39663

Tsiviilasi

AS Oilseeds Trade hagi Axx Mxxxxx vastu võla viivise ja leppetrahvi nõudes

Hagihind

12 900,21 eurot (201 844,50 krooni)

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: AS Oilseeds Trade (registrikood xxxxxxxx; asukoht Paldiski mnt 93A, Tallinn; e-post: [email protected]); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Jaanus Tehver (Advokaadibüroo Tehver & Partnerid; asukoht Kreutzwaldi 12, Tallinn 10124; e-post: [email protected]); Kostja: Axx Mxxxxx (isikukood xxxxxxxxxxxxxelukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar (Advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond; asukoht Turu 2, Tartu 51014; e-post: [email protected])

Kohtuistungi aeg

20.04.2011. a, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Rahuldada hagi osaliselt

1.Jätta rahuldamata AS Oilseeds Trade nõue Axx Mxxxxx vastu leppetrahvi tasumiseks.

2.Välja mõista AxxMxxxxxxxxAS Oilseeds Trade kasuks põhivõlg 8325 (kaheksa tuhat kolmsada kakskümmend viis) eurot 90 senti ja viivis 8325 (kaheksa tuhat kolmsada kakskümmend viis) eurot 90 senti; kokku 16 651.80 eurot.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused AS Oilseeds Trade esitas kohtule hagiavalduse Axx Mxxxxx vastu põhivõlga 130 272 krooni, viivise 75 638,02 krooni ja leppetrahvi 71 572,50 krooni nõudes, kokku 277 482,52 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.05.2009.a müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale kaupa kogumaksumusega 130 272 krooni ning kostja kohustus kauba eest tasuma hiljemalt 15.10.2009. a. Hageja esitas kostjale arve, kuid kostja seda ei tasunud. Müügilepingu üldtingimustes olid pooled kokku leppinud maksete tasumisega viivitamise eest viivise määras 0,5 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Seisuga 09.08.2010. a on kostja viivitanud arve tasumisega 298 päeva. Vastavalt kokkulepitud viivisemäärale on viivis selle aja eest 194 105,28 krooni. Nimetatud viivisevõlg on hagi esitamise ajaks vähenenud (kostja on summa osaliselt tasunud ja osaliselt on toimunud tasaarvestus hageja poolt ostetud vilja müügihinnaga) 118 467,26 krooni võrra. Seega moodustab kostja viivisevõlg hageja ees 09.08.2010.a seisuga 75 638,02 krooni. Hageja nõudis kostjalt müügilepingu alusel põhivõla summas 130 272 krooni ja viivise summas 75 638,02 krooni tasumist. Samuti sõlmisid pooled 14.05.2009.a ostu-müügilepingu, millega kostja kohustus müüma hagejale 50 tonni suvirapsi ja 200 tonni otra. Kostja jättis lepingust tuleneva tarnekohustuse nõuetekohaselt täitmata – rapsi tarnekohustust ei täitnud kostja üldse ning odra tarnimine toimus selliselt, et see ei vastanud lepingus toodud nõuetele niiskuse osas (lubatud oli niiskuse % kuni 13,5 – tuvastati niiskuse % 14,5) ning saadeti seetõttu tagasi. Lepingu esemeks olnud kaup on siiani üle andmata. Lepingus olid pooled kokku leppinud, et ostjal on müüja tarnekohustuse rikkumise korral õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 15 % täitmata lepingu mahust. Tarnimata kauba maht (müügihind kokku ilma käibemaksuta) oli 280 000 + 197 150=477 150 krooni. Lepingust tulenev trahvisumma on seega 71 572,50 krooni. Vaatamata hageja nõudmisele ei ole kostja leppetrahvi tasunud. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist: Pooled ei ole kokku leppinud, et lepingulised kohustused loetakse täidetuks kaupade vastastikuse vahetamisega ja poolte vahel sõlmitud lepingud sellist poolte tahet ei kajasta. Samuti ei vasta tõele kostja väited 11.06.2010. a suulise kokkuleppe koha selles, et kostja maksab hagejale väetise eest 81 550 krooni ning sellega on loetud poolte vaheline õigussuhe lõppenuks. Hageja finantsjuht Lx Vxxx suhtles küll kostjaga juunis 2010.a võimaliku kompromisskokkuleppe sõlmimise küsimuses, kuid kokkulepe jäi saavutamata. Hageja on ka seisukohal, et ta ei ole vastuvõtuviivituses. Kostja poolt tarnitud oder ei vastanud lepingutingimustele niiskusesisalduse osas. Hageja keeldus kauba vastuvõtmisest, kuna see ei vastanud lepingutingimustele. Hageja teavitas kostjat kauba vastuvõtmisest keeldumise põhjustest- seda tegi hageja müügiesindaja OxxxxSxxx, kes teavitas kostjat ka sellest, et kostja peab lepingu esemeks oleva vilja täiendavalt kuivatama. Kuivõrd nõuetele vastava kauba tarnimise kohustus oli müüjal ehk kostjal, ei tekkinud saadetise vastuvõtmisest keeldumisega hageja vastuvõtuviivitust VÕS § 119 lg 1 mõttes. Hageja märgib, et poolte vaheline leping ei näinud ette vilja üleandmist kostja (müüja) asukohas ja seetõttu, isegi kui kostja pani vilja äravedamiseks valmis, ei ole see käsitatav müüja tarnekohustuse täitmisena.

Asjaolu, et kostja lasi kauba niiskusesisaldust mõõta 13.01.2010. a ehk enam kui kaks nädalat pärast tarneaega ning selle tulemusena osutus kauba niiskusesisalduse määraks 12,8 % ei lükka ümber fakti, et 21.12.2009.a seisuga ei vastanud tarnimisele kuulunud oder lepingutingimustele. Samuti on oluline, et 13.01.2010.a ja hiljem ei ole kostja pakkunud hagejale võimalust seni tarnimata vili (mille niiskusesisaldus võis juba vastata lepingus nõutule) kätte saada. Ühtegi omapoolset ettepanekut müügilepingu täitmise kohta kostja ei teinud. 21.12.2009. a üleantud vilja eest (söödaoder 28 417 kg) esitas kostja hagejale 26.02.2010. a arve summas 46 035,54 krooni. Nimetatud summa osas teostas hageja tasaarvestuse kostjapoolsete tasumata rahaliste kohustustega. Tasaarvelduse avaldus sisaldus hageja 01.03.2010. a teatises, mis saadeti kostjale posti teel. Tasaarvestatavaks kostja kohustuseks luges hageja kostja poolt tasumata intressi- ja viivisearveid. Hageja tugines väetise müügilepingu üldtingimuste punktidele 4.6 ja 4.7. Hageja tasaarveldas kostjale vilja eest tasumisel kuuluvate summad kostja intressi- ja viivise tasumise kohustustega. Poolte vahel sõlmitud teravilja ostumüügilepingu punkt 8.4 näeb ette, et ostjal (s.o hagejal) on õigus tasaarvestada müüja (kostja) rahalised kohustused ostja ees, mis on tekkinud muude tehingute alusel, ostja rahaliste kohustustega müüja ees. Kohtuistungil hageja suurendas varem esitatud viivisenõuet. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt viivist 09.08.2010. a seisuga summas 75 638,02 krooni. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole põhivõlga tasunud, on kostja viivituses alates 10.08.2010. a kuni 20.04.2011.a kestnud täiendavad 254 päeva. Põhivõla summa ja kokkuleppelise viivise määra alusel on hagejal õigus nõuda nimetatud perioodi eest viivist summas (130 272 x 0,5 %) x 254 = 165 445,44 krooni. Kokku on arvestuslik viivise nõue kostja vastu 20.04.2011. a seisuga 75 638,02 + 165 445,44 =241 083,46 krooni. Hageja soovib viivisenõude maksma panna osaliselt ja nimelt summas, mis on võrdne tasumata põhivõla summaga. Eeltoodust tulenevalt suurendas hageja viivise nõuet 54 633,98 krooni võrra ning palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise summas 130 272 krooni. Kuna alates 01.01.2011. a on Eesti krooni asemel käibes euro, siis täpsustab hageja haginõuet ja palub kohtul kostjalt välja mõista põhivõlg summas 8325,90 eurot, viivis summas 8325,90 eurot ja leppetrahv summas 4574,32 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastuse põhjal ei ole vaidlust selles, et pooled on sõlminud müügilepingud, mille alusel müüs hageja kostjale väetist ja kostja pidi müüma hagejale teravilja. Hageja on jätnud tähelepanuta, et pooled leppisid kokku seotud lepingute alusel tekkinud vastastikuste nõuete tasaarvestamise. See tähendab seda, et kostja pidi enda kohutused väetise müügilepingu alusel täitma teravilja müügilepingu alusel müüdava viljaga ning väetise müügihind pidi tasaarvestatama kostja nõudega teravilja müügilepingu alusel. Kuna hageja ei ole vilja vastu võtnud, on ta sellega sattunud vastuvõtuviivitusse. Kostja pani kokku lepitud viljakoguse hagejale üleandmiseks valmis 21.12.2009.a. Hageja viis nimetatud kuupäeval kostja juurest ära vaid ühe koorma vilja28 560 kg otra. Kostja märkis, et veosaatelehtedel on kajastatud koorma brutokaal 45 400 kg, mis hõlmab endas ka auto massi. Vilja kogus sellest oli 28 560 kg, mille kohta väljastas kostja arve. Kostjale üllatuslikult hageja enam järgmisi viljakoormaid vedama ei tulnud, teatades, et vili on liiga niiske. Kirjalikult hageja kostjale pretensioone ei esitanud. Hageja ei selgitanud, milles vilja liigniiskus seisneb. Kostja lasi vilja niiskust hinnata 2010.a jaanuaris AS Jõgeva Viljahoidla eksperdil, kes leidis, et vilja niiskus on 12–12,8 %. Lepingu kohaselt võis lubatud niiskuse protsent olla 13,5. Kostja saatis eksperdi akti hagejale, kes jättis selle tähelepanuta. Hageja ise on hinnangud vilja niiskust alles mitu kuud hiljem- AS Tiigi Keskuse kiri kannab kuupäeva 03.06.2010.a ja kostjale edastati see alles koos hagi materjalidega. Hageja on rikkunud müügilepingust tulenevat teavitamiskohustust ja sellest tulenevalt oma nõudeõiguse kaotanud.

Kostja pani vilja hagejale üleandmiseks valmis 21.12.2009. a ja teavitas sellest ka hagejat, millega täitis VÕS § 209 lg 2 mõistes ka asja üleandmise kohustuse. Kostjal puudus kohustus korraldada kauba vedu. Vedu oli korraldatud hageja poolt OÜ A & T Tootmine kaudu. Kostja kohustus oli anda kaup üle vedajale, kelle saabumise müüja asukohta korraldas hageja. Kostja leidis, et hageja on põhjendamatult keeldunud kostja poolt pakutud lepingu täitmise vastuvõtmisest, on hageja vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõistes ning VÕS § 119 lg 2 alusel kostja ei vastuta selle eest, et ta ei saanud kaupa õigeaegselt üle anda. Kuna VÕS § 108 lg 1 sätestatud kohustuse täitmise nõue on VÕS § 105 alusel seatud sõltuvusse vastutusega kohustuse rikkumise eest, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu täitmist ega ka leppetrahvi. Kostja esitas hagejale kauba (odra) üleandmisel arve 21.12.2009. a summas 47 980,80 krooni. Kostja ei ole kunagi esitanud hagejale arvet 26.02.2010.a summas 46 035.54 krooni, mille on kohtule esitanud tõendina hageja- arvel puudub kostja allkiri. Kostja kinnitas, et koostas arve ja esitas selle hagejale 21.12.2009.a ja on müügi ka deklareerinud maksu- ja tolliametis. Kostja leidis, et on põhjendamatu hageja poolt kostja nõude- vilja ostu-müügi hinna tasaarveldamine hageja nõudega intressi ja viivise osas. Kostja hinnangul on ebaselge, millist viivist ja intressi ning millisel alusel tasaarvestus kajastab- hageja ei ole esitanud viivise ja intressi kohta arveid. Täitmata on ka VÕS §-s 198 sätestatud tasaarvestuse formaalsed eeldused, st viidatud tasaarvestuse avaldus on kostjale edastamata, kostja sai selle alles hagimenetluse käigus. Hageja ei ole tõendanud nimetatud avalduse edastamist kostjale. Lisaks ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Kostja leidis, et hagejal puudus kostja vastu igasugune nõue, mida kostja 21.12.2009.a arvega tasaarvestas. Seega on hageja tasaarvestuse puhul täitmata nii selle formaalsed kui materiaalsed eeldused, tasaarvestus on tühine ning tuleb jätta tähelepanuta. Kostja märkis, et lisaks sellele, et hageja nõue on materiaalõiguslikult põhjendamatu, on hageja esitanud oma nõude oluliselt suuremas mahus kui tal selleks oli õigus. Kostja leidis, et hageja on leppetrahvi nõude kaotanud lähtudes VÕS § 159 lg2, sest esitas nõude alles hagis, kuigi väidetav lepingu rikkumine leidis aset juba 2009.a lõpus. Hageja on arvestanud kostja poolt 22.04. ja 06.07. 2010.a tasutud summad, kokku 81350 krooni viivise katteks. Kostja selgitas, et pidas 2010.a kevadel hageja esindajaga läbirääkimisi lepingust tulenevate nõuete osas ning saavutasid 11. juunil 2010. a suulise kokkuleppe, et kostja maksab hagejale väetise eest 81 550 krooni, mida kostja ka tegi vastavate maksetega 22.04. ning 06.07.2010.a. Sellega lugesid pooled omavahelise õigussuhte lõppenuks, mistõttu kostjale tuleb üllatusena, et hageja on esitanud tema vastu hagi. Pooltevaheline kokkulepe sõlmiti hageja finantsjuhi Lx Vxxxxx telefoni teel ja kokkuleppe tõendamiseks esitas kostja telefoni kõneeristuste väljavõtte. Liskas märkis kostja, et juhul kui kokkulepet ei oleks saavutatud oleks tal puudunud ka mõistlik põhjus hagejale niis uure summa tasumiseks Hagi tagamine Hagiavalduses taotles hageja hagi tagamise abinõuna seada kohtulik hüpoteek kostja kinnistule hageja kasuks. Kohus rahuldas hagi tagamise taotluse ja otsustas 07.09.2010. a määrusega hagi tagamise abinõuna seada kohtuliku hüpoteek kostja Axxxxxxxx II kinnistule nr xxxxxxx summas 324 982 krooni hageja kasuks.

1.Teravilja müügilepingust tulenev leppetrahvi nõue Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi teravilja müügilepingu rikkumise eest. Teravilja müügilepingu alusel kohustus kostja müüma hagejale teravilja (suvirapsi 50 tonni +/10 % ja otra 200 tonni +/- 10 %). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on nimetatud lepingu alusel vastu võtnud vaid ühe koorma otra 28,560 kg (tl 40, 41). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et ülejäänud osas on leping täitmata. Poolte vahel on vaidlus selles, kas lepingu täitmata jätmine toimus hageja või kostja tegevuse tagajärjel: hageja väitel ei vastanud kaup kokku lepitud tingimustele ning kostja vilja nõuetekohasesse seisundisse ei viinud, millega rikkus lepingut; kostja väitel vastas kaup kokku lepitud tingimustele, kuid hageja kaupa kostja juures ära ei viinud, samuti ei teatanud hageja kostjale, et kaup väidetavalt ei vasta lepingu tingimustele, mistõttu kostja hinnangul on hageja lepingut rikkunud. Teravilja müügilepingus on pooled kokku leppinud kauba kvaliteedinäitajates (tl 15-16), selle põhjal võis söödaodra niiskusesisaldus olla maksimaalselt 13,5 % ja rapsi niiskusesisaldus maksimaalselt 9 %. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. Hageja mõõtis odra tarnimisel 21.12.2009. a selle niiskusesisalduseks 14,5 % (veo-saateleht tl 19). Selline niiskusesisalduse määr ei vastanud kokkulepitud nõuetele. Kohus leiab, et kostja vastuväide selles osas, et hageja on lasknud vilja niiskusesisaldust mõõta alles kuid hiljem ei vasta tegelikkusele: vilja niiskusesisalduse mõõteandmed kajastuvad 21.12.2009.a veosaatelehel (t lk 19), kus niiskuise protsendiks on märgitud 14,5. AS Tiigi Keskuse poolt 03.06.2010.a saadetud kiri (t lk 18p) on vaid selgitus, millega väljastati ka vajalikud tõendidsaateleht ja väljatrükk Infratecist ning kiri ei ole iseseisev tõend vilja niiskusesisalduse määramise kohta. Kirjas viidatud testi väljatrükk (t lk 19p) kannab kuupäeva 21.12.2009 ja ka selle kohaselt on viljas määratud proteiini sisalduseks 8,9%, niiskuse sisalduseks 14,5% jne. Tunnistaja Fxxxxxxxx Txxxx ütluste kohaselt tehakse proovid tavaliselt Tamsalus ja kantaksegi alati saatelehele. Sellist asjade korraldust kinnitas ka tunnistaja Oxxx Sxxx. Kostja ise kinnitas samuti, et vilja proov tehakse koormast Tamsalus ja see võtab aega pool minutit. Kostja esitas ka vastuväite, et teda ei teavitatud väidetavast kauba lepingutingimustele mittevastavusest. Kohus leiab, et kostja teavitamine kauba mittevastavusest on tõendatud. Tunnistaja Fxxxxxxxx Txxxx ütluste kohaselt sai tema esialgse info esimese koorma vilja liigniiskuse kohta ja kuna ta ise ei saanud kostjat telefoni teel käte, edastas ta info Oxxx Sxxxxx. Tunnistaja Oxxx Sxxx kinnitas kohtus antud ütlustes et edastas info vilja liigniiskuse kohta kostjale telefoni teel järgmisel päeval, samuti oli sellest juttu ka hilisemates telefonikõnedes. Kostja oma ütlustes sellise info saamist eitas. Samas kinnitas kostja, et 2009.aasta lõpus vestles ta OxxxxSxxxxx, kes käskis tal oma vilja analüüsida, mida kostja ka tegi. Seda, et kostja laskis määrata viljas niiskusesisalduse tõendab teravilja analüüsikaart (t lk 43), millest nähtub, et Axx Mxxxxx on viinud 13.01. 2010.a AS-le Jõgeva Viljahoidla analüüsiks odra, milles määrati niiskuse sisalduseks 12-12,8%. Kostja selline käitumine viitab otseselt hageja pretensioonist teadmisele hiljemalt 2010.a. jaanuari alguses.

Kohus leiab, et hageja on täitnud VÕS § 219 sätestatud ostja poolt kauba viivitamatu ülevaatamise kohustust ja samuti VÕS § 220 sätestatud ostja kohustust teatada mõisliku aja jooksul müüjale kauba lepingutingimustele mittevastamisest. Kostja väitel oli hageja vastuvõtuviivituses ja seetõttu kostja rikkumise eest ei vastuta. VÕS § 119 lg 1 sätestab, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus leiab, et hageja ei olnud vastuvõtuviivituses, kuna ei ole keeldunud kostja poolt talle pakutud kohasest täimisest, kusjuures rõhutada tuleb, sest et täitmine pidi olema kohane, s.o lepingutingimustele vastav. Tõendatud on, et 2009.a detsembris, kui pooled leppisid kokku vilja üleandmise, ei vastanud kaup lepingu tingimustele: lepingus oli kokku lepitud vilja maksimaalseks niiskusesisalduseks 13,5%, kuid üle antud viljas mõõdeti selleks 14,5%. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud hagejale tõendeid selle kohta, et ta viis oma vilja nõuetega vastavusse- et on vilja täiendavalt kuivatanud. Tunnistaja Oxxx Sxxx ütluste kohaselt ta seda kostjalt otse ka küsis ja kostja teatas, et ta vilja üle kuivatanud ei ole. Kostja kinnitas ka kohtule antud ütlustes, et tal vili lihtsalt seisis aidas, midagi sellega muud ei teinud. Samas kinnitas kostja kohtus, et ta teadis hageja pretensioonist kogu aja: „Hageja mulle dokumentidest ei rääkinud midagi, vaid väitis kogu aeg, et mu vili on märg, kuna see üks koorem oli niiske.“. Kohus leiab, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt täiendavaid meetmeid ja ta ei olnud kohustatud aktsepteerima kostja poolt esitatud vilja niiskuse mõõte tulemust 2010.a jaanuarist. Kostja kinnitas oma ütlustes, et hageja esindaja talle ütles, et ei aktsepteeri kostja anda poolt võetud proovi. Tunnistaja Oxxx Sxxx selgitas ütluses, et kostja analüüsi ei aktsepteeritud seetõttu, et selle võtmise metoodika on erinev ja seda ei saa kontrollida- kostja viis vaid kilose koti ja võis selle võtta vaid ühest kohast- sealt kus vili oli kuivem. Tunnistaja väitis, et võttis aprillis ise proovi ja see erines kostja võetud proovist- vili oli ikkagi niiskem kui lubatud. Kostja eitas tunnistaja poolt proovi võtmist- tunnistaja võttis proovi vaid nisust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus siiski, et kostja ei ole teinud kõige vajalikku, et viia oma kaup lepingutingimustele vastavusse ja hagejal oli õigus keelduda kauba vastuvõtmisest. VÕS § 111 lg 1 sätestab, et juhul kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seetõttu ei ole hageja ka vastuvõtuviivituses. Tunnistajate OxxxxSxxx ja LxxVxxx ütlustega on ka tõendatud, et kostjat ei olnud võimalik aeg-ajalt üldse kätte saada. Kostja ütluste kohaselt pakkus ta korduvalt OxxxSxxxxx vilja ära vedamist. Samas tõendavad muud tõendid seda, et kostja ei olnud vaatamata vilja võimalikule liigniiskusele tegelikkuses valmis seda üle andma: tunnistaja Lx Vxxx ütlustest nähtub, et tema, teadmata liigniiskuse probleemist, küsis kostjalt aprillis 2010.a, millal on võimalik viljale järgi tulla, kuid vastust ei saanud. Rapsi tarne kohta oli kostja teatanud, et seda tal ei olnudki plaanis täita. Tunnistaja ütluste kohaselt ei soovinud kostja mingeid kokkuleppeid sõlmida ega lubadusi anda, kurtis vaid oma haigust jms. Hageja pöördus kostja poole kirjalikult sama küsimusega ka 02.06.2010.a meiliga (t lk 21 p), kuna kostja esindaja väitis 31.05.2010.a pankrotihoiatuses, et on valmis vilja üle andma, kuid ka kirjalikule nõudele hageja vastust ei saanud. Kostja ei osanud oma ütluses anda objektiivset selgitust, miks ta keeldus üle andmast lepingus kokku lepitud rapsi- kostja põhjendas keeldumist sellega, et kui hageja ei viinud ära otra, miks

pidi siis andma hagejale üle rapsi. Rapsi osas ei ole seega vaidlust selle üle, et kostja hagejale täitmist üldse ei pakkunud. Tunnistaja Lx Vxxx ütlusest selgub, et kostja kinnitas talle 2010.a aprillis, et oli rapsi juba sügisel ära müünud. Kostja väitel oli ta vilja, mis kuulus lepingu alusel üleandmisele, hageja jaoks valmis pannud, kuid hageja ei vedanud seda ära. Seoses kauba üle andmise kohaga märgib kohus järgmist. Lepingu punkti 2 sätestab, et rapsi ja teravilja vastuvõtukohad on Tammsalus, Vahenurmes ja AS Werol Tehased. Ostjal on õigus vastavalt oma äranägemisele lisada juurde vastuvõtukohti. Kui lõplik tarnekoht erineb lepinguga kokkulepitust, hüvitab ostja müüjale transpordikulude vahe, kui selline tekib. Nimetatud sätte põhjal võib järeldada, et kauba tarnimise kohustus oli kostjal, hagejal oli õigus kindlaks määrata tarnimise koht. VÕS § 209 lg 1 näeb ette, et kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Samas sätestab VÕS § 25 lg 1 , et lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelises suhtes tekkinud. Hageja OÜ Oilseeds Trade haldusjuht Fxxxxxxxx Txxxx andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi poolte tavade ja praktika kohta kauba tarnimisel (tl 110-111). Ta selgitas: „vilja üleandmine toimub tavaliselt kliendi juures, viljaveo puhul tuleb vili laadida kliendi juures autole ja rapsi puhul pidi klient ise viima rapsi kas lattu või laeva. Oilseeds ostab veoteenuse sisse. See on tavaline turureegel. Viljavedu lepitakse kokku telefoni teel, päev ja aeg. On ka lepinguid, et klient transpordib ise, kui soovib. Me pakume paremat hinda talunikele, kui nad toovad ise sadamasse.“ Ta seletas lisaks: „ Meil on tarnelepingud standardsed. Selles ei ole probleemi, et müügilepingus on tarne teisiti kirjas, see ei oma tähtsust. Isegi rapsi puhul kasutavad kliendid meiepoolset transporti ja me esitame siis arve. See on tavapärane praktika meil.“ Sama praktikat kinnitasid ka tunnistaja Oxxx Sxxx ja kostja. Seega arvestades poolte vahel majandustegevuses kujunenud praktikat ei olnud kauba tarnimine kostja kohustus. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja hageja nõue leppetrahvi osas on põhjendatud. Teravilja müügilepingu punkt 7.1 sätestab, et juhul kui müüja ei täida oma lepingulisi kohustusi lepingus või selle lisades kokkulepitud koguste ega tähtaegade suhtes, on ostjal õigus nõuda leppetrahvi 15 % täitmata lepingu mahust ja asenduskauba hinnavahe hüvitamist. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja kinnitas, et oli leppetrahvi kokkuleppest teadlik. Samas sätestab VÕS § 159 lg 2, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas leppetrahvi nõude hagivalduses, mille esitas kohtule 06.09.2010.a. Kostja poolt toimus lepingu rikkumine 2009.a lõpust 2010.a alguses. Viimased sisulised püüded kokku leppida kostja poolt lepingu täitmist olid 2010.a aprillis-juuni alguses: tunnistajate LxxVxxx ja Oxxx Sxxx ütlused. Seega oli hagejale 2010.a aprilli lõpuks saanud selgeks, et kostja omapoolset kohustust ei täida. Kohus leiab, et kolm kuud hiljem esitatud leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, seda eriti olukorras, kus kostja poolne lepingu mittenõuetekohane täitmine oli teada juba 2010.a alguses. Kohus asub seisukohale, et kuigi hagejal on olemas sisuliselt leppetrahvi nõue, on ta lähtuvalt VÕS § 159 lg 2 kaotanud õiguse seda maksma panna. Seega tuleb leppetrahvi nõue jätta rahuldamata.

2.Väetise müügilepingust tulenevad nõuded Hageja nõuab kostja põhivõlga väetise eest summas 130 272 krooni (8325,90 eurot) ja viivist põhivõla ulatuses summas 130 272 krooni (8325,90 eurot). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on kostjale kauba üle andnud. Vastavalt lepingu punktile 4 kohustus kostja tasuma kauba eest hiljemalt 15.10.2009.a. Kostja tähtaegselt väetise eest ei tasunud. Kostja on tasunud hagejale väetise eest järgmiselt: 22.04.2010.a 50 000 krooni (tl 44) ja 06.07.2010.a 31 350 krooni (tl 45), kokku 81 350 krooni. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 näeb võlgnikupoolse kohustuste rikkumise puhul õiguskaitsevahendina ette võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult muu hulgas kohustuste täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Hageja on esitanud nii kohustuse täitmise kui viivise nõude. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on väetise müügilepingu punktis 4.5 leppinud kokku, et müüjal on õigus nõuda ostjalt viivist, viivise määr on 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest (tl 14). Nõude summast arvestades on viivise suuruseks 651.36 krooni päevas. Puudub vaidlus, et kostja tasus esimese makse 50 000 krooni alles 22.04.2010.a, s.o rohkem kui kuus kuud pärast maksetähtaega. Seega oli tal nimetatud päevaks tekkinud kohustus tasuda viivist 189 päeva eest, kokku 123 107.04 krooni. Kostja on maksekorraldustel (tl 44 ja 45) 50 000 krooni ja 31 350 krooni ülekandmisel märkinud selgitusse "väetis". Seega on kostja määranud, et tasutav summa läheb väetise müügilepingu järgi saadus väetise müügihinna katteks. Samas on pooled on lepingu punktis 4 kokku leppinud, et juhul, kui ostjal on müüja ees maksetähtaega ületanud rahalised kohustused tasumata müügihinna, intressi ja/või viivise näol, kustutatakse ostjalt laekunud makse arvelt kõigepealt sissenõutavaks muutunud viivise summa, seejärel intress ja viimasena tasutud müügihind. Kohus leiab, et kohustuste täitmise järjekorra määramisel tuleb lähtuda lepingust, sest see on sõlmitud mõlemapoolselt. VÕS § 88 lg 1 kohaselt, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha ja rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud. Seega oli hagejal müüjana õigus arvestada kostja poolt tasutud summa sissenõutavaks muutunud viivise katteks. Kuna tasutud summa 50 000 krooni ei katnud ka kogu kogunenud viivuse summat, siis jäi põhivõlg täies ulatuses täitmata ja sellelt võis jätkuvalt arvestada viivist. Kuna ka kostja poolt 06.07.2010.a tasutud 31 350 krooni ei katnud selleks ajaks kogunenud viivise summat, on kogu põhivõlg hagi esitamise ja ka lahendi tegemise seisuga endiselt tasumata. Lähtudes VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja 208 lg 1 on hageja nõue põhivõla tasumiseks summas 130 272 krooni (8325,90 eurot) põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on olnud põhivõla tasumisega viivituses 20.04.2011.a (hageja poolt nõude suurendamise päev) seisuga 552 päeva (2009.aastal 77 päeva, 2010.- a 365 päeva ja 2011.aastal 110 päeva). Kokku on kostja viivis nimetatud perioodil 359 550.72 krooni, millest kostja on tasunud 81 350 krooni. Hagejal oli seega nõudeõigus viivisele summas 278 200.72 krooni.

Kostja esitas ka vastuväite, et vastavalt 2010.a kevad-suvel hageja esindajaga sõlmitud kokkuleppele on tal kõik kohustused hageja ees täidetud. Kostja väitis, et ta täitis lepingu vastavalt suulisele kokkuleppele, tasudes hagejale väetise eest 22.04.2010. a ja 06.07.2010. a kokku 81 350 krooni. Kokkuleppe kohaselt luges hageja kostja poolt väetise müügilepingust tuleneva maksekohustuse täidetuks. Kostja väitel sõlmiti kokkulepe hageja finantsjuhi ja kostja vahel telefoni teel. Kokkuleppe tõendamiseks esitas kostja hageja finantsjuhi ja tema telefonikõnede eristuse 01.06.01.07.2010 (t lk 60-69) Kohus leiab, et nimetatud tõendite põhjal võib järeldada, et hageja ja finantsjuht küll suhtlesid juunis korduvalt telefoni teel: 04.06, 17.06, 22.06.2010.a, kuid telefonikõnede eristusega ei ole võimalik tõendada pooltevahelist kokkulepet ja selle tingimusi lepingu täitmise osas. Kohus kuulas kohtuistungil Lx Vxxx ära tunnistajana (tl 113). Ka Lx Vxxx ütlused ei kinnitanud kostja väidetava kokkuleppe sõlmimist. Lx Vxxx sõnul suhtles ta kostjaga seoses väetise müügilepingust tuleneva võlaga. Tunnistaja seletas, et tegi kostjale ettepaneku sõlmida võla tasumiseks kokkulepe selliselt, et kostja tasuks ära väetise põhivõla ja veel ka intresse. Kostja sellise ettepanekuga ei nõustunud, ta ei olnud nõus maksma intresse (tl 114). Kohus leiab, et mingit kokkulepet pooltel selles, et juhul kui kostja tasub 81 350 krooni, loetakse kõik tema väetise müügi lepingust tulenevad kohutused täidetuks, ei olnud. Kostja on vaidlustanud tema poolt tasutud summade arvestamise viivise katteks põhjendusel, et hageja ei ole esitanud nõuetekohast tasaarvestamise avaldust. Kostja tugines VÕS §-ile 198, mille järgi aga toimub tasaarvestuse tegemine teisele poolele avalduse tegemisega. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Antud juhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS § 197 mõistes vaid summade arvestamisega erinevate nõuete katteks, s.o kohustuste täitmise järjekorra kindlaks määramisega (VÕS § 88): kostjal oli 2010 kevadel täitmata kaks kohustust: tasumata väetise ostuhind ja tekkinud kohustus tasuda viivist põhinõude mittenõuetekohase täitmise eest. Pooled olid sõlminud kokkuleppe selle kohta, millises järjekorras kohustused täidetakse lepingus ning see ei eeldanud täiendava avalduse esitamist hageja poolt kostjale. Samuti on hageja tasaarvestanud ka enda poolt teravilja ostulepingu alusel kostjale tasumisele kuuluvad summad kostjal tasumisele kuuluva viivisega. VÕS § 197 lg 1 näeb ette, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestataval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Väetise müügilepingu punkt 4.7 sätestab, et müüjal on õigus tasaarvestada ostja rahalised kohustused müüja rahaliste kohustustega, mis tulenevad teistest müüja ja ostja vahel sõlmitud lepingutest. Nimetatud tasaarveldusele ei ole kostja esitanud muid vastuväiteid kui vaid summa osas, sest hageja on kostja hinnangul tasaarvestanud väiksema summa kui tal kostjale tegelikult tasuda tuli. Teravilja müügilepingu alusel kohustus kostja müüma hagejale teravilja (suvirapsi 50 tonni +/- 10 % ja otra 200 tonni +/- 10 %). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on nimetatud lepingu alusel vastu võtnud vaid ühe koorma otra (tl 40, 41). Pooled vaidlevad selle üle, milline oli summa, mille hageja teravilja eest kostjale tasuma pidi. Nimelt on kostja 21.12.2009.a koostatud teravilja eest hagejale arve summas 39 984 krooni, koos käibemaksuga 47 980,80 krooni, kauba koguseks 28560 kg, hinnaks 1.40 kr/kg(tl 42). Hageja esitas kohtule arve, mis kandis kuupäeva 26.02.2010 (t lk 79): esitajaks märgituid Axx Mxxxxx FIE, kauba nimetus söödaoder, kogus 28417 kg, hind 1,35 kr/kg, kogusumma koos käibemaksuga 46 035.54 krooni. Kahe arve erinevus on 1945.26 krooni, koguste vahe aga 143 kg.

Kostja ütluste kohaselt ei ole tema nimetatud arvet koostanud, tunnistaja Oxxx Sxxx ütluste kohaselt koostaski arve hageja raamatupidamine kas tema enda või logistiku andmete alusel ning tunnistaja kinnitas, et viis arve kostjale, kes sellele ka alla kirjutas. Kostja kahtles, et 26.02.2010.a arvel on tema allkiri, kuid tõendeid selle kohta, et allkiri ei ole tema oma ei esitanud. Kohus võrdles visuaalselt nimetatud arvel esitajana märgitud allkirja kostja poolt mõlemal lepingul oleva allkirjaga ja tavavaatlusel on need väga sarnased. Kohus leiab, et kostja on siiski allkirjastanud esitajana 26.02.2010.a arve, millega on ta arvel olevad andmed: kogus, hind, lõpphind ja ka heaks kiitnud. Veosaatelehelt vilja kogust ei nähtu, on vaid brutokaal. Tunnistaja Oxxx Sxxx selgitas kohtuistungil ka seda, millisel moel andmed müüjatele, kes arved koostavad, esitatakse ja kuidas toimus see kostja puhul: tavapäraselt annab logistik pärast vilja kontrollimist ja kaalumist müüjale meili teel teada koguse, hinna jm andmed, mille alusel koostab müüja arve. Kostjal meiliaadressi pole, mistõttu talle teatati telefoni teel vaid kogus. Samas ei teadnud kostja seda, palju oli vilja prahisus. Koguse osas teavitamist telefoni teel kostja kinnitab Saatelehelt nähtub, et prahisus on 1,5%. Lepingus on kokku lepitud, et prügisus võib söödaodra puhul olla 1% ja lisana on märgitud, et üle baasnäitaja osa arvestatakse kogusest maha. Võrreldes kahel arvel oleva koguse erinevust, ongi koguste vahe 0,5%- sellises määras ületas kostja vilja prügisus lepingus lubatud prügisuse määra. Millisel kokkuleppe alusel on kummaski arves märgitud teravilja hind, ei suutnud kumbki poolt kohtule tõendada. Lepingus konkreetset hinda kokku lepitud ei ole: p 5.2 on märgitud, et hinnaks on turuhind leppides kokku tarnetingimused, lähtudes teravilja baaskvaliteedist. Tunnistaja OxxxxSxxx märkis, et vili võis olla halb. Kohus leiab, et kostja on 26.02.2010.a arvet allkirjastades aktsepteerinud sellel olevat vilja hinda. Sega loeb kohus kostja poolt tarnitud vilja hinnaks 46 035.54 krooni. Kohus tagastab kostjale koos lõppseisukohtadega esitatud 2009.a detsembrikuu käibedeklaratsiooni, kuna kohus keeldus juba istungil selle asja juurde võtmisest põhjusel, et tõend ei lahenda vastuolu kahe arve vahel. Kohus märgib, et kostja ilmselt deklareeris maksuja tolliametile tulu ebaõigesti, sest ei olnud teadlik õigest kaubakogusest ja hinnast.